Читать книгу Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast - Leif G. W. Persson - Страница 7

„Aitäh, Annika,” ütles Jenny Rogersson ja kummardus paberipaki kohale, mis tema ees laual lebas.

„Ma kuulan,” ütles Bäckström napilt. Siin annan mina sõna, mõtles ta.

„Aitäh, boss,” ütles Rogersson.

„Jah, kui alustada avaldusest, siis laekus see eelmise esmaspäeva, 20. mai pärastlõunal,” jätkas Jenny. „See jäeti meie maja valvelauda, aga kes täpselt selle tõi, ei ole teada, sest oli paras sagimine, paljudel oli passiküsimusi ja igasugu muud asjaajamist. Avaldus on anonüümne. See koosneb kirjast, mis on adresseeritud Solna politseile, tekst kirja alguses kõlab, ma tsiteerin: Solna Politsei Kriminaalosakonnale. Selle all, pealkirjana, tsiteerin jälle: Avaldus füüsilise vägivalla kohta Drottningholmi lossi juures parkimisplatsil pühapäeval, 19. mail pisut pärast kella ühtteist õhtul. Tsitaadi lõpp. Kõnealune sündmus olevat niisiis toimunud eelmisel õhtul enne avalduse laekumist. Ega selle kohta muud öelda ei olegi.”

Kriminaalinspektori asetäitja Jenny Rogersson noogutas oma äsjaste sõnade kinnituseks.

„Mis avalduses siis kirjas on?” küsis Bäckström.

„See on pikk lugu, ligi kaks lehekülge, avalduse esitaja kirjeldab juhtunut. Arvutist prinditud, korralik väljatrükk, hea sõnastusega, kirjavigu ei ole, ehk ainult pisut struktuuritu, ja tekst lõpeb avalduse esitaja sooviga jääda anonüümseks, aga naine väidab oma au nimel, et kõik kirjapandu on tõsi.”

„Naine? Kuidas sa seda tead? No et see on just naine?” küsis Bäckström. Armas jumal, millised pommid ikka, mõtles ta ja tõstis igaks juhuks vasaku jala üle parema, kui supersalaami peaks nihelema hakkama. Ja kõige tipuks veel see väike must ja pingul pluusike nende ümber.

„Mulle jääb selline mulje. Minu meelest ilmneb see ridade vahelt üsna selgesti. Muu hulgas nimetab ta möödaminnes oma kadunud meest. Vanem haritud naine, lesk, kes pealekauba elab lossi lähedal. Selles olen ma üsna kindel, ja kui boss soovib, võin ma loomulikult veel näiteid tuua,” ütles Jenny Rogersson ja naeratas Bäckströmile kõigi oma valgete hammaste särades.

„Räägi, mis juhtus,” ütles Bäckström. Tule taevas appi, mõtles ta, sest supersalaami oli kahtlemata avastanud, mis toimub, ning paistis püüdvat tema hästiistuvaid pükse tsirkusetelgiks muuta.

„Avalduse esitaja teatel on ta parajasti oma tavapärasel koerajalutamise ringil. Ta kõnnib kagu suunas läbi selle pargiosa, mis asub kohe lossipargi aia kõrval, ja kui ta parkimisplatsile läheneb, kuuleb ta kaht ärritatud mehehäält. Kaks meest seisavad parkimisplatsi põhjaküljel, otse tenniseväljakute kõrval, ja tülitsevad. Üks on väga ärritatud ja karjub ja vannub.”

„Ma kuulan,” ütles Bäckström, kes oli kindluse mõttes tooli ettepoole tõmmanud, nii et ta istus lauaplaadi vastu pressituna, supersalaami kohal kaitsev katus.

„Nende kõrval seisab ka auto, aga selle marki ta ei tea. Peale selle, et see on must ja näib kallis, Mercedes või BMW või midagi sellist. Aga muidu rahvast rohkem ei ole ja teisi autosid ka mitte. Kui ta mehi kuuleb, jääb ta seisma, ja kui ma asjast õigesti aru sain, seisab ta tenniseväljakute aia ääres, umbes kolmekümne meetri kaugusel meestest. No et nad teda ei näeks.”

„Okei, okei,” ütleb Bäckström, kellel oli karjuv vajadus saada muud mõtteainet peale sügava lõhe Jenny Rogerssoni dekoltees. Eriti veel nüüd, kui Jenny oli ennast tema poole pööranud ja vahemaa nende vahel oli lühemat sorti.

„Paranda mind, kui ma eksin,” ütles Bäckström. „Kaks meest, kes tülitsevad, üks neist väga agressiivne ja karjub ja vannub. Ning siis meie tunnistaja, kes tuleb oma koeraga ja peidab end aia taha, et teda ei märgataks.”

„Kuigi tegelikult on ta üksi, see meie tunnistaja,” vastas Rogersson. „Tema koer on nimelt surnud. Paistab, et suri juba eelmisel sügisel. See oli kuningpuudel. Nimi oli Sickan. Ka sellest kirjutab ta oma avalduses.”

„Pea nüüd hoogu,” ütles Bäckström. „Kas sa tahad öelda, et vanamutt kondab mööda Drottningholmi lossi parki ja lohistab surnud peni enda järel?”

„Ma saan aru küll, mida sa mõtled,” vastas Rogersson ja läkitas kindluse mõttes teele veel ühe naeratuse. „Aga kui ma asjast õigesti aru olen saanud, oli meie koeraomanik kõik need aastad, mis koer elas, ja Sickan oli surres juba viieteistaastane vanaätt, teinud temaga õhtuti samasuguse jalutustiiru. Alati sama tee. Kodumajast lõuna poole, kagusse, ümber Drottningholmi teatri parkla ja siis uuesti tagasi. Sellest oli tema jaoks saanud rutiin ja ilmselt jätkas ta seda ka siis, kui Sickan surnud oli. Kuigi siis muidugi juba üksi.”

„Ma ei saa ikka veel aru. Kas Sickan on meessoost? Isane koer ühesõnaga?”

„Jah, eks ole armas.” Jenny Rogersson naeratas laialt oma valgete hammaste ja täidlaste punaste huultega. „See on hellitusnimi, eks, nagu …”

„Ah et nii,” ütles Bäckström. „Aga kui me nüüd …”

„Vabandust, et ma katkestan, aga kas oleks palju tahetud saada infot selle kohta, mis tegelikult juhtus?” ütles Annika Carlsson jäisel häälel ja teraval pilgul, mis mingil hämaral põhjusel puuris end ilmsüüta Bäckströmisse.

„Jah, vabandust, valgus natuke laiali,” nentis Jenny Rogersson, kes ei paistnud pahaks panevat. „Kui lühidalt öelda, siis on meil üks meessoost isik, kurjategija, kes on väga ärritatud, vannub ja karjub teise mehe ehk siis meie ohvri peale, vehkides samal ajal millegagi, mida ta käes hoiab ja mis paistab meie tunnistajale alguses nagu jäme torujupp. Siis astub mees lähemale ja virutab teisele lihtsalt otse näkku, nii et too kukub pikali, ja seejärel hakkab ta parklas käpuli ronivat kannatanut jalgadega peksma, samal ajal ka torujupiga virutades. Siis proovib ta seda toru nagu oma ohvrile jalge vahele pista ja annab talle lõpetuseks korraliku hoobi tagumikku. Seejärel läks mees sealt minema, istus autosse ja sõitis ära. Kummivilinal. Samal ajal kui ta ohver end uuesti jalule ajas ja sündmuskohalt minema jooksis.”

„Kas ta auto registreerimisnumbrit nägi?” Annika Carlssoni hääl oli endiselt puine.

„Ei. Ta ei jõudnud seda märgata. Kuigi ta on üsna kindel, et viimane number võis olla üheksa, ja talle jäi mulje, et ka eelviimane number oli üheksa. Nii et siis lõpus kaks üheksat, ja et tegu oli suure musta autoga, mis nägi välja kallis. Selles on ta täiesti kindel.”

„Aga see torujupp? Löögirelv. Ma saan aru, et see jäi parkimisplatsile maha.”

„Jah, seda küll.” Rogersson noogutas vaimustunult. „Uskumatu lugu, sest ilmnes, et see ei olnudki torujupp.”

„Ei olnudki torujupp?” Annika Carlsson tema vaimustust ei jaganud.

„Ei, ta oli löönud rulli keeratud kunstikataloogiga ja sellepärast tunnistaja seda torujupiks pidaski. See on kuulsa Inglise oksjonifirma kataloog. Maailmakuulsa muide. Ma mõtlen seda kunstifirmat. Ma guugeldasin seda, selle nimi on Sotheby’s ja see asub Londonis. Müüvad kalleid maale ja mööblit ja vaipu ja antiiki, ja selles kataloogis on hulk pilte esemetest, mis müüdi maha mai algul Londonis korraldatud oksjonil. Kõigest neliteist päeva enne seda, kui meie kurjategija paistab olevat selle abil oma ohvri kallal füüsilist vägivalda tarvitanud. See on mul muide siin olemas,” ütles Jenny Rogersson ja tõstis üles läbipaistva kiletasku, milles oli roheliste kaantega kataloog, kaanel tekst „Sotheby’s”. „Meie anonüümne allikas oli selle kaasa pannud. Ta leidis selle parkimisplatsilt ja taipas, et küllap seda ta nägigi. Kataloog ja tema avaldus olid tavalises paksus ümbrikus, mida saab postkontorist osta. Lisaks on sellel vereplekid, siis kataloogil. Nii pritsmeid kui ka laiali läinud jälgi. Tunnistaja ütlusi arvestades suure tõenäosusega ohvri veri.”

„Kuidas sa tead, et see veri on?”

Annika Carlsson keeldus ilmselt alla andmast. Ei vähimatki südamesoojust suguõe vastu, mõtles Bäckström.

„Palusin kolleeg Hernandezel, kes töötab tehnilises osakonnas, testi teha. Plekid andsid vere suhtes positiivse tulemuse. Ta saatis muide ühe vatitupsu ka laborisse, et DNA-d määrata.”

„Arvad, et ohvri andmed võivad meil olemas olla,” nentis Bäckström. Milleks see veel hea peaks olema? Lugu oli ju selge nagu seebivesi, mõtles ta. Üks pepupoiss kolgib teist pepupoissi. Tüüpiline pedekisma, ja küllap oli tüli tõusnud mingile kolmandale pepupoisile kuulunud antiikse dildo hinna pärast. Ühelegi normaalsele inimesele ei tuleks ometi pähe kukkuda oksjonikataloogiga tümitama?

„Ei, ega ei ole,” vastas Rogersson. „Mis ongi selle avalduse juures täiesti enneolematu. Avalduse esitaja tundis nimelt kannatanu ära. See on tema naaber. Ta on teda juba aastaid tundnud, nii et ta on täiesti kindel. Ta kirjutab ka, et nad elavad teineteisest kõigest paari kvartali kaugusel. Vaatasin nime järgi registrist. Ühegi karistuseta. Paistab olevat sümpaatne inimene. Võib-olla kuninga sõber. Ega kunagi ei tea.”

„Räägi,” ütles Bäckström. Tema sõber supersalaami näis olevat maha rahunenud. Küllap see koolnud peni, mõtles ta. Või võtsid need kaks anaalakrobaati tal pinge maha.

„Ta nimi on Hans Ulrik von Comer, vabahärra, selline aadlikutüüp, kuuskümmend kolm aastat vana. Abielus, kaks täiskasvanud last, kaks tütart, kes on mõlemad abielus. Elab üürimajas. See asub lossist ainult paarisaja meetri kaugusel ja ilmselt haldab seda õukonna majandusosakond. Seos õukonnaga paistab tal ka olevat. Ta on mingisugune kunstiasjatundja, kunstiajaloo doktor, aitab vist õukonnas kunstiteoseid ja antiigikogusid üle vaadata ja hooldada. Lisaks on tal firma, mis kaupleb kunstiga, teeb hindamisi, aitab inimestel kunsti osta ja müüa ja nii edasi.”

„Kas ta ise on ka avalduse esitanud?” küsis Bäckström, kuigi teadis juba vastust. Abielus, kaks tütart, ja miks ometi naisukesele ilmaaegu peavalu valmistada? Tere talv, eks ole, mõtles Bäckström.

„Ei, see ongi kõige imelikum,” vastas Rogersson. „Ma ei leia temalt mingit avaldust. Nii et ma helistasin talle ja teatasin, et meile on laekunud anonüümne avaldus tema peksmise kohta, ja küsisin, kuidas ta sellesse suhtub. Ta eitas seda kaljukindlalt. Väitis, et ei olevat koduski olnud, kui kirjeldatud sündmus aset leidis. Hääle järgi tundus võrdlemisi ärritatud.”

„Surprise, surprise,” ütles Bäckström ja vaatas demonstratiivselt kella. „Hea küll,” jätkas ta. „Kui sa minu käest küsid, siis kõlab nagu tüüpiline mahakandmisjuhtum. Kanna avaldus maha, „kuriteo koosseis puudub”, et me statistikat tarbetult lörtsima ei peaks hakkama. Tõmban ise krõnksud alla. Siis lõpetame koosoleku. Kui kellelgi peaks veel midagi südamel olema, siis ma olen kuni lõunani oma kabinetis. Seejärel pean ma kahjuks lääni kriposse koosolekule minema, nii et peate katsuma omapäi hakkama saada.”