Читать книгу Avameri. Kapten - Lembit Uustulnd - Страница 7

„Tere-tere, Nikolai Petrovitš,” hoidis kolhoosiesimees Aivar Sink hääle energilise, olgugi et viimase aja sündmused püüdsid vägisi päikest varjutada.

„Aivar Albertovitš, tere päevast, rõõm kuulda! Kuidas siis väikese saare peal ka elatakse?” kostis telefonitorust Moskva kalamajanduse ministeeriumi osakonnajuhataja Rõbtšenko mahlakas bass.

„Tasapisi elame, Nikolai Petrovitš, ikka tasapisi,” venitas Sink vastuseks. Ta teadis, et kõiki jutte ei saanud telefonis rääkida ja püüdis sellepärast jääda umbmääraseks.

„No mis te nüüd nii tagasihoidlik olete, Aivar Albertovitš, kolhoos sammub üha esirinnas, elate ju päris toredasti,” lohutati Moskva poolt küljest.

„Seda küll, seda küll, Nikolai Petrovitš,” noogutas Sink ja jätkas, „ma tuleksin järgmise nädala esmaspäeval Moskvasse. Kas teil on aega minuga kohtuda?” Veidi aega oli telefonis vaikus ja kostis paberikrabinat.

„Aivar Albertovitš, vaatasin kalendrist, hommikul kell üksteist oleks väga sobiv.”

„Suurepärane, Nikolai Petrovitš,” andis Sink häälele rõõmsa kõla, „näeme siis järgmisel esmaspäeval ja tervitage minu poolt ka Tatjana Aleksandrovnat.” Viimane oli Rõbtšenko abikaasa, kes oli koos mehega mõned korrad ka Saaremaal puhkamas käinud.

„Eks ma annan tervised edasi, nägemist,” lõpetati kõne teispool toru. „Tervised edasi, tervised edasi,” kordas Aivar Sink endamisi sosinal ning vaatas pahuralt kalendrisse. See pontšikuna tüse moskvalanna pidas ennast esiiluduseks ja arvas, et kõik mehed on tema pärast sillas. Kolhoosile tähendas see aga järjekordset kuluartiklit sarjast „kuldsed kingitused juubeliteks”.

„Anu, tule minu juurde,” vajutas esimees sisetelefoni nupule.

Uksele ilmus sekretäri sale figuur. Heites blondi tuka silmadelt, jäi neiu ootele. Tahtis Aivar Sink seda või ei, kuid nähes oma ilusat ja arukat sekretäri, tõi see iga kord naeratuse kolhoosiesimehe palgele. Ta sundis end pilku noore naise veetlevatelt kehakumerustelt kõrvale pöörama, tundes samas ka ebamugavust – kurat, ole nagu teismeline poisike, kes häbeneb oma tunge ja ihasid. Aivar kutsus end korrale ja vaatas uuesti kõhklevalt uksel seisvat neiut.

„Seltsimees Sink, ma tellisin teile pühapäevaks Moskva lennupileti, hotellikoha saime Eesti Vabariigi esindusse,” ütles sekretär Anu Laas ja tundis, et punastab millegipärast. Kohmetult pööras ta pilgu põrandale, pahandas siis enda peale ja vaatas trotslikult ülemusele otsa. Aivar muigas, adudes samas, et küllap oli sekretär tema salajasi mõtteid aimanud ning tundnud end neist puudutatuna, kuid tõele tuli au anda – sekretärina oli Anu tõepoolest leid, kes oskas ülemuse vajadusi ja nõudmisi õhust aimata. Moskva-reisi oli ta jutu sees maininud paar päeva tagasi.

„Tubli, Anu, väga tubli, tänan,” naerusäde silmis, noogutas ta tunnustavalt ning jätkas siis kirjutuslaua tagant tõustes, „kella üheks kutsu minu juurde Atlandi laevastiku peakapten, kolhoosi peamehhaanik, varustusosakonna ülem ja pearaamatupidaja.” Blond pea uksel noogutas keskendunult ja noor naine pöördus kõrgetel kontsadel lahkuma. Tahtmatult libises esimehe pilk jälle veetlevale sekretärile.

„Anu, üks asi veel,” peatas ta lahkuja. „Kui lõunale lähed, ole hea, käi Kuldkingast läbi ja too ära mulle kinnipandud karbike.” Küsivalt vaatasid sekretäri sinised silmad esimeest. „Nad teavad, ütle, et Singile,” täpsustas mees ja astus riidevarna juurde. „Ja veel, Anu,” jätkas ta jopet selga ajades, „mulle võib julgelt Aivar öelda. Nii imelik on seda „seltsimees esimeest” kuulata, nagu oleksime mingil parteikoosolekul.” Juba teist korda lühikese aja jooksul punastas neiu jälle ja see pahandas teda.

„Kuidagi imelik on,” turtsatas ta tahtmatult, kohkudes ise oma hääletoonist. „Teie olete ikkagi kolhoosiesimees,” kogeles ta, püüdes öeldut leevendada. Aivar Sink muigas, võttis neiul küünarnukist ja lausus teda viisakalt uksest välja saates poolsosinal, piiludes partnerit silmanurgast: „Küllap sa, Anu, tahtsid öelda, et sinul kui ühel noorel ja kaunil neiul ei sobi minusugust vana kändu sinatada.”

„Mis te nüüd, mis te nüüd,” kohkus neiu sellisest tõlgendusest. Pilku peites pühkis ta seelikult närviliselt olematu ebeme.

„No siis oleme kokku leppinud,” vabastas Sink sekretäri küünarnuki ja lahkus koridori. Ootamatult tajus mees eneses uut energiatulva. Viimaste päevade tagasilöögid ei tundunud enam sugugi maailmalõpuna. Pead vangutades, jopehõlmad avali, kiirustas ta väljapääsu poole, juureldes sinise silmapaari üle. Ta avas Volga tagaukse, istutas end polstrile ja mühatas: „Sõidame.” Juba aastaid oli Arno Tuvike olnud kolhoosiesimehe autojuht. Aivar Singi väljanägemisest oskas ta lugeda nii mõndagi. Kui tuju oli hea, oskas esimees naljast lugu pidada ja teinekord ka ise päris osavalt aasida, kui aga Singi mantlinööbid olid viimaseni kinni nööbitud, leninlik soni otse peas, tuli suumulk viss hoida, vastata ainult küsimustele ja sedagi lühilausetega. Täna tundus olukord lahenevat esimese variandi järgi.

„Kuhu purjetame?” päris Tuvike mootorit käivitades. Ta teadis, et hea tujuga meeldis esimehele kasutada mereterminoloogiat ning selleks oli autojuht salaja isegi vastavat kirjandust uurinud. Saamata vastust, pöördus Arno vaatama. Mõtlikult vaatas esimees küljeaknast välja, autojuhi küsivat pilku märgates kordas ta: „Sõidame, sõidame Käbalasse.” Tundus, et täna oli siiski teise variandi päev, mõtiskles Tuvike endamisi ja lükkas käigu sisse. Mine sa võta kinni – soni tal täna ei olnud ja palitu asemel oli seljas jope. Tegelikult ei olnud Aivaril vahet kuhu sõita, mees lihtsalt soovis oma mõtetega isekeskis olla ja selleks kõlbas nii Käbala kui ka mõni muu suvaline paik Saaremaal. Jah, need sinised silmad ei andnud talle täna asu, kuigi oli palju tähtsamaid asju, millele keskenduda.

Tegelikult ei olnud Aivar Sink mingi naistekütt ega seiklusi otsiv elumees. Tema elu kreedo seisnes hoopis teistes eesmärkides. Aivar Singi edasiviivaks jõuks või kui soovite, siis pühendunud eesmärgiks oli auahnus ja sügav tunnustusevajadus. Ta pidi olema teistest parem ja nupukam – tema puhul võrdus teiseks jäämine kaotusega. Kuid nii imelik kui see ka ei olnud, ei puudutanud see isiklikku elu. Kui kolhoosi puutuv pidi alati olema kõige parem, kõige uhkem ja esimeste killas vähemalt Eestimaal, siis eraelus ei olnud see Aivar Singile sugugi primaarne. Viimane fakt oli pereringis tihedate arusaamatuste põhjuseks. Kuidagi ei suutnud õpetajast naine Liina mõista, miks ei võiks kuulsal kolhoosiesimehel Singil olla isiklikku maja ja suvilat mõnes Saaremaa kaunimas paigas. Miks peavad nad leppima vanemapoolse kolmetoalise kooperatiivkorteriga maakonna ainukeses linnas ning mööbliga, mis kannataks ajalooliste väärtuste nimekirja kandmist. Ometi oleks kolhoosiesimehe positsioon ja rahakott ilma eriliste raskusteta kõike paremat võimaldanud.

„Miks, miks, ütle, Aivar, miks me elame kui mingid vaesed kirikurotid? Iga kolhoosi kalur elab ka paremini.” Nii oli Liina mitmeid kordi vihahoos karjunud, välgutades pruune silmi, mis olid kunagi tundunud nii salapärased ja võrgutavad.

„Küll jõuame,” püüdis ta algusaegadel naist rahustada, kuid viimasel ajal oli loobunud ka sellest ja lihtsalt vaikinud. Kui arvata süüks liigset tagasihoidlikkust, siis polnud see sugugi nii, pigem vastupidi – Aivar Sink ei osanud ennast kolhoosist lahutada. Temal ei olnud vahet, kus ta parajasti viibis, kas Sarapuu kalakasvatuses või Kesva uues sadamas – igal pool tundis ta end kodus olevat. Sellel viimasel aspektil oli nii miinuseid kui ka plusse.

„Poeg, olgu riigikord milline tahes, peremehe käsi on see, mis vara kasvatab,” olid isa Alberti sõnad, mis Aivarile eluks ajaks meelde sööbisid. Kuid paratamatult tõi see kaasa ka teistmoodi suhtumise, mis süvenes nagu vähkkasvaja, tasapisi ja hiilivalt. Süvenes mõistmine, et on kaks seisukohta – esimehe vaatevinkel ja seal kõrval vale arusaam asjadest. Isegi Kesva sadamas külmhoonet ehitavad soomlased olid enne sarikate paigaldamist sarkastiliselt muianud ja lausunud: „Odotamme, jos älykäs Sink tulee.” (Ootame, kui ülitark Sink tuleb.) Kas Aivar seda ei märganud? Muidugi märkas ning mõnikord isegi muigas enda üle, kuid kolhoosi edusammud ja kiire majanduslik areng olid tuimestanud enesekriitilist meelt ning õigustanud paljude otsuste ainuisikulist tegemist. Ka selle iseloomujoone alged peitusid lapsepõlves. Viieaastase poisikesena oli ta kiindunult istunud isa laevakaptenist venna Helduri kõrval ja kuulanud mitmeid kordi jutustust purjekast Looderand ning õnnetusest, mis juhtus laevaga 1932. aasta sügistormis Põhjamerel. Suurema osa meeskonnast päästis just kapteni ainuisikuline ja õigeaegne otsus raiuda läbi vandid ja saata murdunud grootmast koos taglasega üle parda. Onu Heldur oli seda alati rõhutanud, sest tema oli üks ellujäänutest. Mereline keskkond, kalurist isa ja kõik need merejutud avaldasid väikesele Aivarile sellist muljet, et polnud kahtlustki, millise elukutse noormees pärast keskkooli valib. 1944. aasta sügisel lahkus onu Heldur Rootsi, mis sai paraku Aivarile ületamatuks takistuseks teel kaptenisillale. Olgugi et aastate jooksul polnud isa vennast keegi midagi kuulnud, teati KGB-s täpselt, et laevakaptenist onu oli kodumaa reetnud. Sisseastumiseksamid merekooli sooritas Aivar viitele, kuid mandaatkomisjonis selgitas üks tumedas ülikonnas ja näpitsprillidega ametnik, et seltsimees Singi ankeedis on andmeid, mis ei sobi kokku nõukogude meremehe austustvääriva nimetusega. Saaremaa rannapoisile oli see ränk löök. Kuidagi ei suutnud ta ennast mingis maises ametis ette kujutada, olgugi et komisjonis just seda soojalt soovitati. Pärast mandaatkomisjoni seisis ta, pea pulki täis, Võidu väljakul ning jälgis kadedusega merekooli uksest sisse ja välja saalivaid mustas vormis kursante. Ta kujutlusse kerkisid koduküla elanike haletsevad pilgud ja seljataga salamisi sosistatud kaastundeavaldused: „Näädsa, va Singi-poiss, äi saand teine Talina kooli sisse, küll Vene armee selle pärib.” Ei ja veel kord ei – kodukülla sellisel viisil naasta ei saanud. Aga mida teha? Saates aeg-ajalt nukraid pilke üle õla merekooli suunas, lonkis noormees sihitult trollipeatuse poole, komistades eesastuva kodaniku kandadele.

„Noormees, edasi liikudes tuleb ikka ettepoole vaadata,” porises halli habemega vanem mees, kes peatus, toetus jalutuskepile ja tunnistas noormeest teraselt kaptenimütsi sirmi varjust.

„Sa vaata vaid, Saaremaa mehed ka pealinna peal käimas,” muheles võõras. Olgugi et nukrate mõtetega kimpus, tundis Aivar pealinnamehe ära. Tegu oli naaberkülast pärit kapten Voldemar Lepikuga, kes oli varematel aegadel koos onu Helduriga kaugeid meresid kündnud. Mehed kätlesid.

„Pealinn ei paista sulle erilist lusti pakkuvat,” uudistas naaberküla mees, „nägu on sedamoodi, nagu oleks mee pähe sinepit leivale määrinud.” Aivar Sink ei olnud aldis suhtleja, kuid nüüd purskus kogu osakssaanud ülekohus temast välja.

„Meri pandi lukku!” Mõtlikult noogutas kapten Lepik, haaras noormehel küünarnukist ja võttis teda endaga kaasa tõmmates suuna Kaarli kiriku ees olevate pinkide poole.

„Pole sina esimene ega jää ka viimaseks,” mühatas ta ning sundis noormehe enda kõrvale istuma. Endiselt meremehelt oleks Aivar oodanud lohutust, head nõuannet või tarka näpunäidet, aga nüüd – pole sina esimene ... Ta vaikis solvunult ja vahtis kõnniteel askeldavaid tuvisid.

„Ma saan aru, mida sa tunned!” kuulis ta vanemat meest ütlemas ning midagi kihvatas noormehes.

„No kurat, ise oled aastaid merd sõitnud, sul on sõidud sõidetud, aga mind merele ei lasta!”

„Kes sulle ütles, et sõidud on sõidetud?” päris kapten Lepik kibestunult ja toksis ärritunult kepiga asfalti. „Kas sina tead, miks ma enam merd ei sõida?” päris ta noormehe poole pöördudes.

„Noh, räägiti, et tervis korrast ära, vanust ka juba ja tõsine haigus,” nooksas Aivar kohmetult jalutuskepi suunas.

„Tervis korrast ära, tõsine haigus,” osatas kapten Lepik, „tervisel pole häda mitte kuraditki, aga selle haiguse nimi on KGB ja viiskümmend aastat on kaptenile just õige iga.” Oma sõnade rõhutamiseks lõi ta jalutuskepiga kõnniteelt veerema kivikese, mis tuviparve plaginal lendu ehmatas. Aivaril oli piinlik, ta peitis pilku, näppides vana ja vileda tuulepluusi nööpe.

„Enesehaletsusega ei ole siin ilmas midagi ära teha,” kuulis ta Voldemar Lepikut ütlemas, „tuleb lihtsalt otsida ja leida võimalusi, kuidas unistuste ja eesmärkideni jõuda.” Kapten Voldemar Lepik oli toetanud mõlemad käed jalutuskepile ning vaatas mõtliku pilguga üle Võidu väljaku, kus platsi teises servas kerkis Tallinna linna täitevkomitee hoone. „Valget laeva ei tule, ei ole lootustki, Aivar,” lisas ta vaikselt rohkem nagu enesele kinnituseks ja pöördus noormehe poole. „Igaühele meist on antud aeg ja koht ajalooredelil, seda muuta ei ole meie võimuses ning mida muuta ei saa, selle üle pole mõtet nuuksuda. Mina olen seda meelt, et igas olukorras, olgu see nii vilets kui tahes, on saatusel meie jaoks võimalused olemas. Et eesmärkide poole seilata, tuleb ise mees olla – mitte kõhelda, haarata soodist ja heisata puri.”

„Kas nagu Looderanna puhul 1932. aastal?” küsis Aivar mõtlikult.

„Just nimelt,” noogutas naaberküla mees ja muigas siis enesekriitiliselt, „jutt sai vist küll pisut paatoslikult lüüriline.” Hindavalt vaatas ta nooremat vestluspartnerit. „Mis edasi, millised on plaanid?” Aivar Sink kehitas õlgu ja pomises:

„Küllap lähen tagasi Saaremaale, kolhoosis kaldakalureid tarvis ja kaugel see armeesse minekki enam.”

„Aga igatsugu teised koolid?” päris kapten Lepik.

„Ega mind polütehnilises instituudiski orkestriga vastu võeta ja merevärk on ikka merevärk,” tusatses Aivar.

„Selge,” ühmas vanem mees ja tõusis pingilt. Hüvastijätuks ulatas ta noormehele käe ja lausus: „Tule homme hommikul kella kümneks Luise tänavale. Õpetan kalatööstuslikus merekoolis navigatsiooni. Uurime pisut, meil vast ei ole selle mandaatkomisjoniga asjad nii hullud.”

„Oleme Käbalas,” kostis rooli tagant, mis äratas Aivar Singi mälestustest. „Kuhu pöörame, kas lautade juurde või Lautri sadamasse?”

„Keera kaupluse ette,” ühmati tagaistmelt. Kolhoosiesimehe Volgat märgates pudenes punt kohalikke ähmis kalamehi nagu kullist kohkunud varblaseparv kaupluse õuele pakkekastide hunnikute vahele. Selg vastu lubjatud kaupluseseina, istus tühjal küpsisekastil Luhamõisa mees Taavi Tursk ning nägi unes ilusat noorusaega ning prinki ja kaunist Liivaaugu Kadrit. Mehe süüdvester oli silmile vajunud ning ajamata habemeädalaga ja meretuultest pargitud nägu vastu sooja sügispäikest keeratud. Imekombel seisis poolik Žiguli õllepudel ta peos püsti, kui mees vaikselt läbi nina norskas, imepeen ilanire suunurgast rinnale venimas. Oma õliriietes ja põlvedeni alla keeratud, kalasoomustes meresaabastega meenutas Luhamõisa mees Ilmar Torni gravüüri „Kalamehed”. Aivar pühkis eelneva mõtte peast. Taavi näol oli õnnelik ja enesega rahuloleva inimese ilme, kes teenitult pärast väsitavat päevatööd puhkab. Kaks kätt jope taskus, seisatas Aivar Sink tukkuja ees. Kui palju oli sellest räägitud ning selgitatud ja karistatud, kuid ikka jätkus vana tants – juba lõunaks lendasid kalurid poe juurde kokku nagu porikärbsed sõnnikuhunnikule.

„Taavi Tursk, mida teie siin kallil tööajal teete?” käratas Aivar valjema häälega, kui oleks tarvis olnud. Ta soovis, et epistel kostaks ka kastivirnade vahele peitunute kõrvadeni. Sellist rünnakut ei osanud Luhamõisa mees oodata. Korraks kostis veel viimane norsatus, siis läksid Taavi silmad pärani ning irvakil suu käis klõpsuga kinni, nagu oleks hiirelõks sulgunud. Kiiruga ajas ta end jalgadele. Punnitades ilmekalt silmi nagu rahvateatri näitleja, kokutas ta:

„Ma ... ma ... tuli Viiule apteegist rohtu tooma.” Pilt oli koomiline. Viidates näpuga õllepudelile, peitis Aivar muige küsimuse taha:

„Ja kas rohi aitab ka?” Tabatud kalamees noogutas innukalt, saades aga siis aru, et noogutab vale asja peale, raputas pead ja kogeles:

„Ei ... ei – see ei aita.”

„Palju peab seda ühte ja sama asja kordama – alkohol ja töö ei sobi kokku. Meie kolhoosis asjad nii ei käi, kaadrikomisjon otsustab teie kuupreemia küsimuse.” Kolhoosiesimees seadis end lahkuma, kui kuulis seljataga öeldut:

„Jah, eks te ise tea paremini.” Jõnksatus käis läbi Singi hinge, kui ta pöördus kiiresti Luhamõisa meest vaatama. Pleekinud hallid silmad seirasid esimeest süüdvestri ääre alt, kui mees õllepudeli kastinurgale sättis. Ei öeldust ega silmavaatest, mis olid rõhutatult neutraalsed, saanud midagi välja lugeda, olgugi et nii ütleja kui ka kuulaja teadsid, millest oli jutt. Raskel sammul lentsis Aivar Sink poe poole. Endine rõõmus meeleolu ja lennukus olid ta astumisest kadunud. „Me oleme sündinud aega ja kohta ajalooredelil ning valida pole meile antud, sündmusi tagasi kerida ei ole võimalik,” meenusid talle kapten Lepiku sõnad. Tagantjärele mõeldes tähendas kohtumine kapten Lepikuga Aivar Singi elus pöördepunkti – punkti, millest algas rannaküla nooruki sihikindel pürgimine eesmärkide poole. Ta pidi neile kõigile näitama, et on parem, targem, osavam ja kavalam. See oli tema võitlus, auahnuse geenid olid tal täiesti olemas. Uks avanes kääksatusega, mille peale paar alevi valveklatšimutti üllatunult pead pöörasid. Püha müristus – kolhoosiesimees Sink isiklikult. Küll nüüd oli jälle jutuainet – miks ja kuhu, kes vahele jäid.

„Tere päevast,” tervitas Sink müüja Leidat ja noogutas peaga ka aknal olevale alevi valvepostile.

„Juba poolest päevast joovad kalurid poe nurga taga õlut, see küll mingi kord ei ole,” mühatas esimees rahulolematult. Leida Kraas ei olnud esimest päeva müüja, pealegi allus pood hoopis teisele asutusele, Eesti Tarbijate Kooperatiivi Vabariiklikule Liidule, ning naine oleks võinud kolhoosiesimees Singi saata väga kaugele – sinna, kuhu tähed, kuu ja päike ei paista ‒, paraku oli aga kõik omavahel seotud. Juhan Kraas, Leida lihane mees ja pidev peavalu, püüdis merd kolhoosi lestalaevas. Müüja kohendas tanu paremini pähe, manas viisaka näo ette ja vabandas:

„Nii see on, aga paraku oli täna õlletoomapäev, meil on see ainult kaks korda nädalas.” Aivar Sink ei pööranud öeldule tähelepanu, vaid silmitses akna all sosistavat paari.

„Kui ma ei eksi, siis Viiu Tursk?” küsis ta paar sammu lähemale astudes. Eitede jutt vaikis kui lõigatult ja ärevalt vaatasid nad esimeest.

„Kuda te juhtusite ütlema?” päris üks ja keeras pearätiku alt päästetud kõrva esimehe poole. Sink lõi käega ja astus leti ette. „Ma juhtusin ütlema, et sinu vana, selle asemel, et randas püüseid parandada, kulistab päise päeva ajal kaupluse nurga taga õlut kõrist alla.”

„Näädsa, vanad kõrvad, mitte äi kuule,” pööras Tursa-eit nüüd teise kõrva esimehe poole ning kehitas õlgu, punaste roosidega rätik hallidelt juustelt õlgadele libisenud. Sink ostis pudeli Värska vett ja karbi Kalevi assortiikomme. Tursa Viiu selekteeritud kuulmine polnud Luhamõisas kellelegi saladuseks. Ostu eest raha letile lugedes pomises esimees endamisi: „Kui inimesed ei mõista, tuleb rahakoti pihta koputada.” Nagu keravälk oli vaegkuulja leti ääres, sikutas Sinki varrukast, manas näole paluva ilme ja lunis:

„Pai esimees, kulla esimees, ää seda küll tehk. Kus see vanamees oo?” Viiu vaatas otsivalt poes ringi, nagu oleks Taavi võinud ennast siin lettide vahel varjata. „Ooda, ooda, kohe ma ta talle näida, vei tema tuleb kallil töö ajal ölut lakkuma.” Otsustava liigutusega kohendas Tursa-eit lillelise rätiku pähe, tõmbas sõlme kurgu all tugevaks ja kiirustas uksest välja. Veel trepilt kostis valju tänitamist: „Vöi tema tuleb kolhoosi kalapüügiplaani kukutama, no ooda sa!”

„Nagu Baskini estraadikava,” mühatas Sink, surudes vägisi pealetükkivat muiet maha, noogutas Leidale hüvastijätuks ja sulges enda järel kaupluse ukse. Ta seisatas trepil, lastes pilgul üle alevi libiseda.

„Eks te ise tea paremini,” oli Tursa-vanamees lausunud. Ikka ja jälle tulid need sõnad meelde ning kujutlusse kerkis hallide pleekinud silmade pilk, mis oli teda süüdvestri alt piielnud. Aivar seisis kaupluse trepil, sulges silmad ja tundis, kuidas üllatavalt soe sügispäike palgeid soojendab. Kahjuks ei saanud ajalugu tagasi pöörata. Üle tee lasteaia liivakastis kilkasid jõnglased ja loopisid üksteist liivaga, alevi taga põllul urras traktor ning kostis kartuleid võtvate naiste valje hõikeid, kesk sinist taevast purjetas kluuksudes kurgede kolmnurk, hoides kurssi kuhugi lõuna poole.

„Tere, Aivar,” sundis energiline naishääl esimehe mõtetest virguma.

„Elle, Kopli Elle,” vastas Sink ja avas naeratades silmad. Tõepoolest seisis ta ees naabripere tüdruk, kuid täna juba küpse ja kauni naisena.

„Ma tundsin sind häälest ära, silmigi polnud tarvis lahti teha,” uhkustas mees tulijale terekätt ulatades. „Naabrimemm, naabrimemm, Aivar kiusab,” tegi ta nüüd hääle peenikeseks, tuletades meelde lapsepõlveseiku. Naeratades vaatas ta kunagist lapsepõlvesõpra.

„Mis kiusab, mis kiusab, ise ta unustas püksid kase latva,” matkis Elle jämedal häälel naabripoissi. Aivar hoidis naise kätt ja vaatas otsa oma lapsepõlvele. Rahulikult vastas naine ta pilgule ja lausus vaikselt: „Seltsimees Sink, ehk tagastaksite mu käe – romantiliseks käehoidmiseks on nagu varavõitu, kuu pole veel tõusnud.” Aivar muigas ja andis naabritüdruku käe vabaks. Elle oli ikka see vana hea naabri-Elle, kes otse oskas õiges kohas õiget sõna kasutada. Ja olgugi et tüdruk oli temast kolm aastat noorem, kujunes nii, et paljudes asjades tundus ta poisist hoopis aastaid vanem olevat. Elle oli olnud ka see, kes Aivarit lohutas, kui selgus, et tee kaptenisillale on noormehele lukus.

„Aivar, kapteneid vajatakse ka kuival maal,” oli neiu talle öelnud. Tol ajal tundus see noormehele otsitud vabandusena, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid Elle öeldud sõnad mehe hinges pesa tegema.

„Mulle tundub, et kolhoosiesimees Sink on liimist lahti. Kas soomlased ei saa külmhoone ehitusega hakkama?” silmitses Elle pikalt kunagist naabripoissi.

„Ja mulle tundub, et Illu on veelgi kenamaks muutunud,” pareeris Aivar, kasutades naabritüdruku lapsepõlve hüüdnime.

„Kuule, Ralar, komplimendid pole iialgi sinu tugev külg olnud,” muigas naine, kasutades enda antud hüüdnime, „nende varju ei maksaks nüüd küll pugeda.” Soe tunne uhkas Aivari hinge, midagi noorusest ja tolleaegsetest tunnetest oli tagasi. Miks oli see ikkagi nii läinud – lapsest saati loeti neid paariminejateks, kuid siis ...

„Mida siis pealinna mamslid maal teevad?” päris ta, et summutada mälestusi. „Kas tudengeid polegi tarvis kantseldada?” Elle Koppel oli teoreetilise mehhaanika kateedri dotsent Tallinna Polütehnilises Instituudis. Naise silmad vaatasid meest mõistvalt, tuttavliku liigutusega heitis ta juukseloki silmadelt ja muigas:

„Seltsimees Sink ehk mäletab, et minagi olen siitkandist pärit, aitan vanadel kartuleid võtta. Aga tudengid, nemad edendavad kodumaa eesrindlikku põllumajandust – kes koristab peeti, kes korjab kartuleid –, niinimetatud töökasvatus.” Viimaseid sõnu lausudes astus naine trepile ning ei kummisaapad, dressipüksid, vana nailonjope ega pähe seotud rätik suutnud varjata naabritüdruku kunagist iluvõimleja trimmis keha. Nähes Aivari hindavat pilku, muigas naine ja sosistas: „Kuule, Ralar, ole nüüd viisakas, ons naisi kolhoosis vähe?”

„Sinusuguseid ei ole,” pomises mees ja hammustas huulde. Nähes naist lingist haaravat, lausus ta: „Käi poes ära, ma ootan, viskan su autoga koduväravasse, jääb see kolm kilomeetrit löntsimata.” Korraks peatus naise pilk esimehe Volgal, kus sohver Tuvike tahavaatepeeglisse vahtides oma niigi lakutud juukseid kammis.

„Mõni teine kord, Aivar. Mees ja lapsed ootavad toitmist-katmist,” keeldus Elle ning lisas nukralt muiates, „ole siis krihvel.” Vaikselt sulgus uks naabritüdruku järel, kui Aivari hinges käis kihvatus. „Ole siis krihvel,” oli Elle öelnud. Lapsepõlvest mäletas Aivar pootsman Joosepit, Elle vanaisa, kes lõpetas oma merejutud lastele alati lausega: „Ole siis krihvel ja tubli poiss!” Eks oli ka Krihvlil süüd, nii Joosepit kutsutigi, et ka Aivar pärast kõiki merejutte merele tikkus. Mees kohendas ostudega plastkotti käes ja astus masina poole. Imelik päev oli täna, täiesti sügisele kohane – korraks positiivseid emotsioone, siis kamaluga negatiivset ja kohe uuesti näpuotsaga rõõmsat peale. Esimees istus autosse ja kamandas lühidalt:

„Linna.” Arnold Tuvikest öeldu ei üllatanud. Ta lükkas käigu sisse ja tõmbas sujuvalt paigast. Muidugi oleks karbi assortiid ja pudeli Värska vett linnast hulga kergema vaevaga saanud, kuid jumalate teed on ettearvamatud. Aivar Sink vaatas aknast välja. Mööda libisesid alevi viimased majad, kohe tuli ka karjamaa, kus nad teiste lastega lambaid karjatasid. Kuna naabri-Elle tal pidevalt sabas sörkis, narrisid teised poisid teda sageli. Ilkuv kisa „pruut ja peigmees, pruut ja peigmees” kaikus veel praegugi Aivari kõrvus. Ühel päeval sai tal villand. Karjudes „Ära jölgi mu sabas” oli ta tüdruku eemale kõssitanud. Kartlikult tõmbus väike kuueaastane kriimus säärtega tirts põõsa varju ning pööras vaevu nuttu tagasi hoides selja. Tarvitses aga poisil uuesti rajale keerata, kui väike vari talle jälle järgnes.

Teiste poiste pilkavad hõiked veel kõrvus, oli ta kõigest hingest vihastanud ja raputanud tüdrukut kui takukoonalt. „Sa ei sörgi mul sabas,” oli ta karjunud. Ehmunult vaatasid naabritüdruku veekalkvel silmad, kui ta värisevate huultega sosistas:

„Mul ei ole õde ega venda, ma nii kardan üksi läbi metsa minna.”

Veel praegugi meenus Aivar Singile häbi, mida oli tundnud, kui üksik, kurblik, noruspäine kuju põõsa taha keeras. See oli esimene kord, mil Elle oli üles leidnud tema, Aivari, parema „mina” ja sundinud endasse vaatama. Ta oli järgnenud tüdrukule, kes kartlikult eemale hoidus, maha vaadanud ja turtsakalt torisenud: „Hea küll, tule siis, lähme koju.”

„Sa ei vatusta mind enam?” päriti ärevalt ning kriimule näole ilmus esimene lootusekiir.

„Mitte kunagi,” oli ta lubanud. Isegi täna polnud ta naabritüdruku vastu ükskõikne. Miks oli kõik see ilus lörri läinud, kes oskaks küll arvata? Aivar ohkas, polnud vajadust iseenesega peitust mängida. Tegelikult teadis ta vastust väga hästi ning see peitus teoorias, mis räägib meie kohast ajaredelil ning ajaloost ja võimalustest, mida see meile ette veeretab. Millegipärast sundis aga tänane päev selles teoorias kahtlema.