Читать книгу Isiklikult vastutamata - Lena Andersson - Страница 3

Olof ja Ester olid nagu kaks hammasratast. Hammasrattad ei kasva üksteise sisse ega külge. Nende puhul ei kao piir, kus algab üks ja lõpeb teine, kuid nad toetavad teineteist, veavad teist edasi, on täielikult teineteise jaoks kohandatud. Nii tundus Estrile. Üksi on hammasratas kõigest üks sakiline paigalseisev artefakt, millel puudub otstarve ja eesmärk. Ka nii võib, aga liikumiseks on vaja kahte, muidu jääb hammasratta sisemine potentsiaal ja eesmärk teostamata. Kahjuks toimivad hammasrattad ka kolmekesi, mehaanilisest vaatepunktist lausa suurepäraselt.

Selgus, et Olof Sten oli juba oma kümme aastat abielus arstiga, kes töötas Borlänge haiglas ja sõitis nädalalõppudeks nende ühisesse koju Stockholmis Södermalmil. Naise nimi oli Ebba Silfversköld ja tema isa oli nüüdseks lahkunud maalikunstnik Gustaf Silfversköld, Rootsi kultuuriajaloo võõrandamatu osa, ehkki süngest pruunist ajastust. Seega elas Olof oma naisega visiitabielu, kus koos veedeti nädalalõpud ja suved. Mõlemal olid varasemast abielust täiskasvanud lapsed.

See oli Estri poolt kõva valearvestus. Olof ei olnud oma abielu varjanud, aga ta polnud selle kohta ka midagi öelnud, nad lihtsalt ei olnud sellistel teemadel rääkinud, ent Ester leidis siiski, et mees oleks võinud oma naist mainida, mitte kasutada enda elust rääkides ainult mina-vormi. Ent niipea kui pettumus oli vaibunud, mõtles ta, et Olofi käitumine käsikäes ainulaadse kontaktiga, mis nende vahel nõnda kiiresti oli tekkinud, viitas sellele, et mehe abielu oli lagunemas. See oli ainus mõeldav seletus.

Ükskord pidi ju minema teisiti kui eelmistel kordadel, alati ei saanud minna samamoodi, inimesed olid ometi erinevad. Kui ta piisavalt palju kordi proovib, ühtib tulemus viimaks tema nägemusega sellest, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema.

Kuu aega pärast esimest kokkusaamist helistas üle kere igatsusest värisev Ester Olofile, teades, et mees on oma Stockholmi kodus üksi. Neil oli pikem kõne. Kusagil vestluse keskel mainis ta, et mõtleb pidevalt Olofi peale. Vastus tuli kohe ja täitis Ester Nilssoni justkui õnnegaasiga, mis tõstis ta tema Sankt Göransgatani korteri voodilt õhku.

„See on vastastikune,” ütles mees ja poetas siis, et tema naine on valves ja tuleb alles järgmisel päeval, mispeale tekkis telefonis vaikus, kuni Olof lisas:

„Mida me siis nüüd teeme?”

Kõrgustes on mõtted hõredamad, mistõttu Ester ei pööranud tähelepanu asjaolule, et täpselt sama eesmärgiga oli samasugust küsimust talle varemgi esitatud ja see ei lõppenud hästi.

Mida me teeme, mõtles ta. Mina suren igatsusest ja sina hakkad lahutusasju ajama, vaat mida me teeme.

„Me võime ju väljas klaasikese juua, kui sa järgmine kord kodus oled,” ütles ta.

„Võime.”

„Ma mõtlesin selle üle, mida sa viimati ütlesid.”

„Mida ma ütlesin?”

„Et sul on „nomaadi hing” ja et sa oled alati tahtnud selline olla. Et „näitlejad on ilma identiteedita inimesed, kellel puudub tuum”. Ma tahaksin selle kohta rohkem kuulda. Ma leian, et liikuv mina on hea asi, kui sa seda mõtlesid, nagu ka see, kui inimene ei arva, et ta on igavesti üks ja jagamatu. Nii muutub inimene paindlikumaks, sest tal ei ole vaja mingit püha ego kaitsta.”

Ta sai rohkem kuulda ja näha ning tagantjärele isegi oma arusaamu revideerida. Estrile meeldis, et Olof oskas teha täpseid tähelepanekuid, ehkki mitte see ei olnud teda ligi tõmmanud, kuna armumine ei ole rafineeritud, vaid primitiivne. Armastatakse neid, kellega koos olles saab vaba voli anda nendele osadele endas, millega tuntakse end kodus ja mugavalt, olgu need osad siis kahjustatud või terved, katkihõõrutud või läikivalt siledad.

„Ma olen üsna kindel, et minu mõtted ei ole siiani kedagi huvitanud,” ütles Olof.

Ester jäi veel kauaks lamama ja suurelt unistama. Olofi abielu oli lagunemas, selles polnud vähimatki kahtlust. Tal tuli vaid oodata.