Читать книгу Loojate mängud - Leila Tael-mikešin - Страница 8

2.

KAITSEINGEL NIMEGA ÕNN

Hämaras baaris oli vaid kolm inimest: Delilah, Gabriel ja baarman Lucky.Viimane oli külaliste joogid just nagu muuseas sooritatud trikkide ja pudelikeerutamiste saatel välja valanud ning lasi nüüd Delilah’l rääkida.

Pärast lühikest aga täpset kirjeldust olukorrast, kuhu Gabriel sattunud oli, ohkas Lucky sügavalt ning mõõtis külalist hindava pilguga ülalt alla ja alt üles. Hele juuksesalk põiki üle lauba rippumas, veatult sile nägu, mida ehtis hõbedast huulerõngas vasakul pool, sinakashallid silmad, lumivalge jakk komplektis sama värvi pükstega,mõned ketid ja üksikud needid,valged teravate ninadega kauboisaapad... Lucky arvates sobinuks selline tüüp noorteajakirja kaanepildile koos pealkirjaga: „Poistebändi solist tunnistas, et tal on tunded oma pinginaabri vastu. Teismeliste neidude iidol valmistab oma fännidele sügava pettumuse.“

Lucky lükkas pikaripsmeliste tugevalt värvitud silmade ette tükkivad pikad ronkmustad juuksed kerge pealiigutusega kõrvale, kohendas kahvatutele sõrmustatud kätele langevaid õhulise pitsiga ääristatud valgeid pluusivarrukaid ja kõverdas kahvatud huuled viisakale naeratusele sarnanevaks grimassiks.

“Uus Kristus? Pühak? Kuulge, inimesed, sellisel juhul olen ma õllepudeli kork!” otsustas ta.

“Meeldiv tutvuda, härra Õllepudeli Kork,” vastas Gabriel kätt välja sirutades. Lucky libistas ennast letitaguse puki otsast alla ja võttis pakutud käe vastu.

“Nüüd olen ma vist peaaegu kõike näinud,” kommenteeris ta vaikselt, kuid siiski kuuldavalt.

Lucky lükkas näo ette langenud pikad tumedad juuksed kerge pealiigutusega kõrvale ja kõverdas kahvatud huuled viisakale naeratusele sarnanevaks grimassiks.

Keskajast inspireeritud vampiirilik imidž muutis Lucky omaette vaatamisväärsuseks ning ta oleks tänaval isegi rohkem pilke endale tõmmanud kui Gabriel. Samas ei nautinud Lucky avalikkuse tähelepanu.Ta oli lihtsalt tema ise ning teda ei huvitanud teiste arvamus. Tema arvates oli Gabriel vähemalt esmamulje järgi otsustades järjekordne perssekukkunud lontrus, kes ei osanud soodsat olukorda enda kasuks pöörata ning tuli selle asemel oma õe juurde halisema. Lucky peaaegu kahetses seda, et üldse kunagi Delilah’ga kohtunud oli, sest siis ei peaks ta Gabrieli sugustega maid jagama. Samas oli ta tööga seoses hullemaidki kohanud ning nende pealt kokkuvõttes päris palju teeninud, enne kui tülikad kliendid pehme mütsatuse saatel baaripuki otsast leti ette maha kukkusid ja valjusti norskama hakkasid. Mõnikord, kui tegemist oli eriti püsiva ja alkoholi hästi taluva tegelasega, aitas ta kliendi äravajumisele kaasa väikese omapoolse panusega. Selle vedeliku, mida ta salaja joogi sisse segas, täpset koostist teadis vaid tema ise. Igal juhul ei tekitanud kokteil mingeid märgatavaid kõrvalmõjusid. Muutis ainult unisemaks ja tekitas hommikul päris vägeva pohmelli.

“Hea küll, ma jätan teid kahte omaette,” otsustas Delilah. “Eks arutage, mis teist edasi saab. Mina lähen ära koju. Kui midagi on, siis teate, kust mind leida.”

“Me saadame kirjatuvi,” lubas Gabriel.“Telefoni sul ju ei ole ja metsas poleks sellest nagunii mingit kasu.”

“Iga hulkuv kass teab mind. Öelge nendele edasi,” lausus Delilah vahetult enne seda, kui uks tema järel sulgus.

“Ta tükib pidevalt unustama, et kõik ei oska loomade keelt...” ohkas Gabriel.

Lucky valas sõnagi lausumata klaasi täis ja lükkas selle Gabrieli ette.

“Joo vahelduseks mahla.Tahan sinuga natuke rääkida, enne kui põranda mustriga tutvuma hakkad.”

Gabriel nuusutas kahtlustavalt klaasi sisu. “Mahl? Lõhnab nagu puskar.”

“Siin lõhnab kõik nõnda. Mina pole süüdi. Nõudepesija katsetas mingi uue ja tõhusa vahendiga. Ma küll mingit erinevust ei märka, peale lõhna muidugi,” selgitas Lucky ning hakkas mõtlikult küünte pealt kooruvat musta lakki maha kraapima.

Ja mina pidin olema naiselik, mõtles Gabriel. Mahl oli õnneks ikka apelsini maitsega. Kerge keemia maik kuulus asja juurde. Ilma selleta ei saanud mahla enam mahlaks nimetada.

“Kuidas su koer elab?” küsis Gabriel jutujätkuks.

“Matsin üleeile. Auto alla jäi.”

“Aa... Kahju.”

Saabus piinlik vaikus, mille katkestas Lucky: “Kas tahad ainult uut nime või on sul uut elukohta ka vaja?”

“Plastilist operatsiooni ei saaks või?”

“Katkise pudelikaelaga annaks üht-teist ära teha...”

“Tänan!”

“Palun.”

Mehed põrnitsesid teineteist, kuni Lucky ei suutnud enam vastu pidada ja hakkas naerma.

“Kelleks sa mind pead?” küsis ta. „Mingiks allilma bossiks? Ma tean, kuidas uusi dokumente hankida, ja võin sulle ajutist asüüli enda juures pakkuda, kuid see on ka kõik.”

Sealjuures jättis Lucky mainimata olulise fakti: ta suutis inimestes äratada nendes peitunud võimeid.Tema juuresolekul võis kedagi tabada nägemus ja keegi võis justkui muuseas kõrvallauas istuja lusika mõttejõu abil kõveraks väänata. Baaris ei pööratud kummalistele sündmustele mingit tähelepanu – nägemused tekkisid pärast piisava alkoholikoguse omistamist nagunii ja mis luges üks kõver lusikas, kui kuradikesed klaasi serval kükktantsu vihtusid. “Nii lahke kohe?” kõlas Gabrieli poolt sarkastiline märkus.

“Hinnas lepime veel kokku,” vastas Lucky kiiresti, vältimaks arusaamatusi.

“Mul pole sittagi hinge taga. Jookide eest maksan, ära muretse.” “Kas lootsid siis, et aitan sind niisama hea tutvuse poolest? Ma võin Delilah’ pärast hinnaalandust teha, see on ka kõik.”

“Selge,” ütles Gabriel ja hakkas raha otsima.

“Ja kuhu sa minna mõtled?” küsis Lucky.

“Pole sinu mure,” urises Gabriel.“Sinuga ma igal juhul enam ei arvesta.”

“Mul lõpeb vahetus poole tunni pärast.Kui nii kaua oodata viitsid, ei pea sa vähemalt täna pargipingil magama. Muidu omandad homseks veel jumala staatuse,” lausus Lucky nüüd tunduvalt inimlikumal toonil. Ta hakkas lapiga letti pühkima ning luges pärast seda kassas raha üle. Heitnud pilgu kellale, lõi ta käega ja ütles:“Tõmbame minema, nagunii enam kedagi tule.”

“Kus konks on?” küsis Gabriel.

“Mida?” Lucky oli korraks taharuumi läinud, et sealt oma tagi võtta ning ei kuulnud Gabrieli küsimust.

“Siin peab mingi konks olema, et sa mul enda juures magada lubad. Mis sul plaanis on?”

“Sind ära kasutada, seda salaja filmida ja ropu raha eest maha müüa,” vastas Lucky surmtõsiselt.

Gabriel taganes kolme sammu võrra,valmistudes põgenema.Lucky seisis,üks käsi puusas nagu abielunaisel,kes on oma kallist meest hommikutundideni oodanud, ning jälgis teda hämmeldunult.

“Sa oled ikka tõesti idioot,” ütles ta. “Mis sa arvad, kui paljud perverdid seda sulle enne ütlema tuleksid, et nad kavatsevad sinust uue pornostaari teha? Tule nüüd, ma ei hammusta.Valusalt...”

Viimast sõna kuulis vaid tema ise. Gabriel eraldus ettevaatlikult seina küljest ja nihkus, külg ees, Lucky’le järele. Alles väljas sai ta julguse tagasi. Gabriel ei teadnud isegi, miks ta baaris Lucky’t kartnud oli. Võib-olla ei suutnud ta enam võõraid nii kiiresti usaldama hakata kui varem. Pühakuks saamisega kaasnesid mõningad probleemid, mis olid tihedalt seotud suhtlemisega ja tundmatute isikutega.

Lucky elas sõna otseses mõttes pärapõrgus. Kuna nad läksid sinna jalgsi, tundis Gabriel kohale jõudes, et tema jalad kukuvad kohe otsast ära. Juba poole tee peal lubas ta ära surra. Lucky ei teinud teda kuulmagi ja astus muudkui edasi.

Nüüd, kui nad lõpuks ometi baarmani kitsas ja madalas katusekorteris istusid, heitis Gabriel kriitilise pilgu ümbritsevale ning nentis:“Parem kui mu endises kodus. Elasin küll majas, aga minu kasutuses oli vaid üks tuba. Ülejäänu seisis tühjalt, oodates teisi lolle, kes oleksid nõus olnud seal elama. Mina jäingi esimeseks ja viimaseks.”

“Kohvi?” küsis Lucky ja hakkas siis vanduma.“Hea küll... Kraanivett? Unustasin kohvi osta,” lisas ta, kui oli vandumise lõpetanud. “Sa ei pea minu pärast pingutama,” vastas Gabriel. “Lahkun siit niipea, kui olen mingi lahenduse välja mõelnud. Seega hiljemalt homme.”

“Kas sa mõtled päeva, mis just algas, või seda, mis veel tuleb?”

“Vist tulevat...” Gabriel näris raske mõttetöö käigus pühendunult alahuult.

Lucky toetas käed lauale ja ootas. Mida kiiremini Gabriel siit minema läheks, seda parem. Seni muutus ta Lucky jaoks üha vastumeelsemaks.

“Ma pole sulle just eriline lemmik,” mõistis Gabriel. “Äkki on siiski parem, kui ma kohe jalga lasen.”

“Ei. Kui ma su juba kaasa kutsusin, siis siia sa ka jääd. Selleks ööks,” jäi Lucky endale kindlaks.Ta hakkas seinakapis tuhnima, et madratsit ja muud sinna juurde kuuluvat leida. Äkki köitis tema tähelepanu kahtlane vaikus. See vaikus näis ütlevat: “Mis kurat siin toimub?” Lucky pööras ennast väga aeglaselt ümber. Ta jäi rahulikuks. Lausa ülirahulikuks. Diivanilaud paistis läbi, justkui oleks see tehtud pooltahkest veest. Aeg-ajalt ujusid lauaplaadist läbi mõned pisikesed punased kalad. Gabriel istus tardunult toolil ja jõllitas enda ees toimuvat. Kõlas vaikne plõks. Laud taastus. Kõik oli taas korras vaid tänu Lucky sõrmenipsule.

“Anna oma käsi,” ütles ta.

“Miks?” küsis Gabriel umbusaldavalt.Lucky rabas Gabrieli käe oma pihku ja oleks peaaegu elektrilöögi saanud. Samal ajal tundis Gabriel, kuidas temast kuum sähvatus läbi käis.

“Sina ka,” lausus Lucky.“Arvasin, et peale minu pole enam ühtegi järele jäänud. Selle pärast ta sind minu juurde saatiski...”

“Mida? Mida?!” Gabriel tõmbas käe vabaks ning vahtis Lucky’t nagu jänes autotulede valguses.“Mis minuga ometi toimub? Kas sina tegid seda? Mida sa mu kuradima joogi sisse panid?”

“Mitte midagi, kuigi mul oli selleks üsna suur kiusatus kohe, kui sind nägin.” Lucky istus lauale ning jõllitas Gabrielile otse näkku. “Ma ei ole su vaenlane. Mõistad? On sul üldse veel sinna üles midagi alles jäänud?”

Täiesti ootamatu reaktsioonina kattis Gabriel näo kätega ja andis alla.Tal oli nüüd juba ükskõik, mis edasi saama pidi. Kogu seni tagasi hoitud paanika jõudis äkki kohale ja halvas ta üleni. Alles nüüd mõistis ta, et oli üldse imekombel ellu jäänud. Temasuguseid ei löödud tänapäeval risti, vaid üritati maha lasta mõne hullu poolt, kes oli kindel, et pühakud ei tohiks siia maailma üldse sündinud olla.

Lucky vaatas teda hetke ja hakkas siis suhkruvett kokku segama. Ta kükitas Gabrieli ette ning üritas tema sõrmede vahele piiluda. “Ega sa ometi ei nuta?” küsis ta.“Su silmapliiats läheks laiali.”

“Ma ei kasuta silmapliiatsit!” hüüdis Gabriel vihaselt, haaras laualt klaasi ning jõi selle ühe sõõmuga tühjaks.

“Aga selle mainimine mõjus sulle päris värskendavalt. Äkki peaksid hakkama kasutama,” vastas Lucky.“Sina magad seal.”

“Sinu voodi ees?” Gabriel kirtsutas nina.“Vaata, et sa öösel kusele minnes mulle peale ei astu.”

“Ei, ma kusen sulle peale,” vastas Lucky tüdinult. “Maga ennast välja, äkki ajad siis mõistlikumat juttu.”

“Aga kui ma pimedas kartma hakkan, siis ronin sulle kaissu,” lubas Gabriel.

“Tule,” lubas Lucky lahkelt.“Mul on pussnuga padja all.”

“Saangi vaevast lahti...” pomises Gabriel särki seljast kiskudes. “Head ööd.”

Lucky kustutas tule ja riietas ennast lahti pimedas. Kuigi tal polnud kombeks alasti magada, eelistas ta siiski oma keha võõrastele mitte eksponeerida. Nimelt oleks neil võinud paari asja kohta pisut küsimusi tekkida ja Lucky ei tahtnud vastata. Eriti veel Gabrielile. Kuid ta pidi siiski tunnistama, et selles blondis äbarikus oli peidus midagi enamat, kui väljast paistis. Nüüd kannustas juba puhas uudishimu Luckyt Gabrieli kohta võimalikult palju infot koguma. Tundus, et Gabriel ise polnud veel paljudest asjadest teadlik. Koos saaksid nad aga tähtsatele küsimustele vastused. Võib-olla polnudki Gabriel kõigest üks ilus nukk, kelle kuldsete kiharate all hernesuuruses ajus peitusid vaid elutähtsad refleksid ja mõningane õppimisvõime. Lucky lootis kogu südamest, et see tõesti on nii. Vastasel korral oleks ta korraldanud Gabrieli jaoks kiire rännaku sügavale sügislehtede alla.Tema käed oleksid puhtaks jäänud.Ta lihtsalt viiks mehe nii kaugele, et mõistus ja keha ei pea enam vastu ning püssitoru meelekohal tundub enneolematult ahvatlevana.Ta oli seda varemgi teinud. Omavaheliste arvete klaarimise eesmärgil. Kuid seni oli sellest teadlik vaid tema.