Читать книгу Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II - Leo Kunnas - Страница 2

(Eesti Päevaleht 23.02.2009)

„Aga kui siiski mingisugune võim ja jõud meile, meie riigile ja rahvale peaks otseselt kallale tungima, siis on sõda. Meie kaitseme end sama julgesti, sama kindlalt, sama üksmeelselt, kui see sündis 20 aastat tagasi Vabadussõja aegadel. See on meie kindel otsus, teist teed meil ei ole.”

Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoneri raadioläkitus

23. septembril 1939.

Need olid tühjad sõnad. Neil olnuks kaalu vaid siis, kui Eesti sõjavägi oleks viidud 23. septembriks sõjaaja koosseisu, nii nagu tegi Soome kordusõppuste sildi all enne Talvesõja algust.

Eesti juhtkond sai Nõukogude Liidu – Saksamaa mittekallaletungilepingust ja Eesti jäämisest Nõukogude Liidu huvisfääri teada ilmselt juba augusti viimastel päevadel. Seega ei saanud edasised sündmused olla ootamatud.

Esimene võimalus alustada varjatud mobilisatsiooni reservväelaste kordusõppustele kutsumisega avanes kohe pärast Teise maailmasõja algust. Leedu ja Läti talitasid just nõndamoodi. Teine, viimane võimalus mobilisatsiooni alustada oli 18. septembril, pärast Nõukogude vägede sissetungi Poolasse. Paraku ei astunud Eesti ühtegi sammu sõjaaja relvajõudude mobiliseerimiseks. Eesti valis „hääletu alistumise” tee.

Mis olid Eesti riigikaitse tugevad ja nõrgad küljed 1939. aasta sügisel? Missugused oleksid olnud Eesti šansid sõjas Nõukogude Liidu vastu? Kuidas see sõda oleks mõjutanud Eesti tulevikku?

1939. aastal kehtinud mobilisatsiooniplaan nägi ette mobilisatsiooni teostamise 72 tunni ehk kolme ööpäeva jooksul. Eesti relvajõudude sõjaaja koosseisus oli 104 364 meest, muu hulgas kolm jalaväediviisi ja kuus brigaadi juhatust, 16 jalaväerügementi ning 18 suurtükiväegruppi. Meie ohvitseridel ja sõduritel oli hea väljaõpe. Vabadussõja võit oli näidanud, et suurriikide armeedega on võimalik võidelda ja neid lahinguväljal lüüa. Sellepärast võib kindel olla ka meie toonase sõjaväe kaitsetahtes ja moraalses vastupidavuses.

Samuti oli Vabadussõda meile pärandanud võitlusvõimelise jalaja suurtükiväe, piisavalt vintpüsse, kuulipildujaid ja suurtükke. Laskemoonavarust kõigi nende relvade jaoks piisanuks vähemalt kaheks kuuks. Meil oli arvestatav sõjatööstus, mis oleks suutnud toota lahinguvarustust ja laskemoona ka sõja ajal.

1939. aastal oli Eesti sõjaväel 11 000 tankitõrjemiini ja 48 oma aja kohta moodsat tankitõrjesuurtükki, aga näiteks Soome kaitseväel samal ajal tankitõrjerelvad sisuliselt puudusid. Merekindlused, akvatooriumi mineerimine ja allveelaevad oleksid pakkunud Tallinnale mere poolt head kaitset.

Suurest Depressioonist alates kuni 1930. aastate lõpuni jäi riigikaitse rahastamine ebapiisavaks. Eesti kaitse-eelarve saavutas alles 1936/37. rahandusaastal 1928/29. aasta taseme. Sõjaliste kulutuste järsk tõus 1939/40. finantsaastal jäi hiljaks ja osutus seetõttu kasutuks.

Püsikindlustused Narva jõe joonel ja Irboska piirkonnas jäid põhiosas välja ehitamata. Lennukite, nii nagu ka õhutõrjekahurite hankega jäädi hiljaks. Inglismaa tühistas Spitfire-tüüpi hävituslennukite hanke kohe sõja alguses ja Saksamaalt tellitud 75 mm õhutõrjekahurid koos tulejuhtimissüsteemiga jõudsid kohale alles 1940. aasta suvel. Õhuvägi oli vananenud lennukite tõttu sisuliselt võitlusvõimetu ja õhutõrje võitlusvõime oli nõrk. Soomusrongid, tankid ja tanketid olid moraalselt vananenud ning soomusväe võitlusvõime tervikuna seetõttu samuti puudulik. Jalaväel puudusid miinipildujad ja püstolkuulipildujad.

Meie sõjavägi toetus Vabadussõja ajal ja 1920. aastatel loodud tugevale organisatoorsele, relvastusalasele, väljaõppelisele ja moraalsele põhjale. Hoolimata 1930. aastate alarahastamisest ja sellest tulenevast ebapiisavast moderniseerimisest, ei ole põhjust kahelda, et 1939. aasta sügisel olid olemas suhteliselt head eeldused Nõukogude agressioonile vastu astuda.

Ei tohi unustada, et ka Punaarmeel oli 1939. aastal piisavalt nõrku kohti ja probleeme. Neid on ajalookirjanduses põhjalikult analüüsitud.

Eesti sõjaväe ja Punaarmee Eesti-vastase väegrupi jõuvahekorrad polnud sugugi lootusetud, vaid suhteliselt samas suurusjärgus meie põhjanaabri Soome ja tema vastu paisatud punaväe jõuvahekordadega. Näiteks isikkoosseisu suhe oli vastavalt 104 364: 136 400 (1: 1,3) ja 265 000: 425 640 (1: 1,6). Suurtükkide ja miinipildujate puhul olid jõuvahekorrad vastavalt 1: 6 ja 1: 5,6 ning kasutuskõlblike tankide puhul 1: 73 ja 1: 88. Ainult võitlusvõimeliste lennukite puhul oli Eesti olukord Soome omast mitu korda halvem (1: 37 ja 1: 9,1).

Kui kaua oleks Eesti suutnud vastu panna, enne kui oleks olnud sunnitud rahu paluma? Väga palju oleks sõltunud meie toonase sõjaväejuhtkonna operatiiv-strateegilistest otsustest.

Esimene ja kõige olulisem säärane otsus oleks olnud 3. diviisi viivitamatu paiskamine Petseri rindele, kuna seal oli jõudude vahekord Eesti poolele eriti ebasoodne. Meie 2. diviisi vastas oli terve vaenlase 8. armee viie motolaskurdiviisi ja nelja tankibrigaadiga. Näiteks isikkoosseisu puhul olnuks jõudude vahekord 35 600: 100 800, ligi tuhandest vaenlase tankist rääkimata.

Ilma selle manöövrita oleks Punaarmee tõenäoliselt saavutanud Petseri rindel läbimurde juba esimestel sõjapäevadel. Kui see otsus oleks tehtud kohe pärast üldmobilisatsiooni 18.–21. septembril, oleksid meie üksused jõudnud ka korralikult kaevuda ja välikindlustused ette valmistada. Sel juhul oleks suudetud Petseri rinnet hoida heal juhul kuni kolm-neli nädalat.

Vaenlane poleks suutnud kiiresti Narva rinnet läbi murda, nii nagu 1944. aastal tegelikult juhtus. Loomulikult oleks vaenlane võinud kohale tuua üha uusi reserve ja umbes kuuendal–kümnendal sõjanädalal läbimurde lõpuks saavutada. See oleks tähendanud võitluse jätkumist Sinimägede joonel. Tõenäoliselt poleks vaenlane enne rahu sõlmimist kaugemale jõudnud.

Võimalikud meredessandid ja vaenlase laevastiku tegevuse oleksime ilmselt suutnud tõkestada.

Sõja saatus oleks otsustatud Lõunarindel. Vaenlane oleks suutnud Kagu-Eesti vallutada ning lahingutega Suure Emajõe – Väikese Emajõe joonele välja jõuda halvimal juhul kolmandal, parimal juhul kümnendal sõjanädalal.

Tartu langemine ja rinde läbimurdmine Suurel Emajõel oleks olnud murdepunkt, mil Eesti oleks olnud tõenäoliselt sunnitud rahu paluma ja Nõukogude poole esitatud rahutingimused vastu võtma.

Minimaalselt oleks sõda kestnud neli–kuus nädalat, maksimaalselt 2,5–3 kuud. Kaotusi oleks olnud rohkem kui Vabadussõjas. Iga sõjapäev oleks nõudnud umbes 150–200 inimelu, seega kolmekümne päeva jooksul oleksime kaotanud kuni 6000 inimest ja üheksakümne päeva jooksul kuni 18 000 inimest.

Need kaotused võivad tunduda suured, kuid ei ole võrreldavad meie tegelike kaotustega Teises maailmasõjas ja järgnenud vabadusvõitluses. Vaenlase õhujõud oleksid kahtlemata tekitanud kaotusi tsiviilelanikkonnale ning purustanud infrastruktuuri, kuid vaevalt et Narva linna oleks suudetud täielikult maatasa teha. Ka Tallinna purustused ei oleks ilmselt ületanud 1944. aasta märtsipommitamise tagajärgi.

Nõukogude Liit oleks lõpuks vere ja suurte ohvrite hinnaga saavutanud oma tahtmise. Eestisse oleks paigutatud Punaarmee baasid. Ka poleks Eesti lõppkokkuvõtteks pääsenud muutumast Nõukogude Liidu satelliitriigiks, mille nimi võinuks siis olla Eesti Rahvavabariik või Eesti Sotsialistlik Vabariik või mis tahes.

Alistumise õigustajad on sageli väitnud, et sõda oleks kaasa toonud eesti rahva täieliku hävitamise või massiküüditamise tšetšeenide või krimmitatarlaste kombel kusagile Siberi või Kasahstani avarustele. Tšetšeene, tatarlasi ja teisi nõukogude rahvaste vennalikku perre kuulunuid oli võimalik küüditada seetõttu, et nad olid Nõukogude Liidu kodanikud. Tasub meeles pidada, et ka eestlaste karistamatuks tapmiseks ja küüditamiseks andis formaalse põhjenduse just Eesti NSV kodakondsus. Eesti Vabariigist ei olnud raske NSVd teha, sest toonased riigijuhid andsid sellega nõustumiseks ise allkirju.

Kuid olnuks väga raske teha NSVd riigist, kes on neli või kümme nädalat pidanud täiemastaabilist kaitsesõda ja sõlminud selle tulemusena legitiimse rahu.

Mida kauem oleks meil õnnestunud vastu panna, seda erinevamaks meie tegelikust ajaloost oleks kujunenud sõja tulemusena tekkiv kontrafaktiline ajalugu. Võib pikalt spekuleerida, milline see oleks võinud olla. Ometi tundub olevat kindel: vaevalt oleks meil nii halvasti läinud, nagu tegelikult läks.

Autor on kasutanud faktimaterjali koguteosest „Sõja ja rahu vahel. I köide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani”.