Читать книгу Isiklikult vastutamata - Lena Andersson - Страница 1

Ühel aprillikuu viimastest päevadest sai Karlstadi lillepood veidra tellimuse. Keegi tellis telefoni teel gerbera ja palus kaardile kirjutada ühe teise nime, mitte enda oma. Lill pidi viidama kell kuus õhtul Scalateaternisse Västra Torggatan 1. Juhtnöörid olid põhjalikud ja üksikasjalised, ajendatud murest, et ülesannet ei täideta täiuslikult. Helistajale tundus see kõik olevat äärmiselt tähtis.

Kümme minutit enne kuut kõndis lillepoe töötaja jahedas kevadõhtus Scalateaterni poole, käes paberisse keeratud gerbera ja kaart tekstiga:

Mäletad mind? Kuidas me saaksimegi unustada … Kohtume Karlstadi Stora Torgetil kell 22. Mul on karikakar nööpaugus. Ilse.

Lillepoe töötaja andis lille piletiluugist sisse, selgitas, kellele lill tuleb anda ja et see peab toimuma aplausi ajal. Temagi juhised olid põhjalikud ja üksikasjalised, et miski ei läheks viltu. Seejärel läks ta koju oma mehe juurde ja nad arutasid õhtusöögilauas, mis suhe see küll on, kus kasutatakse niisuguseid salakavalaid nõkse.

„Ta peab seda meest väga armastama,” ütles lillepoe müüja, hääles midagi uut ja unistavat, mille peale tema mees, kes seal söögilauas oma tavalisel kohal istus, oli silmanähtavalt häiritud.

„Sedasorti naised ei oskagi armastada,” ütles ta.

„Arvad, et mees on hõivatud?”

„Oma mehe jaoks ei hakka keegi sellist jama välja mõtlema.”

„Võib-olla peaks.”

„Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida. Näitlejad on vist kõik parajad naistemehed?”

Lillepoe müüja pani noa ja kahvli käest ning ütles:

„Ta kibeles kangesti. Helistas mitu korda ja küsis üle, kas me ikka kirjutasime kaardi peale Ilse, mitte tema nime. Ta ütles Ilse nime kolm korda tähthaaval ja poole kuue ajal kontrollis, kas ma hakkan juba minema. Ta oli nagu häbelik ja samas ka nõudlik, muudkui tüütas ja siis vabandas, et meile lisatööd tekitab. Omamoodi liigutav. Aga ikka imelik ka.”