Читать книгу Ruutuemanda sündroom - Lembit Uustulnd - Страница 5

Heleroheline sõiduauto VAZ-2106 peatus Kuressaare linnusepargi väravas. Sellest väljus keskmist kasvu sportlik mees, ringutas mõnuga ja hingas täiel rinnal sisse oktoobrikuu karget mereõhku. Sügis pani vanas pargis värvid elama. Oli üks selliseid haruldasi päevi, kui päike lasi palgel veel särada, viimaseid aegu enne saabuvaid novembritorme uhkeldasid pargipuud kirevates leherüüdes ning õhus hõljus kõdu lõhna.

Võõras lukustas auto uksed, heitis professionaalse kõrvalpilgu selja taha jäävale Lossi tänavale ning peites süütevõtmed halli vihmajope taskusse, võttis suuna linnusesse viivale puusillale. Mehe nõtke samm, sirge rüht ja liigutuste sihipärasus andsid tunnistust treenitud kehast. Hallide silmade pilk terasraamis prillide taga oli uuriv, juurdlev ja intelligentne, nende omanikku oleks vabalt võinud teadustöötajaks pidada. Võõras ei kandnud peakatet. Tema juuksed olid lühikeseks pöetud ning kõrvaltvaatajal oleks väga raske olnud otsustada, kas tegu on blondi või üleni halli peaga. Kortsud laubal ja silmanurkades ning saatuse soovil tahtekindlaks vormitud suu lubasid pakkuda mehele aastaid rohkem, kui oleks võinud ta energilistest liigutustest arvata.

Õõnsalt kõmisesid sammud puitsillal. Pööramata pead, kasutades prillide klaase, mis spetsiaalselt selliseks ehitatud, kontrollis võõras oma seljatagust. Alampolkovnik Leonid Ivanovitš Tamov jäi nähtuga rahule, jälitust ei olnud. Aastaid tagasi õpetati Sõjaväediplomaatia akadeemias, et parim agent on see, kes sulandub üldisesse rahvamassi ja sarnaneb nii vähe kui võimalik inimestele filmides ja kirjanduses ettesöödetud kujutlustega. Kategooriliselt oli keelatud kanda muste prille, hoida kaabut silmadel ja käsi taskus, käia ülestõstetud kraega. Salapilku, piilumist üle õla, peeti aga luuraja suurimaks vaenlaseks, ülimaks ebaprofessionaalsuseks, millega võis end kergesti reeta. Seepärast tuli igal agendil oma kõnnakut, silmavaadet ja hingamist eritreeningus lihvida. Kohe alguses pidi saama selgeks ja igavesti mällu ning olemusse juurutatud – käitu pingevabalt, ilma võltsi ja mängitud osatäitmiseta.

Leo Tamm, sellise nime all tunti alampolkovnik Tamovit Eesti NSV Geoloogia Instituudis, kus ta varem kattevarju all töötas, oli üle pika aja Eestis tagasi. Mees astus rinnatise juurde, toetus käsipuule ja jäi mõtlikult vallikraavi vett silmitsema. Ta oli viis aastat ära olnud ja praeguste ajalooliselt otsustavate sündmuste puhul oli see väga pikk aeg.

Terve flotill sinikaelparte, kes olid harjunud lootma inimeste heldusele, võtsid valjusti prääksudes ja kiirelt ujudes kursi sillale. Linnud tõuklesid paremate kohtade pärast, pladistasid, häälitsesid rahulolematult ja riidlesid, kuid mees sillal oli oma mõtetega kaugel. Viie aasta eest, kui Leo oli arvanud oma karjääri lõppenud olevat, kutsus Akvaarium ta välja ja suunas eriülesandega Indo-Hiinasse. Tagasi oli Tamm saabunud juba Eesti Vabariiki, olgugi et seda nimetust Moskva kõrgetes ametkondades ei pruugitud. Juba 1985. aastal, kui Mihhail Gorbatšov tüüri juurde pääses, oli selge, et muutused on tulekul, et need aga nii totaalsed on, seda ei osanud isegi Gorbi karta.

16. novembril 1988, kui Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu deklaratsiooni „Eesti NSV suveräänsusest”, oli Leo Tai kuningriigis. Ta tutvus dokumendiga välisajakirjanduses ning mäletas praeguseni tunnet, mis teda oli vallanud. Lausa hulljulge aktsioon! Mingi pisike 1-miljoniline rahvakild võtab kätte ja kuulutab 165 miljonile: fuck you! – kõrgem võim Eestis kuulub meie võimuorganitele ja NSV Liidu seadused kehtivad meil nii palju, kui meie suvatseme neid tunnistada. See oli lugemisvara, mis pani uhkust tundma, samas ka muretsema. Alampolkovnik Tamov tundis liialt hästi NSV Liidu masinavärki ja hoolimatust, millega seda kasutati. 30. märtsil 1990. aastal sai Eestist vabariik.

Leo pilk libises lossitornile, mille mastis nõrgas meretuules lehvis uhkelt sinimustvalge trikoloor. Seda oli ilus vaadata. Olgugi et aastaid olnud GRU palgal, ei unustanud ta hetkekski oma eesti päritolu ja Saaremaa juuri. Ta oli nendele asjadele palju mõelnud, ja eriti pärast 1983. aasta fiaskot Lemaanias. Elu oli teda kokku viinud väga huvitavate inimestega ja õpetanud, et musta ning valge vahel on terve palett värvitoone, mis olenevalt objektiivsetest ja subjektiivsetest põhjustest inimsaatusteks vormitakse. Eks nii oli ka Leo Tammega. Ei olnud temal, vaevalt aastasel lapsel, süüd, kui 1940. aastal koos emaga Venemaale küüditati, mis hiljem tema saatusele hoopis uue suuna andis.

Kopsides kepiga lähenes linna poolt kookus vanainimene. Kübar tema peas ja mantel seljas olid teenelised, kuid puhtad.

„Mes te’s nendest lindudest sii ilmataegu narritate?” päris ta ning uuris võõrast teraselt läbi vanaaegsete kunstsarvest raamis prillide. Ootamata vastust, harutas mammi kilekotist kolm-neli korralikku saiaviilu, mudis peeneks puruks ja raputas söömaaja üle käsipuu vette.

„Tere ka teile,” kummardas Leo viisakalt. „Kogu söögikraam puha Savisaare talongide peal, söödate kõik lindudele ära?”

„Talungide pääl, talungide pääl,” tänitas vanamammi pahaselt, „kust jumalalinnud taiva all seda täädma peaksid.” Korraks heideti karm pilk võõrale. Partidel oli pidu. Tiibu soputades, valjusti prääksudes ja kiseldes kippus vägisi tüliks.

„Näädsa, täitsa kisma kut riigipiraka pärast,” kommenteeris vanamammi juba leplikumalt ja piilus uuesti võõrast. Leo Tamm tundis end selle pilgu all veidi süüdlaslikult.

„Vaada see üks, noh näete, sellel oo söuke valge lauk otsa ees, selle nimi oo Gorbi,” sihtis vanainimese pahklik näpp linde. „Ja see teine, vot-vot, jah, just see, kes praegast teisele nokaga lagipähe virutas, vot see oo Boriss.” Asi hakkas Leole nalja tegema ning huvitatult nihkus ta lähemale.

„Vabandage,” pöördus ta viisakalt vanamammi poole, „ma pole kohalik, ei teadnud teie vallikraavipoliitikutele süüa kaasa tuua.”

„Nojah, seda ma isi ka arvasi, et pöle meite kandi mees,” võeti vabandused vastu. „Meite inimestel pöle aiga kallil tööajal vallikraavi vett passida.”

Leo jättis torke tähele panemata ja päris:

„On teil siin ainult Nõukogude Liidu poliitikud või ujuvad ameeriklaste Bush ja sakslaste Kohl ka kusagil ringi?”

Mammi pöördus uuesti külalist silmitsema ja nähes mehe silmis naerusädet, torises heatahtlikult:

„Äh, mes meitel nende suure ilma sakstega asja, saaks kudagi iseendagagi hakkama.”

„Selge,” soostus Leo, „aga miks ikkagi Gorbi ja Boriss?”

„Äi sii ole saladust miskit,” vastas mammi ja murendas peos järjekordset saiaviilu. „See valge lauguga ongit umbest kut Gorbi.” Vanainimese konksus sõrm sihtis üle käsipuu lindu. „Vaada, ma viska nüüd saia ja kudagi ei suuda mees otsustada, kas riskida söprade ja tuttavate nokahoopidega ja tormata oort söögi järele vöi hoida naasama körvale ning passida seda va välisabi.” Kaks erku sinist silma uurisid Tamme. „No vaada nüüd, noh vaada, kuda kihutab, vesi vahtus taga, korra nagu tahaks menna, siis jälle mette, ja tolku äi üht – pühi nokk puhtaks.” Mammi tõmbas kujundlikult üle kipras huulte. „Täpselt nagu Gorbi – korra vöitleb hirmkangesti viinuska vastu, siis unub asi hoopis, tahaks nagu kapitalismust, aga näädsa kommunismusest lahti äi saa. No mine veta kindi!”

Külapoliitik oli asja olemust väga täpselt tabanud. Mõttes aplodeeris Leo vallikraavi perenaisele.

„Aga Boriss?” andis ta kohalikule kuldsuule uue niidiotsa kätte. „Tegu on ikka Jeltsiniga, kas pole?”

„Jeltsin näh, muidugist Jeltsin,” muigas linnutoitja, „keda siis vööras arvas, ega ometi Godunovi?” Nüüd oli vanamammi hääles irooniat ning kelmikalt uuris ta meest üle prilliraamide. „Vaada see,” osutas konksus sõrm järjekordsele linnule, „see panab igalt poolt läbi nagu tank, äi ta köhkle, passi ega mötle. Annab nokaga pahemale ja paremale ning saiatükk ongit käes. Gorbi saatis teise küll aplaagrisse, aga näädsa, mees pressis ennast maikuus Venemaa presidendiks ning uskuge mind, sellega see asi veel äi löpe!”

Leo arvas vana daami ära tundvat – toosama, kes 1985. aasta augustikuus oli talle muuseumis õiged niidid kätte juhatanud. Viis aastat olid teinud oma töö, ja ehkki endiselt sõnakas ja väärikas, oli ta nagu väiksemaks jäänud, kuivetunud, kooku vajunud ja kasutas nüüd jalutuskepi abi.

„Kas Juhan Toomus elab veel?” päris Leo vaikselt.

Üllatunult pöördus naine võõrast silmitsema. „Toomus?” küsis ta üle ja keeras pea viltu nagu suur lind. Tema pilku oli siginenud nooruslikku indu. „Kas me oleme teitega varem ka kogu saand?” järgnes uus küsimus.

„Oleme küll.” Tamm noogutas soostuvalt. „1985. aasta augustis, kui ma mudaravi vastu huvi tundsin, juhatasite mind härra Toomuse jutule.”

„Jajah, tulab meelde küll,” ohkas külapoliitik ning pöördus uuesti üle käsipuu vette vaatama. Jälle sadas saiapuru veele. „Juba aastat kolm puhkab Juhan Kudjapea kalmuaedas, üsna igav teiseta. Varam käis nädalas korrakskid muusjungis ja päris terise järel, nüüd äi üht änam.”

„Teie ise olete ikka muuseumis?” küsis Leo.

„No kos moolgid minna oo, vanad asjad hoitakse ikka keik muusjungis,” pöördus vana daam uuesti partneri poole. Tema põsele oli veerenud üksik pisar, siis kohmitses ta tasku kallal, leidis puhta, korralikult kokkuvolditud valge taskurätiku ja tupsutas sellega silmi. „Varam käis muusjungis rahvast rohkem, oli huvitav, sai juttugid puhuda, aga praegalt... praegalt on keigil saba selgas ja poliitikast tuli hänna all.”

Naine rehmas käega ja peitis valge rätiku taskusse. Kohendanud peas musta kübarat, pani ta korralikult kokku plastikkoti, milles oli saiaviilusid hoidnud, ja sättis end minekule. „Peaksin isegid juba ammu Kudjapeal olema,” ohkas ta siis ja vaatas alt üles Leo Tammele otsa, „aga näädsa, uudishimu oo nii suur, et see’p lase ää surra.” Nähes mehe küsivat pilku, jätkas linnumammi poolsosinal ja usalduslikult: „Kangesti tahaks ikka nähja, millega see asi ükskord löpeb.”

„Jajah, seda muidugi,” pomises Leo Tamm umbmääraselt ning tema pilk libises jälle lossitornis lehvivale lipule.

Ja uuesti, nagu 1985. aastal, seisis ta väljapaneku „Kuressaare kui üleeuroopaline Balti mere kuurort” ees. Pilk peatus fotodel, mille allkiri teatas: „Doktor Joggan Thamme mudaravila ja pansionaat olid väga populaarsed raviasutused enne Teist maailmasõda. Sajad patsiendid kogu Euroopast külastasid seda kiidetud ravilat.” Ühel vanal kolletanud fotol seisis valges kitlis noor ja ilus naine suurte plekist vannide vahel – tema ema Olga – ja naeratas. See leebe ja julgustav naeratus oli Leod saatnud aastaid ja nüüd oli ta jälle ringiga tagasi, tagasi oma juurte juures, mis üle aastakümnete ulatasid talle toetava käe. Soe tunne täitis tema südant ning aitas vähemalt hetkekski unustada tänase päeva lahendamata probleemide koorma.

Käed seljal, jalutas Leo lossi pikerguse ja kõrge akna juurde ning vaatas välja. Sügiseses päikeses sillerdas meri ümber Laiamadala, üle lahe sinetas Loode tammiku metsaviirg ning horisondil, päris mere ja taeva puutepiiril, paistsid kaks sinist kühmu: Abruka ja Vahase. Vana lossipargi jalgrada keerutas iidsete pärnade ja vahtrate all ümber kõrgete vallide. Küllap just mööda seda rada oli tõtanud laevakaptenist isa vastu arstist emale, kes lõpetas töö õhtul hilja vanaisa pansionaadis, ja siis mõõtsid nad koos suveöö pikkust, unistades tulevikust ja lastest. Paraku tegi ka siin karm saatus oma korrektuure, Leo oma isa ei mäletanud.

Korraks jalutas mees veel saali, mille teema oli „Revolutsiooniline võitlus Eestis ja Saaremaal”. Karl Marxi „Kapital” lebas endiselt klaasvitriinis, samas, kus aastaid tagasi, kui raamat veel ajaloolist tõde varjas. Siis keeras alampolkovnik Tamov otsustavalt selja ja võttis suuna väljapääsu poole. Ta oli tagasi siin, kust saatuse tahtel viiekümne kolme aasta eest oli alustanud.