Читать книгу Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II - Leo Kunnas - Страница 1

Eelmise artiklikogumiku ilmumisest on märkamatult möödunud kuus aastat.

Pealkiri „Takerdunud rünnak” sümboliseeris Eesti riigikaitse ülesehitamisel ette tulnud raskusi, vigu ja isegi vastutöötamist. Artikleid kirjutades olen lähtunud põhimõttest, et probleemidest rääkimine ja lahenduste pakkumine peavad käima käsikäes nagu tuli ja manööver lahingus.

„Takerdunud rünnaku” ilmumine langes kokku Venemaa–Gruusia sõjaga. Sõda pälvis korraks tähelepanu ja vajus seejärel unustusehõlma. Minu lootus, et see toimiks äratuskellana, ei täitunud.

Euroopas pärast külma sõja lõppu alanud relvajõudude ja kaitsekulutuste vähendamine ning ühepoolne desarmeerimine sai majandusja eurokriiside mõjul hoopiski uut hoogu juurde. Samal ajal suurendas Venemaa kiires tempos sõjalisi kulutusi ja rakendas jõupingutusi oma sõjalise võitlusvõime parandamiseks. Lõhe nende kahe vastandliku suundumuse vahel muutus ajapikku aina sügavamaks. Euroopas seni valitsenud status quo pidi varem või hiljem purunema.

Mul ei ole Putini režiimi suhtes kunagi illusioone olnud. Teine Tšetšeenia sõda näitas selgesti, kellega on tegu. Putini käitumine on ootuspärane. Venemaa ei ole Gruusias ja Ukrainas teinud midagi, mis poleks kirja pandud juba Venemaa 2000. aasta sõjalises doktriinis.

Putini Venemaal pole NATO vastu mingit respekti. Venemaa juhtkonna hinnangul on allianss kaotanud kaks sõda (Iraagis ja Afganistanis) ning muutunud hambutuks jututoaks, kelle ühtsus, tahe ja võime kaitsta oma nõrgemaid liikmeid on küsitav. Venemaa NATO-poliitikat võib määratleda topeltkiilu poliitikana, mille eesmärk on tekitada lõhe USA ja Euroopa ning Lääne- ja Ida-Euroopa vahele. Putini sõnum Lääne-Euroopale on selge: Venemaa imperialistlikud taotlused ei kujuta teile ohtu, sellepärast on teil kasulik meiega kokku leppida.

Läbi ajaloo on Venemaa valitsejad austanud ainult jõudu. Kui jõudu pole, ei ole nende arvates ka millestki rääkida. Gruusia ja Ukraina sõjad said võimalikuks NATO nõrkuse ja killustatuse tõttu. Allianss ei suutnud Venemaad ohjeldada ega täita oma rolli Euroopa stabiilsuse garandina.

Krimmi liitmine Venemaa koosseisu föderatsiooni subjektina Krimmi Vabariigi nime all annab vihje Venemaa tulevase võimaliku riikliku korralduse kohta. Nimetaksin seda tinglikult föderaalimpeeriumiks, kuigi mõisted „föderalism” ja „impeerium” peaksid sisult teineteist välistama.

Kui Putin on „põliste Vene maade” (siin tuleb mõista Vene impeeriumi 1914. aasta piirides) kogumisel edukas, võib ta taastada monarhia. Tal on kaks võimalust: kutsuda valitsejaks mõni tsaariperekonna liige või lasta end keisriks kuulutada. Esimesel juhul hakkaks Venemaa tulevane riiklik korraldus sarnanema varauusaegse Jaapaniga, kus šogunilaadse tegeliku valitseja rollis hakkaksid olema Putin ja tema järglased. Teisel juhul oleks tegu absoluutse monarhiaga. Igal juhul ei oleks Venemaa tulevasel valitsemiskorral midagi ühist lääneliku demokraatiaga.

Sõda on sõda hoolimata sellest, kas see kuulutatakse välja või kas seda üldse sõjaks nimetatakse. Kas Nõukogude Venemaa kuulutas Vabadussõja ajal Eesti Vabariigile sõja? Sõja kuulutamine on paraku palju haruldasem kui kuulutamata jätmine.

Venemaa–Ukraina sõjas võib praeguseks eristada kolme etappi.

1. Krimmi annekteerimine: veebruari lõpp – märts 2014.

2. Kodusõja algatamine Ukrainas ja selle ühe osapoole, Ida-Ukraina venemeelsete separatistide toetamine GRU eriüksuste, palgatud vabatahtlike, relvastuse ja sõjatehnikaga: aprill – juuli 2014.

3. Venemaa regulaarvägede sisenemine Luganski ja Donetski oblasti territooriumile ning võitlus Ukraina relvajõudude vastu: alates augusti teisest poolest 2014.

Septembri alguse vaherahu on eelkõige kasulik Vene poolele ja separatistidele, kes kasutavad seda oma positsioonide kindlustamiseks. See vaherahu ei tähenda rahu, vaid lihtsalt väiksema intensiivsusega sõjategevust, millega Vene pool püüab vallutada uusi alasid.

Venemaa–Ukraina sõja teist etappi olen nimetanud „vaikseks sõjaks”, aga seda sõda on kutsutud ka hübriidsõjaks või neljanda generatsiooni sõjaks. Sisu on nimetustest tähtsam.

Selles sõjas ei ole midagi, mida sõjaajalugu ei tunneks. Mitmed autorid on esile toonud paralleele 2014. aastal Krimmis toimunu ning Sudeedimaa ja Balti riikide annekteerimise vahel rohkem kui seitsmekümne aasta eest. Keskaja lõpupoole oli valitsejatel kombeks saata palgasõdureid naabrite maid rüüstama ja pärast õlgu kehitada, et vabandust, need polnud meie mehed. Esimene Tšetšeenia sõda ei alanud mitte Venemaa regulaarvägede Tšetšeeniasse tungimisega 1994. aasta detsembris, vaid varem, kui Vene pool organiseeris, relvastas, varustas ja toetas vabatahtlikega (kellele ta palka maksis) Džohhar Dudajevi vastaseid.

Oskuslikud (ja tihti ka halastamatud) juhid on läbi ajaloo kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks väga erinevaid võitlusviise ja – meetodeid. Sõjategevust on alati kombineeritud kõikvõimalike muude mõjutusvahenditega, alates propagandast ja infosõjast kuni majandusliku surveni välja. Kas on siis põhjust Putini režiimi tegevuse üle imestada või käsitada Venemaa–Ukraina sõda millegi uue ja senitundmatuna? Küsimus on hoopiski selles, kuidas Eesti ja NATO liitlasriigid Putini Venemaa esitatud väljakutsele vastavad.

Eesti tarbeks tooksin Venemaa–Gruusia ja Venemaa–Ukraina sõdadest esile kaks peamist õppetundi.

1. Territooriume, mis võivad elanikkonna rahvusliku kuuluvuse tõttu vaidlusalusteks osutuda, tuleb iga hinna eest oma käes hoida.

2. Konfliktile reageerimine jääb igal juhul hiljaks, olenemata reageerimise viisist ja kiirusest.

Külma sõja ajal ei kavatsenud NATO riigid ootama jääda, millal Nõukogude väed koos Varssavi pakti liitlastega Atlandi ookeani äärde välja jõuavad, et siis kuidagiviisi juhtunule reageerima hakata. Liitlasväed olid Lääne-Saksamaal ja mujal toonastes alliansi ääreriikides iga hetk valmis agressiooni tõrjuma. Tollal järeleproovitud ennetamisprintsiip tuleb uuesti au sisse tõsta. Alliansi Lääne- ja KeskEuroopa tuumikriikidele tähendaks see eelpositsioneeritud varustuseladude ja väekontingentide paigutamist ääreriikide territooriumile.

Mida otsustati NATO Walesi tippkohtumisel?

Peatada kaitsekulutuste vähendamine ja suurendada neid järgmise kümne aasta jooksul 2%ni liikmesriikide SKTst.

Venemaa sõjalised kulutused kasvavad 2016. aastaks üle 4 % SKTst. Meie idanaaber jõuab kümne aastaga moderniseerida oma relvajõud mitte üks, vaid kaks korda.

Samuti otsustati tõhustada kiirreageerimisvõimet, lühendada reageerimisaega, moodustada diviisisuurune kiirreageerimisüksus.

Ent Venemaal on juba praegu alalises valmiduses 40 brigaadi (umbes 13 diviisi jagu) vägesid.

Kas Walesi tippkohtumise otsused suudavad siis vastata väljakutsele, mille Putini režiim on NATO-le esitanud? Ei suuda. Need vastused ei ohjelda Putinit. Need ei tekita talle vastukaalu. Vastupidi, need julgustavad teda. Putinit ohjeldaks ainult ennetamisprintsiibi rakendamine. Praegu ollakse NATOs sellest veel kaugel.

Eesti-suguse pisikese NATO ääreriigi jaoks on ennetamisprintsiibist lähtumine eriti tähtis. Selle asemel, et käed rüpes oodata julgeolekukeskkonna iseeneslikku paranemist (mis Putini eluajal vaevalt juhtub), peaksid kaitsevägi ja Kaitseliit juba kevadest saadik olema kõrgendatud sõjalises valmisolekus. Millal siis veel sõjaaja üksusi õppekogunemistelt läbi lasta, laskemoonavarusid ja varustust täiendada ja Venemaa–Ukraina sõja kogemustest lähtudes kaitseplaane täpsustada, kui mitte praegu?

Peame reageerima nüüd, mitte siis, kui mistahes vormis vaenutegevus on juba puhkenud. Siis on hilja. Kaitsepolitsei komissari Eston Kohveri röövimisega on Venemaa Eesti-vastast vaenutegevust de facto juba alustanud. Ida-Virumaal Ida-Ukraina korraldamiseks on vaja täita kaks eeldust: neutraliseerida kohalik Kapo agentuur ja muuta piir auklikuks. Piiri puhul oleme sõjaväestatud piirivalve kaotamisega Putini režiimi eest juba suure töö ära teinud.

Ennetamine on väga oluline ka oma territooriumi hoidmise seisukohalt. Kas näiteks tüki Ida-Virumaa staatus (kus paiknevad meie elektrijaamad ja põlevkivikaevandused) on tähtsam kui maailmarahu? On parem, kui me ei paneks oma liitlasi sääraste valikute ette.

Vaadates tagasi viimase viie aasta jooksul ilmunud artiklitele ja kaitseministrile antud nõuannetele pole mul põhjust häbeneda. Paljudel oleks. Kaitsekulutuste vähendajad, „hiiglasliku rahvaarmee” ja Kaitseliidu likvideerijad, palgaarmee eestvõitlejad – täna on kunagistest riigikaitse Saulustest saanud Paulused, kes üksteise võidu nõuavad liitlastelt suuremat panust Eesti julgeolekusse. On see sisuline muutus või tuulenuusutamine? Eks aeg näita.

Tõsi, liitlased on lõpuks hakanud ennast liigutama ja tegema seda, mida oleks pidanud tegema juba kümme aastat tagasi – lahendanud näiteks Eesti õhuturbe küsimuse. Samal ajal on president Obama külaskäik ja NATO liikmesriikide Walesi tippkohtumine tekitanud Eesti poliitikutes ja riigiametnikes enesepettusliku rahulolutunde, et kõik on hästi, meil endil polegi vaja ennast kokku võtta. Eesti pole pärast Venemaa–Ukraina sõja puhkemist teinud sõjalise riigikaitse puhul midagi plaanivälist peale Javelin-tüüpi keskmaa tankitõrje-raketisüsteemide hanke paari aasta võrra ettepoole nihutamise (teen siin liiga Kaitseliidule, kes on alates Venemaa–Ukraina sõja puhkemisest tublisti harjutanud ja oma valmisolekut suurendanud).

Eesti ametiisikud on pärast Venemaa–Ukraina sõja puhkemist rutanud üksteise võidu kinnitama, kui hästi on Eesti kaitstud. Samasuguseid laia suuga kinnitusi jagasid ka Pätsi režiimi võimukandjad 1938.–1939. aastal.

Eesti on paremini kaitstud kui Läti või Leedu, aga kaugeltki mitte hästi. Laiapõhjalise riigikaitse juhtimine on määratlemata ja juhtimisorganid loomata, mistõttu vähestes mittesõjalise riigikaitse valdkondades on jõutud midagi ära teha. Piirivalve ei ole pärast sõjaväestatud piirivalveameti kaotamist ja politseiga liitmist mitte tugevnenud, vaid hoopis alla käinud. Tuhandete inimeste üle kahe aastakümne pikkuse tööga on küll sõjalisele riigikaitsele põhi alla pandud, aga keegi ei taha tunnistada tehtud vigu ega vastutada tegematajätmiste eest.

Hea näide vastutuse puudumisest on Herman Simmi juhtum. Tuleb välja, et ta ise määras ennast ametisse, edendas oma karjääri ning kontrollis ka oma tausta ja tööülesannete täitmist, ühesõnaga., tegutses täielikus vaakumis.

Kaitseväe juhataja institutsiooni põhiseadusest väljaarvamisega on kaitseväe juhtkond kaotanud oma ülesannete täitmiseks vajaliku elementaarse võimu ja tegevusvabaduse. Mida aeg edasi, seda rohkem peegeldub see otsustes.

Näiteks alates 2014. aasta 1. augustist on kaitseringkonnad kaotatud. Detsentraliseeritud juhtimissüsteemi likvideerimisega oleme muutnud end suurriigi ideaalvastaseks, teinud suurima kõigist võimalikest vigadest, mille eest „Takerdunud rünnakus” hoiatasin.

Tõin seal esile ka Eesti sõjalise riigikaitse peamised võimelüngad: miiniveeskamise ja rannakaitse, soomusmanöövrivõime ning keskmaa õhutõrje puudumise. Ühtki neist pole vahepeal likvideeritud. Seda pole planeeritud ka „Riigikaitse arengukavas 2013–22”. Soomusmanöövrivõime ilma tankideta ei ole tõsiseltvõetav.

Ka ajateenistuse maht pole viimastel aastatel suurenenud, teenistusse kutsutakse alla poole kutsealuste aastakäigust. Tõsimeeli pakutakse välja absurdihõngulisi ideid, nagu võiks keskkooli sõjaline õpe ajateenistust asendada.

Maakaitse ehk territoriaalkaitse ja selle juhtimine on lükatud Kaitseliidu kaela, mis tähendab, et Kaitseliit peaks võtma Eesti kaitsmisel pearolli. Kuidas on Kaitseliidul oma paarisaja kaadrikaitseväelasega võimalik seda teha? Miks peaks Kaitseliit kaitseväge asendama ja mis rolli kaitsevägi sel juhul üldse täidaks?

Viie väekoondise (nelja kaitseringkonna ja ühe jalaväebrigaadi) asemel on nüüd kõigest kaks. Teise jalaväebrigaadi moodustamine ei asenda nelja kaitseringkonna puudumist. Sõjaline riigikaitse kui süsteem on viimase kahe aasta jooksul liikunud mitte korrastatuse, vaid kaose poole. Eesti esmane iseseisev kaitsevõime on täna nõrgem kui paar-kolm aastat tagasi.

Eksimustest õppimise ja nende edaspidise vältimise asemel (mis oli ju „Takerdunud rünnaku” avaldamise mõte) teeme uusi ja järjest elementaarsemaid vigu.

Kui Venemaa–Gruusia sõda oli piltlikult väljendudes äratuskella helin, siis Venemaa–Ukraina sõda on juba häirekella kõmin. Kas elame edasi „jõukohase riigikaitse” mugavas memomaailmas, teeme pool rehkendust ja kiidame ennast, kui hästi kaitstud me oleme?

Venemaa alustas uut sõda, seega on aeg juba kujunevat traditsiooni jätkata ja sel puhul artiklikogumik välja anda. Artiklid ja nõuanded on esitatud täielikul, kärpimata kujul. Kärpeid on tehtud üksnes juhul, kui kärbitu kordab mujal esitatut. 2014. aasta septembris-oktoobris lisatud ajakohased kommentaarid on lisatud kursiivkirjas.