Читать книгу Isiklikult vastutamata - Lena Andersson - Страница 2

Ester Nilsson oli jõudnud sellesse ikka, kus sünnipäeval saadakse vanemaks. Ta märkas muutust kolmekümne seitsmeselt. Viimase viie aasta jooksul oli ta avaldanud veel neli õhukest tihedas tekstis kogumikku, kaks antilüürilist lüürikat ja kaks filosoofilist uurimust. Armuasjus oli ta olnud vahetpidamata ja täiel rinnal tegus, koormamata end pärssivate õpetussõnadega – täpsemalt öeldes leidis ta, et sedasorti õpetussõnade järgijatel oli oht elada mures ja kurbuses, passiivset elu, mida juhib hirm tõrjumise ja läbikukkumise ees.

Seda võib väljendada ka nii, et Ester ei olnud muutunud küüniliseks, vaid kannatas teatud tüüpi naiivse eelarvamustevabaduse all: iga olukord ja inimene oli uus, neid tuli hinnata nullist ja oma mõõdupuu järgi, neile tuli anda võimalus eirata looduse diktatuuri ja toimida õigesti.

Viimase poole aasta jooksul oli ta kirjutanud oma esimese näidendi, mis pidi sügisel Västeråsi maakonnateatris lavale tulema. See näidend osutus tema edaspidises elus pöördeliseks, aga sellest ei teadnud ta veel midagi. Näidendi pealkiri oli „Kolmindus” ja see oli nukker mõtisklus armastuse piinade üle. Ester Nilssoni eesmärk oli olnud psühholoogiline realism, kuid kriitikute arvates oli tegemist absurdiga.

See oli augustis, teksti kärpimisel, kui ta kohtas Olof Steni, üht näidendi osatäitjat. Ester ei olnud temast varem kuulnud, kuid juba esimese koos veedetud päeva järel tundis ta sees tuttavat värinat, mida tal ei olnud mõtteski tagasi hoida. Teda võlus, kuidas Olofi puhas, haavatav ja alasti pilk jäi tema omasse pidama, eriline oli ka tema madal meloodiline hääl, see, mida ta ütles või ütlemata jättis, et ühtegi labasust ei lipsanud üle ta huulte, pigem jälgis ta toimuvat kaine vaoshoitusega, mis Estrile väga meeldis. Ülejäänu oli äratundmine, keemiliste eritiste kohtumine ja sobimine, nii et seal ei olnud midagi imestada ega küsida. Armumine ei vaja sõnu ega süntaksit, ükskõik kui uhkeid tähekooslusi sel teemal ka ei moodustataks.

Olof Sten kandis härjaverepunast särki, mis oli selle aastaaja kohta liiga soe, ent tema tundus selles jahe. Ester küsis mehelt esimese asjana, kuidas ta oma nime kirjutab.

„F-i ja ühe e-ga,” ütles mees ja vaatas talle veel kord paljutähendavalt otsa.

„Kolmindus” rääkis õnnetus abielus lõksus olevast mehest, kes kohtab teist naist, kuid ei suuda oma naist maha jätta. Näidend ei olnud prohvetlik. Miski ei ole prohvetlik. See, mis paistab ennustusena, on lihtsalt kõrgendatud tähelepanu juhtunu suhtes. Mis on juhtunud, juhtub varem või hiljem uuesti, kusagil, kunagi. Sageli juhtub see sama inimesega, sest kõigil on omad mustrid.

Kui näitetrupp pärastlõunal laiali lagunes ja eri suundadesse hajus, otsis Ester Olof Steni üles, et esitada talle üks kõrvaline küsimus, mille väljamõtlemine oli tal mõned minutid aega võtnud. Viisist, kuidas Olof temaga suhtles, võis välja lugeda, et tema elus ei ole kedagi erilist. Õhtul sõitis Ester rongiga Västeråsist koju, igatsus rakkudes, närvides ja soontes möllamas. Kui ta Centralenist tulles mööda Fleminggatanit üles läks, oli ta mõtetes ruumi vaid embustele ja edasistele strateegiatele.

Järgmisel päeval saatis ta Olofi kodusel Stockholmi aadressil oma värskeima luulevihiku tervitusega, mida ta pikalt viimistles, et see mõjuks kerge ja hooletuna. Vähem kui nädala pärast, kui Olof oli nädalavahetusel kodus käinud, saabus käsitsi kirjutatud tänu. Olof kirjutas, et loeb Estri luulet suure huviga. Ester kirjutas siis uuesti ja küsis, kas nad ei võiks proovide vahelisel ajal koos ühed kohvid teha. Möödus veel üks nädalavahetus ja paar argipäeva ning siis helistas Olof Västeråsist ja ütles, et luges Estri raamatu läbi ja see meeldis talle. Kohvijoomise kohta ei öelnud ta siiski midagi. Vähemalt ei tabanud Estri kõrv midagi sellist. Alles tükk aega hiljem taipas ta, et Olof oli tema ettepaneku vastu võtnud, aga nii krüpteeritult ja varjatult, et Ester ei saanud arugi: kui kõne oli juba mõnda aega kestnud, mainis Olof, et ta oli nädalavahetusel Skånegatanil kõndinud mööda ühest kohvikust, mida ta varem ei olnud näinud, ja see tundus hubane. Kas Ester oli seal käinud?

Nende omavaheline side oli veel liiga värske, et Ester oleks osanud Olofi jutust välja lugeda, et too tahab temaga meeleldi kohvikusse minna. Veel vähem sai ta aru, kui mees, saamata temalt vastust, lisas, et ta ei ole eriline kohvisõber ega kohvikus istuja, aga kui läheduses on avatud uus kohvik, teeks ta muidugi erandi.

Kõik oli peenelt välja arvestatud, ja seda teadlikult. Edaspidi harjus Ester vähehaaval Olof Steni negatiivsete jaatustega ja temast sai nende kogenuim tõlgendaja.

Ester arvas, et ei saanud oma ettepanekule jaatavat vastust, ja tõmbus tagasi ebameeldiva tundega, et oli signaale valesti tõlgendanud, ning tundis kerget kahetsust, et nendevaheline vaieldamatu laeng ei materialiseerugi ekstaatilises kohtumises.

Estri vaikimise peale helistas Olof nädala pärast ise ja küsis kokkusaamist, sest tal oli paar küsimust oma rolli kohta, mille Ester oli kirjutanud. Tal olevat kolmapäeval Stockholmis hambaarsti aeg. Nad kohtusid Pelikanis, sõid vorstiga makarone ja ajasid juttu.