Читать книгу Et õnn jääks - Leelo Kassikäpp - Страница 7

Mõtted öösel omasoodu jooksevad –

kui äsja aasale lastud kevadised tallekesed.

Nad hüplevad siia-sinna,

kord rõõmsalt, kord rahutult.

Ei oska ma pidurit tõmmata,

ei suuda neid kuidagi ohjata.

See püüd olekski asjatu,

ei nad mulle kuuletu.

Ikka tuleb ennast väsinuks vaevata,

viimne kui piin piinelda.

Siis alles mõtted saavad asu –

viivuks väsinult uinun.

*