Читать книгу Suveigatsuse ja talvekülma vahel - Leif G. W. Persson - Страница 10

Kui Lars Martin Johanssoni sekretär esmaspäeva hommikul kell kaheksa keskkriminaalpolitseisse oma töökohale jõudis, oli tema ülemus juba üle tunni aja kirjutuslaua taga istunud ja suurepärases tujus.

„Mul on siin seletuskiri.” Johansson ulatas paberilehtedega kiletasku. „Kolm asja, ma tahan, et sa loeksid selle läbi, kohendaksid arusaadavaks ja kirjutaksid puhtaks. Küsimusi on?”

Sekretär võttis paberid vastu, naeratas jahedalt ja raputas pead.

„Ise lähen ma ujuma,” teatas Johansson reipalt.

Küllap on uue naisega tuttavaks saanud, mõtles sekretär.

Jooksmine Johanssonile ei sobinud. Teda ei häirinud see füüsiline tegevus iseenesest, vaid ainult fakt, et ta ei suutnud joostes mõelda. Ühesõnaga tõeline ajaraisk. Küll aga lippas ta mõte siis, kui ta jalutas, ka kiirel jalutuskäigul, ja kõige paremini mõjus mõtlemisele ujumine. Kungsholmeni suures politseimajas olid asjad nii praktiliselt korraldatud, et seal oli ka oma bassein.

Johansson oli väga hea ujuja. Ta oli selle varases lapsepõlves lihtsalt ja täiesti proosaliselt ära õppinud. Sel suvel, kui ta oli viiene, oli tema viieteistaastane vanem vend võtnud väikese Lars Martini jõe äärde pesusillale kaasa, visanud ta vette ja jaganud sillal seistes vajalikke õpetussõnu.

„Ära rabele nii hirmsasti, proovi ujuda nagu Tarzan.”

Tarzan oli perekonna põdrakoer, kes ujus koera meisterlikult, selgelt paremini kui Johnny Weissmüller, ja nädala lõpuks ujus Lars Martin peaaegu sama hästi kui nende peni.

„Sa oled ikka kuradi andekas,” jagas suur vend uhkelt tunnustust. „Nüüd õpi niimoodi ujuma nagu inimesed.”

Pärast tunnikest basseinis, viit pluss viit minutit duši all ja kahtkümmet minutit saunas naasis reibas ja rõõsk Lars Martin Johansson oma kabinetti. Tema tuju püsis sama hea, kuna sekretär oli teinud täpselt seda, mida temalt oli palutud.

„Ma olen seda varem öelnud ja ütlen veel,” ütles Johansson, „ja sa tead, mida ma silmas pean. Kas ma tohin su tänutäheks lõunale kutsuda?”

Ta on uue naisega tuttavaks saanud, mõtles sekretär, naeratas ja noogutas.

Lõuna kujunes igati suurepäraseks, mida muud võinukski sääraselt päevalt oodata? Johansson sõi praetud lihalõigu kartulipannkoogi ja hõõrutud pohladega ning kui ta toidu juurde suure klaasi külma piima tellis, heitis sekretär talle peaaegu armastava pilgu. Küll diskreetse, aga ikkagi, ise oma tavapäraseid aedvilju ja keedetud kala nokkides.

„Piima peab jooma,” seletas Johansson. „Aga tähtis on, et see oleks külm. Keegi hull väitis telekas, et piim uhub pohladest vitamiinid välja, aga ta ajas lihtsalt jama.”

„Ma olen otsustanud,” ütles sekretär. „Ma tulen sinuga personalibüroosse kaasa.”

„Hästi,” sõnas Johansson ja tõstis tervituseks piimaklaasi. „Minule on see samm ülespoole ja küll ma selle eest hoolt kannan, et ka sina päris tühja tuult ei tallaks.”

Ja samm politseitööst eemale, mõtles ta. Aga seda ta ei öelnud. Lõi hoopis piimaklaasi mineraalveega kokku.

„Nüüd joome kohvi,” ütles Johansson Norrlandi aktsendiga. Ta kummardus ettepoole ja vaatas teeseldud tõsidusega sekretärile otsa. „Keedukohvi.”

Pärastlõunal astus Johanssoni juurest läbi personalibüroo juhataja, kelle töö pidi ta kuu aja pärast üle võtma. Tegu oli mitteametliku visiidiga, personalijuht ei tahtnudki midagi erilist, lihtsalt niisama kurta ja ehk juhust kasutades tassi kohvi juua.

„Kas soovid kohvi kõrvale küpsist?” küsis Johansson sõbralikult, aga külaline raputas üksnes tõrjuvalt pead. Väsinud, kurnatud ja heasüdamlik, mõtles Johansson, ja nüüd tahavad nad sinust lahti saada.

„Mul oleks nõu vaja,” ütles mees. „Sina oled ju aastaid Stockholmis töötanud. Kas sa tead politseinikku, kelle nimi on Koskinen?”

Koskenkorva, mõtles Johansson ja noogutas.

„Kas ta jõi ennast surnuks?” küsis Johansson peenetundeliselt.

„Kui see asi nii hästi oleks,” ohkas personalijuht raskelt. „Ei, ta nimetati juhtimiskeskuse ülemaks ja nüüd on meile laekunud kuus kaebust, üks neist anonüümne ja selle on allkirjastanud mingisugune rühmitus, kes nimetab ennast „Stockholmi Veel Toimivateks Korrakaitsjateks”. Kakskümmend kaks lehekülge pikk ja sisaldab põhjalikku ülevaadet komissar Koskineni saavutustest Norrmalmi valveülemana. Kui seal kirjutatu tõele vastab, on asi hull.”

„Kindlasti vastab,” kinnitas Johansson.

„Samas on Norrmalmi ametiühing tema selja taga nagu üks mees ja tema ülemused on andnud talle parimad soovitused, mida ma oma personaliosakonnas töötatud aja jooksul näinud olen.”

„Loomulikult,” ütles Johansson. „Kuidas nad temast muidu lahti saaksid?” Sellepärast seda saateleheks nimetataksegi, mõtles ta, aga jättis ütlemata.

„Mis nõu sa annad?” Personalijuht vaatas talle peaaegu paluvalt otsa.

„Ei annagi,” vastas Johansson reipalt. „Ühtki nõu pole võtta. Nii ongi.”

Küll võib ikka naiivne olla, mõtles Johansson NK kaubamaja meesteosakonnas särke valides. Eesseisev reis nõudis garderoobi täiendamist ja lisaks oli üks vana tuttav, kes töötas turvaülemana kolmest suurest äripangast suurimas, ta õhtusöögile kutsunud, aga tegelikult ei olnud tema mõtteid vallutanud need asjatoimetused. Koskineni probleem laheneb klassikaliste politseidarvinistlike põhimõtete järgi, mõtles ta. Ta kas joob ennast surnuks, laseb endale kuuli pähe või jääb nii põduraks, et ei saa lihtsalt enam tööd teha. Paugupealt töölt vabastamine on vähem usutav. Reeglina on alati läheduses mõni kolleeg, kes temasuguste habeme sahtli vahelt välja tõmbab, kui olukord kriitiliseks kisub, ja kui ei, siis on harva mängus midagi olulist. Mis näiteks? Mis siin juhtuda võiks, mõtles Johansson ja kaalus, kas valida tumesinine või pisut heledam särk.

„Ma võtan mõlemad,” ütles Johansson ja müüja noogutas teenistusvalmilt.

Õhtul läks ta oma tuttavaga sööma. Too oli endine politseinik, aga nüüd selle suure panga turvaülem. Aeg oli veel edasi liikuda, kantseleiülemaks ja kontserni juhatuse liikmeks, ja ta vajas kedagi enda asemele.

„Lars, mul on pakkumine,” sõnas ta sõbralikult, keerutades näppude vahel veiniklaasi. „Selline, mida ei saa tagasi lükata.”

Johansson sai küll.

„Ma olen politseinik,” ütles Johansson. „Politseinikuks hakkasin ma sellepärast, et unistasin pättide puuripanemisest. Praegu teen küll pisut muud, aga ma tean, et see on kõigest ajutine.”

Tuttava ilme oli üllatunud.

„Mõtle järele,” lausus ta.

*

Jarnebringil oli olnud terve hommikupooliku tuli takus, nii võttis ta ise toimunu kokku. Kõigepealt tavapärane hommikupalvus kohaliku kriminaalkuritegude osakonna kolleegidega, kus vaadati läbi piirkonnas päevakorral olevad juhtumid. Seejärel kavandas ta löögirusikat viimasel ajal märgatavalt sagenenud autorüüstamiste vastu. Ta ajas välja furgooni, kus tema uurijad võisid istuda, et mitte külmetada, sest külmetamine uurimisele ilmselgelt kaasa ei aidanud, ja ta oli laenanud varustust ka narkorühmalt: kaamerad, eriti võimsad binoklid ja paremad suhtlusvahendid. Nüüd on pättidel peenike pihus.

Pärast kiiret lõunat politseimajas lülitas ta telefoni välja ja süütas ukse kohal punase tule. Nüüd lõpetab ta Krassneri surmajuhtumi uurimise. Enesetapp, mõtles Jarnebring rõhukalt, ning helistas Solna kohtulaborisse, et kuulda sealseid uudiseid. Kõik oli kulgenud ladusalt, vastas vastutav kohtuarst, kes oli juba aovalges lahkamisega ühele poole saanud.

Surnukehal ei olnud vigastusi, mis võinuksid tekkida muul moel kui loomulikul teel.

„Loomulikul teel,” kordas Jarnebring küsivalt.

„Nii loomulikhult khui saab, khui sa sukheldud viiekhümne meetri khõrguselt otse tänavale,” vastas arst naeru kihistades.

Ta oli pärit Jugoslaaviast, teda kutsuti üldiselt Laipovičiks ja ta oli tuntud paraja naljaninana, kuni naljad tema enese pihta ei käinud.

„Phea phuruks, ja veel kholmkhümmend luumurdu. Meie, inimesed, ei oskha lennatha.”

See on tõesti tõsi, mõtles Jarnebring ja ohkas raskelt.

„Mida ma nüüd riiethega theen?” küsis Laipovič. „Mul on thema khingad ja riided veel siin.”

Kuradima logardid, mõtles Jarnebring, pidades silmas tehnikaosakonna kolleege.

„Kas tehnilise mehed neid kaasa ei võtnud, kui nad sõrmejälgi võtmas käisid?” küsis Jarnebring.

„Nad unusthasid riided,” ütles Laipovič. „Neil thuli mingi häire.”

„Ma saadan auto,” teatas Jarnebring ja hakkas sisetelefoni toksima. „Suurephärane. Saad esialgse hinnangu. Enesethapp. Meie, inimesed, ei oskha lennatha.”

„Aitäh,” sõnas Jarnebring ja lõpetas kõne.

*

Oredsson ja Stridh said ülesandeks Krassneri riided ja kingad Solna kohtulaborist nende enda valvepiirkonna juhi kätte toimetada. Stridh jäi autosse istuma, Oredsson ajas praktilise poole joonde. Pealegi ta ise pakkus, mõtles Stridh labori sissepääsu silmitsedes. Eks me kõik lähe kord sama teed, mõtles ta mõrult. Oredsson oli ka see, kes sõitis liftiga üles, kui nad jaoskonda tagasi olid pöördunud, et kaks kotti Jarnebringile üle anda. Ise ta pakkus, mõtles Stridh mõrult, garaažis autos passides.

*

Kus ma teda enne näinud olen, mõtles Jarnebring, silmitsedes tugevat noort korrakaitsepolitseinikku, kes seisis tema kabineti uksel. Jarnebring rääkis telefoniga ja viipas külalise vaba vasaku käega sisse.

„Ma helistan kohe tagasi,” lausus Jarnebring ja pani toru ära.

„Jah?” ütles ta siis ja vaatas küsivalt oma külalisele otsa.

„Need riided, mida soovisite kohtulaborist. See, kes reedel ühiselamu aknast alla hüppas.”

„Pane sinna tooli peale,” lausus Jarnebring ja hakkas oma eelmise vestluskaaslase numbrit valima.

„Ma mõtlesin nendest kingadest.” Oredsson hoidis väiksemat kotti üleval.

„Nii,” sõnas Jarnebring. Paar tugevaid saapaid meenutavaid kingi läbipaistvas ja kinnipitseeritud kilekotis.

„Ma ei tea,” ütles külaline kõhklevalt, „aga need ei ole tavalised kingad.”

„Ei ole tavalised kingad?” Jarnebring pani toru hargile tagasi ja naaldus tooli seljatoele, silmitsedes noort Oredssoni. „Sa tahad öelda, et need on ebatavalised kingad?”

„Jah. Kui boss vaataks seda artiklit.” Külaline ulatas paksu kireva kaanega ajakirja Jarnebringi poole, samal hetkel helises telefon uuesti.

„Pane see tooli peale,” ütles Jarnebring ja võttis toru. Jarnebring vastas lühidalt ja suunas Oredssoni välja vasaku käe viipega, mis ei jätnud vaidlemisruumi. Nüüdsel ajal lastakse igasugu rahvast sisse, mõtles ta ärritatult.

*

„Ülemkomissar on väljas,” vastas Johanssoni sekretär tavapärasel jahedal häälel. „Tal oli kiireid asjatoimetusi. Ei, ta ei tule täna tagasi. Kätte saab teda homme hommikul kell kaheksa. Jah, ma ütlen kindlasti edasi, et te helistasite.” Ta pani telefonitoru ära ja märkis lipikule üles. „Kriminaalkomissar Bo Jarnebring helistas. Ta tahab, et sa talle esimesel võimalusel helistaksid. Tähtis, number sul on.” Ta vaatas kella, 15.33, ning kirjutas kellaaja ja kuupäeva lipikule. Jarnebring, mõtles ta. Kuidas küll temast komissar on saanud?

*

Jarnebringi põsed ja kõrvalestad õhetasid kergelt. See tulenes asjaolust, et ta oli tõeliselt üllatunud ja seda juhtus üliharva. Vihaseks võis ta saada iga tühja asja peale, aga üllatumist pidas ta laste ja intellektuaalide lõbustuseks. Tema ees laual oli läbipaistev kilekott, mille pitser oli lahti rebitud ja kus oli kobakas, saabast meenutav parema jala king. Koti kõrval oli vasaku jala king ja otse tema ees kirjutuslaual lahtine ajakiri, mille sarnast tegelikult ei peaks politseimajas olemagi. Lisaks võti, mis paistis sobivat pangaseifile või hoiulaekale, ning kahe käsitsi kirjutatud reaga väike paberitükk. Jarnebring vahtis paberitükki. Mis kurat see on, mõtles ta. Keegi püüab minuga nalja teha, mõtles ta. Meiega, parandas ta end.