Читать книгу Loojate mängud - Leila Tael-mikešin - Страница 7

Kedagi polnud kodus. Sellise järelduseni oli Gabriel jõudnud pärast poole tunni pikkust kannatlikku koputamist pisikese kollase palkmaja uksele. Heledapäine kõhetu ja esmapilgul pisut liiga naiseliku välimusega noormees ohkas sügavalt, pühkis lumivalge jaki käiselt olematu kübeme ja hakkas uksemati alt võtit otsima. Pärast põhjalikku ja järjekindlat otsimist leidis ta lõpuks pisikese jämeda traadijupi, mis ainult kaudselt meenutas instrumenti, millega tuli avada riivi küljes rippuv roostes tabalukk. Samas tuli lukk üllatavalt kergesti lahti. Gabriel läks majja justkui oma koju ja tegi endale võimalikult kanget teed pliidi kohal rippuvatest tundmatutest rohelistest vartest. Kohvi selles majapidamises ei leidunud. Neli tundi hiljem tuli Delilah koju. Välimuse järgi otsustades Gabrielist vanem (kuid tegelikult umbes kolm ja pool aastat noorem) punapäine tedretähnidega õnnistatud neiu ei üllatunud noormeest nähes sugugi. Kui ootamatud külalised teda üllatanuksid, ei oleks ta võtit uksemati alla jätnud.

Tavaliselt käis siin üpris vähe inimesi, sest Delilah elas kohas, kuhu arstiabi isegi nädala aja jooksul kohale ei jõuaks, ning lähim inimasustatud punkt asus teisel pool tihedat ning Delilah’ silmis samuti asustatud metsa. Teatavasti ei saanud sugugi mitte kõik metsaasukatega nii hästi läbi kui Delilah.Ta oli pooleldi haldjas ja pooleldi inimene.Väliselt meenutasid tema juures haldjalikke omadusi vaid teravatipulised kõrvad – tiibu tal õnneks või kahjuks ei olnud. Ning Delilah’ vanaisa, perekonna “must lammas”, oli libahunt. Temalt oli Delilah pärinud needuse täiskuuöödel ulgudes metsa joosta ja seda mitte värdjaliku pool-looma, poolinimesena, vaid täisväärtusliku ruuge hundikoerana.

Igal juhul eelistas Delilah inimeste seltskonnale loomade oma, sest kuigi nad olid üpris lärmakad, sai neid omamoodi usaldada. Nende käitumine oli etteaimatav, mitte nagu inimestel. Leidus siiski üksikuid inimesi, kellega Delilah’le suhelda meeldis. Gabriel, tema kasuvend, oli üks neist. Nad olid koos üles kasvanud, kuid sellegi poolest ei oleks Gabriel suutnud elada ilma betooni ja asfaldita.

Delilah põgenes metsa niipea, kui oli hädavajaliku koolihariduse omandanud ja kasuvanemad selleks talle loa andsid. Oma tegelikku päritolu teadis Delilah juba väiksest peale, kuid teda ei häirinud tema staatus.Ta oli selle üle isegi uhke ja andis algkoolis käies kõigile tülinorijatele unustamatu obaduse keset pealage. Kooli medpunktis hoiti nuuskpiiritust alati käepärast, et turgutada neid õnnetuid, kes kurbadest kogemustest hoolimata kooliõde vihale ajada julgesid. Hiljem temaga küll harjuti, kuid sõpru oli tal sellegi poolest vähe.

“Ma matsin ta maha,” ütles Delilah ilma pikema sissejuhatuseta ning hakkas pottide ja pannidega kolistama. Pärast pikka jalutuskäiku värskes õhus oli ta alati näljane.

“Kelle?” küsis Gabriel.“Mõne looma või?”

“Sõbra.” Delilah üritas tuvastada, milline võis poti põhja külge kuivanud hallitav ollus umbes kuu aja eest välja näha. Talle ei meeldinud koristamine ja nõude pesemine. Tal oli tähtsamatki teha. Aga puhtad nõud said lõpuks otsa. Niisiis tuli selle õnnetu potiga arveid klaarima hakata.

“Sõbra?” Gabrieli süütult sinised silmad läksid veel suuremaks kui need tavaliselt olid.

“Ta lasi ennast maha,” seletas Delilah. “Sa ei usu, kui raske on otsida laipa sügiseste puulehtede ja oksarisu alt. Õnneks juhatas üks siil mulle tema asukoha kätte, muidu oleksingi otsima jäänud.”

“Doktor Doolittle...” lausus Gabriel vaikselt omaette muiates. “Tervita seda siili siis minu poolt ja küsi, kuidas ta perel läheb.” “Kindlasti,” lubas Delilah. Tema näos polnud märkigi leinast. Surm oli elu loomulik jätk ning Delilah lasi harva kellegi surmal ennast häirida. Tavaliselt kutsuti teda appi lahkunuid viimseks teekonnaks ette valmistama. Ta suutis laiba pesta ja riietada nii kiiresti, et mõni polnud selle aja jooksul veel taibatagi jõudnud, mis tegelikult juhtus. Üsna sageli öeldi kadunukest vaadates, et ta näeb selles ülikonnas või kleidis väga hea välja, ning jäädi poole lause pealt vait, sest mõistus koputas õlale.

“Mis sind siis siia tõi?” küsis Delilah, kui oli poti lõpuks puhtaks kraapinud.

Gabriel vaatas äraolevalt seina.Teda ei häirinud silmade ette langenud pikad heledad juuksesalgud. Delilah pani tähele, et mees oli veel kõhnemaks jäänud ning tema silmaalused mustendasid, nagu poleks ta vähemalt nädal aega paari tundigi maganud.

“Juhtus midagi või?” küsis Delilah nüüd vaiksemalt. “Sa süüa ikka tahad?”

“Kui ma keelduksin, võtaksid sa seda isiklikult ja viskaksid mu pikema jututa ukse taha,” vastas Gabriel. “Mul ükskõik. Eks tee siis midagi... Ja ma kavatsen mõneks ajaks siia jääda, kui sul välivoodi veel endiselt alles on.”

“Ahah.” Delilah ulatas Gabrielile väikese noa.“Sellisel juhul aita mul kartuleid koorida.”

Gabrieliga seonduv tuli jutuks alles pärast sööki. Selgus, et Gabrieli oli üleöö tabanud enneolematu kuulsus. Selle eest ta nüüd põgeneski. Nimelt jõudsid mingid usuhullud ainult neile enestele arusaadavate arvutuste põhjal järeldusele, et Gabriel on püha Aesthenose poja naise venna kauge järeltulija. Kuna sellel jumalusel,kes oli välja mõeldud ühe LSD-sõltlase poolt deliiriumi sügavaimas astmes, oli palju tõsiusklikke järgijaid, sattus Gabriel ajakirjanduse ja nõdrameelsete ühisrünnaku ohvriks. Gabrielilt oodati imesid. Sellest, et ta suutis praktiliselt eimillestki muusikavideosid, reklaamiklippe ja muud sarnast monteerida, ei piisanud enam.Temalt taheti üliinimlikke võimeid, mille kõrval vee peal kõndimine oleks tundunud mannetuna.Jalutud nõudsid tema ukse taga kõndimisvõimet ja pimedad olid kindlad, et Gabriel lihtsalt ei viitsi neid nägijaks teha. Samal ajal, kui ühed lohistasid tema maja ümber kokku erinevaid annetusi, loopisid teised akendest sisse süütepudeleid.Viimased otsustasidki Gabrieli lõpliku saatuse. Nimelt polnud tal enam kuskil elada, sest tema maja põletati maha. Muidugi oleksid fännid talle uue elukoha hankinud, aga see tähendanuks, et Gabriel on kohustatud midagi enneolematut tegema. Nõnda tõmbas ta kapuutsi silmile ja kihutas esimese ettejuhtuva autoga pimeduse varjus linnast välja.Ta jättis varastatud auto linnapiirile ja kõndis sealt jalgsi edasi, varjudes inimeste eest puude, põõsaste, plankude ja mahajäetud rongivagunite taha. Nii kulges pool teest küll pigem roomates kui kõndides. Sellegipoolest olid tema heledates toonides riided peaaegu puhtad. Gabriel oli oma välimuse eest alati hästi hoolt kandnud ja võib-olla oli see ka üheks põhjuseks, miks temast uus Kristus tehti. Ei saanud ju ometi lubada, et kergeusklike valitsejaks, teismeliste tüdrukute kardetud ja austatud ihaldusobjektiks ning meedia müügiartikliks saaks keegi, kes ei näe piisavalt hea välja. Usinad fototöötlejad monteerisid enne pildi ajakirja esikaanele panekut Gabrielile tiivad külge.Loomulikult arvas rahvas,et tegemist on päris tõelise ingliga. Pühakuks olemine tähendas automaatselt ka ebamaist päritolu.

“Las nad arvavad pealegi, et ma lendasin minema,” ütles Gabriel maniakaalselt irvitades.Teravaid silmahambaid paljastav naeratus tekitas tema lapsikult ilusale näolapile kontrasti, mis oleks tavainimesi ettevaatlikult taganema pannud, kuid Delilah polnud tavaline ega inimene.“Noh, umbes kuu aja pärast jõuavad need lehed lõpuks siia,” vastas libahundineiu.“Eks ma siis vaatan, kuidas mu vennast ingel sai.”

Laua all aevastas keegi. Gabriel võpatas ja oleks peaaegu jooksu pistnud, kuid taipas siis, et tegemist on ainult kassiga. Süsimust kõuts ronis laisalt laua alt välja ja sirutas ennast nii pikaks, kui vähegi suutis. Kassi kohta oli ta üllatavalt suur.Temasugune suutis ka kõige vägevama roti lühikese võitluse järel teise ilma saata. Nõnda polnud vähemalt selles majas hiire- ega rotimuret karta vaja.

“Saatanal on väike nohu. Ei tasu nii väga karta, tavaliselt see inimestele ei nakka,” kommenteeris Delilah. “Aga kui sa maapinnalt jäädavalt kaduda tahad, tean ma kedagi, kes selle asja ära korraldada võib. Ma päästsin kunagi tema koera elu, nii et ta on kohustatud sind aitama.”

“Kui sa mõtled sellist kadumist, mis sinu sõbrale osaks sai, siis tänan, ma saan sellega ise suurepäraselt hakkama,” vastas Gabriel. “Ja pealegi pole ma su koer. Olen lihtsalt keegi, kes teab sind juba lapsepõlvest peale, kuid ometi võime üksikul saarel rahvastiku arvu tõsta, sest me pole tegelikult sugulased.”

Palju ei puudunud, et Delilah oleks esimese ettejuhtuva asjaga, milleks antud hetkel oli raske malmpann, Gabrielile vastu pead virutanud.

Huvitav, miks tülisid just köögis peetakse? Pann on populaarne relv ja asendab ideaalselt sõjanuia. Võib-olla ongi tülid naiste poolt juba ammu ette planeeritud ning neid alustatakse meelega köögis, et vajaduse korral asju piltlikult ja praktiliselt seletada. Aga seekord oli vähemalt Delilah arvates alustajaks siiski Gabriel. “Kui sa oleksid viimane mees Maal ja mina viimane naine, siis oleksin rõõmuga nõus ka viimaseks jääma,” lubas Delilah. “Sa oled mul mähkmeid vahetanud!”

“Kolmeaastasena,”täpsustas Gabriel.“Õnneks ei mäleta ma midagi, aga ema jutu järgi panin ma need sulle tagurpidi ja pahupidi jalga.” “Nii et ära ütle enam kunagi midagi sellist. Sa oled mu vend ja jääd selleks, hoolimata sellest et lisaks geneetilistele erinevustele oleme ka muidu nagu siga ja kägu,” lõpetas Delilah teema.

“Nunuh,” vastas Gabriel raamaturiiuli juurest. Ta sirvis igivana köidet, milles õpetati söögi tegemist noortele perenaistele. Tundus, et tegemist oli maailma esimese kokaraamatuga umbes sellest ajastust, kui keegi pidas vajalikuks oma teadmisi heaks kodukanaks olemisest ka teistele jagada. Delilah ise ei lugenud taolisi raamatuid, vaid eksperimenteeris, kui selleks vastav tuju oli, aga see kindel köide nägi piisavalt hea ja antiikne välja, et tema kogusse sobida.

“Kuidas siis selle kutiga jääb, kes mind maa pealt jäädavalt ära koristama pidi?”

“Miks sa arvad, et tegemist on kutiga?”

“Ei ole siis või?”

“On... Vähemalt tehniliselt küll. Ta on selline sinu tüüpi, aga juuksevärv on vastupidine.”

“Ahah?!” Nüüd sai Gabrielil lõplikult mõõt täis.“Sa tahad öelda, et ma olen mingi... No tänan! Ja kuidas sa selle tüübi tehnilist poolt nii hästi tead? Kontrollisid varustuse ise üle?”

“Tead, see ei puutu enam sinusse!” Delilah hingas sügavalt sisse ja välja, et maha rahuneda.Talle hakkas nüüd meenuma, et looduslähedus polnud ainus põhjus, miks ta kodunt välja kolis. Elada koos sellise vennaga, kes pidevalt su kallal noris, tundus ilmvõimatuna. “Järelikult oli mul õigus,”ütles Gabriel.“Imelik.Tavaliselt vaatavad sellised “minu tüüpi” mehed rohkem teiste meeste suunas. Ma ei teadnudki, et ma pole ainus erand, mis reeglit kinnitab.”

Delilah tõstis välivoodi kapi tagant välja ja pani demonstratiivselt keset tuba.

“Loodan, et magades oled sa vait,” ütles ta.

“Lootus on lollide lohutus,” irvitas Gabriel vana voodit valju kriginaga lahti tõmmates. Delilah turtsatas põlglikult ja kõndis pisikesse magamistuppa, kuhu kedagi peale tema ja kassi mahtunud poleks. Kass ajas oma koheva saba püsti nagu lahinguoda ning tippis väärikalt perenaisele järele. Üksinda jäetud Gabriel kustutas vastumeelselt tule ning jäi pimedust põrnitsema. Nii harjumatu oli magama jääda teadmises, et keegi ei püüa sinu ustest ja akendest sisse ronida. Und ei tulnud. Kuu paistis aknast sisse ja oksad tagusid rütmiliselt vastu klaasi. Ning äkki tundis Gabriel ennast meeletult üksikuna.Ta ei teadnud, millest see põhjustatud oli ja miks just nüüd.Ta oleks lihtsalt tahtnud kedagi kohe praegu enda kõrvale, kuid isegi kass eelistas Delilah’ seltskonda.

“Hormoonid,” pomises Gabriel ning pööras külge. Ei aidanud. Voodi oli, nagu ta oli, ja paremaks ei saanud seda enam kuidagi muuta. Lõpuks tõusis Gabriel üles ja läks peegli ette. Peegelpilt vahtis teda nagu hullumeelset.

“Miks sa ei maga?” küsis ta.

“Und ei tule,” vastas Gabriel ausalt.

“Ja selle pärast pean mina siin sind vahtima?”

“Ei pea. Maga, kui tahad.”

Peegelpilt pööritas silmi ja kõverdas huuli. “Tead, sa... Ah, mis ma sinuga ikka vaidlen.”

“Tule seltsi, üksi on igav,” jätkas Gabriel lollide naljade tegemist. “Homoks hakkasid või?”

“Ei. Mul pole nende vastu midagi, ära mind valesti mõista, aga... Igav on.”

“Kuule, teises toas magab üks täiesti vaba naine. Ta võib sind aidata, ära soiu siin.”

“Keri perse.Ta on mu kasuõde.”

“Rõhk sõnal “kasu”.”

Gabriel pööras peeglile selja.

“Kena tagumik,” kommenteeris peegelpilt.

Gabriel haaras juba tooli, et sellega virutada, kuid siis meenus talle, et peegli lõhkumine ei lahenda probleemi. Peegelpilt jäi ikka alles ja ta polnud veel siiani aru saanud, kas see, et tema klaasitagune teisik rääkis ja oma elu elas, oli ikka normaalne või mitte. Kui keegi Gabrieliga samas ruumis viibis, ei lausunud peegelpilt ühtegi sõna. Samas võis Gabriel kihla vedada, et niipea, kui tema kaaslane peeglisse ei vaadanud, tegi teisik Gabrielile nägusid ja irvitas laialt.

Kell oli pool kaks öösel.Veel võis magama minna, lootuses natukegi und saada, enne kui Delilah üles ärkab ja kõiki endaga koos õue päikesetõusu imetlema käsutab. Gabriel komistas tagasiteel voodi juurde millegi kõva ja terava otsa. Ise seda tähele panemata muutis Gabriel paari vandesõna abil asja väänlevate vaskusside puntraks, mis kiiresti ennast lahti harutas ja erinevates suundades minema roomas. Usk temasse kui pühasse olendisse muutis Gabrieli selleks, kellena teda näha taheti, kuid tal endal polnud sellest õrna aimugi. Isegi kui ta oleks oma võimetest teadnud, poleks mõte lambakarjana määgiva inimhulga tühiste soovide täitmisest teda kuigivõrd rõõmustanud. Praegu suutis ainsana tema tuju tõsta kauaoodatud une saabumine. Nõnda jäi tal ka nägemata voodi all võrsuvate väänkasvude põimumine ümber magamisaseme metallist jalgade…