Читать книгу Neitsi Maarja neli päeva - Leelo Tungal - Страница 3

„Labriit!”

Aet avas ise ukse, punane sebrasärk seljas ja uued kuluvad teksased jalas. Vaat see on alles õige elegantne lohakus: need püksid tõi Aeda isa tütrele turismireisilt Inglismaalt, kus nad olevat maksnud rohkem kui üks korralik ballikleit – ja just tänu oma poolpeetud väljanägemisele – kuluvusele, pleekivusele ja kortsuvusele.

Viskasin koti nurka ja ajasin vihmavarju võimsad tiivad jälle laiali. Sirm võttis enda alla pool esikut – näis, nagu pesitseks siin tige hiigellind. Märkasin peeglis oma alati moodsat inglise kraed, ja tuju langes korrapealt.

„Su džiinid meenutavad mulle Tuhkatriinut,” ütlesin juukseid harjates Aedale.

„Tuhkatriinut? Miks?”

„Noh, pealtnäha vaatad, et eht paadialuse püksid, aga kui järele uurid, siis leiad, et neil on kuninglik hing!”

„Pükste hing?”

„Või hind,” maksin Aedale kätte iseenda khakikarva alanduse eest. Kord Päitsik puskis Punikut ja Punik jälle hunnikut, nagu me kord üht valmi edasi arendasime …

Aet naeratas ühe suunurgaga ja mu süda aimas õnnetust.

„Astu sisse,” avas sõbratar oma toa ukse.

Raalisin hetkega peas läbi kõik võimalikud Aeda paha tuju põhjused: väljasõit lükati edasi, mind ei võeta kaasa, meid ei võeta kaasa …

„Terekest!”

Stiina istus kušetil ja luges rahulikult mingit vanaaegset raamatut. Stiina võis lugeda ükskõik kus ja ükskõik kunas, ta oli kõigega rahul, kui tal ainult lugeda lasti. Kiikasin üle Stiina õla – ikka ja jälle luuletused!

„Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga.”

„Ernst Enno,” ütles Stiina vabandavalt.

Hakkas justkui piinlik enda pärast: mina aina kibelen ja rabelen ja häbenen, aga teine inimene istub sellal ja loeb: „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad …” Nagu poleks midagi juhtunudki! Aga tegelikult – mis siis ikka juhtus! Mingi pisike riidetüli, väike vihmatibutus, mokaotsast öeldud tere … Puhas tõde on see, et kodus õitseb varsti ristikhein – õitseb õrnaleheline väikese linalaka õienutiga valge ristik, õitseb punane härjapea, mille vars on tugev ja lehed lopsakad, vanarohelised. Varsti hakkavad mesilased peret heitma ja isa käib õuel ringi tihedast mustast võrgust näokattega, käes suitsulõõts, millest tuleb koduneva puu magusat peent lõhna … Nukits tahab talle arusaamatust tegevusest ka osa võtta, püüab viisakate aevastustega isa tähelepanu endale tõmmata … Ja taevas on suur ja sinine, üksnes paar vahulist pilve otsivad endale seal päikese ligi tegemist.

Tühja! Kui reisist asja ei saa, sõidan jalamaid koju.

Aet pakkus küpsist ja kommi.

Kaunis seltskondlik vaikimine hakkas mind juba tüütama.

„Millal me siis jalad selga võtame?” küsisin.

„Vaata nüüd … jah … asi on sedasi, et sõidust ei tule midagi välja,” vastas Aet häbelikult. „Minaei saa sinna kohe midagi parata.”

„Ta sõidab üksi,” selgitas Stiina ja väristas jalga.

„Kukkus kohutavalt rumalasti välja: isa pidi sõitma hoopis Võrru komandeeringusse ja ärasõiduga läks tal nii kiireks, et ei jõudnudki meie asjast teistele rääkida. Noh, ema siis eile helistas, aga selgus, et bussis on veel üksainumas vaba koht …”

„Nojah,” ütlesin, endal nutt kurgus. Stiina väristas ikka veel jalga. „Misasja sa kiigutad kogu aeg kuradi lapsi!”, põrutasin talle.

Stiina ei saanud aru. Meie kandis öeldakse jalaväristamise kohta: kiigutab kuradi lapsi.

„Keegi ütles, et see väljendavat rahuldamata seksuaalsust,” ütles Aet.

Turtsusin koos Stiinaga naerda, aga parema meelega oleksin kohe püsti tõusnud ja selle majaga igaveseks hüvasti jätnud. Selline altvedamine! Siiani oli Aet alati sõna pidanud, ta täpsus oli tihtipeale nii pedantne, et me Stiinaga end tema kõrval hajameelsete professoritena tundsime. Oli tal vaja meid üldse kaasa kutsuda?

„Praegu väljendab see küll rahuldamata reisihimu, ma arvan,” ütlesin.

„Aga Riiga saab bussiga ka,” õpetas Aet, „ja rongiga.”

„Mis sa kostad!” imestas Stiina. Muidugi, tema pettumus oli minu omast suuremgi: Stiina kirjutab juba sündimisest saadik luuletusi, küllap ta tahtis peale Riia linna näha ka elusaid kirjanikke, võib-olla oli tal luuletuste kaustikki kaasas … Rongiga on ju väga mõnus sõita, aga … aga meil pole nii palju rahagi, et edasi-tagasi pileteid osta. Tädilt küsida? Siis jääks sõit igavesti katki. Niikuinii.

Stiina vaatas mind oma tavalise altkulmupilguga ja ütles kõlatult: „Tead, Maarja, meie läheme niisama seiklema.”

„Kuhu?”

„Ükskõik. Peatame esimese ettejuhtuva auto ja sõidame sinna, kuhu viiakse. Nii tüütu on marsruuti kaks aastat ette teada.”

„Priima!”

„Aga me võiksime siiski Riias kokku saada,” pani Aet ette.

„Raha, raha! Money, money!” laulsin. „Meil on kord sellised madalad kalduvused, et tahame süüa ja pileti eest maksta. Kuiesimene ettejuhtuv masin meid Riiga viia tahab, siis muidugi. Kell kuus kiriku ees, tunnusmärgiks võta kümme ajalehte kätte ja kimp karikakraid hambusse.”

Nüüd paistis Aet nutu äärel olevat. Aga mul polnud tast põrmugi kahju. Kuita oleks sõber, siis loobuks ta ise ka sõidust.

„Ehk sa lubad mul vähemalt ümber riietuda,” ütlesin. Nüüd alles märkasid Aet ja Stiina mu jubedat kostüümi. Efekti mõttes tegin paar polkasammu ja teised pidid end herneks naerma.

„Ku-kust sa selle said?” kõkutas Aet silmi pühkides.

„Teatriühingust,” vastasin. „Nimiosalise kostüüm Oskar Lutsu „Kapsapeast”.”

„Oh issand, issand!” hüüdis Stiina ja raputas naerdes pead. „Sina mõtled alati midagi naljakat välja.”

„Teie teenistuses täna areenil lootustandev hüppaja Maarja Pärli ja ta tädi, kunstimeister Maria Perling, neiuna Perling!”

Tõin esikust spordikoti ja panin end inimese kombel riidesse. Aet vaatas alatihti kella, kuid ma riietusin flegmaatilise hoolega. Usun, et nööpisin viieaastaselt oma pluusi sama kiirusega. Stiina pani Enno raamatu riiulisse tagasi ja libistas sõrmedega üle raamatuselgade. Teadsin, et Aeda toas pole veeranditki Parrestite raamatukogust, kuigi siin seisis kolm kopsakat riiulit ja üks vanaaegne raamatukapp.

Oi, vana Parresti kabinetis oleks Stiinal alles tegemist! Kuid sinna ei tohtinud me minna – mina olin Parresti kabinetis käinud vaid üks kord, siis kui Aet mind isale tutvustas. Kirjanik Parrestit ümbritsesid vaibad ja raamaturiiulid, aknast tuli kullatolmuline valguskiir, nagu neid ainult raamatukoguruumides näha võib. Aeda isa istus musta kirjutuslaua taga, kootud müts peas ja sulepea (täiesti tavaline sulepea, mitte mõni täitekas või pastapliiats) käes. Ta tõusis, ulatas mulle pehme niiske käe ja ütles tõsiselt: „Väga rõõmustav. Loodan, et teie mu tütrega täiustate teineteist.” Just nimelt täiustate, mitte täiendate, nagu oleks usutavam. See ajas mulle hirmu peale: mismoodi oskan mina nii tarka tüdrukut nagu Aet täiustada? Aet mind küll – juba kas või raamatuid laenates. Küsisingi pärast Aedalt, kas ta ei saaks mulle laenata „Jean Christophe´i”, mille hõbeseljalisi köiteid ta isa laua kõrval riiulis olin märganud. Kuid Aet ütles, et tema ei tohi isa toast raamatuid võtta, ja see tundus mulle kangesti imelikuna. Ega seal ometi üksnes „alla kuutteist keelatud” raamatud saanud olla?

Mu ema on raamatukoguhoidja ja eluaeg pole ta mul ühtki normaalset raamatut keelanud lugeda – peale „Dekameroni” ja „Noorte lõvide” (mis mul tegelikult ammu läbi lehitsetud ja mis polegi midagi erilist). Ema üksnes naerab: „See on sulle nagunii igav,” ja enamasti ongi see nii olnud. Kas Parrest kogub roppe raamatuid? Küsisin seda Aedalt. Aet punastas ja jutustas nende kodus valitsevast raamatukorrast: igal Aeda sünnipäeval, 3. mail kingib isa oma riiulist tütrele ühe „tähtteose”, mis sümboliseerivat Aeda selle aasta lektüüri. Kuid peale selle viib ta tütre tuppa ka hunniku ilma autogrammideta raamatuid ja ütleb: „Nüüd on sul aeg neidki teoseid lugeda.”

Sa pühadevahe! Ma sureksin pettumusest, kui mulle sünnipäevaks vanu asju või raamatuid kingitaks, mis niikuiniisiiamaani mul kodus käeulatuses on olnud! Küsisin, mis Aet sellel sünnipäeval sai. Oli saanud inglisekeelse „Jane Eyre'i”. Muidugi, Aet õppis ju keeltekallakuga koolis! Aga see, et viieteistkümnendaks sünnipäevaks oli Aedale kingitud „Saladuslik saar”, tõstis mu enesetunnet: mina lugesin selle juba neljandas või viiendas klassis läbi. Ütlesin tookord Aedale lohutuseks, et tütre kuuekümnendaks sünnipäevaks on isa ehk juba pooled raamatud Aeda tuppa tassinud.

Stiina tõmbas kord ühe, kord teise köite Aeda riiulist välja ja piidles silmanurgast mind. Ilmselt sai ta mu aeglusemängust aru.

Leige pakk, mis mulle käe alla sattus, kui oma rotindust kotti toppisin, viis mu mõtted hoopis teise kanti. „Put-putput, ma õnnetusekana,” ütles tädi eluaegne reisikaaslane mulle oma kondise jala liigutusega. Tabasin ära momendi, kui Aet selja pööras, ja panin kana raamatukapi otsa. Oi, saab nalja, kui Aet kümne päeva pärast tagasi jõuab! Või leiab selle Aeda ema, või – veelgi efektsem – suur kirjanik Parrest ise, kes ei suuda kanamõistatust muidu lahendada, kui peab sellest rabava novelli kirjutama!

„Võiks ehk tasapisi minema hakata,” ütlesin, ja mu tuju tõusis.

„Aa, sa oled valmis,” rõõmustas Aet. „Läki siis!”

Stiina heitis raamatuile viimase igatseva pilgu ja oli ka reisivalmis. Aet lubas mu vihmavarju oma koju hoiule jätta.

„Kõht on õudselt tühi,” kurtis Stiina.”Peab vist teel kuskile sööklasse või kohvikusse sisse hüppama.” Aet jättis välisukse irvakile ja pakkus: „Võta need küpsised mu toast kaasa! Lähevad siin seistes niikuinii kõvaks.”

Läksin Stiinaga kaasa – teine nälgib ja mina jätan heast peast terve kana kapi otsa!

„Mis sul sealt vaja on?” imestas Aet, kes mu kõrgushüpet poolavali ukse vahelt nägi. See veel puuduks, et te mind vargaks hakkaks pidama!

„Kana,” vastasin ausalt, kuigi läksin näost punaseks!. „Omakana, kui teada tahad. Või tahad sa öelda, et ta hoiate isiklikke kanu kapi otsas?”

Aet kehitas õlgu ja ega Stiinagi midagi taibanud. Saatuslik kana rändas jälle kotti tagasi.

„Vähemalt trammipeatuseni on meil üks tee,” ütles Aet ust lukustades. Mulle meenus üks isa lapsepõlvejutt. Naabripoiss oli talt külmal talvepäeval küsinud: „Kas Riia linna tahad näha?”, ja kui isa muidugi tahtis, siis käskinud tal ukselinki keelega puudutada. Oli olnud kohutavalt valus, kui märg soe keel jääkülma linki puudutas, veel valusam oli keelt lahti tõmmata.

„Säh sulle Riia linna!” oli naabripoiss parastanud ja koju jooksnud.

Ma ei hakanud teistele seda lugu ümber jutustama. Pole kuigi popp viieteistkümneaastaselt leierdada: minu isa, minu ema, ja pealegi on praegu soe suvine aeg ja nii julmad naljad täiesti välistatud.