Читать книгу Merejutud - Lembit Uustulnd - Страница 5

„Ei ole merel rasked mitte ootusest pikad kuud või tinaselt venivad päevad, vaid lubatud tähtaegade ja lootuste luhtumine,” mõtles kapten Toomas Kukk, silmitsedes läbi illuminaatori Casablanca sadama tuledes säravat reidi, käed sügavalt taskus. Kaheksakümne meetri pikkune kaubalaev „Maria” oli reidile saabunud juba 27. detsembril. Kohaliku agendi Mustafa jutu järgi pidi laev ainult mõneks tunniks ankrusse jäetama, tegelikult oli aga seisak nüüd juba nelja päeva pikkuseks veninud.Tühi laev rummas suure mere ummiklaines kõikudes meeleheitlikult poordist poordi, nagu lootuses rapsida endalt kõik asjatud soovid ja ootused. Ainult vihavaenlasele võis soovida sellist ballastis laevaga lahtisel reidil seismist nagu siin – kõigile ookeanituultele ja -laintele valla Casablancas. Päevi kestnud kõikumine ja sihitu ootus tegi mehed närviliseks. Eks igaüks oli salamisi plaaninud võtta aastavahetust vastu rahulikus miljöös kai ääres, kuid mereasjadel on omad isepäised reeglid.Veel eile oli Mustafa telefonis lubanud, et laev saab tänaseks fosfaadikai äärde, kuid hommikuks puhusid tükkis teised tuuled – vabrikus filtrid puruks, sadamas transportöörid katki, ja nii see tants siin jätkus.

„Kurat, siin peaks küll kannatus kummipaelast olema,” pöördus kapten kinnituse saamiseks vanemtüürimees Kalju Kalda poole, kes, ninapidi lokaatoris, laeva asukohta määras. Chief, juba vanem mees, oli oma tegemistes kinni ega tabanud kapteni sõnade mõtet. „Ah kummipaela,” kohmas ta, pingsalt rohelist ekraani uurides, „kuule, kummipaela peaks ju pootsmanil olema, kas kutsun Draakoni silda?”

Küsivalt vilksatasid fosforses valguses prilliklaasid. Toomas muigas endamisi. Nii juhtus Kaljuga tihti, vahel tundus, nagu viibiks mees kusagil teises maailmas ja olevik oma probleemide ja muredega lihtsalt voolas temast mööda. „Las olla, Chief, pidu tulemas, poistel juba laulutuju, mis me selle kummipaelaga siin ikka jahime,” rehmas kapten käega. Vanemtüürimees kehitas hämaruses õlgu, tema vimmas kogu pöördus jälle lokaatorit uurima. Et Kalju asjadest omamoodi aru sai, seda oli varemgi juhtunud. Ta oli püüdlik, kohusetundlik oma ametis, kuid see oli aastakümneid harjunud viisil piki vagu astunud vana hobuse kohusetunne. Kõiki teatud ja tuntud töid tegi ta korralikult, juhtus aga poole vao peal kivi ette jääma, oli segadus suur – tuli teha valik, kas jätta takistus vasakusse või paremasse poordi, ja siinkohal lõppes Kalju Kalda ettevõtlikkus. Küllap see oligi peapõhjuseks, et Toomasest 15 aastat vanem mees kandis ikka veel vanemtüürimehe paguneid ja tundus selle ametiga ka rahul olevat. Aste kõrgemal oleks tähendanud vihatud otsustamist ja vastutust. Paraku esines laeva esimesel ohvitseril siiski momente, kui talle meenus puuduv neljas kuldpael õlakul, mis oleks võinud seal juba aastaid tagasi olla, ja siis siginesid tema kõnemaneeri sõnad: „Igakord ei pruugi see ka nii olla...” Sellistel puhkudel ütles pootsman, Saaremaalt pärit sänikael Arno Palk, et vuadake nüüd keik, poisid, kuda meite Chief kaela kangeks aab. Vaielda Kaljule meeldis, ja olgugi et kapteniga tuli seda harva ette, võis messis kohvitassi taga suitsupausi ajal ükskõik mis teema puhul seda tihedamini kuulda vanemtüürimehe kommentaari: „Vaata, igakord ei pruugi see ka nii olla...” Pootsman – temal oli kõigist asjadest oma arvamus – konstateeris saarlasliku huumoriga: „Vaada, poisid, meite Kaljuga on sedaviiti, et ära anna süüa, ära anna juua – peaasi, lase ainult vaielda.” Ja siinkohal oli Draakonil õigus – Kalju teadis alati kõike kõige paremini. Oli siis jutt parajasti naistest, pereelust või Hispaania härjavõitlusest, vanemtüürimees jäi oma teadmistele kindlaks nagu kaldakalju. Sellest siis ka pootsmani poolt antud austav nimetus – Rocca al Mare.

Kõik see meenus Toomasele, kui ta nüüd illuminaatorist välja vaatas. Ja pani muigama. Ta oli suhtunud mõistvalt vanema mehe iseärasustesse, sest merel juba on kord nii, et sellesse kinnisesse rauast maailma pidid üheksa meest mitmeks kuuks kuidagi ära mahtuma. Selleks aga pidi sul olema paindlikkust naabrite omapära taluda, kui see just töötegemist segama ei hakanud. Eks ole iga inimene omaette isiksus. Oli Toomaselgi selja taga reise, kus mõne mehe sihverplaat nii ära tüütas, et pani vägisi telliskivi järele ringi vaatama. „Maria” meeskonnaga olid aga lood teised, selle seltskonnaga pakkus töötegemine mõnu. Õige meresõit algabki sealt, kus saatuse tahtel kokku juhtunud võõrastest inimestest moodustub perekond, või nagu praegusel ajal eesti keeles peenemalt öeldakse – laevapere. Ja kaptenil, temal on perepea roll täita, olla aus ja õiglane oma meeste vastu, samas ka karm, kui tarvis peaks olema. Seda viimast ei saa alahinnata, sest nagu kuival maal, nii ka merel käivad nõrkused ikka inimesi pidi, selle vahega, et merel on neil tihti kallim hind.

Kapten Toomas Kukk tõmbas käed taskust ning jalutas kaardikambrisse, kus Rocca al Mare sirkliga kaarti torkis, ise laua kohal küürus. Raadiotelefonist kõlas ingliskeelseid jutukatkeid ja kaks korrust altpoolt messiruumist kostis akordionimängu ning läbi seinte jõudis summutatult kohale ka meeste laul: „Võta viimane naps, anna kaldalt see ots, santsukott kokku, koduteele, pikaks läinud see reis, ootab ammu mu neid...”

„Kuuled, kuidas poisid virutavad, hästi laulavad, sindrinahad,” lausus Toomas tunnustavalt, astudes kaardilaua juurde. Chief lükkas prillid otsmikule, keeras pea viltu nagu kalakajakas ja kuulatas. „See on see pootsmani-lõhverdis, kes pilli piinab,” ütles ta veendunult, langetas prillid ninale ja pöördus uuesti kaarti uurima. „Koht on sama, kuhu ankrusse jäime, triivi ei ole, näed, siin.” Öeldu kinnituseks sorkas Kalju murdunud küünega nimetissõrme kaardile.

Toomas vaatas kaarti – vett oli kiilu all 25 meetrit, põhi pidi kirjade järgi olema savijas. See peaks ankrut kinni hoidma küll, mõtles ta endamisi. „Kolm seeklit ketti...” pomises ta kaalutlevalt. „Kuule, Chief,” pöördus kapten otsustavalt vanema mehe poole, „kolm seeklit ankruketti on küll vees, aga ma arvan, et seda on vähe. Nükerdab meid piki kallast töötava hoovusega lahti, on kuri karjas – laevu on reidile üsna mehesti siginenud.Võta õige poistest kedagi pakile kaasa ja laske üks seekel ketti lisaks.” Kapten Kukk jätkas kaardi uurimist, kui kuulis vanemtüürimeest oma selja taga ütlevat: „Iga kord ei pruugi see ka nii olla...”

Sellisteks puhkudeks oli kapten Kukel varuks järgmine manööver – ta ei hakanud paukuma ega kärkima, häält tõstma ega ka subordinatsioonist pajatama, vaid pöördus, vaatas vanemtüürimehele tähelepanelikult otsa ning lausus: „Käsk, Chief, oli antud täitmiseks!” Selline lihtne moodus tuletas teisele mehele meelde, et on asju, mille üle diskuteeritakse, kui tarvis, ja on käsk, mida tuleb täita. Kalju vakatas, korjas prillid ninalt ja roolimaja ukse vaikne tümpsatus andis märku mehe lahkumisest. Kapten Kukk haaras binokli, jalutas illuminaatori juurde ning jäi tuledes säravat reidi silmitsema. Saatusekaaslasi, kellele uus aasta pidi saabuma ankruketi otsas kõõludes, oli piisavalt teisigi.Toomas loendas ligemale kolmkümmend erinevate lippudega ja erinevas suuruses alust. Talle meenus kapten Põllu kursandipraktika ajast. „Merel, poisid, ei ole mingit pidu,” oli vana kapten alati rõhutanud. „Meretöö on ränk, kuid uhke. Pitspall algab siis, kui jala kodusadama kai peale saate. Vaat siis tuleb kalendrist sõltumata nii jaanipäev kui jõulud jutti maha pidada.” Nii oli öelnud kapten Põllu, kuid teisalt võttes, sellisel õhtul, kui teadsid kodus kõiki lähedasi jõulupuu all koos istuvat, oleks pagana raske üksi kurbade mõtetega kajutinurgas konutada. „Ei, väike koosistumine oli ikkagi vajalik,” ei nõustunud Toomas mõttes kapten Põlluga, „laul, naer ja jutuvestmine on oskused, mis ajast aega laevadel hinnas olnud ja ikka aidanud nostalgiast võitu saad. Kapten Kukk uuris kiikriga tuledes säravat 25 000-tonnist Iiri balkerit, mis seisis paremas poordis. Toomas kujutas hästi ette nende meeste meeleolu – pidulaud kaetud, arvestused tehtud, ja siis kukub kõik kokku nagu kaardimajake. Meremehele, kel niigi napib positiivseid emotsioone, on see ränk löök. Iirlasi oli täna tabanud just selline löök, mõtles kapten, silmitsedes suurt laeva, mis mõne tunni eest oli sadamast reidile kupatatud. Suur laev tundus olevat väga lähedal. Kaheldes astus Toomas lokaatori juurde. „Kuus kaabeltaud,” mühatas ta rahunenult ja jalutas tagasi oma vahipostile illuminaatori juurde. Eks suured asjad tundusid merel teinekord ka lähemal olevat, kui need tegelikult olid. Käsipõsakil jäi kapten messist kostvat akordioni kuulama. Pootsman tunneb pilli hingeelu, nentis Toomas, ent oli siis ühtäkki sunnitud tasakaalu säilitamiseks laialt jalgu hargitama. Suure mere laineummik, mis kusagilt lääne poolt saabus, sundis tühja laeva poordist poordi visklema. Selline kaootiline ja tugev kõikumine, kui taldrikud laual ja raamatud riiulis ei püsi ning asjad alatasa kapist tekile pudenevad, ongi merel kõige tüütum ja väsitavam. Iirlastel „Maria” kõrval polnud aga häda midagi. 25000 tonni fosfaati ja 12 meetrit süvist hoidsid suure laeva ilusasti paigal. Nendel seal seisavad taldrikud ja pudelid kenasti laual, kadetses kapten Kukk suurt naabrit sihtides. Tõepoolest oli „Irish Flag” pikk ja lai, ennem väsis silm, kui jõudsid ühest otsast teise laeva üle vaadata.

Casablanca säras tuledes. Ja iga tule taga on mõni inimene oma rõõmude ja muredega, filosofeeris kapten linna imetledes. Vahetult rannale, peaaegu vastu ookeani olid moslemid püstitanud valgetest kividest uhke mošee, mis oli üleni tuledest valgustatud. Pühakoja valgus siras merele, see säras mitu korda eredamalt kui kõik teised tuled temast tagapool. Suur ümmargune kuu upitas end parasjagu minareti tippu ning heitis müstiliselt sinakat helendust mustavale ookeanile, mis hingas korrapäraste lainetena, saates pahinal oma veed kaldaliivale.

Koputus roolimaja uksele äratas kapteni mõtisklustest.

„Sisse!”

Kokk Jüri Vask ehk Cuprum, nagu pootsman ta ristinud oli, pressis oma turske kuju ukseavasse: „Seda, et... liha on laual, mehed salongis koos ja võiks nagu alata, kui...” jättis mees kõhklevalt lause pooleli.

„Oli kuulda, oli kuulda,” muheles kapten, „olime Chiefiga siin üleval nagu laulupeol kohe!” Nähes kokka häbelikult silmi peitmas, hakkas asi Toomast huvitama: „Sul, Jüri, paistab midagi veel südamel olevat, mis mureks?” Oli näha, kuidas kokk enesega võitles. „Seda et... seda et... pean ütlema,” kogeles ähmis mees, „seda et, selle hullu kõikumisega läksid kummuli kaks kasti õlut ja kolm pudelit veini, mis kaptenihärra mu kätte usaldas.” Nüüd oli see öeldud ning Jüri tundis end kohe hulga paremini. Kapten Kukk muigas. „Ja mina siin üleval jälle mõtlesin, et mis pagana asi see mehi nõnda varakult laulma ajab. Sa, Jüri, pole varudega just kõige kasinamalt ümber käinud!” Saades aru, et kapten on heatahtlikult meelestatud, muutus kokk jutukamaks: „Seda et, kus sa siin jõuad,” alustas ta õhinal. „Iga mees, kes kambüüsist mööda marsib, loeb enda kohustuseks muudkui lunida. Jüri, Jüri,” osatas kokk osavalt kedagi meestest, „aita hädas ligimest – Maroko kliima kuivatab hirmsasti kurku ja ainult kaamel kõrbes võib pikalt joomata elada.” Toomas ei varjanud lõbu, mida Cuprumi jutt talle valmistas: „Ja jätsid sind ennast kohe päris varatuks?” küsis ta nöökamisi.

„Ei, seda nüüd päris mitte.” Jüri jutus oli kuulda kõhklusenoote, olukord vajas õiget serveerimist. „Nii ka just öelda ei saa. Kui mant hakkas lõppema, istusin ise ka suure murega maha... ja... ja otsas see oligi.” Cuprum ohkas kergendatult. Tema süda oli nüüd küll puhas.

„Tead, Jüri,” muigas kapten, lõbustatult silmi vidutades, „vanasti lauldi sellist toredat laulu – see, kes toidab linnukest, ei unusta ka inimest.”

Messiruumi täitsid sumin, jutukatked, naerurõkatused, mis kapteni sisenedes vaibusid. „Kallist vana-aasta õhtut kõigile,” soovis Toomas ja võttis laua otsas istet. „Kokk siin kurtis,” jätkas ta kavalalt silmi kissitades, „et teid olla ikaldus ja põud tabanud – meri tüki pahandust teinud ja taarat lõhkunud, ainult killud pididki järel olema.” Laua ümbert kostis tagasihoitud naeruturtsatusi. „Mina sain aga radiogrammi, et rahvusvaheline meremeeste hoolduskeskus seal üleval,” jätkas kapten muigamisi, sihtides pöidlaga lae poole, „on meie eest hoolt kandnud.” Ja vaimustunud hõigete saatel pani Toomas Kukk kaasavõetud pudelid lauale.

„Kas sa näed, va Smirnoff ise kohal. Jaa-jah – Black and White ikka ka,” kostis läbisegi vaimustunud sosinat. Kapten lasi pilgu üle rõõmsate nägude käia ja küsis nöökamisi: „Ei tea, aga äkki lähevad jälle ümber?” Nüüd tõusis vali naljatlev protestikisa: „Ei... ei... ei, küll me need kindlalt peos hoiame!” Veel kord lasi kapten pilgul üle rõõmsate nägude rännata ja lausus: „Mis siis muud, võtame kübara maha.” Ta nööpis korgi pudelilt. Lõbusalt vulksudes täitis kange kraam klaasid. Siis seisis kapten Toomas Kukk, klaas käes, oma meeskonna ees, nende meeste ees, kellega ta kuude kaupa oli vetevälja mõõtnud, tuult trotsinud ja laineid taltsutanud. Ta tahtis neile öelda midagi head ja sõbralikku, midagi sellist, mis oleks kas või vähekenegi suutnud kompenseerida kodu ja lähedaste puudumist sellel erilisel õhtul. Mõeldes ka oma perele, alustas Toomas mõtlikult: „Vaadake, mehed, merel on ikka nii, et sina loed ja arvestad päevi, püüad sättida oma tulekuid ja minekuid, aga tema, sinder, teeb oma korrektiivid ning see on meie ameti paratamatus. Me võime olla ju nii valjud mehed kui tahes, aga mere riugaste vastu me ei saa, ja siin me nüüd oleme Casablanca reidil ning uus aasta on silme ees.” Kapten köhatas korraks, veeretas klaasi näppude vahel, kogus mõtteid ja jätkas: „Ega ma vist ei eksi, kui arvan, et täna õhtul on meie kõigi mõtted kusagil seal, mitme tuhande miili kaugusel põhjakaares, kus meil igaühel pere kodus kuuse all koos, õues külmakraadid ja lumi rindu...” Siinkohal tegi kapten pausi ja jätkas juba rõõmsamalt: „Kuid amet, mehed, amet on meil selline, et kus sadam, seal kodu, kus laev, seal koi, ja seepärast...” Toomas vaatas taas meeste ootusärevaid nägusid. „Seepärast,” kordas ta, klaasi kõrgemale tõstes, „tahan mina, nagu õigetele meremeestele kohane, tõsta selle klaasi ja võtta esimese napsi meie laeva, meie kodu ja tööpaiga terviseks!” Toolidega kolistades ja läbisegi heakskiitvalt sumisedes tõusid mehed: „Õige, õige, vaat see on õige,” kostis kiitvaid hüüdeid, „võtame jah „Maria” terviseks!” Kuumalt libises märjuke kurgust alla.

Toomas asetas tühja klaasi lauale, võttis istet ja lausus: „Olgu hea ta käekäik, ja mis peamine, et vett, seda merevett, vähemalt kolm jalga ikka kiilu alla jätkuks.” Rahulolev mõmin ning nugade ja kahvlite klõbin andis märku, et jutt oli omaks võetud. Grill-liha oli aga tõepoolest parajalt piprane, hästi pehme ja meeldiva suitsulõhnaga.

„Pootsman, kuule, pootsman.” Tunnustusnoodid hääles, heitis kapten pilgu laua teises otsas troonivale saarlasele, „sul on see lihapraadimine ikka täitsa asja ette läinud!”

„Läks aga veini ka üles,” oli koka-Jüri kiire vahele torkama. Üldine naer andis tunnistust, et probleem oli kõigile tuttav. Ent pootsmanil oli solvunud nägu ees, kui ta käega üle rasvaste hülgevuntside silus ja valjul häälel kogu messiruumile teadustas:

„Veini, veini... korrat, koloosikorra aegu anti tervist kahjustava töö eest piima.” Draakoni pilk oli otsiv, nagu püüaks ta veel praegugi kaotsiläinud piimapudelit leida.

„Kuid seda sa minu käest ei nuianud,” oli Cuprum kiire vahele suskama, meeskonnakaaslastele kavalalt silma pilgutades. Pootsman lõi käega ja süvenes nohisedes taldrikusse. Teine mehaanik Avo Uus ehk Vändake, nagu seisis pootsmani nimederegistris, pühkis suu salvrätikuga korralikult puhtaks:

„Vaadake, mehed, mul õnnestus seda lihagrillimist näha – täitsa kino oli...”

„Just-just,” kinnitas Draakon kahe suutäie vahele, „pajata neile, Vändake, pajata, kuda see tööprotsess meitel köikse raskuste kiuste just käis.”

Mehed laua taga jäid kuulama. Kui kusagil oli juba pootsmani käsi mängus, siis võis teravaid elamusi oodata. Teine mehaanik, kes tundis endal ootavaid pilke, ei kiirustanud alustamisega. Ta mekutas klaasist ja hammustas sakummiks liha kõrvale. Tundes huvi tõusvat, alustas ta: „Olime vanema Vändaga paari tunni eest roolimasina ruumis. Kuuleme, kuidas pea kohal ahtritekis raud kriuksub mööda rauda ja midagi rasket paneb laine taktis kräunudes vasakust poordist paremasse. Pisut aega oli vaikust, siis jälle samad hääled, ainult nüüd juba paremast poordist vasakusse. Meil Raivoga kohe selgus majas – küllap on lainega meie õlivaadid lahti väntsutanud ja need seal ringiratast lasevadki. Noh, ise teate, ränk värk, oil pollution – õlisaaste. Selle viimase eest kipuvad sadamamehed rahakoti kallale, mis omakorda võtab palga kõhnaks. Seepärast olime vanema Vändaga nagu üks udujutt trepist üleval...” Teine mehaanik võttis üleüldist tähelepanu nautides klaasist uue sõõmu. „Noh, ja mis edasi?” kostis läbematult meeste hulgast. „Mis edasi, mis edasi,” korrutas Vändake, „meie vaatidel polnud häda midagi, seisid paremas poordis soritult kinni nagu muistegi, aga Draakon, raisk, grillib ahtritekis liha.” Järgneva saateks oli üldine naer. „Nojah, suuremere laineummik, nii kui paugu paneb, on laev kreenis ja grillahi, sädemepuru taga, ühes poordis. Ajab laev ennast püsti, tuleb järgmine laine, suurem kui eelmine, ja ahi leekide lehvides juba teises poordis. Pootsman, tulehark püsti peos, nagu noor jumal, muudkui litsub lõõtsutades kogu kaadervärgile järele – täitsa Euroopa karikas kohe.” – „Just-just,” sorkas ka pootsman matsutades meeste naeru vahele, „keikse sitem see, et ahjul puhta elus tuli sees ja körvetab, raisk.” Pootsman pungitas silmi ja puhus näppudele, näidates, kuidas ta just oli grillimise ajal toimetanud.

Teine mehaanik aga jätkas: „Mul hakkas pootsmanist hale meel. Kui nad siis järgmiselt ringilt tulid, ahi ees ja Draakon roobiga vehkides järel, püüdsin mõlemad kinni, ja ühistöö viljana,” Avo patsutas pootsmanile naljatavalt õlale, „keevitasime grillahju jalad ahtriteki külge.”