Читать книгу Minu Okeaania. Tagasi kiviaega? - Lembe Mõttus - Страница 5

„Paapua Uus-Guinea!“ röögatas tolliametnik. „Mis te sinna olete ära kaotanud? Kes see üldse sellisele maale reisib? Mis seal olema peaks?“

Nüüd oskaksin täpsemalt vastata. Seal on näiteks mehed, kes keedavad naaberküla meeste suguelunditest suppi, kui tahavad nende jõudu endale saada. Seal on mehed, kes käivad öösiti ühepuukanuuga krokodillijahil, lüües roomajale kirve mängleva kergusega silmade vahele, kuid kes ise usuvad, et krokodill tuli kunagi Sepiki jõest välja ja sai inimeseks. Seal on inimesed, kes närivad pidevalt beetlipähkleid ja naeratavad turistile sõbralikult tulipunaste hammastega, ise samal ajal lõkke peal kaasuari küpsetades, et hiljem, suled peas, sama lõkke ümber tantsida. Seal on naised, kes ei viitsi ennast ehtida, sest mehele saavad nagunii kõik, aga paljud neist viitsivad lugema õppida. Seal on väikesed džunglisse peidetud külad ja tähtsad külavanemad, keda igaüks kõnetada ei tohi. Seal on imeline lopsakas loodus, värvilised paradiisilinnud, puu otsas elavad kängurud ja palju avastamata linnu- ja loomaliike. Ennekõike on seal ikka veel kiviaeg ja paljud hõimud nii sügavale džunglisse kadunud, et keegi ei oska ega tea neid leida.

Paapua Uus-Guineast idas on Saalomoni saared, kus on sõdivad külad, pisikesed paradiisisaared, mere kohale kaardunud palmid, tumepruuni naha ja blondide juustega inimesed, ahne endine peaminister ja kirgassinine-ereroheline meri, iga sukelduja unistus.

Lisaks on paaritunnise lennusõidu kaugusel Vanuatu, kus on maailma lahkeimad ja ausamad inimesed, kes joovad kavat ja tantsivad string band’i saatel.

Igatsen sinna tagasi!

Aprill 2017,

tagasi Tallinnas