Читать книгу Et õnn jääks - Leelo Kassikäpp - Страница 6

Rõskes sügisõhtus, tibutavas vihmas,

kirjude märgade lehtede rüpes –

justkui pehme lapiteki all,

puhkasid õhtuund kastanimunad.

Sa lasid lahti mu käest,

kummardusid võtma neid vilju.

Hetkel tundus see lapsik,

pealegi olid nad märjad.

Kuivatasid pihkude vahel.

Seisin oodates kõrval,

vihmapiisad näole tilkumas,

tüdimus-kärsitus hinges.

„Kaasas kandes nad õnne sul toovad,

peos hoides ja hõõrudes tervist saad.

Võta, kullake, taskusse pane,

et õnn ja tervis jääks sinuga!”

*