Читать книгу Avameri. Kapten - Lembit Uustulnd - Страница 8

Vastikult ja plekiselt plärises avraalikell troopilise öö pimeduses. Korraks valitses veel vaikus, kuid siis ärkas unine kalatraaler ellu. Kolksusid uksed, kuuldus unesegast ja pahurat porinat ning koridoritekk müdises paljude kiirustavate jalgade all. Ärevus hinges, seisis Jaak akustik Šora Karapetjani selja taga ja jälgis hüdrolokaatori Paltus ekraani. Mõned nootamised oli ta ka kapten Paškovi ajal teinud. Seda siis, kui ülemus oli liialt „kreenis”, et jalgu alla võtta, kuid nüüd, olles ise kapteniks määratud, oli see ikka tükkis teine tubakas. Varem võis õlgu kehitada ja vabandada, et eks ma siis proovin, kui vanast asja ei ole, kuid täna polnud vastutust enam kellegi teise kaela veeretada. See ei olnud meeldiv tunne ja pani põlve kergelt värisema.

„Viiekümne meetri sügavusel umbes 100-tonnine parv, tõuseb tasakesi,” sosistas Šora, nagu oleks kala võinud neid kuulda, ja rehmas kange tubaka pilve laiali. Muidugi nägi Jaak, kuidas marker paberile musta laiku kõrvetas ning kuulis ka seda, et aparaat plõksus hoopis teise kõlaga kui tühja merevee korral, kuid enamaks oli tal kogemust ja oskusi vähe.

„Teeme ühe ringi lisaks, ootame, las parv tõuseb kõrgemale,” pomises armeenlasest akustik, sigaret suunurgas tossamas. Ei tea kust, aga kusagilt oli Šora saanud kangeid sigarette More, mida vahetpidamata tõmbas, nii et normaalsetel inimestel polnud sillas hingamisruumi. Paškovile, kes oli ka ise suitsumees, polnud akustiku tossutamine mingi probleem, kuid teistele sillasviibijatele tähendas tihe sinikashall pilv tõsist katsumust. Vanemtüürimehena oli Jaak paar korda püüdnud akustikule vihjata, et see kaaskodanikele ka eluruumi jätaks, kuid uhke mägilane saatis vanemtüürimehele ülbe pilgu ning pigistas sigaretti suunurgast võtmata läbi hammaste: „Tugevad jäävad elama, nõrgemad võivad jalga lasta.” Selle peale oli ka Paškov naerda hirnunud ning omalt poolt irooniliselt lisanud:

„Darvinism, puhas darvinism – liikide tekkimine loodusliku valiku teel.” Paškov oli küll joomakrants, kuid rumal ei olnud ta mitte ning vahel võis mees oma lugemusega isegi üllatada. Juri Afanasjevitš oli pärit Peipsi-äärsest külast ning lõpetanud Leningradi kõrgema merekooli kolm aastat enne Volmerit, kuid koolivenna staatusele vaatamata ei sujunud nende suhted sugugi hästi. Kapten ei jätnud kasutamata ühtegi juhust, et vanemtüürimehe reputatsiooni kahjustada. Alguses oli seda ka kerge teha, sest Volmer oli ametis esimesi nädalaid ega teadnud tuhkagi üsna paljust, mis kalapüüki puudutas. Küll oli Jaak juurelnud põhjuste üle, kuid ei osanud endal milleski süüd näha. Tõepoolest oli ta oma ametis algaja, kuid eks kõik ole ju mingil ajal alustanud. Kunagi hiljem, kui ta baasist tulnud joomast kaptenit kajutisse aitas, istus Paškov kõikudes koi ääre peal, kissitas silmi ning vibutas vanemtüürimehe suunas näppu:

„Vse võ donostšiki i stukatši!” Just siis saabus selgus – Paškov pidas teda „koputajaks”. Polnud ju kellelegi saladuseks, et igas meeskonnas leidus selliseid inimesi, kes võisid esindada üsna mitut firmat – KGB-d, tolli või parteiorganeid ning mõnikord ka kõiki kolme korraga. Enamasti olid need meremehed, kes olid varem millegagi vahele jäänud, rikkunud mingeid reegleid või seadusi, mida nüüd nende vastu ära kasutati, ähvardades välisviisa sulgeda. Hüvasti, viisa – hüvasti, avameri – hüvasti, teenistus. Meremehed suhtusid „kitsedesse” põlgusega, kuid sa võisid ju põlata, aga iial ei võinud sa teada, kes on kes. Selline avaldus kapteni suust oli solvav ja pani vanemtüürimehe mõtlema põhjustele, mis võisid Paškovi kahtlustele alust anda. Volmerile meenus Roobaku väljumine Luanda sadamast. Kapten Paškov oli kutsunud teda oma kajutisse, kus vanemmehhaanik Fiskov ja akustik Karapetjan juba kaetud laua taga istusid. Tundus, et pidu oli mõnda aega käinud ja seltskond üsna lõbusas meeleolus. Ka talle valati klaas, millest vanemtüürimees keeldus – oli tema vahiaeg, laev täiskäigul teel püügirajooni poole ja sillas ainult nooruke kolmas tüürimees. Merelaevanduses, kus ta varem töötas, oleks selline teguviis olnud ennekuulmatu. Jaak tänas ja lahkus ning nüüd meenusid talle kahtlustavad pilgud, millega teda saadeti. Oli venelastel vanasõnagi, mis kõlas: „Kes minuga kokku ei löö, see mind ei austa. Küllap sa ikka mõni „koputaja” oled!”

Jaak Volmer astus roolimaja lahtise akna alla, tõmbas suure sõõmu värsket õhku kopsudesse ja vaatas välja. Laeva tekivalgustus oli kustutatud, ainult parema parda traallooga juures hõõgus sinine lamp nagu jaaniussike. Merel valitses soe, sume ja pilkaselt pime troopikaöö. Kümnete laevade sagivad käigutuled näitasid naabrite vilgast tegevust – terve laevastik otsis kala. Otse vööri ees hakkas tööle vastutuleva kalatraaleri plinker ja kohe kostis ka raadioeetris:

„Fryderyk Chopin, Fryderyk Chopin, Kabli nootas, pange meid kirja.”

„Kurat küll,” vandus Jaak poolvaljult, „hiidlased jõudsid meist ette.”

„Ära kuse,” kuuldus Paltuse tagant suitsupilvest, „neil on oma parv, meil oma.”

„Parv parveks,” neelas Volmer solvangu alla, seirates kiirelt lähenevat traalerit. „Järjekorras on nad meist ikka eespool ja otse sõita rohkem ei saa. Pool poordi paremale,” käsutas ta roolis seisvat muhulasest madrust Mihkel Tüüri. Kohe kostis seljatagant rahulolematut porinat:

„Kurat küll, sõidame parve pooleks,” suitsupilvest ilmus armeenlase rahulolematu kuju, mis astus akna alla. „Jumal hoia, hiidlasteni on veel terve söömavahe minna.”

„Kablini on kolm kaabeltaud,” kostis lokaatori tagant kolmanda tüürimehe Kalmer Viira ärev hääl.

„Kolm kaabeltaud, kah mul kalamehed,” osatas Šora põlglikult läbi hammaste ja naasis oma kohale Paltuse taha. Suure pingutusega surus Jaak Volmer alla ärrituse kapten Paškovi topsivenna vastu, isiklikuks solvumiseks ei olnud praegu aeg ega koht.

„Rooli kümme kraadi paremale,” kamandas akustik ning lisas, „kala on 30 meetri sügavusel, tõuseb kiiresti, noodata tuleb enne, kui parv pinnale jõuab ja selle triangli peale laiali vajub.”

„Fryderyk Chopin, Fryderyk Chopin, SRTR-9042 Ristna nootas, pange järjekorda,” kostis raadiost uus kutsung. Jaak tundis, nagu oleks teda mesilane nõelanud. Kala andmine baasile käis elavas järjekorras. Iga koht tagapool tähendas pikemat ooteaega, vahel isegi päevi passimist, mille jooksul kala kvaliteet noodas halvenes. Olgugi et merre jäeti isegi 6‒7 järku noodast, mis oli piisav ujuvakvaariumi moodustamiseks, kahjustas kala ennast ikkagi ning tihti tuli allesjäänu anda esimese sordi asemel kalajahuks. Juhtus aga mõnes järgus rebenenud auk olema, oli kogu ootamine tulutu ja noodas baasile andmiseks ainult loetud tonnid.

„Valmisoleku kellad,” kamandas Šora puldi tagant, „täiskäik, läks noot!” Volmer lükkas vilkuri roolimaja katusel tööle ning jälgis pingsalt kursile jääva naabersaare traaleri lähenemist. Hiidlased olid poi juurde tulnud ning tegelesid nooda rõngastamisega. Kolmas tüürimees kutsus valju häälega Fryderyk Chopini, kuid Volmeril ei olnud praegu silmi ega kõrvu muu kui katastroofiliselt läheneva SRTR Kabli jaoks. Külm higi kattis laupa, käed pigistasid masinatelegraafi, kui ta läbi pimeda öö üha lähenevaid ja lähenevaid naabersaare traaleri vilkureid vahtis. Mees tundis, et põlved värisevad.

„Kakskümmend kraadi rooli paremale,” kuulis ta armeenlast seljataga roolimeest kamandavat. Ei jõua enam, mõtles ta paanikas juba samas vahetult vööri ees vilkuvaid tulesid seirates. Kohe-kohe oleme hiidlaste noodas, hüvasti veel alustamata kaptenikarjäär. Ta oli põlved lõnksu lasknud ja sulges isegi hetkeks silmad. Piiludes vargsi laugude vahelt, märkas ta, et hiidlaste vilkuvad tuled on jäänud vasemasse poordi ning laev joonistab uhkelt ringjoont, kaugenedes rivaalist.

„Roobaku, kurat sind võtaks,” kostis raadiost hiidlaste pragamist, „katsu ise parv leida, sa ei pea mitte meie noodast püüdma.” Olgugi et hiidlaste repliik tegi meeleolu paremaks, sellest oli kostnud tunnustust, polnud vastamiseks aega – ring ümber kalaparve tuli lõpetada ja ilusasti vilkuva alguspoi juurde välja tulla. Hinnates silmaga kaugust, lükkas Volmer masinatelegraafi käepideme täiskäigu peale tagasi. Tundus, et masin ei reageeri ja laev põrutab otse oma noota sisse. Juba kujutas noor kapten Roobakut abituna keset noota triivimas, propeller ja roolileht mõrralinasse takerdunud, ja abi ei kusagilt. Vilkuv poi lähenes kiirelt ja saatuslikult. Siis aga hakkas laeva korpus vibreerima – mida edasi, seda tugevamini tagurpidikäigust – ning lõpuks peatus alus nii, et vilkuv poi jäi vööriga kohakuti. Pootsman Saks, kes tekis saranetsi otsa sisse vedas, mühatas tunnustavalt ja hõikas traalmeister Kamale:

„Mes ma ütli. Simmu Peeter, koloosi karjak poleks ka oma sääreväristajat paramini Pühtla poe lasipuusse pand!”

„Ma siis lähen?” küsis kolmas tüürimees arupidavalt. Alles nüüd meenus Jaagule, mille oli unustanud. Rõngastamise ajal, kui võimas traalvints 24-millimeetrist vaierit trumlile keris ja sellega nooda põhja kokku kiskus, et kala sukeldudes pageda ei saaks, tiriti vintsi tööga paratamatult ka laeva ennast noota sisse. Ja olgugi et peamasin töötas täiskäigul tagasi, ei piisanud sellest iga kord. Nii tuligi peamasinale abiks saata sajahobujõuline Poolas ehitatud võimas tööpaat, mis koos vahitüürimehega vette lasti ning puksiirotsaga parda külge ühendati, kus see siis kurja koerana keti otsas lõrisedes „tagajalgadele tõusis”, aidates laeva propellerit ja roolilehte noodalinast eemal hoida.

„Mine jah, Kalmer,” saatis Volmer kolmanda tüürimehe teele, olles õnnelik, et tollel jätkus oidu asja ise meelde tuletada. Jaak seisis paremal tiival, näha polnud tuhkagi ja ega enne rõngastamise lõpetamist tohtinudki tulesid süüdata, valgusest kohutatuna oleks kala sukeldunud ja põgenenud. Nagu põrgu eeskojas, mõtles noor kapten ärevalt. Ees tekis naksus-nagises-kriuksus pingutustes traalvints, laev vibreeris ja võppus maksimaalses tagurpidikäigus ning traallooga küljes hiilgas sinine tuluke kui vanaõeluse silm. Hiidlased, kelle laev juba tuledes säras, olid praktiliselt siinsamas, suisa käeulatuses. Oli reaalne oht, et noota võttes ja tagurpidi liikudes võivad nad Roobaku püüsesse takerduda.

„Näita Kalmerile, et ta tõmbaks meid rohkem ahtri poole,” kamandas Jaak akustikut, ulatades tollele taskulambi. Taskulambikiirega näidati paadimehele suunda, kuhu tõmmata. Šora lükkas pläru keelega teise suunurka ja lonkis vasemale tiivale.

„Roobaku, Roobaku, Kabli kutsub,” kostis raadiost. Hakkab pihta, mõtles Volmer ja võttis toru:

„Roobaku kuuleb.”

„Ma vaatan, et meid kisub kangesti sinu nooda poole,” kuulis ta Kabli kapteni häält, „ma saatsin oma paadi traaversist tirima, te tõmmake ahtri poole, küllap siis teineteisest mööda mahume.” Volmeril oli soe tunne, naabersaare vennad olid ikka täitsamehed. Mõni Kaliningradi venelane või leedukas oleks vandunud ja sõimanud ning asja eest, sest lõppude lõpuks oli tema, Volmer, ikkagi süüdi, et teise mehe parda ääres nootama kippus.

„Olge meheks, tänan, tirime juba ahtrisse,” lausus ta torusse ja kiirustas tagasi tiivale. Rõngastamine oli lõpetatud, nüüd võis tekivalgustuse sisse lülitada. Jõuplokid pandi tööle, mehed ronisid korstna taha noodakasti ning ülemeelikute hõisetega asuti noodalina kasti lappama. Põnevil silmi vaatas Volmer noota, kuid näha polnud midagi. Pikk rivi ülemise selise ujukeid hõljus vaikselt veepinnal ja kadus tekivalgustuse vaateväljast pimedusse ning kusagilt ei olnud näha, et noodas oleks olnud ka mõni elus hing. Kala hoiab valguse eest sügavale, rahustas mees ennast, olgugi et silmad püüdsid tabada noodas väiksematki liikumist. Võrgulina, mis läbi jõuplokkide noodakasti libises, oli puhas, värskelt pestud ning sundis vägisi ärevad mõtted pähe. Esimene nootamine ja selline ebaõnn, mõtles mees kibestunult.

„Mööda panime,” mühatas Volmer endamisi. Šora Karapetjan seisis sealsamas, kiskus silmi kissitades suitsu ja vahtis üle poordi alla noota.

„Mööda, mööda,” osatas akustik ärritunult, „mis sa kused kogu aeg, poleks tarvis olnud liiga vara paremale pöörata.” Jaak Volmer oli sellisest ülbusest suisa keeletu. Esiteks oli akustiku keelepruuk kapteni suhtes – mis sest, et noore kapteni suhtes – täiesti lubamatu, ja teiseks jagas roolimehele nootamise ajal nagu tavaliselt käsklusi akustik ise. Jaak teadis, et armeenlane kompab piire, paneb teda proovile, kontrollides, mis materjalist on uus ülemus. Nad olid roolimaja tiival kahekesi. Ülbelt irvitades vahtis Šora vette, andes kogu olekuga märku, et mida sa, sitt, mulle ikka teha saad. Järsult pöördus Jaak kohapeal ning saatis paremsirge armeenlase päikesepõimikusse. Akustiku silmad läksid üllatusest punni, sigaret veeres suunurgast tekile ning ülbe mees vajus kõõksatusega kaheks nagu liigendnuga.

„Zuka, bljad tõ jobannõi,” rögises ta kõveras olles ja jalgadel tuikudes.

„Šora, pea meeles, ülbitsemist ei kavatse ma taluda.” Öelnud, mis tal öelda oli, tundis ta hinges kergendust, olgugi et sai aru, millega vahejuhtum teda ähvardas. Naginal jooksis võrgulina läbi jõuplokkide, korstna taga noodakastis käratsesid ja teravmeelitsesid madrused, endiselt polnud mõrralinas kalast märkigi. Mingi kahin sundis Jaaku akustiku poole vaatama, külm jutt kihutas läbi keha. Karapetjan oli ennast sirgu ajanud. Tuhmis valguses helkis mehe käes nuga, mille tera klõpsatusega lahti viskus. Salakavalalt irvitades vaatas akustik oma noort ülemust ning päris põlglikult huuli kõverdades:

„Noh, kas tegid püksid täis, kapteeen?” Viimast sõna venitas armeenlane väga üleolevalt ja rõhutatult. Asi oli tõsine ja lõhnas juba kriminaalselt – nii vilksatas peas külmast uhkav mõte. Võidelda tuli oma elu eest.

„Armeenlast karistamatult ei lööda,” sisistas lõunamaa poeg läbi kriipsuks pigistatud huulte ja viskus rünnakule. Noa tera välgatas prožektorivalguses, kui Jaak instinktiivselt sammu kõrvale astus ja hoobi ründaja parema käe biitsepsisse saatis. Aastatetagustest džuudotreeningutest oli kasu, keha mäletas veel, mida oli kunagi sadu ja tuhandeid kordi harjutatud. Armeenlase nuga takerdus Jaagu vihmakuue hõlma ja kukkus klirinal tekile, samas komistas akustik ning vajus röötsakile puust reelingule. Volmer kasutas juhust ja tõstis vaenlase jalad maast lahti, aidates raevutseva mägilase üle parda. Röögatades midagi hirmunult armeenia keeles, joonistas akustik õhus uperpalli ning sadas valju plartsatusega noota, nii et pritsmed kõrgele lendasid.

„Mees üle parda,” karjus Volmer alla tekki, „visake päästerõngas.” Ta kummardus, korjas tekilt armeenlase noa, klõpsas selle kokku ja libistas taskusse. Jaak oli valmis juba ise vette hüppama, kui pinnale ilmus armeenlase ähmi täis sihverplaat, millel polnud enam ülbuse raasugi, pigem valitses sellel surmahirm, kui ta kähisedes ja merevett neelates karjus:

„Appi, appi, upun, päästke ...” Mees rabeles, vehkis kätega ja neelas vett, ta pea kadus jälle pinnalt. Robinal jooksid ähmis madrused noodakastist sillatiivale.

„Pootsman, mis sa passid,” kurjustas Volmer, „viska päästerõngas.” Uuesti ilmus akustiku pea pinnale ning tema kõrvale vette plartsatas uhke oranž päästerõngas kirjadega „SRTR-9086 Roobaku–Tallinn”. Silmad hirmust punnis, köhides ja merevett välja tatistades sahmis uppuja kõigest väest, kuni sõrmed lõpuks päästva rõngani ulatusid. Valist sikutades pukseeris pootsman hädasolija torisedes pardani.

„Meni vetab seda püügiasja nii südamesse, et vaada, läheb kohe ise kalale noota järele.” Volmerile ei jäänud madruste uudishimulikud pilgud märkamata.

„Mis selle akustikuga siin juhtus?” päris traalmeister Kama arupidavalt, „ise kardab merevett nagu vanakurat välku.”

„Möödunud aastal Palmases käisime poistega pühapäeval plaažil, armeenlane ei tulnud mere ligigi, tema ujuda ei oska,” kinnitas Mihkel Tüür, heites silmanurgast uudistava pilgu kaptenile. Volmer tundis mitmeid küsimusi õhus hõljuvat.