Читать книгу Merejutud - Lembit Uustulnd - Страница 4

Alanud oli kõik väga ilusasti. Mootorlaev „Doris” väljus Bangkokist 17. detsembril ning ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi oleks meeskond jõululaupäeva õhtu pidanud vastu võtma Hiinas, Gaolani sadamakai ääres. Ilmaprognoos pakkus põhjakaare tuult tugevusega 5–6 palli, mis iseenesest pole küll soodus, kuid on täiesti kõlbulik meresõiduilm. Kui aga olime saanud välja Siiami lahest ja pööranud otsa Lõuna-Hiina merre, leidis kinnitust vana tõsiasi – prognoose tehakse kuival maal kontorilaua taga, kuid meri ennast raamidesse suruda ei lase. Kusagil ilmakatlas olid mingid frondid risti ja ninapidi kokku jooksnud ning nüüd kihutas Daisy-nimeline taifuun Vaikse ookeani avarustelt Taiwani ja Filipiinide vahele, Bashi väina suunas. Samale trassile jäi juhuslikult ka Gaolan.

Daisy, nagu naisterahvale kohane, oli pirtsaka ning ettearvamatu loomuga. Satelliidifotol võttis tsüklon enda alla 300-miilise läbimõõduga ovaalse valge ala, mis end kiiresti lähemale pressis. 50 miili kaugusel taifuuni keskmest oli tuule kiirus 75 m/s ja laine kõrgus 18 m, mida reaalsuses on üsna raske isegi ette kujutada.

Daisy suutis ilma mõjutada 600–700 miili raadiuses ning nüüd ässitas ta salakavalalt raevukaks ka Lõuna-Hiina mere mussoontuuled, mis lähenevast monstrumist julgust saades upitasid end 9–10-palliseks tormiks.

Kapten Liivakul oli valida kahe variandi vahel – kas proovida rammida otse vastu lainet, mis oli lühem tee sadamasse, või sõita poutidega, nagu tegid seda vanasti purjelaevad, jättes tuule ja laine kord 25 kraadi paremasse, siis jälle 25 kraadi vasakusse pardasse. Mõlemad variandid tundusid viletsad. Esimese puhul oli plussiks lühem vahemaa, aga samas kaotaks laev vastu tuult rühkides vähemalt poole kiirusest ja lainelöögid ähvardaksid alust purustada. Teisel juhul lõikas vöör laine selgroo läbi ning sellel ei olnud täit jõudu laeva materdada, kuid samas pikenes tee sadamasse ja kaugemale nihkus ka varju jõudmine. Ükskõik mis ajahetkel kaotatud tund võis hiljem kurjalt kätte tasuda, sest üle Vaikse ookeani lähenes pirtsakas ja pahatahtlik Daisy, vääramatult nagu raudteerong. Kõik see kokku muutis meeskonna morniks ja kapteni murelikuks. Juba viis päeva polnud inimesed saanud korralikult puhata. Ükskõik kuidas sa ennast kois ka kinni ei kiilunud, olid varsti ikkagi põrandal, kus ringiratast kihutasid sahtlitest ja riiulitelt alla sadanud raamatud, isiklikud asjad, dokumendid, paberid ning kõikvõimalik muu koli, mida torm oma äranägemist mööda ümber püüdis paigutada.

Selline oli asjade seis 90 meetri pikkusel mootorlaeval „Doris”, mis jõululaupäeval hoidis endiselt ja kangekaelselt kurssi Hiinale.

Sauhh! lendas pool soolasest laineharjast vastu roolimaja aknaid ja kohe järgnes tugev löök vastu laevapõhja. Mürtsatus oli nii tugev, et vanemtüürimees Jaak Pint, 120 kilo kaaluv mulk, visati toolist nagu takukoonal. Kääksatusega sadas roolimaja laest alla kaks paneeli, kribinal-krabinal jooksid laiali vabanenud kruvid. Õnneks ei tabanud ripplae paneelid tüürimeest, kes õnnetult ja ähmis põrandal istus, abitult käsi laiutas ja vandus, nii et maa must. Nagu kartes taevast veel midagi alla pudenevat, ajas roolimadrus jalad aina rohkem harki, tõmbas selja kohkunult küüru ja pea õlgade vahele.

„Kü... kü... küll annab, kurat!” kogeles mees, kõõritades silmanurgast põrandal ukerdavat vanemtüürimeest. Juba ammu oli kappidesse koristatud kõik, mis vähegi võis lendama hakata, kuid ikka leidis tormine meri võimaluse kiskuda irvakile sahtleid, muukida lahti uksi või kangutada klambritest-hoidjatest välja aparaate ja asju, mis olid eluaeg seina küljes kinni olnud.

„Kus kukkus, kurat, perutama,” vandus meeter üheksakümnene Pint, end oiates püsti upitades. Põlglikult lükkas ta jalaga teelt põrandal vedelevad ripplaepaneelid ja räntsatas uuesti tooli.

Jälle tõusis laeva vöör kõrgele laineharjale, et hetke pärast uuesti alla orgu söösta. Mehed hoidsid hinge kinni ja vahtisid pingsalt läbi illuminaatori pimedusse. Sauhh! vajus alus seekord vaikselt lainete vahele.

„Läks õnneks,” pomises roolimees, jälgides hoolega kompassi.

„Mussoontuuled, mussoontuuled...” kobises vihane Jaak Pint ja silitas haiget saanud põlve, „pole siin mussoontuultest haisugi, 9 palli ja rohkem veel laulab akna taga.” Järjekordselt tõusis „Dorise” vöör kõrgele ja mehed sillas peatasid hingamise.

Meri on salakaval. Ta on nagu marakratist põngerjas. Nii kaua, kui sa jälgid, ootad ja vaatad, ei juhtu mitte midagi, ent tarvitseb vaid korraks pead pöörata, on pahandus majas.

Seekord oli „Dorise” laadungiks 1500 tonni Inglise firmale kuuluva mobiilkraana juppe, mis olid pakitud sadadesse eri suurusega kastidesse. Kõige raskem oli 92 tonni kaaluv massiivne kraanaalus, edasi tuli riburada pidi – 50 tonnistest kastidest sajakiloste pakikesteni. Vanemtüürimees Jaak Pint kibrutas laupa ja mõtles, millist „ämblikuvõrku” oli tulnud kettidest, trossidest ja talrepitest „kududa”, et kogu seda mustlaskillavoori trümmis kinnitada. Ning püüdis mitte mõelda sellele, mis juhtuks laeva ja meeskonnaga, kui põhiline murelaps, 92 tonni kaaluv raudjurakas, rullamisega trümmi põhjas liikuma pääseks. 36 ketti koos talrepitega hoidsid kraanaalust praegu veel paigal, aga... Chief tõusis toolist ja klõpsas tekiprožektorid põlema. Hele valgus lahvatas pimedasse öösse, samas tabas laeva paremat parrast eksilaine, mis lükkas aluse sügavasse vasakkreeni.

„Rool paremasse pardasse,” kamandas mulk järsult.

„Rool paremasse pardasse,” kordas kohkunud kaja rooli juurest.

Tasahaaval hakkas aluse vöör pöörduma paremale, amortiseerides laeva vajumist paremasse kreeni. Mingil juhul ei tohtinud „Dorisele” anda võimalust resonantskõikumisse sattuda, see oleks... Sellest kohast ei soovinud mees jällegi edasi mõelda, milleks ise endale õnnetust kaela kraaksuda. Ta surus nina vastu jahedat illuminaatoriklaasi ja vaatas välja.

„Vasak poord, tagasi kursile 25.” Saades merelt mükse ja hoope, võideldes tuule ja lainega trügis laev vaevaliselt endisele kursile. Alles nüüd, prožektorite valguses, võis hinnata seda, mis kippus pimeduses varju jääma. Tuul undas ja ulus, kiskus laineharjadelt vahutorte, lennutades valgeid vahumütakaid vihameeles üle trümmiluukide. Üheksameetrised lained järgnesid üksteisele majesteetliku järjekindlusega ning aeg-ajalt kadus „Dorise” vöör mõnda neist lainetest, mis siis möirates oma sisu pakile ankrupeli kaela tühjendas. Ja ometi tõusis aluse vöör kümnete tonnide raskuse veekoorma alt, raputas uhke traavlina lakka ning puistas märja laadungi turjalt. Kohati oli merevett tekil nii palju, et kettidega trümmiluukidele kinnitatud mobiilkraana 15-meetrised kollased metallfermid näisid täiesti omatahtsi lainetes seilavat. Ja jälle tõusis „Doris” jonnakalt lainest, näidates oma suutlikkust.

Pingsalt vaatas Jaak Pint illuminaatorisse. Sügav austus ja tänulikkus valitsesid tüürimehe hinges, kui ta mõtles laevast, mis ka sellistes tingimustes suutis kohusetundlikult oma tööd teha. Jaagu hinge puges soe tunne ja silmanurgas kipitas, kuid mingil juhul poleks ta lasknud seda välja paista.

„Noh, Tuki-Tuki, räägi juttu ka, mis sa muidu passid,” lausus ta roolimadrusele valjemalt, kui oleks ehk soovinud.

„Mida sa siin ikka räägid, pole jõulu ega midagi,” tusatses pöetud peaga Joosep Kangur, pikk ja vibalik Pärnu kandi mees. Tema oli oma Tuki-Tuki nime saanud Taist, kus nii kutsutakse mootorratta baasil ehitatud kolmerattalisi taksosid. Tai kuningriigist olid pärnakale jäänud vapustavad muljed, mida mees nüüd tüütuseni leierdas:

„Ja tead, kui me siis pootsmaniga seal Bangkokis tuki-tuki võtsime, padavai massaaži, siis neiukesed peale ja jälle tukk-tukk-tukk baari, pärast tärinal sauna.” Selle koha peal vajutas Joosep alati kavalalt silma kinni. Tais võis sauna ja bordelli vahele võrdusmärgi tõmmata. „Ja lõpuks jälle tuki-tuki, ja laeva. Kurat, vägev riist see tuki-tuki, peaks eneselegi muretsema, ruumi võtab vähe, aga vaata, kui hea oleks linnas käia.”

„Jõulud, jõulud,” osatas vanemtüürimees, liikudes jalgu hargitades ja seinalt tuge otsides kaardikambrisse, „millal avamerel enne mingit praasdnikut peetud on. Jõuame kai äärde, küll saab jõulusid ka.”

„Viis päeva juba lesginkat vehitud, kas pilude juurde on palju veel?” Tuki-tuki hääles kuuldus tülpimusnoote. Vanemtüürimees torkis sirkliga kaarti ja arvutas.

„Kui otse ja täiskäiguga, siis oleksime pooleteist päevaga kohal.”

„Päh, täiskäiguga,” põlastas roolimees, „kiirusest pole rohkem kui pool järel.”

„Ja sedagi on veel palju,” mühatas mulk sügavmõtteliselt noogutades ja sügas kõrvatagust, „ise näed, slämming muudkui annab, peksab või roost lahti.”

„Mis asjaga annab?” vahtis imestunud roolimees üle õla.

„Slämming, slämming,” kordas Jaak Pint kaarti uurides. „ Inglased on sellele lommimisele nimeks pannud slamming, mis maakeeli peaks tähendama prantsatust või mürtsatust.” Nagu vanemtüürimehe jutu kinnituseks tõusis „Dorise” vöör laineharjal pilvedesse ning langedes tabas järgmine lainerusikas raksatusega aluse põhja otse vööripulbi all. Pauk oli nii kõva, et Jaak Pint suutis kaardilauast kinni krabades vaevu jalgadele jääda. Seinaklambritest lendasid põrandale kildudeks kaks viimast kohvitassi. Raamaturiiul seinal kääksatas hoiatavalt ja murdus siis pooleks, puistates lootsiraamatud üle roolimaja laiali. Kaardikambri põrandal kõristasid ringiratast joosta pliiatsid. Sirkel sooritas õhus helkiva tiiru ja istutas end maandudes teravikuga kaardilaua plaati kinni. Löögi vibratsioon läbistas laeva nagu palavik haiget looma ja hääbus pikkamisi.

„Kurat võtaks, säh sulle slämming,” vandus vanemtüürimees läbi hammaste, „pane või kiiver pähe.”

„Ku... ku... kurat,” kokutas ähmis roolimees, „se... se... selline pauk ja vibra võivad kondid murda.”

„Kui sul või mul, siis pole veel hullu, aga kui tervel laeval, siis on küll sitt majas.” Jaak Pint surus käed püksitaskusse ja asus taas illuminaatori alla vahipostile.

Järsku vilksatasid juhtpuldil kõik punased, rohelised ja kollased signaallambid, ärevalt kiunatas alarmsireen ja siis kustusid kõik tuled. Korraga valitses sillas tavatu vaikus, kuid seda valjemini oli nüüd kuulda illuminaatori taga märatseva tormi häält. Vanemtüürimehe hinge tabas külm sähvatus nagu noahoop.

„Rool ei tööta,” kostis hädine hääl pimedusest.

„Üle avariiroolile,” röögatas Chief pimedusse ja kiirustas masinatelegraafi juurde. Nii oligi, tahhomeeter näitas nulli, peamasin seisis.

„On vaid aja küsimus, millal laev end lappi lainet keerab, ja siis on minek,” mõtles vanemtüürimees. Kiirustades valis ta kapteni numbri ning tundis, kuidas otsmikule tekib külm higi. Telefonile ei vastatud, kuid roolimaja uks prahvatas valla ning silda ruttas kapten Liivak.

„Mehed, mis teil siin toimub?” Ta pilk otsis hämarusest vanemtüürimeest. Jaak Pint märkas, et kapten on täies riides. Pole und saanudki, mõtles Chief endamisi.

„Masinast pole kippu ega kõppu,” kehitas mulk õlgu, „kogu vool on kadunud ja peamasin seisab.”

Kapten Liivak ei leidnud sõnu, ja mida sa siin oskadki öelda. Korraga tuli valgus tagasi ja rool hakkas tööle. Avariigeneraator käivitus, vilksas mõte läbi kapteni pea. Ta astus akna alla. Puurides pilgu pimedusse, püüdis mees korrastada mõtteid ja leida mingit väljapääsu. Endiselt undas ja hädaldas laeva sisemuses alarmsireen, aga illuminaatori taga mühises ja raksus võidukalt Lõuna-Hiina meri. „Doris” kaotas kiirust, mida tal ennegi üleliia ei olnud, ning nüüd oli võimatu laeva vastu tuult ja lainet hoida.

„Jälle ei kuule rooli,” hädaldas roolimees. Higist leemendades keerutas pärnakas suurt puust rooliratast.

„Näen,” pigistas kapten Liivak läbi hammaste ja vaatas pingsalt illuminaatorisse. Tasapisi ületas lainete ramm laeva inertsi. „Doris” hakkas vasakule kalduma, esialgu nagu vastu tahtmist, siis aga üha kiiremini. Juba tabasid esimesed lained vööri paremalt, sõitsid pakist mühinal üle ja aitasid laeva lappi lainet pöörata. Midagi viletsamat oli raske ette kujutada. Tahtmatult mõtles kapten Liivak oma laevale, meeskonnale ja kaubale, kõigele sellele, mis oli tema kätte usaldatud ja mille päästmiseks ta praegu ei näinud ühtegi võimalust. Laev peamasinata on vaid üks suur ja kohmakas raudkast, mis muutub ohtlikuks nii meeskonnale kui ümbritsevale keskkonnale. Juba kallutas esimene tõsine laine „Dorise” sügavale vasakule kreeni. Esimesele järgnes läbematult teine, mis põrutas – esialgu küll kergelt – oma raudse rusikaga, nagu prooviks, kaitsetu parema parda pihta. Sillas valitses vaikus. Mehed olid klammerdunud kes mille külge ja vahtisid pingsalt pimedusse. Tuule undamine, lainete mühin ja vihma rabin vastu aknaid olid hästi kuulda. „Doris” tõusis vasakust kreenist, et siis hooga paremasse söösta.

„Kui nüüd ketid ja talrepid, ketid ja talrepid...” pomises vanemtüürimees Jaak Pint, märkamata, et kordab lauset valjusti. Kapten Liivak püüdis mitte mõelda trümmi põhja aheldatud 92-tonnisele kraanaalusele, mille liikumine... Telefonihelin sundis mehi võpatama, samas süttisid peamasina puldil kõik tuled.

„Sild, kapten,” haaras Liivak kiirelt telefoni järele.

„Avariigeneraator käib,” kuulis ta läbi mootorimürina vanemmehaaniku ähmis häält, „kohe läheb peamasin ja anname pöördeid.”

„Ja kiiresti!” röögatas Liivak ning viskas toru hargile. „Doris” ajas end vahepeal püstakile, et siis jälle raskelt vasakule küljele vajuda.

„Parem poord,” kamandas kapten roolimadrusele ja tuikus seinast tuge otsides tagasi illuminaatori alla. Järjekordne üheksameetrine laine purjetas uhkelt üle teki. Kriuksatas metall, kuuldus raksatus.

„No nüüd läheb,” mõtles Ants Liivak ja surus illuminaatoriraami, nii et sõrmenukid valged. Parempoolne kolmest 15-meetrisest kraanafermist, mis olid kinnitatud trümmiluukidele roolimaja akende all, ei pidanud veesurvele vastu. Neli kinnitusketti lendasid sädemeid pildudes juppideks ning raske raud nihkus mürtsatusega oma keskmisele naabrile selga. Vibratsioon laeva sisemusest andis märku, et vanemmehaanik on peamasina hingeelus selgusele jõudnud. Jälle tõusis „Doris” vasakust kreenist ja kukkus paremale. Hinge kinni pidades jälgis kapten, kuidas lahtine ferm närvesööva kriuksumisega mööda trümmiluuki paremale libises, jäädes siiski veel äärele pidama.

Tugevnev vibratsioon andis märku peamasina pöörete kasvamisest. Meeleheitlikult peksis propeller ahtri taga vett, kuid veel oli meri tugevam ja endiselt seadis „Doris” oma kaitsetut paremat parrast lainete löögi alla. Torm kasutas kümnetonnist fermi nagu löögirusikat. Uuesti langes laev järsult vasakule küljele ja rauast monstrum kihutas oma keskmise naabri suunas. Tekist üle mühisev laine lisas protsessile hoogu juurde. Kokkupõrget saatis prantsatus, raksatus ja metalli hale kräunumine vastu metalli. Ka keskmise fermi purunenud kinnituskettide lülid lendasid üle teki laiali.

Veel üks selline lops, ja kogu kaup on vasakus poordis hunnikus, mõtles Ants Liivak ärevalt, see aga tähendaks üsna kindlalt külglaines laeva kummulikeeramist.

Momendil teadis ja kordas kapten ainult kahte palvet:

„„Doris”, ole inimene, hakka pöörama. Ketid ja talrepid, ketid ja talrepid, pidage veel üks nõks vastu.”

„Doris” tõusis vasakust kreenist. Kõheldes nõksatas ka laeva vöör ning hakkas tasapisi pöörduma vastu lainet. Kapten Liivak vaatas prožektoritest valgustatud tekki, hoidis hinge kinni ja palvetas Neptuni poole.

„Kurss 25 kraadi,” sosistas ta roolimehele, ise silmadega välistekis kinni. Vanemtüürimees Pint, kes kõrvalakna all seisis, oli unustanud käe otsmikule ja piilus vargsi ühe silmaga kämbla varjust. Tasapisi, kuid nüüd juba lõbusamalt jätkas laev pööret vastu tuult, kaldudes aeglaselt paremasse kreeni. Raske kümnetonnine kollane raudmonstrum kaalutles pikalt, kas liikuda või mitte, kuid lõpuks siiski liigatas paigalt, kriiksatas hingekriipivalt ja libises trümmiluugi äärele, kuhu siis seisma tardus.

„Kursil 25 kraadi,” raporteeris Tuki-Tuki. Alles nüüd hingas kapten sügavalt sisse ja pühkis üle higist märja otsmiku. Seekord olid nad vist pääsenud. Suured lainejurakad rammisid laeva, kuid sellel kursil tekitas see vaid pikiõõtsumist, visates pilvedesse kord„Dorise” vööri, siis jälle ahtri. Kapten Liivak valis peamasina pöörded parajasti nii, et laev õõtsus rahulikult lainetega kaasa, kuid samas kuuletus ka veel roolile.

„Chief , võta Joosep, pootsman ja teised mehed kaasa,” asus kapten ise rooliratta taha, „kinnitage tekikaup uuesti ja vaadake, mis trümmis toimub.”

Uksemürtsatus jättis laevajuhi silda omapäi. Ants Liivak roolis alust, jälgides hoolega tuule suunda ja lainete jooksu. Seda tööd ei saanud kellegi teise hooleks usaldada, liialt vastutusrikas oli „Dorise” õigel kursil pidamine. Väike vääratus, üks tõsine laine tekis oleks tähendanud inimeste uputamist. Kapten roolis laeva, mida iga lainemürakas püüdis kursilt lükata ja tundis vastutust raske koormana kukil lasuvat. Kuid nüüd, nüüd oli see juba hoopis midagi muud, midagi sellist, mille puhul ta oli ka ise võimeline laeva eest hea seisma, ja selle tajumine andis mehele kindlust. Juba viie minuti pärast askeldas punastes päästevestides tekibrigaad trümmiluukidel, kinnitades uusi kette ja pingutades vanu talrepeid.

Roolimaja uks prantsatas lahti. Sisse rabeles õlistes tunkedes vanemmehaanik, muhulane Maidu Muri. Seitse korrust treppe sellise ilmaga ei tulnud kergelt kätte, masinamees lõõtsutas.

„Noh, jah, suudad sa, uuh...aah, sõukest asja uskuda,” röögatas mees ukselt ja jäi ägedalt žestikuleerides alles illuminaatori juures pidama.

„Noh, suudad sa, mees, mis?” pühkis masina hing käega üle näo, määrides õlipritsmed ühtlaselt põskedele laiali. Mees oli vihane ja laksas endale peoga vastu tunkepükste põlve.

„Suudad, sa mees, uskuda, et söuke asi vöib juhtuda, ja otse jõululaupa öhta.”

„Lase ükskord kuulda, mida sa seal korrutad?” Kapten Liivaku hääletoon oli pahur. Praegu ei olnud soodne aeg jutuajamiseks, tekil töötasid mehed ja nende saatus oli tema kätes. Vanemmehaanik hingas sügavalt sisse ja sai siis sõnad suust:

„Kas sa suudad, mees, uskuda, et üks köige harilikum pasane öliämber vöib laeva uputada?” Maidu Muri küsimus oli nii pöörane, et sundis kaptenit korraks pead pöörama, kuid muhulase ilmest ei paistnud kõige vähimatki soovi villast visata.

„Mis jama sa, Maidu, ajad?”

„Jama,” pomises masinamees ja piilus läbi illuminaatori tekil töötavaid mehi, „jama oleks veind tulla. Ma saatsi motoristi ka meeste sekka.” Vanemmehaaniku pöial sihtis läbi klaasi tekki.

„Tohoh, on teil masinas siis juba asjad korras?” Liivak oli üllatunud.

„Kordas, kordas,” korrutas masina hing tusaselt, „ähh, nee pöle meitel korrast ää olndgid.”

„Tohoh, kurat,” sai nüüd kaptenil mõõt täis, „meie siin sillas loeme hingepalvet, sõidame küünlavalgel, neil masinas polegi midagi korrast ära. Peamasina seiskumine ja voolukatkestus, mis need olid, mõni jõulunali või?”

„Oota’nd, oota’nd, Ants, ära peruta, sa said moost valesti aru.” Maidu hääles oli vabandav toon. Nad olid Liivakuga kunagised koolivennad, sillas kahekesi, ja praegu võis pisut vabamat tooni kasutada, kuid kapten oli endiselt vihane.

„Seda ma sulle ütlen, mees, paar pauku veel, ja need oleks meie viimased jõulud olnud.”

„Usun, usun,” pomises vanem väntmeister lepitavalt, „karistuseks mehe tekki saatsingid, las teisekorra mötleb eetsi, kut midagist tegema hakab.”

„Motorist või?” päris Liivak.

„Motorist neh,” sügas vanemmehaanik kukalt. „Meitel oo masinas vana öliämber, kasutame vahest, kui kusagilt taarist vana pask välja lasta.” Mees vakatas hetkeks.

„Poiss, hea mees,” nooksas muhulane siis peaga illuminaatori poole, „sidus ämbri nööri otsa, et tormiga ümber ei läheks. Nöör aga parasjagu nii pikk, et ämber ulatas just kõikumisega vastu kütuse kulupaagi automaatklappi virutama. Kogu lugu,” laiutas Maidu Muri käsi, „klapp kinni, kütus otsas, laev autis ja kas upu või kogu krempliga siisama paikas.”

„Ja nii lihtsalt käiski,” oli Liivak sarkastiline.

„Jumala õnn, et avariigeneraator on autonoomse toite pääl,” surus vanemmehaanik Muri kaks kätt tunkepükste taskusse ja vaatas aknast välja. Mehed vaikisid. Ja mida siin oligi öelda – kogu meresõit seisabki koos sellistest pisiasjadest, mis paraku ja ootamatult võivad osutuda saatuslikult suurteks.

„Saime tekil kauba kinni,” kostis raadiotelefonist vanemtüürimehe hääl, „kohe kobime trümmi üle.”

„Sain aru,” asetas kapten telefonitoru hargile.

„Hea seegi,” ohkas Ants Liivak kergendatult, „et masinas midagi tõsisemat ei juhtunud.” Jälle vaikisid mehed. Lõuna-Hiina meri pillutas laeva, tuul undas ja lained lõid tantsu.

„Pöle just köikse param jöuluilm,” mühatas vanemmehaanik ja köhatas pihku.

„Jah, kirikusse reega ei sõida,” nõustus ka kapten, kuid ta meel oli ärevil, sest praeguseks ei teadnud veel keegi, kuidas trümmis lood on.

„Sild trümmile,” ragises raadiotelefon.

„Kuulen,” kiirustas Ants Liivak toru haarama. Ta hääl ei väljendanud kaugeltki seda ärevust, mida hing tundis.

„Kuule, siin tundub enam-vähem korras olevat,” kostis torust vanemtüürimehe rõõmus hääl, „paneme mõned ketid juurde, pingutame vanad üle ja ongi jokk. See 92-tonnine seisab nagu valatult.” Kapten Liivak tundis järsku pingelangust ega osanudki esialgu midagi vastata.

„Sild, kuidas aru said?” küsiti trümmist murelikult. Kapten Liivak hingas sügavalt sisse, tõmbas käega üle otsmiku ja lausus väsinult:

„Kuulen, Chief, kuulen, sinu jutt on justkui jõulukingitus. Soovi poistele häid pühi. Pärast tööd on minu poolt kuum grokk.”

Vanemmehaanik hakkas nihelema: „Kuule, Ants, ma param lähen, masinas oo natikse nokitsemist jaa...” Külg ees, nihkus masina hing ukse suunas.

„Jajah, mine-mine, Maidu, ja pane katel üles,” muigas Liivak, koolivennale viibates.

„Katel?” päris masinamees ukselt ning vaatas arusaamatuses tagasi. Kahtlustavalt välkusid hämaruses silmavalged õlisest näost.

„Muidugi katel,” itsitas kapten Liivak vabanenult, ise kummargil rooli kohal, „milles seda grokki ikka keedetakse, või mõtlesid sa ehk jälle ämbrit...”