Читать книгу Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II - Leo Kunnas - Страница 5

(Eesti Päevaleht 01.01.2010)

Kümnend lõpeb. Kuidas seda kokku võtta?

Lõppeval kümnendil on sarnaseid jooni 1930. aastatega. Ka siis oli vabanemisjärgne hoog ja värskus raugenud ning suuremad eesmärgid silme eest kadunud. Pärast Suurt Depressiooni seatud siht – majanduslik jõukus ja rahva heaolu tõus – ei jõudud paljudeni ja osutus lühiajaliseks.

Toona muutus võimu säilitamine võimulolijatele eesmärgiks omaette. 1930. aastatel kasutati selleks küll palju karmimaid meetodeid ja vahendeid kui täna, aga tendents on põhimõtteliselt sama. Samuti pole midagi uut kild- ja erakondlike huvide ühiskonna vajadustest ettepoole seadmises ning ringkäenduseni ulatuvas korporatiivsuses.

Ka siis otsiti palavikuliselt liitlasi, samal ajal kui oma riigikaitse ei saanud piisavalt tähelepanu ega ressursse. Liitlaste leidmisel oleme olnud vanaisadest edukamad, kuid julgolekupoliitika välisfaktorite ületähtsustamine sisemiste alatähtsustamise arvel on Eesti krooniline häda.

1930. aastate teisele poolele oli iseloomulik, et riigi tasandil tegeldi tihti kõrvaliste, teise- ja kolmandajärguliste küsimustega, alates kodukaunistamiskampaaniatest kuni nimede eestistamiseni. Tuttav pilt ka täna: ühtede sammaste mahavõtmine ja teiste püstitamine, üksteisele järgnevad valesti eesmärgistatud ja läbimõtlemata reformikavad – sellega tegelemine on nõudnud aega ja jõupingutusi nii poliitilistelt otsustajatelt kui ka ametnikelt, ühiskonna tähelepanust rääkimata. See kõik on toimunud millegi olulisema arvel.

Nagu seitsekümmend aastat tagasigi on võimulolijad optimistlikud. Kõik on hästi ja veelgi paremaks läheb.

1930. aastad lõppesid teatavasti „hääletu alistumisega”. Mugav on põhjendada toonase Eesti Vabariigi hukku ainuüksi välisteguritega, peaaegu marksistliku „ajaloolise paratamatusega”, nagu teevad alistumise õigustajad.

Tegelikult oli alistumine tulem. See oli paljude varasemate, kogu kümnendit läbivate otsuste kokkuvõtlik summa, meie toonase poliitika ja juhtpoliitikute olemuse ja tegevuse tulem, meie riigi ja ühiskonna sisemise nõrkuse väljendus.

Mõistagi ei olnud hävinguni viinud kurss ainus võimalus. Eesti 1930. aastate poliitikal oli alternatiive toimivast demokraatiast kuni vapsideni välja. Miks realiseerus toona stsenaarium, mis ei seisnud meie riikluse hävitamisele vastu, vaid aitas hoopiski sellele kaasa?

See küsimus vajab vastust kas või sellepärast, et välistada samasuguste sündmuste kordumist tulevikus ja mõista enesehävituslikke tendentse, mis meie ühiskonnas eksisteerisid ja paraku eksisteerivad ka täna. Just sel põhjusel tekitavad lõppeva kümnendi ja 1930. aastate sarnased jooned muret.

Sõjakunstis on olemas säärane mõiste nagu raskuspunkt või raskuskese (centre of gravity). Raskuspunkt tähistab midagi, millel on lahingu või sõja võitmise seisukohast võtmetähtsus. Võidab see, kes suudab vastase raskuspunkti lüüa või hõivata, samal ajal iga hinna eest enda oma säilitades või kontrolli all hoides. Kui raskuspunkt on läinud, on lahing või sõda sisuliselt kaotatud. See lähenemine aitab sõjaväejuhtidel hinnata iga oma otsuse eesmärgipärasust.

Näiteks sõjalises riigikaitses on meie raskuspunkt Eesti kodanike tahe ja valmisolek riiki sõjalise agressiooni korral kaitsta. Ilma selleta ei toimu sõjalise konflikti korral peale pühendunud patriootide lühiajaliste viivituslahingute ja sissitegevuse suurt midagi. Praegu oleme oma raskuspunkti kahjuks ühte kolmandikku meeskodanikest hõlmava ajateenistuse ja liiga väikese sõjaaja kaitseväega ise ohtu seadnud.