Читать книгу Minu Okeaania. Tagasi kiviaega? - Lembe Mõttus - Страница 6

„Ingliskeelne sõna travel tuleb tegelikult ladinakeelsest sõnast travail, mis tähendab üüratute summade maksmist selle eest, et olla õnnetu, koduigatsusest vaevatud ja hirmunud.“

(Peter Moore)

See päev algas nagu iga reis: asjad on kadunud, midagi on maha unustatud ja lennujaama oleme nagunii hiljaks jäänud!

Mulle ei halastatud – koos oma lennuhirmuga pidin kaasa tegema seitseteist õhkutõusmist ja maandumist, enne kui kuu kasvab kolm korda täis.

Tallinn–London

London–Singapur (jõudnud Aasiasse!)

Singapur–Brisbane (jõudnud Austraaliasse!)

Brisbane–Cairns

Cairns – Port Moresby (jõudnud Paapua Uus-Guineasse!)

Port Moresby – Goroka

Wewak – Port Moresby

Port Moresby – Honiara (jõudnud Saalomoni saartele!)

Honiara–Marau–Honiara

Honiara–Gizo–Honiara

Honiara – Port Vila (jõudnud Vanuatusse!)

Port Vila – Brisbane

Brisbane–Singapur

Singapur–London

London–Tallinn

Oli ütlematagi selge: et kogu see kava läbi teha, tuleb kõigepealt õigeks ajaks esimesele lennule jõuda. Hoolimata ummikutest, ohtrast „kummivilistamisest“ ja järskudest pidurdustest me õnneks ka oma Tallinna–Londoni lennule jõudsime.

Juba peaaegu Paapuas päral!

Takseerisin muiates oma muidu nii hakkamist täis sõbrannat Agnitit, kes istus, kollane villane kampsun seljas, mustad lühikesed juuksed silmile vajunud, ja lennuki aknast trotsliku ilmega välja vahtis. Tema kaenlasse oli surutud ülekaaluline reisijuht, mille kaanelt paistis kolm tumepruuni poisikratti ukerdamas sinakasrohelises vees ümber kanuu, kaunistuseks pealkiri „Papua New Guinea, Solomon Islands“.

Hirmutasin Agnitit: „Paapuad sõid inimesi veel eelmisel sajandil, neil on inimese liha maitse alles suus.“

„Nojah!“ ohkas Agnit enesehävituslikult vastu.

Võtsime Agnitiga ammu teadmiseks, et head reisiseltsilist on leida isegi raskem kui head abikaasat. Seepärast leppisime paratamatusega ja talusime oma pikkadel reisidel üksteise isiksusehäired ära. Olime kõhulahtisuse ja prussakate käes kannatades üle elanud kolmteist ööbimist India rongis; olime rappunud kanabussiga Guatemala kõrgmäestikus, kui väljas oli niisugune raju, et polnud võimalik näha, kust lõpeb tee ja algab kuristik, aga bussi kojamehed ei töötanud; olime säilitanud külma närvi, kui Mehhikos ajas automaatidega relvastatud politsei meid ööbussist välja, arvates, et mu fotovarustuse hulka kuuluv kolmjalg on eriti ohtlik relv; olime elanud mitu päeva Sahara kõrbes beduiinitelgis; olime pesnud end nädal aega jääkülma veega, mis võetud kaevust keset elutuba Maroko savimajakeses; olime eksinud öösel autoga Kreeka kõrgmäestikku, kus peale hämara saabumist üldse sõita ei tohi; ja püüdnud Belize’is, otse maffiabossi juures raha vahetades kasu saada. Kõiki meie hulle ettevõtmisi turvavad kodust aga alati meie pered. „Räägi veel oma seikluseid, ma tahan veel naerda,“ ütleb mu tütar ikka.

...Otsisime kaua võimalikke variante sõiduks teisele poole maakera. Kulus kolm aastat, enne kui lõpuks lennukis istusime, et lennata Okeaaniasse Uus-Guinea saarele, inimsööjate maale. Kõik need aastad koostasime reisikava, arvutasime, uurisime. Keeldusime uskumast, et sellel maal puuduvad ühendused asustatud punktide vahel, sest pole sõiduteid. On vaid üks tolmune maantee, metsikud mäed ja läbimatu džungel. Püüdsime omavahel klappima panna PMVd (public motorized vehicle ehk ühiskondlik motoriseeritud sõiduvahend), paadid, kanuud, lennukid ja laevad. Eesmärk oli käia kuu ajaga läbi kogu riik. Kirjutasime päevakavasid detailse täpsusega: „Hommikul kell kuus tellime kanuu.“

Muu hulgas avastasime, et Paapuas on võimalik lennukitele ka hääletada. Mägede vahel, külades, kuhu ühtegi muud ligipääsu ei ole, on väike põllulapp. Sinna maanduvad vahel pisikesed lennukid, mis hoiavad külaelanike ja välismaailma vahel ühendust. Kes samal hetkel sellel heinamaal uitama juhtub, võib vabalt lennukile saada.

Uurisime selle kauge kandi ilmastikuolusid, õppisime loodust tundma, studeerisime erinevaid madusid, keda on Paapua Uus-Guineas ligikaudu 80 erinevat liiki, mitu neist maailma mürgiseimad. Meres sekundeerivad neile meremaod, jõgedes krokodillid. Lisaks muidugi Plasmodium falciparum – malaaria neljas, kõige ohtlikum vorm.

Matkatarvete poes olime juba omainimesed ning jõuluks kinkis Agnit mulle plekist toidunõud, süütetabletid ja ilmastikukindlad tikud. (Seda, et paapuad kõik arusaamatu nõiduse alla liigitavad ja siis „nõia“ mõnuga lõkkes ära küpsetavad, me ette aimata ei osanud.)

Lõplik marsruut sai kokku napilt enne reisi, kui me otsustasime oma mõne kuu pikkusesse seiklusesse paigutada ka ringreisi Vanuatus. Tõesti, optimistlikud juhmardid!

Et vältida üldist kaost, lösutas juba mitu päeva enne reisi algust toanurgas seljakott, kuhu kõigepealt paigutasime kumbki neli liitrit viina ja džinni. Ei, ausalt, me ei ole alkoholisõltlased, aga meil on oma paljude reiside ja kogemuste põhjal välja kujunenud komme juua reisil enne igat toidukorda lonks viina, et ära hoida võimalikku lamblioosi – soolenakkust. Samuti loputame reisides enne sööki käsi tilga viinaga. Kui on olnud raske päev ja magamisaeg jäänud alla kahe tunni ööpäevas, siis on jällegi lonks viina see, mis meid püsti hoiab. Kui on üle elatud suur ehmatus või ekstreemne olukord, siis peatab viinasõõm üle selja jooksvad hirmujudinad ja katkematu kätevärisemise. Lennuhirmust me ei räägigi! Ühesõnaga – mõistlikus koguses kanget alkoholi on reisidel meie stabilisaator ja see peab alati olemas olema.

Edasi toppisime kotti malaariatabletid, taskunoa, pika vihmakeebi ja telgi, milles võib julgelt ööbida, kui alla sajab kuni 4000 millimeetrit vihma. (Paapuas selgus, et pika ja kalli keebi asemel oleks võinud vabalt kohapealt osta vihmavarju, mis olnuks palju otstarbekam, sest sinna alla saab varjuda ka lõõskava päikese eest ja sellega vajaduse korral tundmatut metsikut loodust rünnata. Reisi lõpuks oli ka selge, et midagi lollimat kui telk Paapuasse kaasa võtta polegi võimalik.)