Читать книгу Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast - Leif G. W. Persson - Страница 4

„Palun võtke istet,” ütles Bäckström, vajudes oma tavapärasele kohale pika koosolekulaua otsas. Laisad küündimatud tõprad, mõtles ta, samal ajal pilku üle oma kolleegide libistades. Esmaspäeva hommik, tühjad silmad raskete silmalaugude taga, ja märksa rohkem kohvitasse kui märkmikke ja kirjutusvalmis pastakaid. Mis meie politseinikega juhtunud on, mõtles kriminaalkomissar Evert Bäckström. Kuhu on kadunud kõik minusugused tõelised korravalvurid?

Siis andis ta sõna oma lähimale kaasvõitlejale, kes oli loomulikult naisterahvas, kriminaalinspektor Annika Carlsson, vanus 37. Hirmuäratav tegelane, kes nägi välja nii, nagu veedaks ta enamiku ajast Solna politseimaja keldris jõusaalis. Kindlasti muudes, rohkem öise iseloomuga keldriruumides samuti, aga sellesse mõttesse ei tahtnud Bäckström lähemalt süüvida.

Üks hea omadus Carlssonil siiski oli. Keegi ei julgenud talle vastu haukuda ja seetõttu suutis ta kiiresti läbida nimekirja kõigest, mis möödunud nädalal ja nädalavahetusel oli juhtunud. Lahendamata ja lahendatud juhtumid, edulood ja vajakajäämised, uued andmed ja vihjed, ülesanded ja töökäsud, mis just alanud nädalal ees ootasid. Muidugi ka kõik muu praktiline ja administratiivne töö, millega pidid tegelema kõik osakonna töötajad.

Kõik kulges libedalt. Vähem kui tunni ajaga oli asi ühel pool ja kriminaalinspektor Carlsson sai oma aruannet kroonida teatega, et kolme ööpäeva eest toimunud mõrv on nüüdseks lahendatud, üles tunnistatud ja prokurörile edasi antud.

Kurjategijaks oli osutunud ebatavaliselt vastutulelik joodik. Reede õhtul olid tema ja tema kallis naisuke laskunud vaidlusse selle üle, millist telekanalit peaks vaatama. Siis oli mees kööki läinud, toonud tavalise kööginoa ja vaidlusele punkti pannud. Seejärel oli ta naabri ukse taga kella andnud, et tema juurest helistada ja kiirabi kutsuda.

Naaber ei olnud just sama abivalmis. Varasematest kogemustest õppinud, keeldus ta ust avamast ja helistas hoopis politseisse. Esimene patrull oli kohal juba kümne minutiga, aga kui korrakaitse kolleegid korterisse sisse pääsesid, ei olnud meditsiiniline sekkumine enam põhjendatud. Selle asemel pandi äsja lesestunud mehe käed raudu ning kohale helistati kriminalistid ja uurijad, et asuda politseitöö formaalsema poole kallale.

Juba järgmisel hommikul toimunud esimesel ülekuulamisel oli lähim leinaja oma süüd tunnistanud. Kõik üksikasjad ei olnud tal küll päris klaarid, eks õhtu jooksul oli ühte koma teist toimunud, aga ta tahtis neile siiski selgeks teha, et ta tundis oma naisest juba puudust. Naine oli küll jonnakas, pika vihaga ja üleüldse kooseluks kõlbmatu – ennekõike kuna ta jõi nagu loom –, aga hoolimata kõigist neist vigadest ja puudustest tahtis mees ikkagi rõhutada, et tunneb temast puudust, tegelikult ka.

„Suur tänu,” ütles Bäckström rahulolevalt, ja tõenäoliselt siis, hetke lummuses, ta ämbrisse ka astus. Selle asemel et kuulutada koosolek lõppenuks, tõmbuda oma kabineti vaikusesse ja teha aegsasti ettevalmistusi ees ootavaks lõunasöögiks, noogutas ta sõbralikult oma lähimale kaasvõitlejale ja esitas täiesti vale küsimuse.

„Siis sedaviisi,” ütles Bäckström. „Nüüd oleme vist ühel pool? Või on sul veel midagi, enne kui proovime tegeleda ka vana hea politseitööga?”

„Mul on kaks asja,” vastas Annika Carlsson. „Pehmelt öeldes kummalist asja.”

„Ma kuulan,” ütles Bäckström ja noogutas innustavalt. Õndsas teadmatuses, nagu ta oli.

„Jah,” ütles Annika Carlsson ja kehitas mingil põhjusel oma laiu õlgu. „Esimene juhtum puudutab küülikut. No vähemalt alguses.”

„Küülikut,” kordas Bäckström. Mis kuradi juttu see inimene räägib, mõtles ta.

„Küülikut, kelle läänivalitsus on konfiskeerinud, sest omanik on ta hooletusse jätnud,” selgitas Annika.

„Mis kuradi moodi saab küülikut hooletusse jätta?” küsis Bäckström. „Kas meie kurjategija pistis ta mikrolaineahju?” Kas nii ei alusta oma karjääri tulevased sarimõrvarid, mõtles Bäckström. Jänesed mikrosse ja kassid kuivatisse? Üha paremaks läheb, mõtles ta, ja ilmselt ei olnud tema ainus, kes niimoodi arvas, kui arvestada ka muude juuresviibijate ilmeid. Kõik äkki hämmastavalt elevil ja huvitatud, hoopis teist nägu kui inimestest ohvrite ja nende kannatuste üle arutades.

„Ei,” ütles Annika Carlsson pead raputades. „Kardetavasti on see lugu veelgi kurvem.”