Читать книгу Neitsi Maarja neli päeva - Leelo Tungal - Страница 4

Sõitsime siiski trammiski tüki maad kolmekesi koos. Keskväljakul läks Aet maha. Lehvitas meile tükk aega järele ja paistis, et ta nii väga õnnelik polnudki, et pääses üksipäini reisima.

Oleksin tahtnud teda natuke taga kiruda, aga hoidsin end tagasi: mu meelest on see kangesti labane, kui tüdrukud oma sõbratare taga räägivad, niipea kui neid silma all pole – see on rohkem kümneaastaste komme. Neljandas ja viiendas klassis tekkisid ja lagunesid meie, tüdrukutevahelised sõprusliidud paari päevaga ja igaüks rääkis uuele sõbratarile ilma vähima süümepiinata ära kõik selle, mida eelmine usaldusalune talle endast oli pihtinud. Vastutasuks oli uus pihtimus uuelt sõbratarilt – ja ega seegi vaka alla jäänud, kui juhtus mõni tüli tulema.

Õnneks ei olnud Stiina tüdruk, kes oleks minult midagi säärast oodanud. Ta vaatas mõtlikult trammiaknast välja – või õigemini trammiakent, nagu oleks sellesse mõni luuletus sisse kraabitud.

Meie sõprus Stiinaga algas imelikult. Oli septembri lõpp, aeg, mil alles hakkasin klassi ellu sisse elama, kui ühel vahetunnil koridoris pisike blond tüdruk otse minu nina all kokku varises. Ta oleks nagu tahtnud pikkamisi parketile istuda, kuid vajus siis äkki täies koosseisus pikali – kukal tegi kops! vastu põrandat. Kuna see toimus suisa mu nina all, tundsin, et pean midagi ette võtma, kuid ei osanud muud teha, kui püüdsin tüdrukut jälle püsti upitada. Et see väike habras keha oli võimatult raske, siis libastasin ja kukkusin istuli. „Massimõrv!” karjusid poisid. „Ausammas!”

Võisime tõesti ausamba plaani välja anda: mina nõutult istumas ja teise tüdruku pea, silmad kinni, mu põlvedel. Kuid juba tõi keegi nuuskpiiritust ja torkas sellesse kastetud vatitupsu mu hoolealuse nina alla. Kui too aevastas ja silmad avas, pistis üks heasoovija vatitupsu mulle peaaegu et suhu (võimalik, et see jahmatusest oli lahti jäänud) ja ma olin põrgulikult vihane. Siis tõusis minestanu püsti, nagu poleks midagi olnud, naeratas mulle ja ütles meie ümber kogunenud summale: „Pole midagi, kõik on korras.”

Kell helises ja me läksime klassidesse. Meie klassi tüdrukud uurisid mult enne õpetaja tulekut meeletu uudishimuga, kuidas ja miks see juhtus. Kahele esimesele pärijale püüdsin asja selgitada nii, nagu oli, kuid kui ikka uusi uudishimulikke täpselt sama küsimusega ligi tükkis, vastasin: „Panin jala taha!”

„Mats ja maaühendus!” naeris mu pinginaaber Kilu.

„Just!”

Imelik küll, aga jäädi uskuma.

Hakkasime Stiinaga vahetundidel vestlema nagu vanad inglased – jututeemadeks ilm ja tervis. Põhiline jutumees pidin olema mina – Stiina vastas üksnes mu küsimustele ja võttis harva jutuotsa üles. Sain teada, et ta õppis 8. b-s, kuid oli juba kuueteistkümnene – kaks aastat oli ta haiguse tõttu „istunud”. Arvati, et Stiina põeb mingit rasket südamehaigust, kuid aasta eest oli tüdruk viidud kuulsa lastearsti juurde, see lasknud tal kurgumandlid välja lõigata ja pärast operatsiooni olid Stiina palavikud ja väsimus kui peoga pühitud. Minestamishoogusid polnud tal varem ette tulnud, seekord pidi see juhtuma kindlasti tühjast kõhust: Stiina elas endast seitse aastat vanema poolõe juures, kes aga töötas laevakokana ega tulnud vahel kuude kaupa koju. Stiina hoolitses ise enda eest ja unustas vahel paar päeva järjepannu toidu ostmata. „Meeldib sulle toidupoodides käia?” küsis Stiina. Raputasin pead – minu meelest oli maailmas üksainus inimene, kes kogu oma prii aja pühendas toidupoodidele – mu kõrgeauline tädi. Oli kohutav piin seista tädi kõrval, kui ta valis leti pealt lihatükki või praakis kalapoes müüja kühvlilt kalu välja. Toiduainete lõhnad liitusid kauplustes lämmatavaks, pealetükkivaks lehaks.

Stiina ütles, et kui ta söögikauplusse astub, siis tahaks korraga kõiki kaupu osta, eriti küüslaugulõhnalist vorsti, ja toidule kohe hambad sisse lüüa. Kodus aga selgub, et alati on ta ostnud valesid asju … Hea, kui saaks lõhnu süüa, arvas Stiina.

Sestpeale hakkas Stiina ülepäeviti minuga koos lõunastama. Ülepäeviti seepärast, et tädi töötas kord õhtuses, kord hommikuses vahetuses. Meie köök oli õige tilluke, gaasipliidil vaid kaks keedukohta, mida kasutas kolm peret. Pärast seda, kui naabrinaine tädil panniga kulmu katki lõi, ei kippunudki ma enam kuigivõrd ise toitu tegema, leppisin sellega, et koorisin keedupoti kolme käteräti seest välja (kindluse mõttes pani tädi toidupambu radiaatorile), pärast tegin toas elektripliidil sooja vett, hiilisin momendil, kui kedagi köögis polnud, kraanikausi juurde ja küürisin kähku oma taldriku puhtaks. Kahe taldriku pesemine ei nõudnud mult suuremat vaeva, kuid rõõmu oli ühislõunatest rohkesti: Stiinal polnud enam nälgimisohtu, mina ei tundnud end nii üksildaseni ja tädi võidutses, et mu söögiisu polnud enam nii närb kui esimestel linnapäevadel. „Sa oled nagu hulkuja koer,” ütles tädi, „sööd korralikult ainult siis, kui keegi pealt ei näe!”

Stiina käis meil paar korda ka siis, kui tädi kodus oli, kuid tädile ta ei meeldinud. „Vahib mind altkulmu nagu kurjategijat, endal seelik pressimata ja sukad tagant porised! Matsiplika,” arvas tädi.

Stiina oli tõepoolest väga kinnine ja harva vaatas ta kellelegi otse silma. Ta jutt oli vaikne ja ühetooniline, just nagu poleks tüdrukul sellest sooja ega külma, kas teda kuuldakse. Aga temas oli midagi, mis tegi ta huvitavaks, ta kõneles hoopis teistsugust juttu kui teised ja märkas hoopis teistsuguseid asju. Vahel naersime koos tundide kaupa, üks sõna sündis teisest, üks nali ületas teist. Stiina teadis rääkida kummalisi jutte – kummitustest, vesipükstest ja orkaanidest. Harva kõneles ta pikalt, kuid ka siis jäi jutust mulje, nagu varjaks tüdruk pooli asju, nagu räägiks ta üksnes sellest, mis kuulajale lihtsasti mõistetav. Raamatutest ja filmidest jutustas Stiina nii, nagu tõlgiks ta oma jutustust mõnest võõrkeelest. Minu raamatuelamused tulenesid tavaliselt tegevuse või tegelaste eriskummalisusest, Stiina mäletas peensusteni värve, looduspilte ja ilusaid lauseid, kuigi tegelaste nimed tal kibekähku ununesid. Mina, metsavahi tütar, teadsin ometigi loodusest rohkem kui tema – olin istutanud mände, teinud kitsedele vihtasid, käinud isal abiks sihte raiumas, suusatanud talvel põtradele soola viima … Olin näinud põtru puu otsast lehti nosimas, tedrekukki mängimas ja nugist lumisel männioksal vahtimas. Aga ometi poleks ma osanud kõigest sellest nii piltlikult rääkida, nagu jutustas Stiina sipelgapessa visatud sinilille aeglasest roosatamisest. Mul oli Stiinaga hea olla. Pärast, kui ma juba kooli raadiosõlmes diktoriks sain, kui mind seinalehe toimetusse valiti (mis valiti, lükati!), polnud mul Stiina jaoks enam nii palju aega ning tundsin ta ees piinlikkustki – selle pärast, et mulle meeldisid niisugused askeldused, mille kohta Stiina ütles: „Tühi rabelemine!” Siis võeti mind üheksandate klasside tütarlaste ansamblisse ja Stiina raputas pead: „Sa killustad end tuhandeks tükiks ega leia ennast eluilmaski nende kildude vahelt üles.”

Olin sel päeval omadega täiesti läbi. Lahkusime Stiinaga meie maja uksel nagu teretuttavad. Ta ei tahtnud sööma tulla, ta ei tahtnud minna kaubamajja kübaranalja tegema (käisime seal vahel lõbu pärast endale kõige ekstravagantsemaid viltkiivreid pähe proovimas, iga kübara juurde „vastavat” ilmet näole manades). Stiina ei kutsunud mind ennast saatma ja ma tundsin, et ei tahakski minna, olin tedagi enda poole palunud üksnes viisakuse pärast. Kui Stiina oli ümber nurga keeranud, läksin tänavale tagasi ja hulkusin mööda linna, kurb ja üksildane. „Inimeste hulgas tunnen end kõige üksildasemana,” oli Stiina kord öelnud, ja mina nõustusin tookord selle ilusa nukra lausega. Aga ma ei tahtnud eluaeg üksildane olla! Miks peaksin vait olema, kui mul on lauluhäält, ja miks keelduma seinalehetoimetusest, kui mul vaba ajaga midagi peale pole hakata? On siis sellest kellelgi kergem, kui meie kahekesi kurvalt üksildust ülistame? Aga ometi oli Stiina jutus mingi ilus valus pettumus, mis teda minust elutargemaks tegi ja mu teorõõmu tublisti kahandas. Mäletan, et sel päeval kohtasin kaht klassiõde endisest koolist – mõlemad olid tulnud Tallinna kutsekooli ja tahtsid saada õmblejaks. Neil olid seljas ühtmoodi palitud, peas sonid, jalas imekõrge kontsaga punased kingad. Nii Anne kui ka Mai olid ühe huulepulgaga klantsima löödud ja küllap oli nende kulmude kallal kõõbitsenud sama žilett. Nad olid ilusad ja võõrad ja läksid kohtamisele. Omal ajal olime peaaegu et sõbrad ja vana sõpruse nimel kutsuti mindki õhtuks nende koolipeole. Ütlesin: „Eks näis,” ja tüdrukud tõttasid edasi. Teadsin kohe, et ei lähe. Sellest kohtumisest muutus tuju veel nukramaks: ühel pool seisis Stiina, teisal Anne ja Mai. Ma ei kuulunud kumbagi kilda.

Kõige krooniks oli tädi enne õiget aega töölt koju tulnud – nende ateljees olla alanud inventuur. Oi jah, oli see alles õnnetu päev!

Tädi Marial oli ilmselt energiat hullupööra üle jäänud ja ta silmitses mind ausal mõrtsukapilgul, kui end peegli ees kammisin.

„Su pea on lohakile jäänud,” ütles tädi.

„Seda ütles täna koolidirektorgi,” vastasin uhkelt. Tegelikult ütles dire üksnes seda, et meie klass on varsti nagu amatsoonide pataljon, kõigil juuksed vähemalt vööni, ja lubas peatselt meile korraldada sundkülastuse juuksuri juurde.

„Koolijuhataja?” uuris tädi Maria. „No tõesti, sa oled nagu metslane, silmad ei paista karvade seest väljagi. Töökojad on veel lahti – lähme kohe juuksurisse!”

Mulle isegi meeldis see mõte – ilmaski polnud mul olnud lühikesi juukseid, võib-olla ainult sündides, ja ma tahtsin, et midagi mu juures just tänamuutuks.

Me läksime, ja mind pügati nudiks. („Tehke ikka lapsepea,” õpetas tädi juuksurit, „ta on loomult nii lapselik!”) Tädi ärritas oma utsitamisega juuksurit seni, kuni see mu põhjalikult ära näris. Vahepeal meeldisin ma endale peeglis isegi väga – paistsin justkui vanemana ja kurjemana, aga siis lõigati veel ja veel ja veel, siis näksiti mingi niidumasinaga mu kukla kallal – ja öeldi: „Ongi kõik!”

„Kohe kümme aastat noorem!” hõiskas tädi. Ta oli täpne nagu alati – kümne aasta eest olin ma viiene. Ma polnud enam inimene, olin amputeeritud kõrvadega jänes: paljad ümmargused silmad ja nöpsis nina olid minust säilinud.

„Jah, Maarjakene, sul olidikka väga ilusad juuksed,” ütles tädi mu kukla kallal hoolitsevalt siblides. Ja siis pudenes tilks-tilks-tilks kogu mu möödunud päeva südamevalu vedelas olekus sülle. Miski ei kao ega teki, vaid muudab üksnes oma kuju, nagu keemias õppisime. Mu „väga ilusad juuksed” olid saanud tuhmiks metsseanahaks juuksuritooli jalus mu jalge ees.

Tädi maksis arve ja me läksime natuke koju. Õige natuke – üksnes trammipeatuseni, sest seal tuli tädile pähe mõte mu pulksirgeid juukseid veidi koolutada lasta. Mul oli ükskõik, kuigi südames süttis väike lootusesäde kübeke inimlikumat väljanägemist saada. Kuna tädi kardab kõiki kemikaale, tehti mulle „tervislikud poldilokid”, millest mul siiani aimugi polnud. Mu piin lõppes hiigelkiivrikujulise fööni all, mille kõrvale tädi asetas „prouade” loal kolmjala. Sellel istudes hakkas ta mulle maast ja ilmast õpetusi jagama, kontrollis, kas mul on soe pesu seljas, ja küsis refrääniks reproduktori häälega, kas ma ikka teda kuulen. Miks ma ei kuulnud, kui kuulsid kõik kaugetegi föönide all istujad! Mõned muigasid, mõned vaatasid mind kaastundliku, mõned põlgliku pilguga. Kui maailmas vähegi üleloomulikke jõude leiduks, vajunuksin ma ühes mühiseva fööniga läbi põranda ja emakese Maa. Aga ma ei vajunud, ja poldilokid tegid mind üllatavalt kenaks. Tundsin juba himu kulmegi kitkuda lasta, kuid selle saatjaskonnaga polnud kulmukitkumine eluilmaski mõeldav.

Stiina naeratas ja ütles: „Su juuksed on jälle pikaks kasvanud.” Nagu lugenuks ta mu mõtteid!

„Mäletad seda neegrinalja?” küsisin.

„Neegrid nii krussi ei lähe,” vastas Stiina muiates.

Jah, kes võis arvata, et tervislikud poldilokid on nii salakavalad! Järgmisel päeval pärast juukselõikust tibas peenikest vihma – sellist õrna seeneudu, mis normaalsele inimesele midagi ei tee. Muidugi panin minagi nagu teised vormimütsi pähe alles kooliväravas – valveõpetaja seisab meil uksel ja kontrollib vormimütsi ja susside olemasolu, sellepärast. Muidu võiks seda koolimütsi ju teelgi kanda. Jõudsin kooli viimasel minutil – nagu ikka siis, kui tädi hommikuses vahetuses töötas ja mind äratuskella hoolde usaldas. Meie klass oli mind nähes hetke keeletu! Siis ütles Kilu: „Jõle loll!”, aga selja tagant kiitis Tiiu: „Issand, kui popp sa oled! See on afro, eks ole?”

Minu teada tähistati selle nimega krussis pead, aga minu poldi-inglilokkidele see küll ei passinud, kuid igaks petteks vastasin: „Mh-mh!”

Kirjandustund oli esimene ja kirjandust andis direktor. Esimene lause, mis ta pärast traditsioonilist „istuget” ütles, oli: „Maarja, mis teie endaga teinud olete?”

Kirusin mõttes oma õnnetut esimest pinki – viimases pingis istuvate suure-Sirje ja Maarika juuksed muudavad peaaegu iga nädal karva ja kuju, ilma et keegi selle üle pahandaks. Tõusin ja vastasin: „Te ise ju ütlesite, et …” Dire vangutas pead ja ütles: „Ma ei mõelnud teid.”

„Aga seda ma ei teadnud.”

„Istuge!”

Sirje saatis käsipostiga kirja: „Priimalt lõid vanakese pahviks!”

Tegin talle silma – just!

Aga tegelikult meeldib direktor mulle kangesti: ta on suur ja tugev, sinise lõua ja kõuehäälega, ja ta ümber hõljub pidevalt samasugune suitsulõhn nagu minu isalgi. Pealegi oskab mees oma ainet nii hästi seletada, et hakkad lugu pidama isegi rahvaluulest. Siiani oli see mulle kangesti igav ja üksluine tundunud – mis siis, et kollektiivne, traditsiooniline ja anonüümne, kuid Pajupuu mõistis isegi „Lõpe, lõpe, põllukesest” nii palju huvitavat leida, et mulle paistis, et see laul on just minu vanavanavanavanaema välja mõeldud. Olin veidi uhke, et „ma ei mõelnud teid”, aga ei saanud midagi parata – juuksekarvu ükshaaval tagasi ei liimita.

Ja vahetunnil peegli ees selgus mulle tüdrukute jahmatuse põhjus: mu armsad poldilokid polnud enam lainelised, vaid hoopis tihedasti krässus nagu karakullilambal. Mida rohkem juukseid harjasin, seda villasemaks nad läksid. Mu kaotatud nooruse mainisid ära kõik õpetajad järjepannu. Ainult Stiina ei paistnud midagi märkavat, kui talle sööklatrepil vastu juhtusin. Ta loobus sööklasse minekust, tuli koos minuga üles tagasi ja palus mind oma klassi ukse ees oodata. Hetke pärast oli ta tagasi ja ulatas mulle roosa pehmete pappkaantega kaustiku: „Loe ja ütle, mida arvad! Ainult ära kellelegi näita!” Mu esimene mõte oli, et Stiina peab sellise kujuga salmikut, et oma hingepõhjas on ta jäänud neljanda klassi tasemele. „Ei elevant ole siga, ei lammas laululind. Oh Stiina, mis sul viga, et sa ei salli mind?” peaksin talle ehk kirjutama?

Avasin kaustiku, esimesel lehel seisis: „Luulet. Stiina Talvik.” Stiina ise oli kadunud kui vits vette. Kibelesin tundides kaustikut lugema, aga või see sul õnnestub, kui istud õpetaja silma all, lambapea kaela otsas! Pärast tunde oli jälle lauluproov, õhtul tädi ahastus mu väljanägemise pärast.

Lõpuks õnnestus mul kaustik algebraõpiku vahele susata ja lugema hakata. Ma olin esimestest ridadest peale rabatud. Muidugi, minagi olin luuletanud: seinalehte naistepäevaks ja esimeseks maiks, tädile sünnipäevaks („Armas, kallis tädike, õnne sulle soovime!”) ja vemmalvärsse treinud: „Kust välja võetud on see eit, kel seljas ruuduline kleit. Ta ristiks meie klassile ja häbiks eesti rahvale.” Viimane „luuletus” käis meie klassijuhataja kohta ja selle valmistasin üldiseks heameeleks viimases algebratunnis.

Kuid Stiina luuletused olid hoopis isemoodi: nagu poleks need koolitüdruku, vaid tõelise luuletaja tehtud, ja ma ei kujutanud neid ette ükskõik mis tähtpäeva seinalehes, vaid raamatuna. Kas või see:

Mu meelest oli see nii ilus ja samal ajal kurb, kuigi kusagil polnud öeldud, et oh kui kurb mul on olla. Ja siis tuli:

Mu süda hakkas valutama, kartsin, et mina olengi see varjutu-vinetu, keda on tüütu vaadata. Mida rohkem luuletust lugesin, seda kindlamaks sai, et mina see ilmetult vilu prototüüp olengi. Kuni märkasin leheküljenurgal pliiatsiga tehtud märkust: „Kolmandal päeval haiglas.” See oli tõesti raske kivi, mis mu südamelt nüüd langes: siis me veel teineteist ei tundnud.

Hoopis kaustiku viimane luuletus kandis pühendust „Maarjale”. Siin pidi olema mingi peidetud mõte, mida ma ei mõistnud: oli juttu tüdrukust, kes teadis teed selge allika juurde, kelle silmisse olid settinud sinised nutud, ja puud usaldasid talle kõik oma iidsed jutud. Luuletus lõppes nii:

Võib-olla mõtles Stiina peeglikildude all minu „killustumist”?

Järgmisel päeval ei osanud ma Stiinale öelda midagi nii ilusat, nagu oleksin tahtnud. Vastupidi – hakkasin teda justkui veidi pelgamagi, nagu elaks temas veel üks teine tüdruk, kellega pean arvestama, kui Stiinaga räägin, ütlesin üksnes, et kui sest seinalehest, mille toimetusse mind valiti, kord asja saab, siis võiks teha ühe täiesti kirjandusliku numbri. Ja imelik küll – Stiina polnudki vastu! Ning kui ma siis oma esimesel uue kooli peol tutvusin Aet Parrestiga (teda oli sinna kutsunud üks ta endisi klassikaaslasi), viisin Aeda ja Stiina juba järgmisel päeval kokku. Võib-olla saab Aeda isa Stiinat kuidagi aidata, õpetada või kusagil avaldada lasta? Aet õppis võõrkeeli ja tundis kirjandust ning kirjanikke Stiinastki paremini, ta ütles, et kirjutab ka ise, kuid ei näidanud oma luuletusi. Aet viis meid tihti kirjandusõhtutele ja ma ei julgenud ilmaski tunnistada, et mul seal enamasti igav hakkas – eriti siis, kui kirjanikud ise oma venivaid jutulohesid vaevukuuldava häälega ette lugesid. Kannatasin ära …

„Kuule, me teeme linnale varsti tiiru peale,” ütles Stiina rahulikult.

Oligi viimane aeg trammilt maha hüpata.

„Minu meelest saame siit üksnes Tartu maanteele,” arvasin, kui mööda „sebrat” üle sõidutee marssisime.

„Kui saatus tahab, siis saame Pariisigi,” muigas Stiina. „Aga kõik teed viivad Rooma!”

„No lähme siis Rooma,” olin nõus. „Aga sa mõtle, kui kurb elu on roomlastel, ükskõik mis tee nad ka ette ei võta – ikka viib see Rooma tagasi!”