Читать книгу Ruutuemanda sündroom - Lembit Uustulnd - Страница 6

Tallinn Takso ESI 38-12

Varakevadine vihm oli suutnud sulatada suurema osa määrdunud lumest. Ainult üksikud kangekaelselt pudedad hanged mändide varjus säilitasid oma talvise olemuse.

Mööda auklikku asfalti tuiskavad autod tõstsid vee poriloikudest määrdunud pilvena kõrgele, kust see vihmaga koos kõnniteedele rabises.

Ühel rõskel ja pimedal märtsikuu õhtul peatus takso Paldiski maantee ringi juures nukralt sorgus ja niiskusest raskes sinelis Vene sõjaväelase märguande peale. Mees oli juba lootuse kaotanud siit taksot püüda ja sellest siis ka ta loid käeviibe. Praeguses poliitilises olukorras, patriootilise meelestatuse kõrglainel, ei hoolinud ka taksojuhid eriti Vene sõjaväelastest, seda enam, et paik oli pigem üksildane ja aeg hiline. Kuid taksojuhi süda leebus, nähes sõdurit nukralt viipamas. Kusagil Venemaa pärapõrgus teenis veel praegugi aega ta naisevenna poeg ja lõppude lõpuks, milles siis sõdur süüdi, antakse käsk, tuleb minna.

Sorgus sineli omanik rapsis viisakalt üleriietelt vee ja istudes tagaistmele lausus kanges eesti keeles: „Tjanan.” Hämara laetule valguses märkas taksojuht, et oli mehe vanuse hindamisel eksinud, tegu ei olnud noore lihtsõduriga, nagu võis sinelist arvata. Lahtinööbitud kaelusest paistis ohvitserifrentš, ka näo järgi võis mehe vanuseks pakkuda aastat nelikümmend.

„Kuhu sõidame?” küsis juht vene keeles ja keeras taksomeetri tiksuma. Selles ametis pidi keeli oskama.

„Kui võimalik, paluks Männikule,” tuli tagapingilt viisakalt vastuseks. Juht ei teadnud seal kandis ühtegi sõjaväeosa olevat, pealegi oli aeg hiline ja ilm pime ning see sundis kahtlema. Tallinnas oli hiljuti üsna mitmeid taksosid röövitud ja see tegi mehe ettevaatlikuks. Viisakalt lausus ta: „Kahjuks Männikule praegu küll ei saa. Pean sõitma taksoparki, vahetusmees ootab.” Sõjaväelane tagapingil ei paistnudki eriti üllatunud olevat. Tundus, et mõtlikule mehele oli päris ükskõik, kuhu sõita.

„Kuhu siis saab?” päris ta apaatselt.

Taksojuht hakkas naerma ja pilgutas sõbramehelikult tahavaatepeeglisse: „Noh, kesklinna saab ja lõbusate tüdrukute juurde saab ka!”

Ta jättis vihje õhku rippuma, kuid sõjamees tagapingil ei haakunud rõõmsa tujuga. Temal tundus olevat tegu oma muredega. Kas öeldu üldse temani jõudis, kahtles mees rooli taga, kuid lõpuks ehk siiski jõudis, sest sineli seest kostis vaikset pominat: „Kui kesklinna, siis kesklinna.”

Taksojuht püüdis tekkinud sünget meeleolu lõbusamaks turgutada ja vestlust arendada: „Teil paistab päris ükskõik olevat, kuhu poole põrutada.” Saamata vastust, jätkas mees puht inertsist: „Ilm ka selline viletsavõitu, pori ja paska kõik kohad täis.”

Klient ei vastanud. Ta oli süvenenud oma mõtetesse ning tuiutas niisama autoaknasse vaadata. Tulede valguses vilksatasid mööda raagus ja tilkuvad puud, märjalt mustavad majad.

Äkki nuuksatas sireen ja selja taga lõid sirama politseiauto sinised vilkurid. Taksojuht viskas kiire pilgu spidomeetrile, mis näitas viitkümmend viit kilomeetrit tunnis ja ei oleks küll pidanud olema peatamise põhjuseks, aga mine sa siin nende seaduse esindajatega vaidlema. Lihtsam oli, nagu paarimees tavatses öelda, osta politsei aktsiaid. See tähendas kolmekümmend kulli politseile peo peale ja rahu majas. Eks raskel majanduse ülesehitamise ajal oli neilgi tarvis peret toita. Juht tõstis jala gaasipedaalilt, suunas auto teepeenrale, pidurdas sujuvalt ja märkas tahavaatepeeglisse piiludes, et klient ilmutab ärevuse tundemärke.

„Ärge peatuge, ma ütlesin, ärge peatuge,” hoiatas sõjamees millegipärast sosinal ning niheles ärevalt oma kohal, vahtides lähenevat politseisõidukit läbi tagaakna. Ka taksojuht viskas veel kord pilgu küljepeeglisse ja lausus rahustavalt:

„Peatuma peab, kus sa muidu, ikkagi politsei, ja mis te muretsete, poisid tahavad ka teenida.”

Auto peatus. Juht surus käe põuetaskusse, õngitses välja rahakoti ning seadis kolm punast kümnekroonist lubade vahele hakkama. Politseiauto sireen käätsatas veel korraks nukralt, hoiatavalt ja siis keerati see kinni. Vilkuritega VAZ peatus takso taga. Kaks sinistes tunkedes politseinikku, helkivad ribad varrukatel ja pükstel, väljusid autost. Nad valgustasid taskulambiga takso numbrit ja astusid siis teine teiselt poolt auto juurde. Klient tagaistmel ei lausunud enam sõnagi. Ta oli langenud jälle apaatiasse ning vahtis hajevil pilgul kaugusesse. Taksojuht väntas aknaklaasi alla ja kuulis venekeelset tervitust: „Tere õhtust, politsei liiklusjärelevalve patrull, konstaabel Sbrujev. Teie juhiluba.” Taksojuht kirus endamisi politseid, kes polnud ikka veel võimeline riigikeeles suhtlema, ning ulatas porisedes loa:

„Milles küsimus, ma pole ju midagi rikkunud, kõik on korras?”

„Küllap juba meie teame,” lausus konstaabel luba uurides ja muigas, märgates sinna vahele torgatud kümnekrooniseid. Raha võtmata sulges politseinik kaaned ja tagastas loa taksojuhile. Kõik järgnev toimus juba sekundi murdosa jooksul. Takso mõlemad tagauksed rebiti korraga valla ja rabati kahelt poolt järsult kliendist, kes ropult vene keeles vandudes jõuliselt vastu puikles. Juht surus end hirmunult vastu armatuurlauda ja vaatas tagaistmel toimuvat pärani silmi. Klient suutis end kuidagi sinelist vabastada ja nüüd võis ta õlgadel märgata alampolkovniku paguneid.

„Mi...mi...mis siin toimub?” kogeles juht, kuid kellelgi ei olnud aega ega tahtmist talle vastata. Tagaistmel rassiti mehe moodi. Veel kord õnnestus sõjamehel üks käsi vabaks saada ja siis juhtus midagi väga kummalist. Imestunud juhi silme all lendas laiali terve pakk mängukaarte, kattes autoistmed, põranda ning armatuurlaua. Rassimise vahelt kostis alampolkovniku kähisev hääl: „Bubnovaja dama, dama tšervei, trefovaja dama, valet bubnei...”^[1.] Ähkides ja raskelt hingeldades püüdsid politseinikud alampolkovnikut autost välja tirida. Nad väänasid mehe käsi, kuid too oli sitke ja tugeva kondiga sell ning sai korraks käe vabaks, just nii palju, et kiiruga taskust midagi haarata ja suhu pista.

„Kuradi lits, igavene hoor,” vandus vene keeles üks politseinikest ja püüdis sundida alampolkovnikut suud tühjendama, aga oli juba hilja. Ehmunud juhi silme all ilmus mehe näole võidurõõmus ilme. Tema sinakaks tõmbunud huuled sosistasid: „See teil ei õnnestu...” Siis tabasid sõjameest tagaistmel krambid ja juba ta oligi surnud.

Vihaselt ja ropult vandudes ronisid politseinikud taksost. Ühe mehe kätte sigines lühikese kabaga 9-millimeetrine UZI automaat ja hetke pärast täksisid kuulid autot. Kabuhirmus taksojuht püüdis varjuda, surudes end armatuurlaua alla põrandale kägarasse, kuid liialt täpne oli laskja käsi ja nõrk sõiduauto „Volga” plekk. Mees tundis lööki ja siis saabus kleepuvalt palav pimedus.

Kümme minutit hiljem sündmuskohale saabunud politseipatrull tuvastas automaadikuulidest täksitud takso ning rooli all põrandal vereloigus hinge vaakuva juhi. Auto tagaistmel lössutas niiskusest raske lihtne sõdurisinel ja üle kogu sõitjateruumi oli laiali loobitud pakk mängukaarte. Politseinik, kes aitas kiirabiauto juhil kannatanut kanderaamile tõsta, kuulis viimast sosistavat:

„Alampolkovnik... alampolkovnik... bubnovaja dama, dama tšervei… trefovaja dama, valet bubnei...” Täpselt nii läks kirja ka raportisse. Tehes sündmuskoha kirjeldust, käis mõrvarühma inspektor kukalt kratsides ümber sodiks lastud sõiduauto „Volga”. Ta ei suutnud kuidagi sotti saada, mis oli siin toimunud. Märg sõdurisinel, mängukaardid ja automaadikuulid, mingi imelik segapuder. Pilkav naeratus huulil, vaatas kõike pealt ruutuemand, mis juhi verega kokkukleepunult oli pidama jäänud rooliratta signaalnupul. Kägrutatud ja verise ruutupoisi leidsid kiirabitöötajad nüüd juba surnud taksojuhi kokkupigistatud peost.

Politseikroonika: Päevaleht, 12. märts 1993.

... 11. märtsi õhtul kell 23.32 tuvastas Haabersti linnaosa politseipatrull, kes anonüümse telefonikõne peale kohale sõitis, Paldiski maanteel Loomaaia ja Meremeeste haigla vahelisel alal teepeenral seisva ja automaadist rünnatud halli värvi takso „Volga” riikliku numbrimärgiga ESI 38-12. Vigastatud taksojuht V. P. suri teel haiglasse. Autost on leitud sõdurisinel ja pakk laiali loobitud mängukaarte. Sinel viitab Vene armeele, kuid kohalikud sõjaväevõimud eitavad kategooriliselt seotust juhtunuga.

Politsei pöördub abi saamiseks kodanike poole, kes juhtusid 11. märtsi õhtul nägema ülalpool nimetatud taksot või ükskõik mida, mis võiks kuidagi kaasa aidata juurdlusele. Palume helistada telefoninumbritel...

Reisilaev „Prince Edward” Aprill 1993. Christina Frieberg

Christina Frieberg seisis baari „Laguna” leti taga ja liigutas mürtsuva muusika taktis oma ilusat jalga, mis oli kõrge kontsaga musta rihmikusse kängitsetud. Selle kruiisi reisijateks olid peamiselt saksa pensionärid, keda kahesajameetrine „Prince Edward” oli päev tagasi Hamburgist peale korjanud. Reis läks esialgu Stockholmi, sealt edasi, õigemini küll tagasi Inglismaale, siis Prantsusmaale ja sealt Vahemerre. Kruiis alles algas, pensionärid olid veel heitlikud, kuid lusti täis, ning arvata võis, et tants kestab üle südaöö. Esialgu ei olnud baaridaamil suurt sissetulekut oodata. Mida siis ikka maksab klaas mineraalvett või tass rohuteed, kuid Christina ei kurvastanud, ta teadis varasematest kogemustest, et mida edasi, seda vallatumaks muutuvad tööveteranid ning kõik eelnev tehakse üsna kiiresti kuhjaga tasa.

„Laguna” baaridaam Christina Frieberg oli pisut üle neljakümne meeldiv blond naisterahvas, kelle vanust välimusega küll paari panna poleks õnnestunud. Vahest ainult elukogenud mererohelised silmad, mis oskasid ilmaelu kaarjate kulmude alt hindavalt vaadata, võisid süvenenud uurijat teavitada sellest, et Christina leeriaeg oli juba mõni aeg tagasi seljataha jäänud. Naise ühegi kortsuta ja väheke esiletungivate põsesarnadega ovaalne nägu oli otsekui näokreemi reklaam ja kes olekski pidanud teadma, et mõne aasta eest oli vilunud ilukirurg seda siluda aidanud. Kõrge rind, sihvakad sääred ja nooruslikult sale piht panid mõnegi vallatu pensionärist papi pead pöörama, kui baaridaam mööda tuhises järjekordset tellimust täitma. Christina oli säilitanud rühi ja nooruslikult nõtke kõnnaku ning selja tagant sõlme seotud valge põllekese paelad ei lasknud kahelda baaridaami seksikuses ka tagantpoolt vaadates. Christina Frieberg teadis, et kõik see väljamängitud seksikus aitas muuta kliente heldemaks, ja mis siin varjata, mõnigi kopsakas dollar, nael või mark oli selle tõttu valge põlle taskusse pudenenud. Kui kõigest oleks võinud arvata, et kauni baaridaami kajuti uks riivideta oli, siis tuleb siinkohal parandus teha. Vaatamata oma paljulubavale välimusele oli Christina suisa puritaan. Kolme aasta jooksul, mis see taani päritolu ameeriklanna oli „Prince Edwardi” peal ametit pidanud, polnud kaastöötajatest keegi näinud ühtegi meest tema kajutisse sisenemas. Nooremad kolleegid peksid puhkeruumis suitsu tehes tagaselja keelt ja kuulutasid Christina lesbiliste armusuhete pooldajaks, kuigi polnud ka sellist huvi tema juures märgatud. Laevapere hulgas oli selliseid kauneid noori daame, kes püüdsid Christinale läheneda, aga tema suhtus kõigisse ühtmoodi sõbralikult, kuid tõrjuvalt, ei loonud lähedasi suhteid kellegagi. Millega aga tegeles baaridaam kord kolme kuu jooksul, kui „Prince Edward” külastas kodusadam Londonit, selle vastu ei tundnud keegi huvi, igaühel oli piisavalt tegemist oma isikliku eluga.

Londonis veedetud päevi elas Christina täiel rinnal, pühendades end kuueaastasele tütrele, kelle käekäik talle vägagi korda läks, kuigi laps, kahju küll, kasvas pansionaadis. See ei omanud mingit tähtsust, et tüdruk oli adopteeritud, mitte tema enese sünnitatud. Christina oli seadnud oma elueesmärgiks noore kiindunud hinge üleskasvatamise ja talle hea hariduse andmise. Mõeldes nädalatagusele kohtumisele, naeratas baaridaam tundlike huulte paotudes, lastes veatutel hammastel särada. Kaldal oli keegi, kes teda läbematult ootas, ja seda oli pagana mõnus tajuda, kuid väikese neiu saatuse kindlustamiseks oli vaja teenida raha, mis omakorda nõudis kuude kaupa merel loksumist.

„Üks „Becki” õlu palun!” äratati Christina ilusatest mõtetest. Leti ees seisis esinduslik härrasmees vanuses nelikümmmend või veidi peale. Tema aktsendiga inglise keel andis tunnistust sakslasest. Paistab mingi kõrgema sordi ärimees olevat, hindas naine kiirelt ja vilunult „Hugo Bossi” ülikonnas imposantset kuju ja pöördus tellimust täites riiulite poole. Peeglitest märkas ta kliendi huvitatud ja hindavat pilku, mis oli peatunud tema veetleval tagapoolel.

„Palun, härra, teie õlu,” lausus Christina saksa keeles, pöördudes klienti teenindama ja valas naeratades külmhigisest pudelist märjukest piklikku klaasi.

„Oo jaa, tänan!” Härrasmees naeratas veatute hammaste välkudes. Tema pilk komistas baaridaami kõrgel vetruval rinnal.

„Christina Frieberg,” veeris ta nimesildilt seal ning jätkas juba saksa keeles, „teie saksa keel on peaaegu aksendita, kas olete sakslanna?” Mees võttis sõõmu külma õlut, mekutas maitset nautides huuli ja silitas silmadega naist üle klaasi serva.

„Ei, ei mitte sugugi,” raputas Christina pead, „minu vanavanemad olid hoopis Taanist pärit.”

„Ah soo, või nii, siis saan ma aru küll, tegu on ikkagi sugulaskeeltega ja ega siin töötades muidu saagi, keeli tuleb osata.” Võõras tegi käega ilmeka ja graatsilise liigutuse. Hajameelselt pöördus ta pensionäridest tantsijaid silmitsema. „No küll nendel on aga lõbu,” lausus ta hispaania keeles ja pöördus naeratades uuesti baaridaami poole.

„Vanaduses on aega elu tõeliselt nautida,” ei jäänud Christina võlgu, vastates samuti hispaania keeles. Huvi härrasmehe silmades kasvas ning ta pani õlleklaasi letile.

„Mitut keelt te, Christina, oskate?” küsis ta nüüd juba itaalia keeles, jäädes põnevusega ootele.

„Mõnda ikka tean,” vastas ka naine itaalia keeles ja heitis vallatu juuksetuka silmadelt. Mees oli vaieldamatult meeldiv ja esinduslik ning tundus, et heade maneeridega.

„Rootsi keelt ei tasu vist proovidagi,” jätkas eksamineerija muheledes, kuid siiski rootsi keeles, „see on teie emakeelele küllaltki lähedane.”

Asi hakkas ka Christinale nalja tegema ja ta sõnas svenssonite keeles:

„Muidugi ei ole rootsi keel minu tugevaim külg.”

Mees leti ees lõi vaimustuses käsi kokku, tal oli tõeliselt lõbus. „Kas te aga seda keelt ka oskate?” päris ta järsku vene keeles ja jäi baaridaamilt vastust ootama.

„Prože pani,” vastas naine õlgu kehitades, kuid tema süda tegi jõnksaku.

„Ahaa, vahele jäite,” võidurõõmutses sakslane, „mina küsisin vene keeles, teie vastasite poola keeles.”

Christina kehitas veel kord õlgu, manas näole ullikese ilme, asetas külmkapist haaratud koorekannu ja auravad tassid kandikule ning suundus nõtkel sammul baari aknaalusesse lauda kohvi serveerima. Naine tundis kuklaga, kuidas leti juurest seiravad teda eksamineerija terashallid silmad, ja see ei olnud meeldiv tunne.

„Kas võin veel midagi pakkuda?” küsis baaridaam ametlikul toonil ja saksa keeles, kui oli leti taha naasnud.

„Viimase testiga jäite jänni,” naeratas härrasmees. Tema uuriv pilk oli jälle vahetunud mängleva vastu.

„Jah, muidugi, seda muidugi.” Christina hääl kõlas tõrjuvalt ja jäiselt, andes igati mõista, et tema ülesandeks on kliente teenindada, mitte keeleeksameid sooritada. Mõistes naise solvumist, muheles klient, otsis rinnataskust visiitkaardi ja ulatas selle galantselt kummardades üle leti.

„Richard Menzel – Reinstahl Nordzeeverke Emden, tegevdirektor,” luges Christina kaardilt ja vaatas küsivalt mehele otsa.

„Saagem tuttavaks, Christina,” ütles mees ja ulatas käe. Baaridaam kehitas õlgu, kuid oli sunnitud žestile vastama.

„Ärge pange pahaks minu pealetükkivust.” Mees vabastas tema käe, hoidmata seda nii pikalt, et see oleks muutunud ebaviisakaks. „Selle keeletestiga oli mul tõsi taga.”

Christina kulmud kerkisid küsivalt, üllatus ta silmades ei olnud teeseldud.

Mees rüüpas sõõmu õlut, pühkis korraliku valge taskurätikuga üle huulte ning jätkas hindavalt naist silmitsedes:

„Kas teile, Christina, ei ole oma keeleoskuse juures tulnud kunagi pähe ametit vahetada?”

Baaridaamile ei meeldinud see jutt, ta pöördus nipsakalt kõrvale, otsides tegevust riiulitelt. Tal ei olnud soovi oma plaane ega eraelu kellegagi jagada. Seda taipas ka härra Menzel ning tõstis vabandavalt käed.

„Ei, ei, jumala pärast, ei. Ma ei kavatse omavoliliselt üldse teie eraellu trügida, ütlen ausalt, mulle imponeeris teie andekus.” Saamata sõnagi vastuseks, jätkas sakslane: „Ma olen juba paar aastat vaadanud ringi, et leida inimest, kes mind tööülesannete juures abistada suudaks. Saate isegi aru, rahvusvaheline bisnis.”

Menzel tegi pausi, jättes öeldu õhku rippuma. Christina Frieberg jätkas klientide teenindamist, ise poole kõrvaga härrasmehe juttu jälgides. Ta oli harjunud leti taga kuulama purjus meeste loba ja ettepanekuid tehti siin igasuguseid.

„Härra, Menzel,” pöördus ta sosinal sakslase poole, orkester oli teinud väikese pausi, „teie ettepanek ei kõla just originaalselt. Sekretärikohtade pakkumisi tehakse siin küll üle õhtu. Tavaliselt on eeltingimuseks, et tööga võiks kohe pihta hakata. Te ju mõistate, mida ma mõtlen?” Pilkavalt vaatas naine meest leti ees.

„Jajah, preili või proua Frieberg, meeleldi usun,” lausus mees ja tema hääletoonist võis välja lugeda piinlikkust. „Ega minagi puust pole, jumalale tänu, silmanägemine on mul ka veel hea, nii et neist pakkumistest saan ma täitsa aru.” Mees vakatas, lastes hindaval pilgul naisel puhata.

Richard Menzel hakkas Christinale üha rohkem meeldima. Ta oli tasakaalukas, soliidne, ei löönud verest välja, aruka jutuga, intelligentne ja keelteoskaja, samas, mis seal salata, väga imposantse välimusega. Mehe brünettidesse juustesse oli saatuse poolt visatud hõbehalli, vuntsid ülahuulel piinliku täpsusega pügatud, tahtekindel suu ei sallinud vasturääkimist ja silmad, need hallid silmad, see olid hoopis omaette jutt. Härra Menzeli silmad vaatasid kord teravalt ja torkivalt, siis jälle mänguliselt ja lustakalt. Nendes peitus salapära. Need olid niisuguse mehe silmad, kes on kindel oma võimetes, kes on harjunud saama, mida ta iganes tahab. Need silmad olid võimelised enesele allutama.

„Vaadake, proua Frieberg,” jätkas Richard Menzel, „vaatamata teie poolt öeldule pakuksin ma teile minu kui tegevdirektori abi kohta.” Mees tõstis pilgu õlleklaasilt, mida ta oli näppude vahel veeretanud. „Muidugi tahaksin ma veenduda, et tegu on ikka õige inimesega. Selleks peaksin teile mõned küsimused esitama, kuid kahtlen, kas see siin just kõige sobivam koht on.”

Menzel vaatas mürtsuva muusikaga baariruumis otsivalt ringi ning laiutas lootusetult käsi. Christina, kes vahepeal teenindas kliente ja silmanurgast sakslast jälgis, kummardus üle leti.

„Härra, Menzel, minu arvamust pole te ju küsinud. Miks te arvate, et see amet mind üldse peaks huvitama?” Naise rohelistes silmades tantsisid iroonilised kuradikesed.

„Ei, nojah, seda muidugi.” Härrasmees puhkes meeldivalt naerma ja kummardus samuti üle leti lähemale.„Muidugi tundub see naljakas, kui sellises miljöös ja lausa õlleklaasi taga tööpakkumist tehakse. Saan aru, see on kergemeelne. Ausalt öeldes, tavaliselt ma nii ei käitu, kuid ütlen veel kord, tõepoolest avaldas teie keeleanne mulle sügavat muljet. Hea küll, unustage ära!” Richard Menzel tegi vabandava žesti ja pöördus saali poole, et melu silmitseda. Muusika mürtsus, kesk põrandat lõid ennastunustavalt tantsu tööveteranid.

„Mis teie pool palka pakutakse?” kuulis mees nöökamisi esitatud küsimust selja tagant. Naerusäde silmis, pöördus ta baaridaami vaatama.

„Kas väike huvi ikka tekkis, jah?” päris ta muiates. Siis tõsines tema näoilme ning hallid silmad muutusid jälle testivaks.

„Vaadake, proua Frieberg, esmalt peaksime vestlema, et ma saaksin oma arvamuses kindel olla. Mis puutub palgasse, usun, see saab olema aste kõrgem sellest, mida siin teenite.” Mees tegi käega graatsilise ringi, hoides naist oma võimukate silmade fookuses.

Christina oli ammu unistanud tasuvast tööst kuival maal, normaalsest korterist ja sellest, et võiks tütrekese täiesti enda juurde võtta. Senine elu oli otsekui pidev põgenemine tõelisuse eest, lisaks sellele seadis piirid teenitud raha. Kui Richard Menzeli jutt vastas tõele, oli see tema elu võimalus, mida ei tohtinud lasta käest libiseda. Naine mõõtis meest silmadega ja vaagis seda, mida ta nägi. Kusagilt otsast ei paistnud tegu olevat petturiga, kuid mine sa tea, maailmas liikus igat sorti rahvast.

Richard Menzel oli oma käigu teinud, pakkumine oli lauas ning ta arvas õige inimese leidnud olevat.

„Ah et vestelda?” päris naine, et aega võita. Tal tuli otsustada. Lõppude lõpuks ei kohustanud ju vestlus millekski. „Vestelda muidugi võiks,” jätkas ta kaalutlevalt ning viskas õnge välja: „Peaksin vist teile oma kajuti numbri ütlema?” Kuid härra Menzel vältis oskuslikult karisid.

„Ei, ei, proua Frieberg,” tõstis ta eitavalt käed, „selleks pole küll vajadust, ehk jääksime neutraalsele pinnale.” Mees jätkas uitmõtte toel: „Öelge palun, mis kell te „Laguna” sulgete?”

„Kell kolm, härra Menzel,” lausus Christina leti taga klaasidega askeldades. Ühelt poolt oli sakslane osanud tema looritatud testimiskatset nii kergelt ja pingutusteta pareerida, et see oli isegi solvav, teiselt poolt pani see siiski uskuma, et härral võis asjaga tõsi taga olla. Seda viimast ihkas Christina kogu südamest uskuda.

„Kell kolm,” kordas sakslane mõtlikult. „Mis siis ikka, kui kolm, siis kolm. Kui teile koormav ei ole, ma tuleksin kella kolmeks tagasi?” Küsivalt tõstis mees pilgu naisele. „Vestleksime siinsamas mõne laua taga ja jooksime kohvi.”

Christina noogutas, tema vaimusilmas kangastusid uued perspektiivid: suurem palk, rohkem võimalusi olla koos tütrekesega. Juba ta teadis, mida oleks esmalt vaja osta ja korraldada, kuhu kooli sügisest saata Mirabell.

Sakslane kummardas viisakalt ja lahkus. Tema laiaõlgne kuju eemaldus, otsides viisakalt teed tantsivate pensionäride vahel. Christina valas järjekordsele kliendile õlut klaasi ja jälgis silmanurgast oma tulevast leivaisa. Korraks peatus härra Menzel välisukse juures asetseva laua kõrval, vahetas mõned repliigid õlleklaasi taga istuva siilisoengus ja tuulepluusis noormehega ning astus siis selja taha vaatamata koridori. Christina oleks soovinud, et mees korrakski ukselt tagasi vaataks ja sõbralikult viipaks, kuid seda ei juhtunud. Jälle tundis naine end pettununa. Küllap hakkavad aastad tunda andma, mõtles ta kibestunult ning pöördus end baaripeeglitest uurima. Pudelite vahelt vaatas vastu solvunud ja väsinud, kuid siiski meeldiv naisenägu.

„Palun klaas õlut ja pisut soolapähkleid, kaunitar,” kuulis ta lohutuseks selja tagant. „On teil tänane õhtu vaba?” Viisakas vanapapi ruudulises pintsakus, lilleline lips ees ja valge rätik otsapidi pintsaku rinnataskust piilumas, sättis end baaripuki otsa istuma. Aastat seitsekümmend, hindas Christina vallatut klienti ja päris viisakalt:

„Millist õlut siis härra sooviks?”

„Ikka seda kõige paremat, preili, ikka seda kõige paremat.” Elurõõmus pensionär viskas jala üle põlve ja tegi baaridaamile kelmikalt silma. „Minu aeg, preili, on nii kaugele jõudnud, et juua ja süüa tuleb kõige paremat ja naiste hulgast peab vaatama kõige ilusamaid, keegi siin maa peal pole jääv!”

„Oi, oi, kui kurvad jutud, härra,” vastas Christina kliendile õlut valades. „Kui mees naisterahvaste peale mõtleb, siis peab vikatimees küll kaugel olema.”

„Ai, ai, ai,” vanahärra vibutas baaridaami poole kelmikalt näppu, „olete üks kaval meelitaja.” Pensionäri luitunud silmades pesitses elutarkus ja muhelus. „Võib-olla on aga just nii,” jätkas ta arutlevalt, „et tahaks veel viimast korda kauni naisterahva käte vahel olla, enne kui minekuks läheb?”

Christina ei vastanud. Teatud puhkudel oli õigem vaikida ja tegeleda teiste klientidega. Tegelikult oli ju ruuduline pintsak teinud talle komplimendi, tahtes tema kui kauni naisterahva käte vahel surra, kuid teisalt võttes tegi see ka nukraks. Kas minu osaks ongi nüüd veel ainult pensionäridele meeldida? mõtles ta kibestunult. Hajameelselt kohendas naine juukseid ja tajus kuklaga, et keegi teda vaatab. Ta pöördus, kohates tuulepluusis siilipea pilku, mis küll kohe õlleklaasi uputati. Selles pilgus oli huvitatus, kuid samas ka valvsus, mis jäi Christina hinge kriipima. Ta sundis end rahulikuks. Mida tähendab üks suvalise meesterahva pilk? Neid oli siit läbi voorinud tuhandeid ja vaadatud oli teda igasuguste silmadega. Miks tundis ta end nüüd häirituna? Kas ehk sellepärast, et härra Menzel oli noormehega vestelnud? Mida ühist võis olla temasugusel härrasmehel mingi tuulepluusis noormehega? päris baaridaam eneselt. Nad esindasid totaalselt erinevaid kaalukategooriaid. Noh, paljugi mis, rahustas naine end. Serveerides kohvi aknaalusele lauale, märkas Christina, et „siilisoeng” oli baarist kadunud, ning hingas kergendatult, kuid mingi varjatud pinge jäi hinge püsima. Ta tõstis sisetelefoni toru ja valis laeva turvateenistuse ülema numbri.

„Mina, Christina, „Lagunast” olen,” lausus ta torusse.

„Kas on midagi lahti?” kostis telefonist ärev hääl.

„Ei, ei, Bill, rahune maha!” Christina vehkis kujutletava vestluspartneri poole käega, „Pole siin häda midagi, aga kui sa aega saad, astu korraks minu juurest läbi.”

„Okei, Christina,” kostis torust iirlasele omases häälduses, „olen viie minuti pärast kohal.”

Juba tund aega tagasi oli orkester lõpetanud ning suurem osa ülemeelikutest saksa turistidest puhkas kajutites õiglast und. Rõske ja udune öö ei lasknud romantikutel nautida öist Kieli kanalit ega imetleda Holtenau lüüse, vaid sundis peatekile sattunuid õlgu väristama ja kraed üles tõstes kiirustama laeva siseruumidesse. Kell 2.50, kui lahkus viimane paar, väsimatu „ruuduline pintsak” koos pehmeks räägitud vanamammiga, sisenes baari siilisoenguga noormees. Christina süda jõnksatas tahtmatult, olgugi et ta seda välja ei näidanud.

„Mida te soovite, härra?” pöördus ta kliendi poole, kes kergelt jalgadel tuikus. „Me sulgeme kümne minuti pärast.”

„Ah soo, no tore on.” Mees toetus raskelt letile. „Siis jõuan akuraat ühe õlle veel teha. Üks „Beck” palun!” Pudel ühes, õlleklaas teises käes, tuikus mees lähima laua juurde ja istus raskelt toolile. Õlut valades ei olnud ta käsi sugugi nii ebakindel, kui jutust oleks võinud arvata, aeg-ajalt silmadele vajuva tuka varjust leti poole heidetud pilkudest paistis kainus.

Täpselt kell kolm, kui Christina tähendusrikkalt võtmetega kolistas, ilmus baari Richard Menzel, juba uksel lahkelt naeratades. „Oh kui vaikne teil siin on, proua Frieberg, kohe harjumatult vaikne,” tegi ta kohase märkuse, astudes nõtkel sammul mööda pehmet vaipa lähemale.

„Me hakkame sulgema, härra,” ütles Christina ja ei teinud Menzelit märkamagi. Ta pöördus võtmeid kõlistades siilisoengus noormehe poole, kes nüüd pead kätele toetades laua taga rahumeeli tukkus.

„Ah, las ta olla, proua Frieberg, las olla,” lausus sakslane leti ette jõudes. „See on Ralf, minu isiklik ihukaitse, las tukub.”

„Ah niimoodi on lood,” venitas baaridaam ja üha rohkem hakkas kohtumine talle tunduma lõksuna. Süda oli ärevil ja meeled adusid halba, kuid kartust ei tohtinud välja näidata – ehk pingutab ta oma eelaimdustega siiski üle? Naine tõstis kandiku tasside, suhkrutoosi, koore- ja kohvikannuga letile ja läks ka ise teisele poole. Nagu juhuslikult jäi härra Menzel ikka tema ja ukse vahele. Christina täitis kohvitassid ja sakslane aitas ta viisakalt laua taha istuma. Kuum jook lõhnas aromaatselt, vaikselt võeti esimene lonks. Mees kiikas teda arupidavalt üle kohvitassi serva.

„Kas te ka teate, et oma vanuse kohta näete te pagana hea välja!”

Christina võpatas sisemiselt. Hääletoonist võis mõista, et Menzel ei teinud komplimenti, vaid lihtsalt konstateeris talle teadaolevat fakti.

„No kuulge, härra Menzel,” teeskles naine solvumist, „me pidime ikka millestki muust rääkima.”

„Ah jaa,” lausus sakslane mänglevalt, lüües kergelt vastu otsmikku, „meelde tuli.” Ta kummardus üle laua naisele lähemale ja jätkas, minnes järsku üle vene keelele: „Teate mis, niinimetatud proua Frieberg, meil on tõepoolest tarvis rääkida, aga hoopis millestki muust kui töökohtadest.”

Christina nägu kahvatus. Nad olid teda hoiatanud, käskinud olla ettevaatlik, kuid kes oleks võinud arvata, et nüüd, kus kõik vanad asjad olid ammu unustatud ja mõnda riikigi polnud enam, teda järsku üles otsitakse. Naisel hakkas külm. Värinate mahasurumiseks peitis ta käed laua alla. Richard Menzeli nägu omandas nüüd hoopis karmima ilme. Tema hallid silmad lausa torkisid, kui ta baaridaamil valusalt kätest haaras ning need ropsuga lauaplaadile tõstis.

„Mida, mida te endale lubate?” kogeles Christina, püüdes käsi vabastada, kuid sakslane surus need raudse haardega lauale. Valu tegi head ja aitas apaatiast võitu saada. Niheledes ja rabeledes püüdis naine mõtlemisaega võita. Hirmu teeselda ei olnud tal vaja, aastaid hinges pesitsenud, oli see nüüd täiesti olemas.

„Ma hüüan appi,” sosistas ta ja tundis, et tema kätt muditi veel valusamini.

„Kullakallis proua Frieberg, jätke juba see saksa keeles latramine,” sisistas Menzel, kelle vene keel oli korralik, kuid tüüpilise saksa aktsendiga. „Kas te arvate, et ma ei tea, kes te olete?”

Mõnitav irve ehtis sakslase nägu. Naine tundis end selja tagant haaratavat. Irvitav siilisoengus kuju kummardus teda uurima. Jah, kõik oli õige, tema salajased kahtlused leidsid kinnitust.

„Tegelikult huvitab meid hoopis see kullakallis Ruutuemand, mida te kaelas kannate.” Menzeli hääl oli mõnitav ja ta tõmbas ropsuga baaridaami valge pluusi hõlmad vallali, nii et väikesed sinised pärlmutternööbid klõbinal üle tantsupõranda laiali lendasid.

„Mis siin toimub?”

Küsimus tuli baarileti tagant ning sundis siilipeaga klienti Christina vabastama ja hõlma alt püstolit haarama. Bill Faraday oli aga kiirem. Läheda maa pealt sooritatud lask paiskas oletatava ihukaitsja üle laua baari nurka, kuhu mees liikumatult lebama jäi. Kuid ka härra Menzel ei olnud papist poiss. Kiirelt kätte siginenud püstolist sooritatud lask sundis „Prince Edwardi” turvaülemat rinnust haarama ja vaibale varisema. Christina oli šokis. Värisedes üle keha, kukutas baaridaam end põrandale ja roomas kõrvu kinni hoides laua alla. Tema maailm oli purunenud kildudeks ning Christina teadis, kellega on tal tegu. Mõne hetke jooksul tapeti naise silmade all kaks inimest ja nüüd oli kord jõudnud temani. Vappudes värinatest põlvitas Christina laua all ja surus kätt kramplikult valge põlle taskusse. Mõned meetrid eemal lamas Bill, vahtides teda nüüd juba oma klaasistunud silmadega.

„Bože moi, bože moi...” habises naine emakeeles huulte värinal, seda ise märkamata.

„Ahaa, meelde tuli,” irvitas sakslane ja kükitas põrandale, ohvrit püstoliga sihtides. „Roni välja, kallis proua Frieberg, roni aga välja! Meil on bisnis pooleli ja mul ei ole aega sinuga siin tundide kaupa miitingut pidada.”

Ta sasis naisel küünarnukist ning püüdis vastupunnivat kogu laua alt lagedale tirida. Kõigest hingest sõdis Christina vastu, kuid liialt tugev oli sakslase haare ja ilmne ta üleolek. Härra Menzeli imestuseks andis baaridaam äkki järele ja tõusis loiult jalgadele. Ootamatult rabas naine käe põlletaskust ja suunas pipragaasi põletava joa otse terashallidesse silmadesse, hüpates ise kõrvale ja põgenedes väljapääsu poole. Üllatunud sakslane röögatas valust, kaapas käega silmi ja tulistas huupi ukse suunas. Christina Friebergi päästis komistamine jalgu jäänud toolile ja kukkumine. Viimased meetrid läbis naine juba roomates, kuulid plaksumas seintesse, vitriinid klirisemas kildudeks. Alles koridoris tõusis ta põrandalt, viskas kõrge kontsaga kingad jalast, ning tundes surma jäist hingust kuklas, tormas laeva ahtri poole.

Langley John Hales

John Hales oli töötanud Luure Keskagentuuris viimased kolmkümmend üks aastat. See vibalik meeter üheksakümnene ettepoole kühmus ja alati lotendavas kampsunis mees võis kõrvalt vaadates tunduda ennem mingi ülikooli hipiliku õppejõuna kui LKA vastuluure osakonna töötajana. Tema silmad silinderklaasidega prillide taga vaatasid maailma tüdinenult ja huvitult. Mitmepäevane ajamata habe ja kotid silmade all andsid mehe näole pohmellis ja ahastava ilme ning selles viimases oli ka teatud tõetera. Kes aga tundis Halesi lähemalt, pidi mitmeski punktis korrektiive tegema. Kasimatu välimus oli fassaad, mille varjus tiksus tugev ja võimekas analüütiline mõistus. Egas muidu poleks John tõusnud vastuluure Vene osakonna juhatajaks, kellel olid piiramatud võimalused tegutsemiseks. Kasimatu välimus, unine olek ja lotendav riietus moodustasid kaitsevarju, mis kaheksal juhul kümnest kaasvestleja ära pettis. Kui lisada siia juurde tema vaibumatu armastus alkohoolsete jookide vastu, mis ohtra tarvitamise puhul kaaslastele rängalt mõjus, jättes aga üllataval kombel Halesi puutumata, siis oli ta ideaalne mees vastuluuretööd tegema.

Muidugi ei saanud öelda, et John poleks üldse purju jäänud, kuid tema aju oli nii omapäraselt ehitatud, et vaatamata joodud viina kogusele säilitas mingi osa sellest alati kainuse, mis hiljem aitas täpselt taastada möödunud joomingu sündmused ja jutud. Lähimad kaastöötajad teadsid, et John Hales on „viitsütikuga pomm”, ning tänu sellele ei saanud ka kellegagi suurt sõprust sigineda. Kuid ega see Halesi suurt kurvastanudki. Juba lapsepõlvest kaldus ta eraklusse ning mehel oli oma töö teha ja tee käia. Tööd teha Hales oskas. Ta võis oma arvele kanda mitmeidki GRU ja ka KGB poolt planeeritud operatsioonide nullimisi ning ka mõnede LKA struktuuridesse jõudnud agentide paljastamise. Kuulsust tõid talle selliste Vene agentide nagu Edward Lee Howardi ja LKA ohvitseri William Peter Kompilesi paljastamine, kellest viimane müüs GRU-le maha salajase käsikirja USA luuresatelliitide kohta ja palju muudki tähtsat saladokumentatsiooni. Mõlemad mehed jõudsid küll üle noatera Moskvasse pageda, aga see ei olnud enam Halesi, vaid aeglaselt reageerinud LKA juhtkonna süü. Ja vaatamata vastuluure osakonna õnnestumistele jätkus siiski ka LKA operatsioonide läbikukkumine. Venelased olid viimase kahe aasta jooksul tabanud neli agentuurile töötavat rahvuskaaslast, kellest üks töötas kindralstaabis, kaks KGB-s ehk nüüd küll juba Föderaalses Julgeoleku Valitsuses ning üks GRU-s ehk uue nimega SRV-s. Kõik mõisteti süüdi ning neid karistati kõrgema määraga. Luure Keskagentuurile olid need korvamatud kaotused. Polnud kahtlust, et agentuuris tegutses sügavalt kaevunud „mutt” ja mitte mingi harilik „rööpaseadja”, vaid teadja ja oskaja mees. Viimaste aastate ebaõnnestumised olidki põhjuseks, miks järgnes üks senati komisjon teisele, miks nuditi tublisti LKA büdžetti ja agentuuris valitses närviline ning ebakindel olek. Vastuluure osakonnalt nõuti töö tõhustamist ja nüüd läbisid kõik, vaatamata teenistusastmele, tugevdatud kontrolli. Eriti kehtis see aga nende kaastöötajate kohta, keda ootas määramine mingile uuele vastutavale operatsioonile. Teravdatud pilgul käidi nende biograafia, karjäär ja muud elulised andmed vastuluure osakonna poolt läbi.

Juba terve nädala oli John Hales töötanud Thomas Thamericki andmetega. Raportid järgnesid raportitele, operatsioonid operatsioonidele ja igalt poolt vaatas vastu agent Manuse laitmatu reputatsioon. Ainult ühel operatsioonil selles pikas jadas lasus hinnanguliselt kaheldav väärtus. Hales lükkas tugevad prillid otsmikule ja nukerdas väsinud silmi sõrmedega. Operatsiooni „Raudratsu”, mis leidis aset Lemaanias 1983. aastal, mäletas ta hästi. Veel enam, töötades naftafirmas „West Oil” Lemaania pealinnas Alboris, oli ta selles ka ise kaudselt osalenud. „West Oil” oli Ameerika kapitalil põhinev naftapuurimis- ja töötlemisfirma, mis ainukesena välisettevõtetest omas litsentsi ja õigust töötada selle Kesk-Aafrika väikeriigi territooriumil. Kuna USA ja teised mõjuvõimsad riigid ei olnud Lemaania Rahvavabariiki tunnustanud, transnatsionaalsed firmad aga boikoteerisid vastuseks natsionaliseerimisele, oli selge, et Lemaania president Juan Ndego Amarra pidi lubama mingi väljundi suhtlemiseks läänemaailmaga. Selleks sobis firma „West Oil” suurepäraselt, mis oligi nii USA kui ka teiste suurriikide kapitali eelpostiks Lemaanias. Ärilised huvid ja avalik poliitika ei tarvitsenud alati ühes suunas vaadata. Seda mõistis ka Lemaania Rahvavabariigi president

Amarra, nagu mõistis ta ka seda, et üksi sotsialistliku leeri abi ja nõuga kaugele ei sõida. Kuna USA-l puudus diplomaatiline esindus Lemaanias, siis tegutses LKA „West Oili” kaitsva tiiva all.

Tol ajal käis Lemaanias kodusõda, millest võttis osa ühelt poolt kommunistliku suunitlusega Lemaania Töörahva Liit eesotsas Amarraga ja teiselt poolt Henry Tolkero juhitav Lemaania Vaba Rahva Rinne. Juan Ndego oli 1962. aastal lõpetanud Barcelona ülikooli õigusteaduskonna. Naastes Lemaaniasse, liitus ta esialgu Tolkero Lemaania Vaba Rahva Rindega, mis juba aastaid oli pidanud sissisõda Hispaania koloniaalvõimudega. Luues 1968. aastal sidemed NSV Liiduga, haistis Amarra tulusamat toetust ja hulga ahvatlevamaid väljavaateid ning lõi Tolkerost lahku, moodustades Lemaania Töörahva Liidu. Lootused meest ei petnud, Nõukogude Liit varustas teda relvade ja instruktoritega. Amarra ise viibis mitmeid kordi Venemaal ja sai vastavat koolitust. Ameeriklased magasid õige aja maha ja nii õnnestuski 1979. aasta 24. septembril, kui lahkus viimane transportlaev Hispaania ametnikega, Amarral haarata võim ning vene relvade ja kuuba vabatahtlike jõul kuulutada end Lemaania Rahvavabariigi presidendiks. Nüüd, kui Lemaanias alustati mitmete, sealhulgas ka ameerika kapitalil põhinevate ettevõtete natsionaliseerimist, oli jänkidel küll vesi ahjus, kuid rong oli juba läinud. Kiiresti seati jalule kontaktid Tolkeroga, et mitte lasta venelastel ja kuubakatel Lemaanias lõplikult kanda kinnitada.

Silmi kissitades asetas John Hales prillid lauale, tõusis toolist ja astus oma kabineti akna juurde. Ta armastas tööd teha hämaruses, lamp valgustamas pabereid laual. Seepärast katsid kabineti aknaid nii päeval kui öösel rasked, tugevast materjalist kardinad, hämarus aitas mehel keskenduda. Kaastöötajad olid ristinud vastuluure Vene osakonna ülema kabineti põrguauguks. Täna, vastupidi oma tavadele, lükkas John otsustavalt kardinad kõrvale, lastes kabinetti kevadise päikese, mis sundis heledas valguses silmi kissitama. Erk päike ja sinetav taevas aitasid meenutada 1983. aasta sündmusi Lemaanias.

Poliitiline situatsioon maailmas oli terav. Vastukaaluks president Reagani lubadusele paigutada Euroopasse Ameerika kesktegevusraadiusega rakette, katkestas NSV Liidu liider Juri Andropov Genfis järsult relvastusläbirääkimised, ähvardades paigutada samaväärsed vahendid ookeanipiirkonda ja meredele. USA-l oli Aafrika pinnal ligi kakskümmend viis sõjalist objekti, kaksteist neist kaugpommitajate B-52 baasid. Viimaste tegevusraadius lubas NSV Liitu ähvardada tuumapommiga, kuid sellele ei olnud venelastel tõepoolest midagi võrdväärset vastu panna. Agentuuri andmetel planeerisid venelased vastukaaluks Lemaaniasse kesktegevusraadiusega raketibaasi, mis oleks aidanud ilusasti tasakaalustada jõud ameeriklastega Aafrika pinnal. Kõige selle ennetamiseks töötaski LKA 1983. aastal välja plaani „Raudratsu”, mis nägi ette Juan Ndego Amarra väljavahetamise Henry Tolkeroga ja sel teel venelaste jaoks regiooni sulgemise.

John mäletas neid pingelisi päevi Lemaanias, kui kõik veel juuksekarva otsas rippus. USA kiirreageerimisjõud istusid lennukis Keenias ja venelaste „Beeta” oli valmis Egiptuses ning mõlemad ootasid käsku õhku tõusmiseks. Projekti „Raudratsu” salastusaste oli nii kõrge, et isegi LKA resident Lemaanias Jack Nelson ei teadnud üksikasju. Just Thomas Thamerick oli juhtinud seda väikesearvulist Kondor-gruppi, kes kõigile üllatuseks ilmus ei kusagilt Amarra paleesse, et aidata pukki Tolkero. Üllatus üllatuseks, kuid mehed jäid hiljaks. Venelased olid püüdnud selleks ajaks juba ise Amarrat likvideerida, mille peale viimane paleest putket tegi. Videokassett, millele oli salvestatud atentaat Amarrale, sattus Thamericki valdusse ja aitas hiljem NSV Liiduga viigi välja mängida.

John sügas mõtlikult lõuga, vaatas eredasse päikesesse ning haigutas väsinult – küll oli Lemaanias siis rabelemist. Mees pöördus tagasi laua taha, jättes kardinad avatuks. Sel ajal tegutses Alboris NSV Liidu poolel legendaarne isiksus, alampolkovnik Tamov GRUst, kes täiesti arusaamatute kokkusattumuste tulemusena langes kolonel Thamericki kätte vangi väikesele kalatraalelile, millega Kondor-grupp saabus Amarra paleed vallutama. Järgmisel päeval oli Jack Nelson saatnud teda koos paari mehega karile kinnijooksnud traalerit otsima, kuid ei vangistatud alampolkovnikust ega laevukesest olnud enam jälgegi. Igatahes LKA-le oli see suur kaotus, sest alampolkovnik Tamov oli NSV Liidu võtmefiguur Lemaanias, kes teadis peaaegu kõike, mida venelased plaanitsesid.

„Tamov, Tamov...” nohises John, kustutas laualambi, tõstis prillid uuesti ninale ja istus ohates toolile. Amarrat Tolkero vastu välja vahetada ei õnnestunud. Kogu triangli tulemusena sai pukki tolleaegne peaminister Omar Bowara. Kes teab, võib-olla oligi see kõige parem variant. Venelaste mõjujõud riigis ja nende kohalolek olid selle kümne aastaga igatahes muutunud olematuks. Kindlasti mängis siin suurt rolli ka NSV Liidu lagunemine, kuid Omar Bowara oli igal juhul kaval riigimees, kes oskas oma kitse ka veel siis lüpsta, kui too ainult titside varal püsti seisis.

„Tamov, Tamov...” pomises John Hales järjekordset toimikut avades. LKA ringkondades tunti ja teati seda nime. Alampolkovnik oli GRU superäss, kes aastaid maailma mitmetes rajoonides valmistas LKA-le peavalu. Temast oli püütud lahti saada, elimineerida, kuid ikka oli mehel õnne eluga pääseda. Hales lükkas toimiku kõrvale ja klõpsas arvuti tööle. Ta sisestas kolm järjestikust parooli ning sisenes salastatud informatsiooni failidesse.

... Alampolkovnik Tamov, Leonid Ivanovitš, agendinimi Kvaasi, sündinud 1940. aastal Stavropoli krais Allmäe eesti külas. Lõpetanud Leningradi Frunze-nimelise sõjaväemerekooli ja 1965. aastal GRU Novgorodi luurekooli, saanud eriettevalmistuse kõigi relvaliikide käsitsemiseks, karates must vöö. Isa – Ivan Ivanovitš Tamov jäänud kadunuks sõja käigus, ema – Olga Karlovna Tamova Leningradis meditsiiniteaduste doktor, professor, surnud 1960.

Riburada tuli operatsioone, peaaegu kõigis neis oli mänginud peaosa see keskmist kasvu, terashallide silmade, tahtekindla näo ja lühikeseks pöetud heledate juustega mees, kes fotolt vastu vaatas. Pildi juurde oli lisatud ainuke teadaolev foto agent Kvaasist. Kõige lõpust leidis Hales read: „Alampolkovnik Tamov hukkus 1983. aastal Lemaanias operatsiooni „Reverse” käigus.”

Jah, venelastel on tõepoolest raskekahurvägi kohal olnud, mõtles Hales tooli eemale lükates. Ta sirutas jalad kaugele laua alt välja ning nõjatus istme seljatoele. 1983. aasta oli üldse üks kirev aasta nii talle isiklikult kui ka luuremaailmale. Venelased kaotasid Lemaanias Tamovi, aga paremini ei läinud ka LKA-l, kes jäi ilma kahest väga väärtuslikust agendist – kindral Silajevist, kes oli GRU-s väga heal positsioonil, ja agent Spryst alias Maria Smirnovast. Johnil ei olnud au tunda Sprayd, olgugi et nad viibisid samal ajal Lemaanias, kuid imelugusid selle naisagendi osavusest oli ta kuulnud küll ja küll. Hales vidutas heledas päikeses silmi. Värvifotot Maria Smirnovast oli talle hiljem näidatud ja see püsis meeles. Välimuselt modelli meenutav, millele tuli lisada paindlik tugevalt analüütiline mõistus, ja kõik see kokku andis ettearvamatu resultaadi. Ja milline tobe surm, mõtles mees otsmikku masseerides, mingi mürginool kusagil džungli pärapõrgus. Uuesti tõmbas ta tooli lauale lähemale ja kummardus arvuti kohale.

„Mille kuradi pärast see üritus seal Lemaanias viiki jäigi?” esitas ta iseendale küsimuse ja otsustas veel kord läbi lehitseda „Raudratsu” materjalid. „Mh-mh,” mühatas ta arupidavalt, „mõlemal poolel olid kompromiteerivad tõendid, kuidas pagan need aga valedesse kätesse sattusid?”

John Hales süvenes kolonel Thamericki raportisse:

...12. november 1983, neljapäev... arutades agent Spryga viimaste sündmuste loogikat, jõudsime järeldusele, et Amarra lavastas enda hukkumise jõel, õhkides presidendi kaatri ning põgenes ise, kasutades kaatrit, millega saabusime meie, samal ajal, kui Kondor-grupp pidas lahinguid presidendipalees. Hilisema analüüsi tulemusena sai selgeks, et Juan Ndego pidi varjuma kusagil läheduses. Selliseks kohaks sobis imehästi Sierra Blanca mäel asuv koobaste süsteem, kus 1973. aastal asus Lemaania Töörahva Liidu partisanide peabaas. Liikudes džunglis mööda vaevalt eristatavat rada, leides püüniseid ja lõkse, sai üha selgemaks, et oleme õigel teel ja üsna hiljuti on keegi siitkaudu läinud.

Kell 13.12 kohaliku aja järgi tabas salamürginool agent Spryd. Tegin antiseptilise süsti, kuid mürgi päritolu oli teadmata ja antiseptik ei aidanud. 13.26 jätsin agent Spry seersant Browni järelevalve alla ja jätkasin teed koopa suunas...

John Hales sirutas selga ja ringutas. Kolonel Thamericki käsi oli kiretult fakte järjekorda lükkinud, kuid millised emotsioonid peitusid nende sõnade taga! Kummardudes uuesti ekraani kohale, jätkas mees tuttava teksti lugemist. Edasi läks kõik nii, nagu ta juba varasemast mäletas. Kolonel avastas koopa, tuvastas enesetapu tunnustega Lemaania presidendi surnukeha, eesruumist leidis lisaks veel kaks laipa, üks oli kuulus Amarra adjutant Uberto ja teine Lemaania julgeolekuvalitsuse ülem polkovnik Murano. Oli näha, et need kaks viimast olid omavahel võidelnud ning saanud surma üheaegselt. Kiirelt libistas Hales pilgu üle raporti, peatudes veel kord ridadel, kus kolonel kirjeldas selle tähtsa videokasseti ja Amarra päevikute leidmist salapeidikust. Kõike seda luges ta juba mitmendat korda, kuid ometi püsis tunne, et kolonel Thamerick oli jätnud midagi ütlemata. John Hales ei suutnud kuidagi mõista, mis on see midagi. Klõpsutades hiirega naasis ta uuesti sellele kohale koloneli raportis, kus kirjeldati agent Spry jätmist seersant Browni hoole alla. Sulgudes oli lisatud: „Vaata seersant Browni raportit.” Hiireklõpsuga avas Hales dokumendi. Kondor-grupi sõjamees kirjeldas täpselt, põhjalikult ja kiretult sündmusi:

... 13.26 kattis kolonel Thamerick agent Spray oma tuulejakiga, andis korralduse valvata kannatadasaanut ja lahkus Sierra Blanca suunas. Varjusin põõsastesse ja jälgisin hoolega ümbrust. Midagi kahtlast ei märganud. 13.56 palus kannatanu juua. Astusin varjupaigast välja, kus mind tabas selja tagant antud hoop pähe, kaotasin teadvuse. Meelte selginedes leidsin end kinniseotuna, prunt suus ja side silmadel, kümme jardi eemal põõsastes. (Hiljem mõõtsin üle.) Kuulsin Sprayd rääkimas keeles (arvatavasti vene keeles), milles nad koloneliga suhtlesid, arvasin, et kolonel on tagasi, kuid kellegi teise isiku kohalolekut tuvastada ei õnnestunud. Arvan, et kannatanu sonis mürgitusest tekkinud kõrge palaviku tõttu, korrates mitu korda midagi pantrite või lõvidega seoses...

Nende ridade kõrvalt leidis John psühhiaatri märkuse: „Hallutsinatsioonid, ajuvapustuse tagajärg – normaalne nähe.”

„Hallutsinatsioonid,” pomises Hales pahuralt ja jätkas sõjamehe raporti uurimist:

... 17.28 naasis kolonel Thamerick, kes vabastas mind köidikutest. Tuvastasime, et Spry on surnud, vägivalla tundemärgid puudusid.

„Lõvid ja pantrid, lõvid ja pantrid,” korrutas John tusaselt ja sirutas selga. Midagi ei saanud siin selgemaks, mingi ähmase ajuga seersandi sogamine. Aga kuidas sattus ikkagi venelaste kätte Tolkero kõnega kassett ja kirjalik pöördumine Lemaania rahva poole, mis olid enne plaanitavat Amarra kukutamist spetsiaalselt LKA poolt valmis meisterdatud ja ootasid kolonel Thamericki käes oma õiget aega, et neid Lemaania raadios ette mängida?

Uuesti otsis Hales üles koha Thamericki raportis, kus too kirjeldas, kuidas oli jätnud oma tuulepluusi agent Sprayle katteks seersant Browni järelevalve alla. Kui ta naasis, oli Maria Smirnova surnud ja kompromiteerivad materjalid jopi taskust kadunud.

Jah, kõik kattus, mõtles John tusaselt, masseerides järjekordselt otsmikku. See, kes ründas seersant Browni, pidi olema asjast huvitatud poolel või vähemalt teenis ta asja pealt venelaste käest väga hea raha. Uue mõtte ajel otsis vastuluuremees raportist üles juba tuttava koha: ...13.56 palus kannatanu juua. Astusin varjupaigast välja ja mind tabas selja tagant antud hoop pähe...

Johni ninaots hakkas erutusest pakitsema – kas siit ei koorunud midagi huvitavat välja? Kas mitte Spry teadlikult ei juhtinud seersandi tähelepanu kõrvale, et tundmatu võiks karistamatult rünnata? Kui nii, siis... LKA vastuluure osakonna ülemal oli tekkinud teatud teooria, millele ta nüüd kiirelt arvutiklahvidel klõbistades püüdis vastust leida. Siin see oli, agent Spry šifrogramm 28. maist 1983. aastast:

Washington – Langley – Hook

Olen kinnitatud kohale kolme nulli operatsioonis Lemaanias. Operatsiooni juhib alampolkovnik Tamov, Leonid Ivanovitš alias Volõnin, Leonid Ivanovitš agentuurinimega Kvaasi. Elab paikselt Eestis Leo Tamme nime all, kattevari Geoloogia Instituudi teadur. Edasine side kokkulepitud kanaleid pidi. Spry

Udu hakkas haihtuma ning pilt tasapisi selguma. Polnud seersant Brownil mingeid hallutsinatsioone. Maria Smirnova oli rääkinud Leoga ja see sõna assotsieerus Kondor-grupi sõjamehe jaoks inglise keeles tõepoolest leopardi, pantri, lõvi või mis iganes kaslasega. Siin oligi lahendus. Kvaasi oli rünnanud Browni ja seda veel Maria Smirnova kaasabil ning nilpsanud asitõendid kolonel Thamericki tuulepluusi taskust. No see vast oli avastus! Erutunult tõusis John Hales toolist ja seisatas laua otsas. Praegu poleks küll keegi osanud kahtlustada seda meest loiduses ja apaatias. Pigem meenutas ta nüüd kõhna kevadist kõutsi, kes valmistub kõnniteel muretult keksivaid varblasi ründama.

LKA andmebaas, mis oli GRU-st varastatud, väitis, et alampolkovnik Tamov hukkus 1983. aasta 11. novembril, uppudes koos väikese kalatraaleriga. Tähendab, GRU andmebaas oli vale või spetsiaalselt LKA-le ette söödetud ja Tamov oli elus ning see võis luua teatud väga ebameeldivaid komplikatsioone. See mõte tuli hiljem ilusasti veel läbi mõelda ja John Hales lükkas praegu segava idee nagu ebavajaliku lauasahtli kinni ning keskendus eelnenud mõttekäigule.

Kui seal džunglis oli ikkagi tegu Kvaasiga, siis oli ka ilmselge, et alampolkovnik ei sattunud sellisesse inimtühja paika juhuslikult. Juhuslikult võis ta komistada hoopis Mariale, kui seegi ei olnud kokkumäng. Küllap oli ka Tamovi sihiks Sierra Blanca mägi. Johni nina hakkas uuesti pakitsema, mis tema puhul andis alati ja ilmeksimatult märku, et midagi huvitavat on ajudest välja koorumas. Ta tegi paar kiiret sammu aknani ja teist kaks jälle tagasi lauani. Isegi erk päikesesära ei suutnud täna teda segada. Mees tundis, et on millegi suure avastamise lähedal. Enesele märkamata hõõrus ta võidurõõmsalt käsi teineteise vastu ja pomises: „Kes otsib, see leiab, ja kes väga otsib, see leiab veel rohkem.” Ta lükkas prillid otsmikule. Kui alampolkovnik oli teel mäkke, siis sinna ta ka läks. Küsimus oli vaid selles, et kolonel Thamerick pidi alampolkovnik Tamovist eespool olema, ja see tähendas, et need mehed ei saanud teineteisest märkamata mööda minna, nad lihtsalt pidid kohtuma. Kui aga kolonel Thamerick kohtus GRU superagendi alampolkovnik Tamoviga ja selle maha vaikis, siis lõhnas asi küll millegi väga kahtlase järele. Kas ei mänginud kolonel ise venelastele trumpe kätte? Üllatunud omaenese viimasest mõttekäigust, raputas John uskumatult pead, lükkas prillid ninale ja istus uuesti arvuti taha. Kõik eelnev viitas just sellele. Kümme aastat tagasi oli Thomas Thamerick salatsenud, varjanud oma kontakti GRU agendi Leonid Tamoviga, ja see lõi väga huvitava situatsiooni, mis praeguseks oleks paljuski aidanud seletada Luure Keskagentuuri viimaste aastate äpardusi. Üha rohkem hakkas vastuluureosakonna ülemale tunduma, et ta on leidnud selle õige ja kauaotsitud mehe. Kindral Thomas Thamerick oli just see isik, kes valdas nii vene keelt kui ka kõike venelastele nii vägagi sobivat informatsiooni. Kiirelt klõbistas John Hales arvutiklahvidel, avades talle ammu tuttava faili:

...Brigaadikindral Thomas Thamerick – agendinimi Manus. Amet – LKA operatsioonide divisjoni direktori esimene asetäitja. Sündinud 28. juulil 1938. aastal Eestis Kuressaares Toomas Tammerina gümnaasiumiõpetajate perekonnas.

Isa – August Tammer, Saaremaa Ühisgümnaasiumi matemaatikaõpetaja, mõrvatud 1941. aastal Punaarmee poolt. Ema – Erika Tammer, samas koolis keelte õpetaja. Emigreerus koos pojaga 1943. aastal Eestist Rootsi mehevenna Aleksander Tammeri juurde. 1945. aastal saabus koos pojaga Ameerika Ühendriikidesse…

Siiamaani oli kõik selge ja arusaadav. Kiire mõttevälgatuse tulemusena klõbistas Hales ekraanile nime Alex Tammer. Masin andis vastuseks:

Alex ehk Aleksander Tammer – USA sõjaväe kolonel, sündinud 1916. aastal Eestis Kuressaares laevakapten Karl Tammeri perekonnas. Lõpetas Eesti Kõrgema Sõjakooli, enne Teist maailmasõda teenis Eesti sõjavägede staabi luure ja vastuluure osakonnas „A” jaoskonna ülemana. Viimane auaste Eesti sõjaväes major, mis omistati 1938. aastal. Punaarmee saabumisel Eestisse jäi major Tammer Rootsi, kus organiseeris Abwehri ülema admiral Canarise tellimusel luuretööd Eestis...”

Kiirelt lasi John Hales pilgul libiseda üle ridade, peatudes uuel lõigul: ... Isa, laevakapten Karl Tammer, sündinud 1867, surnud 1937, maetud Kuressaares. Ema, Mari Tammer, sündinud 1871 ja surnud 1942, maetud Kuressaares, vend, August Tammer...

Ta libistas pilgu ka üle järgnevate ridade, ajas siis end toolis sirgu, ringutas mõnuga ja tema nägu ehtis rahulolev muie. Mehe mitmete nädalate pikkune töö oli lõpuks siiski vilja kandnud.

Tallinn Aprill 1993. Professor Lenski

„Paljupolaarsuse seisukohalt on kõik imelihtne. Igal bioloogilisel liigil, igal grupil ja igal indiviidil on oma bioenergeetiline mosaiik ehk niinimetatud kood. See meenutab inimeste jaotumist veregruppide järgi, nagu ka seda, et igal inimesel on kordumatud sõrmejäljed. Biovälja struktuuride kõrvalekaldega kaasneb surm. Nimelt kogu see osa sellest teooriast pakubki huvi valedele struktuuridele ja inimestele.”

Umbes viiekümneaastane kõhn keskmist kasvu mees oli lõpetanud lause, surus käed sügavale suvemantli taskutesse ning väristas õlgu. Rõske vihmane kevadilm kippus vägisi krae vahele, sundides mantlihõlmu tugevamini koomale kiskuma, kuid professor Lenski ei lasknud kõigel sellel end segada, liialt süvenenud oli ta oma väljaöeldud mõtetesse. Mehed moodustasid huvitava paari. Teadlase vestluspartneriks kevadises Kadriorus oli ligi seitsmekümnene härrasmees, kelle riietus ja maneerid lasksid uskuda, et tegu polnud endise NSV Liidu kodanikuga. Ta kandis kallist mantlit ja stiilset kaabut ning kaela ümber siidrätikut. Mantli alt vilkus „Versace” pükstes jalg, mis lõppes „Salamandri” mugavate tänavakingadega. Kui lisada veel kalli prantsuse parfüümi vaevuaimatav aroom ja hõbedaselt kiiskava nupuga jalutuskepp, oleks võinud arvata, et härrasmehe näol on tegu mõne Inglise parlamenti tõttava lordiga. Professor Lenski esindas aga täisvereliselt proletaarset stiili. Lisaks eelpool mainitud kergele suvemantlile kandis mees endises NSV Liidus masstoodanguna valmistatud ülikonda, mille püksisääred meenutasid karmoškat ja olid unustanud, kuidas kõige lihtlabasem triikraud välja näeb. Jalas olid professoril „Skorohodi” vabriku igaks aastaajaks sobivad lääpatallatud kingad ja peas soni, mida oleks kadestanud isegi Vladimir Iljitš Lenin isiklikult. Kui pöörata aga pilk meeste nägudele, siis osutus mulje rabavaks. Mitte kummagi mehe ilme ei vastanud tema riietusele. „Inglise lordil” oli kesk robustsete joontega nägu suur ja punane klouninina nagu sammas püsti. Kuldraamides prillid istusid sellel nagu sadul põrsa seljas. Ka kobrulehtedena tunduvad kõrvad ei muutnud teda ilusamaks ning kaabu all kiilaspead kattev parukas kippus alatasa silmadele vajuma. Professor Lenski nägu iseloomustasid aga peen sisemine ilu, üllas kulmukaar ja kreekalik nina. Lõbusalt ja irooniliselt vaatasid sinised silmad vanade plastmassist raamides prillide tagant, mis olid kleeplindiga parandatud. Tema tundlikud huuled elasid nagu oma elu, kui mees kirglikult rääkis teooriatest, kogu professori olek oli täielik pühendumine eesmärgile. Kuid mõningates asjades oli meestel ka ühiseid jooni. Naljaga pooleks, oleks Tallinnas praegu raske olnud leida teisi selliseid persoone, kes riskinuks uhkeldada hõbedaselt sirava jalutuskepiga nagu härra Vallakul, või kartmata sattuda naerualuseks, kasutades kalosse, nagu sundimatu elegantsiga tegi professor Lenski. Kui aga rääkida tõsiselt ja ühest joonest, mis ühendas seda kentsakat paari, siis poleks tähelepanelik vaatleja suutnud kummagi mehe pilgus leida raasugi rumalust. Tegu oli tarkade inimestega.

„Härra Lenski, üldjoontes olen ma kursis mõned aastad tagasi toimunud rahvusvahelise foorumi „Kolmanda aastatuhande Maa” teemadega, kuid tunnistan ausalt, ei jaga sellest küll tuhkagi.”

Sõnade kinnituseks andis vanahärra jalutuskepiga lopsu teel vedelevale kivikesele. Mehed seisatusid hetkeks ja jälgisid kivikese kulgemise trajektoori, mille lõpetas sopalomp.

„Selles ei ole midagi imelikku, härra Vallak,” lausus Lenski, kõigutades end, käed seljal, kandadelt varvastele. „Bioenergeetikat on võimalik mõista vaid vastava hariduse, ma rõhutan, hariduse, olemasolul ja viimase jaoks omakorda on tarvis enese kallal tugevalt tööd teha, muuta kogu oma maailmapilt bioenergeetiliseks.”

Vanem mees kehitas õlgu ja asetas käed koos jalutuskepiga seljale.

„Teate, härra Vallak, ma olen Eestis ka varem olnud,” pöördus noorem mees prilliklaaside välkudes vanema härrasmehe poole. „Ja iga kord tunnetan ma teie geoloogilisest ja informatiivsest asendist tulenevat omapära, kui soovite, eelist ükskõik millise teise paiga ees endises NSV Liidus. Eesti on alati olnud ja kindlasti jääb ka edaspidi avatuks maailmale ning kõigele uuele, progressiivsele.”

„Seda on ju muidugi meeldiv kuulda...” venitas Vallak kahtlevalt ja võttis suuna pargi sügavusse suunduvale jalgteele.

„Ei, ei, ärge mõistke mind valesti, härra Vallak,” tõttas professor Lenski valet muljet parandama. Ta tõmbas käed taskust ja ühinedes jalutajaga jätkas: „Mul ei ole vajadust ega soovigi teid moosida, lihtsalt ma mainisin fakti, mida ka teised vene intelligendid on varem tunnistanud.”

Eduard Vallak ei vastanud, vaid kõndis, pea norus. Ta püüdis mõista, kellega on professor Lenski näol tegemist, milleks oli mees taotlenud kohtumist Eesti peaministri esindajaga. Veidi aega jalutas paar vaikides. Raagus puuokstelt tilkus rõskust ning tuul kihutas hatuseks kistud vihmapilvi üle halli taeva. Enne kohtumist professoriga oli Eduard Vallak teinud tubli kodutöö, uurinud vene teadlase tausta paljudest allikatest. Arvamusi oli seinast seina – skisofreenikust pseudoteadlasest kuni rahvusvaheliselt tunnustatud bioenergeetika geeniuseni välja. Mine võta kinni, mis siin õige, mis vale oli. Vallak teadis, et juba mõned aastad tagasi oli USA Luure Keskagentuur professori vastu kõrgendatud huvi ilmutanud ning polnud see huvi ka praeguseks kuhugi kadunud.

„Vaadake, härra Vallak, ma olen selle asja sees aastaid olnud. Ma tean, millega on tegu,” lausus Lenski. Mehed peatusid ja istusid pingile tiigi kaldal vana kastani all. Taevast pudenesid üksikud vihmapiisad, mis joonistasid mosaiiki hallil veepeeglil. Vaadates mõtlikuna piiskade tantsu, jätkas professor:

„Juba kahekümne kolme aastasena andsin endale lubaduse leida igaühe tarbeks tee vahetu teadmise ja transtsendentaalse teadvuseni.” Nähes Vallakut öeldu peale oma suurt nina kirtsutamas, parandas teadlane ennast:

„Transtsendentaalne teadvus on kogemuse piire ületav tunnetamatu reaalsuse teadvus.” Mees naeratas vabandavalt ja jätkas:

„Juba minu vana ja teenekas õpetaja professor Leonid Gubnitski hoiatas mind – Vassili, hävitage kiiresti oma kolmepolaarsed magnetid ning ärge rääkige kellelegi paljupolaarsuse eksperimentaalsest osast. Vastasel juhul saab teist ühiskonna kurjade ja primitiivsete jõudude huviobjekt koos kõigest sellest lähtuvate kannatustega, ja tal oli jumalast õigus.”

„Hea küll, härra Lenski,” katkestas vanem mees pisut läbematult professori jutu ja toetas kahe käega jalutuskepi hõbedasele nupule, „kas te ei võiks seda asja pisut arusaadavamalt ja lihtsamalt seletada.”

„Olgu, ma püüan.” Vassili Lenski võttis ettevaatlikult prillid eest ning peitis mantli taskusse. Hajameelselt, lühinägelikke silmi vidutades, kogus mees mõtteid ja jätkas:

„Vaadake, härra Vallak, juba idamaade refleksoteraapiast teame, et igal inimesel on kaksteist bioenergeetilist meridiaani. Igaüks neist kaheteistkümnest on ööpäeva jooksul kaks tundi juhtivas rollis, mis läheb järjestikku ühelt meridiaanilt teisele üle ja kogu süsteem töötab tüüpilisel kahepolaarsuse põhimõttel – juhtiv ja alluv.”

Professor vakatas hetkeks, lastes vanemal mehel öelduga harjuda, ja jätkas taas:

„Mingi tõsise katastroofi puhul toimub ellujäämiseks inimese sisemuses intensiivne töö ning meridiaanid võivad erandlikult asetuda süsteemi, kus tekivad hoopis uued bioenergeetilised seosed, paljupolaarsed energialiigid, mis võivad anda inimorganismile ekstrasensoorsed ülivõimed. Meridiaanide ümberpolariseerumisega muutub kogu organismi elu. Enamasti ekstrasensitiivide võimed ongi avanenud niisuguses protsessis, kui inimene osutub ootamatult surma piiril olevaks.”

„Te rääkisite ennist siin midagi ühiskonna primitiivsetest ja kurjadest jõududest. Mis on neil asjadel omavahel seost?” päris Vallak ja veeretas mõtlikult jalutuskeppi nahkkinnastes näppude vahel.

„Kulla härra, seos on kõige otsesem,” kiirustas teadlane vastama ja nuuskas solvunult nina punaseruudulisse taskurätikusse. „Kuidas te siis ei mõista, mu jumal, see on ju nii ilmne,” jätkas ta rätikut kokku voltides. „Paljupolaarsuse avastamise ja rakendamisega vananevad kõik praegused energiavormid ja nende muundused. Samuti vananeb moraalselt kogu olemasolev relvastus.”

„Kas ka tuuma- ja laserrelvastus?” päris Vallak ja pöördus nüüd tähelepanelikult teadlast uurima.

„Tuumarelv, tuumarelv...” kordas Lenski põlglikult, harutas taskust ettevaatlikult prillid välja, asetas need ninale ja uuris partnerit irooniliselt läbi klaaside. „Tuumarelv on lapselelu. See on paradoksaalne relv, mille kasutamine toob kaasa iseenda kahjustamise. Tuumarelva kasutamine on samaväärne enesetapuga.” Köhatades rusikasse, jätkas mees kätega ägedalt žestikuleerides: „Bioenergeetika puhul on asi sootuks teine. Paljupolaarset energeetikat kasutades, iseennast arendades ja täiendades võib allutada ja kasutada teisi inimesi, mis iseenesest on palju ohtlikum kui mingi pommikese plahvatamine. Kas kujutate seda ette?”

„Noh, see on küll mingi fantastika, pigem Stanisław Lemi või Isaac Asimovi repertuaarist,” lausus Vallak tülpinult ja viskas loiult käega. Ta oli tüdinenud selle vene veidriku kuulamisest, kuid otsekorraldus Eesti noorelt peaministrilt sundis teda paigale jääma.

„Eks omal ajal olid telefon ja televiisor sama arusaamatud ja fantastilised asjad,” muigas Vassili Lenski, tal ei jäänud märkamata vanema mehe suhtumine. „Kui te, härra Vallak, olete tõepoolest kursis foorumi materjalidega, siis peaksite ju teadma, mida seal räägiti paljupolaarsuse kasutamisest.”

Eduard Vallak ei vastanud kohe. Mõtteid kogudes vaatas ta enda ette.

„Muidugi olen ma kursis,” mühatas ta lõpuks ning mehe käes vilksatas valge taskurätik, millega pühiti higiseks kippuvaid kuldraamis prille. „Tavainimesena võtan ma seda kui järjekordset ilusat muinasjuttu võrdsusest, vendlusest, muretust elust ja paremast tulevikust.” Mees peitis taskurätiku põue, tema hallide silmade pilk peatus vestluspartneril, kui ta jätkas: „Kui jutt läks juba sellele foorumile, siis ei saa salata, et NSV Liidu luureteenistused tundsid elavat huvi selle vastu.”

„Ah olete kursis,” kihistas professor Lenski kavalalt naerda otsekui vallatust teinud laps, kuid tema pilk prillide taga oli testiv. „Peale NSV Liidu olid kohal ka USA, Inglismaa, Saksamaa ja Rootsi luureteenistused, mida ma tol ajal küll ei teadnud.” Hajevil pilgul vaatas teadlane kaugusse ja jätkas: „Ja on, mille vastu huvi tunda, ma ütlen teile, on.” Uuesti pöördus ta partneri poole: „Maailma juhtivad riigid salastasid sellesuunalised uuringud juba 1982.–1983. aastal.”

„Kui see kõik on nii tähtis ja väärtuslik, mida te siis Venemaal passite? Usun, et Ameerika Ühendriikides oleks teid ammu kahel käel ja dollarikuhjaga vastu võetud, mida suudab väike ja vaene Eesti pakkuda?”

Tahtmatult oli lause pääsenud Vallaku huultelt. Ta küll kahetses, kuid teha polnud enam midagi, sõna pole lind, sabast ei haara.

Professor seiras partnerit teraselt ja lausus:

„Ma palusin kokkusaamist Eesti peaministri esindajaga, aga näen, et olen järjekordselt sattunud USA eestkõnelejale.” Tema hääles kõlas nördimus ja kibestumine. „Mulle on pakutud ja rohkem kui üks kord emigreerumisvõimalust USA-sse, lubatud dollareid, marku ja naelu, kuid kusagil ei ole ma kohanud siirast ennastohverdavat huvi muuta inimühiskonda paremaks.” Lenski vakatas hetkeks. Vallak märkas, et sõnad maailma parandamisest, mida me kõik oleme harjunud võtma teatud irooniaga, kõlasid professori suust tõepoolest kirglike ja siiratena. Mees uskus, mida rääkis. „Kas te siis ei mõista, et paljupolaarsuse rakendamiseks peab tekkima uut moodi mõtlev inimene, kelle puhul rahal ega muul materiaalsel ei ole enam sisulist väärtust. Jutt käib inimese olemuse sügavaimast kvalitatiivsest ümbersünnist. Kõik me viibime mahult tohutu suures, kuid omadustelt ja vastasmõjudelt kahepolaarses maailmas. Sellest seisukohast lähtuvalt on kõik Maa elanikud võrdsed. Igasugu aparaadid on lihtsalt vahendid, nad oleksid nagu osa meist endist, olgugi et asuvad väljaspool meid.”

„Seda võrdsuse ja vendluse printsiipi on Venemaal püütud varem ka rakendada. Alles hiljuti pajatas Gorbatšov täie suuga uuest mõtlemisest, aga kuidas see protsess välja näeks, ei suuda keegi ette kujutada.” Vallaku hääles kuuldus pessimismi, kui ta jätkas: „Mis puutub aparaatidesse, siis saan aru, et paljus põhineb teie teooria idamaade õpetustel, kus inimesed viiakse sisemisse üliseisundisse ja niinimetatud aparaatideks on sel juhul meie endi kehasisesed osad ehk mikrokosmos, kui nii võiks öelda.”

Vassili Lenski oli üllatunud. Ta vaatas imestunult partnerit. Härrasmees tema kõrval teadis asjast rohkem, kui oli lasknud algul välja paista.

„Väga hea, väga hea,” noogutas professor kiitvalt pead. „Tegelikult just nii kõik ongi. Treeningute ja õppimise käigus jõudsin ma olemuslikult transtsendentaalselt teadvuselt selle konkretiseerimiseni ning siit juba uue bioenergeetilise intellekti arenguni. Ma ei ole oma õpetusest mingit saladust teinud, kuid raskuspunkt kogu asja juures on täpselt see, nagu te väga tabavalt märkisite – kuidas seda uut moodi mõtlemist teistele edasi anda, kuidas seda õpetada.” Professor võttis prillid eest ja nukerdas väsinult silmi. „Paljupolaarseid aparaate saab luua vaid see inimene, kes koostab nad kõigepealt oma ajus. Selleks tuleb aga eelkõige personaalses mõtlemises välja arendada vastavad kokkupandavad paljupolaarsed funktsioonid, mõistate?” Mees tõstis õpetlikult näpu püsti. „Varem olen ma väitnud,” lisas ta murega, „et inimene, kes varastab minult paljupolaarsuse tehnoloogia, saab minu paremaks sõbraks, kuid nüüd...”

Professor jättis lõpetamata lause õhku rippuma.

„Mis siis nüüd, härra professor, juhtunud on?” muutus Eduard Vallak tähelepanelikuks ning keeras end kogu massiivse kerega partneri poole.

Lenski ohkas raskelt, enne kui jätkas: „Olen sunnitud tunnistama, et selle sõpruse kohta ma ikkagi eksisin.”

Vallak ei seganud professorit, vaid ootas kannatlikult järge.

„Oman täiesti kindlaid andmeid, et Venemaa sõjatööstusel on Kindralstaabi tellimusel korda läinud saavutada positiivseid tulemusi printsipiaalselt täiesti uue relva loomisel ja tegu on valdkonnaga, millest me just vestlesime. Inimesi, kes selle taga seisavad, ei saa ma kuidagi sõpradeks nimetada.” Vassili Lenski vakatas, vaatas jalge ette ja keerutas hajameelselt prille näppude vahel.

„Ja see on midagi sellist, mille kõrval tuumapommi võib pidada laste mänguasjaks?” päris Eduard Vallak huvitatult.

„Kõik oleneb sellest, millisele astmele on paljupolaarsuse kasutamisel jõutud,” vastas professor, võttis soni peast, pööras näo vastu taevast ja sulges silmad, lastes vihmapiiskadel pähe sadada. Siis silus ta käega läbi märgade juuste, tõmbas soni jälle pähe, avas silmad, köhatas tagasihoidlikult rusikasse. „Ma võiksin teile neid võimalusi loendada, eks ise otsustate.”

Hetkeks Lenski vakatas ja kaalutles, kuidas kõike lihtsamini seletada. Leides oma arust õige viisi, jätkas ta: „Vaadake, härra Vallak, paljupolaarsust nagu paljut muudki siin maailmas saab omandada ainult astmeliselt, alustades lihtsamalt ja omandatult, minnes üle keerulisematele vormidele. Esimesel astmel võiks alustada üleminekut kaasaegsetele energiamuunduritele. Siin on võimalik saada uute omadustega aineid, kiirendada taimede ja loomade kasvu, suurendada juba olemasolevate energialiikide kasutegurit kümneid kordi.”

Professor vaikis hetkeks kontrollides, millist mõju avaldab jutt vestluspartnerile. Eduard Vallaku tüdimus oli kadunud, mees kuulas väga tähelepanelikult. Rahul efektiga, jätkas Lenski:

„See tundub uskumatuna, kuid kõige eelneva näiteks võiks tuua meie poolt juba 1981. aastal paljupolaarse energia abil kasvatatud kolme meetri kõrgused tomatipuud. Aasta hiljem demonstreeriti samasuguseid ka Jaapanis.” Professor neelatas.

Selles kõiges ei tundu küll midagi hirmsat olevat, mõtles Eduard Vallak, kes tegelikult oli Eestis alles loodava luureteenistuse kuraator peaministri juures.

„Teisel astmel,” jätkas noorem mees mõtlikult tiigi veele vahtides, „on võimalik mis tahes kaugusest bioenergeetilisi protsesse juhtida, taimede, loomade ja inimeste olemust valitseda, luua „elavaid” fantoome. Sellel astmel on võimalik mitte ainult juhtida inimese funktsioone füsioloogilisel, emotsionaalsel ja psüühilisel tasandil, vaid ka tema enda arengut programmeerida.”

„Oot, oot,” ei pidanud Vallaku närvid vastu, „härra Lenski, te väidate, et inimest saab muuta bioenergeetiliseks robotiks?”

„Ahaa, aru saite,” muigas Lenski ja ajas õpetlikult näpu püsti. „Ei vähem ega rohkem kui maailma valitsemine, kas pole nii, Eduard Jakobovitš?” Mees pani energilise liigutusega prillid ette, nüüd välkusid ta sinised silmad irooniliselt klaaside taga. „Saate isegi aru, milline relv – masside juhtimine tuhandete kilomeetrite kauguselt, ei verd, pomme ega plahvatusi, täielik maailma valdamine, see, millest omal ajal unistasid nii Tšingis-khaan kui ka Jossif Stalin, nii Aleksander Suur kui ka Adolf Hitler. Rõhutan veel kord, ei mingit verevalamist, vaid inimpõlvkondade programmeeritud bioenergeetiline areng.”

Eduard Vallak oli nii süvenenud oma mõtetesse, et ei märganudki professori vaikusehetke. Millised perspektiivid, mu jumal, mõtles ta, millised meeletud perspektiivid, kui kas või kümnendik professori poolt öeldust tõele vastab.

„Paljupolaarsuse kolmas aste võimaldab luua uusi keemilisi aineid, mis on bioloogiliselt aktiivsed ja kannavad endas uut tüüpi informatsiooni. Siit läheb tee uue paljupolaarsusel rajaneva arvutipõlvkonna loomisele.”

Professor vaatas unistava ja hajevil pilguga pargi sügavusse, nagu oodates iga hetk Kadrioru vettinud puude vahelt uusi ja seninägemata maailmu esile kerkimas. Virgudes mõtetest, jätkas ta energiliselt:

„Neljas aste, see on juba kõrgem pilotaaž. Siin leiduvad võimalused, kuidas suunata objekte ruumist ruumi, kuidas liikuda ajas. Sellel astmel on võimalik saada vastuseid küsimusele, mis on ruumi kõverdumine, luua UFO-taolisi reaalseid fantoome, millega muide mina koos oma assistendi Vladimir Okšiniga juba 1984. aastal hakkama sain. Neljanda astme valdamine kõigele eelnevale lisaks annab võimaluse valitseda aega ja ruumi...”

„Hirmus, see on täitsa õudne,” pääses tahtmatult Vallaku huultelt, kusjuures ta sonkis jalutuskepi otsaga mullas.

„Muidugi hirmus,” soostus Vassili Lenski ja muigas. „Kõik uus ja arusaamatu on hirmus. Mäletate, ka hobused panid paanikas lõhkuma, kui esimesed autod linnatänavatele ilmusid. Hirmus on, kui uued ja meeletu perspektiiviga asjad sattuvad valede inimeste kätte. „Küpsemiseks” paljupolaarsete aparaatideni peavad inimesed oma mõtlemises eelnevalt välja arendama vastavad bioenergeetilised omadused ja alles siis...” Vassili Lenski jättis lause lõpetamata, nähes Eduard Vallakut tasapisi pead vangutavat.

„Kui see ka tõele vastab, siis on tegu väga kauge tulevikumuusikaga,” pomises vanem mees noogutamise taktis mõtlikult.

„Aga ei ole ju...” protesteeris Lenski ägedalt. „Kui te tähelepanelikult kuulasite, siis...”

„Tean, tean,” katkestas Vallak omakorda vestluspartnerit, „te olete mures projekti „Trust” pärast, mida venelased Gattšinas arendavad.”

„Oot, oot, te olete siis asjaga kursis, Eduard Jakobovitš?” päris Vassili Lenski ja tema nägu ehtis ehe üllatus. Siis pööras ta pilgu kõrvale ja lausus kibestunud häälel:

„Algul mängisite üsna hästi asjast mitte huvitatud võhikut, kuid ma oleksin pidanud taipama – sellised küsimused on alati luureorganite prioriteediks. Väike Eesti ei erine selles asjas USA-st ega Venemaast.”

Vallakul oli kahju, peaaegu usalduslikult kulgenud vestlus kippus lõppema negatiivsel noodil, kuid öeldut polnud enam võimalik tagasi võtta. Kiirustades tõusis professor Lenski pingilt ja valmistus lahkuma. Eduard Vallak ajas end samuti püsti ja lausus rahustavalt:

„Härra Lenski, ärge solvuge. Te peate aru saama, et ka väikeriigid peavad oma huve kaitsma ja seda on neil palju raskem teha kui suurriikidel. Seepärast ei näe ma selles midagi imelikku, et peaminister just mulle ülesandeks tegi teiega kohtuda.”

Vassili Lenski kuulas oma partnerit, pea norus.

„Mis puutub aga projekti „Trust”,” jätkas Eesti luurekoordinaator, „siis pole venelased ise sellest mingit saladust teinud. Tegu on täiesti uue niinimetatud plasmarelvaga, mis on võimeline purustama Maa atmosfääris liikuva suvalise objekti, ja mingit kosmosekilpi, nagu omal ajal Reagan planeeris, pole vajagi. Teie kodumaal on saavutatud edu plasmagaasdünaamika ja võimsate generaatorite valdkonnas. Muide, Venemaa ise pakkus „Trusti” arendamiseks koostööd USA-le, lootes abi saada elektroonika ja arvutustehnika valdkonnas. Projekti maksumuseks arvatakse olevat 300 miljonit dollarit. Nagu näete, on kõik avalik, ei mingeid saladusi.” Eduard Vallak laiutas käsi.

Professor Lenski tõstis pilgu. Tema prillide taga välgatas sarkasm.

„Panite tähele, Eduard Jakobovitš, te ise mainisite võimsaid generaatoreid ja plasmadünaamikat, see kõik kuulubki valdkonda, millest me teiega just ennist pikalt vestlesime. Paljupolaarsus on leidnud juba rakendamist ning ainuke nõrk koht ongi tõhusa ja töökindla elektroonika puudumine. „Trust” on paraadprojekt ameeriklastele puru silma ajamiseks, et pääseda parema arvutustehnika ligi. Seda enam, kuna nõndanimetatud tähesõdade projekti arvatav maksumus oleks pidanud olema 200 miljardit Ameerika dollarit, siis peaks meie projekt olema USA-le nagu porgand eeslile.” Mees vakatas hetkeks, uurides muljet, mida tema jutt partnerile jättis.

„Pealegi, Eduard Jakobovitš, te ei tea ju, millega Gattšinas „Trusti” varjus veel tegeletakse?” Kavalalt naeratades uuris Lenski Vallakut.

„Ega ei tea küll,” noogutas vanem mees soostuvalt ja uuris kiindunult oma jalutuskepi hõbedast nuppu, „kuid mind huvitab hoopis üks teine küsimus.” Nüüd kinnitas ta pilgu professori näole. „Saage aru, härra Lenski, et Eesti on väga väike. Me teeme praegu suuri pingutusi, et oma majandust jalgadele upitada. Meil puudub raha, puuduvad võimalused teie poolt kirjeldatud asjadega tegelemiseks. Öelge palun, miks te seda kõike just meile räägite?”

„Ma tean, tean,” vehkis noorem mees kannatamatult käega. Venelane ei olnud üldse kuiviklik teadlasetüüp ja see muutis ta luurekoordinaatori silmis inimlikumaks ja sümpaatsemaks. Käed seljal, jalutas professor kiirete sammudega tiigi kaldal edasi-tagasi ja peatus, et jätkata:

„Ma mõistan täielikult teie kõhklusi ja kahtlusi. Kui teie kodune töö on korralikult tehtud, siis teate kindlasti, et minu peal on hammast proovinud nii KGB kui ka GRU. Paaril korral on mind hullumajja pistetud, paberite järgi skisofreenikuks tembeldatud ja lendmürkidega mürgitatud. Minu teaduslike uuringute tegemist segati igal tasandil, keelati kasutamast instituudi laboreid, kus ma õppejõuna töötasin, ning loodi kunstlikke raskusi olmevallas. Ja kõike tänu sellele, et ma ei nõustunud koostööd tegema ei KGB, GRU ega kogu sõjatööstuse kompleksiga. Tänu mentaalsetele treeningutele avastasin ma enese jaoks sisemise nägemise, mille abil õppisin juhtima bioenergeetilisi voolusid, arendades lõppkokkuvõttes välja bioenergeetilise intellekti, mis ongi mind päästnud hulluks minemast.”

Pea viltu ühele küljele, punase nina otsas tilk, kuulas vanem mees tähelepanelikult nooremat. Professor Lenski sooritas nagu rahustamiseks veel paar kiiret edasi-tagasi kõndi tiigi kaldal, peatus siis poolelt sammult ja vaatas nüüd juba kavala pilguga teist meest.

„Ah et miks just Eesti?” esitas ta retoorilise küsimuse ja vastas samas ise: „Kulla Eduard Jakobovitš, kas te olete kunagi mõelnud sellele, et Eesti on väga iseäralik ja omapärane paik.” Nähes Vallaku näol iroonilist muiet, jätkas professor ägedalt: „Ärge naerge midagi. Tuletage meelde, kui suur oli NSV Liit, kui palju oli tolle aja kohta igatsugu eeskujulikke teadusasutusi ja instituute, kuid vaatamata kõigele sellele valiti Nõukogude Liidu pühamast pühama kosmosetööstuse partneriteks just Tõravere ja Tartu ülikooli teadlased. Kindlasti olete kuulnud eesti soost tuumafüüsikust, Nobeli preemia laureaadist Igor Tammest. Võtkem teine valdkond. Vaevalt leidub haritud inimest, kes poleks kuulnud Aleksandr Solženitsõnist, kuid kui paljud teavad seda, et mees varjas nii ennast kui ka oma „GU-LAGI arhipelaagi” käsikirja mõnda aega Eestis? Siit rändas käsikiri 1973. aastal välismaale, kus see sama aasta detsembrikuus NSV Liidu jõuorganite suureks meelepahaks ka avaldati. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.”

Professor kummardus, haaras maast kivi ja hüpitas seda peopesal.

Eduard Vallak kehitas õlgu. Tema jaoks oli asi endiselt udune.

„Minu meelest tähendab see seda, et Eestis on olemas vaimne potentsiaal ja uut ning progressiivset soosiv olustik.” Vassili Lenski naeratas, võttis hoogu ja lennutas kivikese kaugele tiiki.

Silmitsedes vihmatilkadest rimmulisel veel laiali jooksvaid kontsentrilisi ringe, lausus luurekoordinaator kahtlevalt: „Ülimalt ohtlik, suisa hädaohtlik oleks ühel rahval hakata ennast pidama eriliseks, teistest paremaks. Võtke või sakslased ja nende aarialaste teooria.”

„Kõik on õige,” soostus Lenski ja ta ilme tõsines. „Kuid usk enese suutlikkusse peab olema. Sakslased on jälle Euroopa riikide eesotsas, aga vaadake Venemaad. Maa, kes ametlikult võitis Teise maailmasõja, maa, kellel oli praktiliselt võimalik kasutada kogu Euroopa vaimupotentsiaali ja materiaalseid väärtusi, ja kus oleme me nüüd?” Vassili Lenski ilme oli muutunud süngeks.

„Noh, kõike pidurdas ju see kommunistlik režiim,” oli Vallak oma õigsuses kindel.

„Tutkit,” ägetses professor ja raius käega nagu nööri lõigates läbi õhu, ta silmad pildusid välke. „Ajada kõik režiimi kaela, see on mugav ettekääne, ma kordan, väga mugav.” Ta haaras prillid eest ja ägedalt žestikuleerides jätkas:

„Tegelikult on viga mentaliteedis ja kasvatuses. Läbi aegade ei ole meil olnud usku oma võimetesse ega oskustesse. Mäletate ajaloost, juba meie esiisad palusid varjaage Skandinaaviast, et tulge Kiievisse meid valitsema, me ei oska. Kes oli tsaar Nikolai II naine – sakslanna, ja võtkem või Jossif Stalini, kes oli grusiin. Ajast aega on Venemaal peetud kõike välismaist paremaks, uhkemaks, targemaks – puudub usk, ja nii lähebki kõik, kuidas läheb.”

Professori ärgitusel, kes ei suutnud enam paigal püsida, suundusid mehed jalutades pargi sügavusse.

„Vähem tähtis pole ka geenivaramu,” jätkas professor loikude vahel laveerides. „Suuremast osast Venemaast käis üle mongoli-tatari vägi, mis jättis väga palju küsitava väärtusega jälgi rahva geneetilisse mällu.”

„Ega Eestil paremini pole läinud,” vaidles Vallak ja nuuskas oma punast klouninina valgesse taskurätikusse. „Siit on üle käinud nii taanlased kui rootslased, nii poolakad kui sakslased, venelastest rääkimata.”

„Kuid märkigem ikka, et vahe on suur, kas tegu on Euroopa kultuurrahvaste või Aasiast pärit mongoli karjakasvatajatega.” Hasartselt välkusid professor Lenski silmad vanade sarvraamis prillide taga.

„Ah, ühtemoodi tapsid, anastasid ja vägistasid kõik,” viskas vanem mees käega.

„Õige, see on jumala õige,” soostus professor ja rehmas omakorda käega läbi õhu. „Kuid, Eduard Jakobovitš, praegu me räägime hoopis millestki muust, me räägime potentsiaalsetest võimalustest, mida üks või teine rahvus läbi oma ajaloo on päranduseks genofondi saanud, ja siinkohal, märkigem, on Venemaa seis vilets.” Tähendusrikkalt ajas mees nimetissõrme püsti.

„Me oleme kuidagi teemast kõrvale kaldunud?” püüdis Vallak vaidlust lõpetada.

„Vastupidi.” Vassili Lenski peatus ootamatult, pöördudes kogu kehaga partneri poole. „Me oleme just väga lähedale jõudmas teie poolt esitatud küsimuse vastusele.”

„Ma ei mõista, küllap ma ikka üks dugadum olen.” Ka luurekoordinaator peatus ja toksis jalutuskepiga musta läikiva kinga nina.

„Vaadake, härra Vallak,” jätkas Lenski, „statistika näitab, et Eesti on üks juhtivaid maid Euroopas meelteväliste võimetega inimeste hulga poolest saja elaniku kohta.”

„Noh, see on küll uudis,” imestas vanem mees ja kohendas kaabut. „Ma tean, et me oleme üsna juhtival kohal alkoholi tarbimises ja suitsiidides, aga...”

„Eduard Jakobovitš,” katkestas professor vestluspartnerit innukalt žestikuleerides, „need ongi meie kahepolaarse maailma kaks eri tahku. Inimlik uudishimu sunnib põgenema rutiinsest kahepolaarsusest ning piiluma üle barjääri, mis kõik selle taga võiks peituda.”

„No kuulge, Vassili Aleksejevitš, te tahate väita, et iga nööriga mänginud joodik on uudishimulik novaator, kes kõigest hingest soovib laiendada inimkonna teadmisi ümbritsevast maailmast ja mis siin sees leida on. See on nonsenss.” Eduard Vallak oli pahane. Tema meelest oli venelane torkinud pühamast pühamat.

„Ei ole nonsenss.” Professori hääl oli vaikne ja mõtlik. „Inimene on oma olemuselt uudishimulik ja õpihimuline olend. See ongi ülesanne, milleks meid siia ilma saadetakse.”

„No muidugi,” ei jõudnud Vallak enam sarkasmi vaos hoida, „kohe jõuame astraalkeha ja füüsilise ihu juurde välja.”

„Ei, ei,” vehkis professor tõrjuvalt käega, „jätame need teemad spetsialistide arutada. Mul on tegelikult Eestiga seotud suured lootused.” Teadlase nägu tõsines, ta lükkas ninale vajunud prillid kohale tagasi ja jätkas: „Lähtudes kõigest eelnevast, on minu meelest Eesti ideaalne paik, kus tasuks modelleerida ja katsetada midagi sellist, mida hiljem saaks rakendada globaalselt kogu maailmas.”

„Kui ei saa me suureks võimult, saagem suureks vaimult,” deklareeris Vallak irooniliselt.

„Just nimelt, miks siis mitte.” Lenski ei pööranud kaaslase irooniale tähelepanu. „Minu meelest on ühe väikeriigi jaoks see ainuvõimalik tee, kuidas maailma mastaabis läbi lüüa.”

„Ja seda mõned aastad pärast suhkru- ja vorstitalonge?” päris Vallak pilkavalt.

„Eduard Jakobovitš, enesekriitika on hea ainult seni, kuni see ei muutu piduriks, ei pärsi meie püüdlusi.” Vassili Lenski viipas käega ja mehed jalutasid mööda jalgrada edasi. „Kui selline rahvuslik uurimiskeskus Eestis luuakse, siis mina, härra Vallak, olen nõus õla alla panema, aitama teadmiste ja sidemetega nii palju kui võimalik.” Jalutati vaikides, kuni professor mõtlikuna jätkas: „Arendada tuleks paljusid suundi, nagu bioenergo-informatsiooniline suhtlemine ja selle tehnilised vahendid, psühhoenergeetika, psühhotroonika, selgeltnägemine, telepaatia, telekinees, ekstrasensoorika, ravimine loodusjõududega, taimeteraapia, astroloogia, ufoloogia, kosmiliste kontaktide vahendid ja meetodid...”

„Ja see on kõik?” päris Vallak jätkuvalt irooniliselt.

„Ei, see ei ole sugugi veel kõik.” Professor raputas pead, jättes vestluspartneri tooni tähelepanuta. „On veel palju valdkondi, kuid kõik nad viivad ühes suunas. Me seisame uue bioenergeetilise ajastu lävel, härra Vallak, miks mitte teha siis seda sammu ning siseneda sellest uksest. Bioenergeetilist paljupolaarsust tuleks kasutada kõigi inimeste hüvanguks. Lahendada toidu, energeetika, ökotasakaalu probleemid ja hoiduda jumala eest uue teaduse kasutamisest inimkonna vastu.”

Mehed peatusid ristteel. Vaadates innustunud venelast, tundus Vallakule, et mees asus sel hetkel kusagil väga kaugel. Käed seljal, õõtsutas ta end kandadelt varvastele ja vaatas hajevil pilgul kaugusesse.

„See kõik on huvitav, aga ressurss, ressurssi praktiliselt ei ole,” arutles Vallak skeptiliselt.

„Eduard Jakobovitš, ärge võtke kõike liiga ühemõõtmeliselt.” Lenski jõudis oma mõtterännakutelt tagasi ja asetas käe partneri mantlivarrukale. „Ei tasu oodata nende valdkondade vägevate saabumist piiride tagant. Tuleb arendada omaenda spetsialiste ja luua neile tingimused. Ütlen veel kord, Eestil on potentsiaali, uskuge mind.”

Järjekordsest hallist pilveräbalast sahises alla vihmavaling. Professor Lenski tõstis mantli krae üles ja tõmbas soni silmadele. Uuesti minekule asutades märkasid mehed titekäruga läbi vihma kodu poole kiirustavat noort ema. Võideldes tuulega ja lükates käru püüdis naine vihmavarju avada. Loikude vahel laveerides jõudis lapsevanker meestega kohakuti ning äpardunud jalutaja naeratas neile häbelikult. Vaatamata ägedale raputamisele ei allunud vihmavari kauni noore naise püüdlustele.

„Nüüd aga jõuan ma kõige tähtsama juurde,” jätkas professor Lenski üht kätt taskusse surudes. „Ma tahtsin teie peaministrile teatada, et...”

„Vassili Aleksejevitš, mida te tahtsite peaministrile teatada?” küsis Vallak ja pöördus vastust saamata partneri poole. Kusagilt kostnud nõrga plaksatuse peale oli professor haaranud kaelast ja tuikus jalgadel. Tema silmad olid pingutusest koobastest välja tungimas, kui mees kähistas:

„Mis ma ütlesin teile!”

Kiire kõrvalpilk ei jätnud Vallakule kahtlust, kust lask pärines. Noore ema näol ei olnud enam häbelikkust, kahtlust ega kõhklust. Külmad sinised silmad vaagisid hindavalt olukorda ning vihmavarju teravik sihtis juba uut ohvrit. Eduard Vallak kuulis nõrka plaksatust ja tundis torget kaelapiirkonnas.

„Ja nii tapsid nad Londonis ka Georgi Markovi,” lipsas mõtteviirg läbi luurekoordinaatori ajude, enne kui tema raske kogu libises porisele ja märjale pargiteele professor Lenski elutu keha kõrvale.

1 Ruutuemand, ärtuemand, ristiemand, ruutupoiss. – Vn. k. [ ↵ ]