Читать книгу Suveigatsuse ja talvekülma vahel - Leif G. W. Persson - Страница 11

Johansson ärkas hilja. Sel ajal kui ta oma magamistoas ruloo üles keris, oli ta tavaliselt juba teel tööle. Sinises taevas siras kahvatu hommikune päike ja kraadiklaas aknapõsel näitas paari plusskraadi. Imeline, mõtles Johansson, ja viimane aeg inimese moodi elama hakata. Kõigepealt duši alla, siis hommikusöök ja ajaleht ja seejärel turgutav jalutuskäik tööle. Sinna tööle, kus ilmselt võis edu saavutada ka ainult korralikult käitudes, kui tema näidet aluseks võtta. Büroojuhataja, mõtles ta rahulolevalt. Ja kui ma hakkan tüli tegema, siis antakse mulle saateleht ja suveks saab minust keskkriminaalpolitsei peadirektor.

Johansson oli püstitanud Wollmar Yxkullsgatanil asuvast korterist Polhemsgatanil asuva riigi politseiameti fuajeesse astudes uue rekordi. Küllap on see ujumisest, mõtles Johansson üllatunult ja kontrollis veel kord kella, kui oma sekretäri kabinetti astus. Seesama jahe naeratus, mõtles ta, kui sekretär ulatas talle hommikuse posti ja üht-teist muudki. Miski ei paistnud siiski ähvardav.

„Riigi politseiameti peadirektor palus teada anda, et ta on su seletusega väga rahul,” ütles sekretär.

Loomulikult, mõtles Johansson.

„Komissar Bo Jarnebring on mitu korda helistanud,” jätkas sekretär. „Ta helistas eile pärastlõunal ja on nüüd hommikul kaks korda helistanud. Paistab, et tal on midagi pakilist.”

Jarnebring, mõtles Johansson segaste tunnetega. Endiselt tema parim sõber, kuigi viimati läks asi vähe käest ära.

„Helista talle, ma räägin temaga,” ütles Johansson. Ülemuse privileeg, mõtles ta laua taha istudes.

„Long time no see,” alustas Jarnebring. Ta hääl kõlas ootamatult reipalt. Hääle järgi peaaegu elevil, mõtles Johansson üllatunult.

„Võib-olla peaksime kokku saama,” pakkus Johansson.

„Just,” vastas Jarnebring.

„Mis aega sa mõtlesid?” küsis Johansson ja heitis pilgu lauakalendrisse. Targem juba kohe härjal sarvist haarata, mõtles ta.

„Veerand tunni pärast minu kabinetis,” lausus Jarnebring. „Ma võin mõne poisi autoga järele saata, kui tahad takso asemel vahelduse mõttes politseiautoga sõita.”

„Kas midagi on juhtunud?” päris Johansson üllatunult.

„Ausalt öeldes ma ei tea,” vastas Jarnebring. „Ma loodan, et sina oskad aidata sellele küsimusele vastata. Nii et kui ülemkomissar oleks nii kena ja kobiks siia, siis ma panen selleks ajaks kohvipaja tulele.”

Keegi või miski riivas ta südant, kui ta nägi oma parimat sõpra mööda koridori lähenemas, ja käepigistuse asemel saadud karukallistus ei parandanud asja sugugi.