Читать книгу Laitmatu minevik - Leonardo Padura - Страница 5

Tean ilma mõtlematagi, et kõige raskem on silmi avada. Lubada silmateradesse hommikupäike, mis särab aknaklaasidel ja külvab kogu toa üle oma oivalise valgusega, ja teadvustada, et laugude avamine tähendab leppimist sellega, et koljus elavneb libe ollus, mis on keha vähimagi liigutuse peale valmis alustama oma piinarikast tantsu. Magada, ehk surres undki näha, pomises ta, meenutades lausekatket, mis oli jäänud teda kummitama viis tundi varem, kui ta oli vajunud voodisse, hingates sisse oma üksilduse sügavat hämarat lõhna. Läbi kauge hämu nägi ta iseennast otsekui süüdlasliku patukahetsejana tualetipoti ees põlvitamas ja päästmas paisu tagant valla kibedaid merevaigukarva oksejugasid, millel ei paistnud tulevat lõppu. Kuid telefonihelin ei jäänud vakka, vaid kõlas nagu kuulipildujavalang, mis puuris kõrvadesse ja hekseldas aju, piitsutades seda täiusliku, korrapärase ja tuima jõhkrusega. Ta võttis julguse kokku. Vaevalt silmalaud avanud, pidi ta need taas sulgema: silmateradesse lõikas valu, ta jõudis lihtsale järeldusele, et tahab surra, ja teadvustas õudusega, et see soov ei täitu. Ta tundis suurt nõrkust, tal polnud jaksu tõsta käsivarsi ja kätega peast haarata, et hoida ära plahvatust, mida iga pahatahtlik helin vallandada ähvardas, kuid viimaks otsustas ta valule vastu seista, sirutas käe, avas peopesa ja suutis selle telefonitoru ümber sulgeda, et seda hargil liigutada ja saada tagasi õnnistatud vaikus.

Tal tekkis tahtmine oma saavutuse üle muiata, kuid seegi käis talle üle jõu. Ta püüdis end veenda, et on ärkvel, ent ei võinud selles päris kindel olla. Ta käsi rippus üle voodiserva nagu murdunud oks ja ta tundis, kuidas tema peas platsi võtnud dünamiit, millest eraldus kobrutavaid mulle, ähvardas iga hetk lõhkeda. Tal oli hirm, liigagi tuttav hirm, mille ta kippus alati ära unustama. Lisaks tahtis ta vanduda, aga keel oli suu tagaossa kleepunud ja telefon asus uuesti rünnakule. Miks ometi, kurat küll? Olgu, olgu, oigas ta, sirutas käe telefonitoruni, tõstis selle masinlikult kõrva äärde nagu roostes kraana ja lasi selle siis lahti.

Alguses oli vaikus, vaikus oli õnnistus. Siis kostis hääl, pinev ja kõlav hääl, mis ajas talle hirmu peale.

„Hei, kuule, kas sa kuuled mind?“ paistis see küsivat. „Mario, hallo, Mario, oled sa kuuldel?“ Tal jäi julgusest puudu, et öelda ei, ei kuule ega tahagi kuulda, või lihtsalt, et number on vale.

„Jah, boss,“ suutis ta viimaks kähistada, aga alles siis, kui oli tõmmanud kopsud õhku täis, tõstnud käsivarred väevõimuga pea kõrgusele ja surunud oma jõuetud peopesad meelekohtadele, et ohjeldada ajus vallandunud peadpööritavat karusselli.

„Kuule, mis lahti? Mis sul ometi häda on?“ See polnud enam hääl, vaid õel möire.

Ta hingas uuesti sügavalt sisse ja katsus sülitada. Talle tundus, nagu oleks ta keel paiste läinud või kellegi teise oma.

„Ei midagi, boss, mul on migreen. Või kõrge vererõhk, kurat seda teab …“

„Kuule, Mario, ära hakka jälle peale. Hoopis minul on siin kõrge vererõhk ja ära kutsu mind enam bossiks. Mis sul häda on?“

„Boss, ma ju ütlesin, et peavalu.“

„Ajasin su pärast kõva pidu üles, jah? Tead, võta arvesse, et su puhkus on nüüd läbi.“

Söandamata sellele isegi mõelda, venitas ta silmad lahti. Nagu ta oli arvanud, tulvas suurtest akendest sisse päikesevalgus ja kõik tema ümber oli valgusküllane ja soe. Külm oli väljas vististi järele andnud ja võis olla lausa ilus hommik, aga temal oli tahtmine nutta või midagi samaväärset teha.

„Ei, Vana, taeva pärast, ära jama. See on minu nädalavahetus. Sa ise ütlesid. Kas sa ei mäleta?“

„See oli sinu nädalavahetus, kulla poiss, oli. Keegi ei käskinud sul politseinikuks hakata.“

„Aga miks just mina, Vana? Sul on seal ju hunnik rahvast,“ vaidles ta ja üritas end istukile ajada. Loksuv ajumass põrkus vastu otsmikku ja ta oli sunnitud silmad uuesti kinni panema. Kõhust kerkis hiline pööritus ja torkiv valu meenutas, et ta peab otsekohe kusele minema. Ta surus hambad kokku ja kobas öökapil sigarettide järele.

„Kuule, Mario, ma ei kavatse seda teemat hääletusele panna. Tead, miks just sina? Sest mina otsustasin nii. Nii et aja endale kargud alla.“

„Päriselt või?“

„Aitab küll, Mario … Saad sa aru, et mina olen juba töö juures?“ pahandas hääl ja Mario mõistis, et ülemus oligi tõepoolest tööl. „Pane nüüd hästi tähele: neljapäeval, esimesel kuupäeval, teatati ühe tööstusministeeriumi tegevdirektori kadumisest, kas kuulsid?“

„Püüan kuulata, ausõna.“

„Püüa edasi ja ära anna tühje lubadusi. Ta abikaasa tegi neljapäeva õhtul kell üheksa avalduse, mees pole siiani välja ilmunud, oleme kogu riigi läbi kamminud. Minu arvates on siin midagi mäda. Sa tead väga hästi, et Kuubal ei haihtu aseministri pädevusega tegevdirektorid niisama lihtsalt õhku,“ ütles Vana, kandes hoolt selle eest, et ta hääl kõlaks võimalikult murelikuna. Mario oli end viimaks voodiäärele istuma vedanud ja püüdis olukorda mahendada.

„Võin käe südamele panna, et minu lõa otsas teda pole.“

„Jäta lõõpimine, Mario.“ Hääletoon oli muutunud. „Juhtum on meie, ootan sind tunni aja pärast. Kui su vererõhk on kõrge, tee endale süst ja vea end kohale.“

Ta leidis põrandalt suitsupaki. See oli esimene asi, mis teda sel hommikul rõõmustas. Pakk oli muljutud ja räsitud, kuid ta silmitses seda suure heldimusega. Ta libistas end madratsiäärelt alla põrandale istuma. Ta pistis kaks sõrme paki sisse ja leidis, et juba üksainuke armetu sigaret oli talle tunnustuseks tema üliinimliku pingutuse eest.

„Sul tikke on, Vana?“ uuris ta telefonis.

„Miks sa küsid, Mario?“

„Niisama. Mis sa täna tõmbad?“

„Sa ei kujuta ettegi,“ venitas hääl rahulolevalt. „Davidoffi, mille väimees mulle aastavahetuseks kinkis.“

Ülejäänut suutis ta juba ise ette kujutada: Vana imetles Havanna sigari siledat pinda, tõmbas õrna suitsu ja jälgis, et tuhka jääks alati poolteist sentimeetrit, mis muutis iga mahvi täiuslikuks. Hea seegi, mõtles ta.

„Kas jätad mulle ka ühe?“

„Kuule, sa ei tõmba ju sigareid. Osta nurga pealt pakk Popularest ja tule siia.“

„Jah, jah … Oot, mis selle mehe nimi oligi?“

„Oota korra … Nii, Rafael Morín Rodríguez, tööstusministeeriumi impordi ja ekspordiga tegeleva hulgikaubandusettevõtte tegevdirektor.“

„Pea nüüd hoogu,“ palus Mario ja silmitses oma hädist sigaretti. See värises ta sõrmede vahel ja võib-olla mitte joomise pärast. „Ma vist ei kuulnud hästi. Mis Rafael?“

„Rafael Morín Rodríguez. Jõudis kohale? Nii, nüüd on sul jaoskonda jõudmiseks jäänud vaid viiskümmend viis minutit,“ teatas Vana ja virutas toru hargile.

Röhitsus saabus vargsi nagu iiveldus ja politseileitnant Mario Conde suhu kerkis kõrvetav ja käärinud alkoholimaitse. Ta märkas põrandal aluspükste kõrval oma särki. Ta laskus aeglaselt põlvili ja roomas neljakäpukil edasi, kuni ulatus ühe varrukani. Ta naeratas. Leidis taskust tikud ja võis viimaks süüdata huulte vahel niiskunud sigareti. Suits tulvas ta kehasse: see oli päästva lömmis sigareti leidmise järel teine asi, mis rõõmustas teda sel päeval, mis oli alanud kuulipildujavalangu, Vana hääle ja ühe peaaegu unustatud nimega. Rafael Morín Rodríguez, mõtles ta. Ta ajas end voodile toetudes püsti ja ta pilk jäi pidama raamaturiiulil hommikuse energiaga askeldavale Rufinole, Siiami tapluskalale, kes saalis ringiratast mööda oma lõputult ümmargust akvaariumi. „Mis siin toimus, Rufo?“ sosistas ta, silmitsedes oma viimasest laevahukust jäänud vaatepilti. Ta kaalus, kas võtta üles aluspüksid, riputada särk puu peale, venitada sirgeks oma kulunud sinised teksad ja panna pintsakuvarrukad õigetpidi. Küll jõuab. Kui talle meenus, et pidi juba tükk aega tagasi end äärepealt täis laskma, lükkas ta püksid põrandalt jalaga eest ja suundus vannituppa. Poti ees seistes vaatas ta, kuidas pahisev juga läks potipõhjas vahtu nagu värske õlu, kuigi neid asju ei saanud võrrelda, sest vedelik lehkas ja kusehais kerkis isegi tema tuimaks muutunud ninna. Ta saatis pilguga viimaste kergendavate tilkade kukkumist ja tundis, et käed-jalad on lõdvad nagu katkisel hüpiknukul, kes igatseb mõne rahuliku nurgakese järele. Uinuda, võib-olla undki näha, kui vaid võimaldataks.

Ta tegi esmaabikarbi lahti ja otsis lehekest valuvaigistitega. Eelmisel õhtul polnud ta suutnud ühtegi alla neelata ja kahetses nüüd seda ränka eksimust. Ta poetas peopessa kolm tabletti ja lasi klaasi vett täis. Viskas tabletid oksendamisest kipitavasse kurku ja jõi vett peale. Ta pani esmaabikarbi kinni ja nägi peeglisse kerkimas üht nägu, mis oli kusagilt tuttav ja ühtlasi eksimatult äratuntav; kurat võtaks, pomises ta ja toetas käed kraanikausile. Rafael Morín Rodríguez, mõtles ta ja talle meenus, et arupidamiseks oleks tarvis suurt tassi kohvi ja üht sigaretti, mida tal parasjagu võtta polnud, ja siis otsustas ta jääkülma duši all lunastada kõik oma teadaolevad patud.

„Täitsa perses, milline läbu,“ pomises ta, istunud voodile, et määrida otsmikule soojendavat ja värskendavat Hiina salvi, mis puhus talle alati eluvaimu sisse.

Krahv, nagu kutsusid Mario Condet tema sõbrad, silmitses endale ülemäära tuttava nostalgiaga oma barrio peatänavat, üleajavaid prügikaste, tuules lendlevaid kiiruga söödud pitsade pabereid ja tühermaad, kus ta oli õppinud pesapalli mängima ja kuhu nüüd visati nurgapealsest remonditöökojast kasutut kraami. Kus nüüd pesapalli mängima õpitakse? Nagu ta oli arvanud, tervitas teda kaunis ja soe hommikupoolik, oli tore jalutada, kohvimaitse endiselt suus laagerdumas, kuni ta nägi teeservas mädanemas surnud koera, kelle pea oli lömastanud auto, ja mõtles, kuidas tal õnnestub isegi niisugusel hommikul alati halvimat märgata. Õnnetute loomade saatus läks talle hinge, tegi talle haiget kui ebaõiglus, mille leevendamine polnud tema võimuses. Pärast Robini vaevalist ja pikaleveninud vanaduspõlve polnud tal ammu koera olnud ja ta oli pidanud lubadust mitte enam loomadesse kiinduda, kuni oli otsustanud valida oma sõnatuks seltsiliseks Siiami tapluskala, keda ta pidi tingimata kutsuma Rufinoks, sest see oli tema võitluskukkede kasvatajast vanaisa nimi; see oli iseloomutu veidrusteta kala, kelle võis surma korral välja vahetada samasuguse vastu, kelle nimi oli samuti Rufino ja kes oli suletud samasse akvaariumi, kus ta võis uhkelt lehvitada oma sinetavaid tapluskalauimi. Ta oleks tahtnud, et ka tema naised vahetunuks sama lihtsalt nagu need minevikuta kalad, kuid naistel ja koertel polnud kaladega vähimatki ühist, isegi mitte tapluskaladega, ja tagatipuks ei saanud ta anda naistele katteta lubadusi, nagu ta seda koertega tegi. Ta kartis, et viimaks satub ta mõnda ühingusse, kus kantakse hoolt kodutute loomade ja meesterahvaste eest, kel pole naistega vedanud.

Ta pani päikseprillid ette, suundus bussipeatusse ja leidis samal ajal, et barrio näeb välja nagu tema ise, nagu mõni lahingust laastatud maastik, ja tundis, kuidas miski tema kalleimate mälestuste seas pead tõstis. Peatänaval avanev vaatepilt oli liiga suures vastuolus samalt tänavalt pärit siirupise mälestusega, mälupildiga, mille tõelisuses oli ta kahtlema hakanud, sest ta ei teadnud, kas ta oli selle üle võtnud vanaisa nostalgilistest lugudest või mineviku vaigistamiseks lihtsalt välja mõelnud. Ei maksa tervet neetud elu mõtlemisele raisata, pomises ta ja tajus, kuidas hommikune pehme soojus aitas valuvaigistitel taastada tema jõudu, tasakaalu ja peaaju hädavajalikke funktsioone, ning andis endale lubaduse, et ei liialda enam kunagi alkoholiga. Kui ta ostis paki sigarette ja tundis, kuidas suits kohvimekki täiendas, tulitas tema silmades endiselt uni, aga temast oli jälle saanud inimene, kes suutis mõelda ja koguni mäletada. Ta kahetses nüüd, et oli enne surra tahtnud, ja jooksis kahetsuse märgiks ühe ebaharilikult pooltühja bussi peale, mis tekitas temas kahtluse, et uus aasta algab absurdiga, mis ei suvatse alati olla nii rahumeelne, et võtta niisugustel hommikutundidel mõne tühja bussi kuju.

Kell oli kakskümmend minutit üks läbi, kuid kõik olid juba kohal, võis kindel olla, et kedagi polnud puudu. Nad olid kogunenud kampadesse, neid oli seal ligi kakssada ja neid võis välimuse järgi ära tunda: kõrgete hibiskipuude all vastu aeda seisis näiteks Varona kandi rahvas, kellele oli juba tükk aega kuulunud see valitud nurgake, mis pakkus kõige rohkem varju. Neile tähendas keskkool üksnes seda, et tuli astuda oma põhikooli juurest üle tee ja kogu lugu; nad rääkisid kõva häälega, naersid, kuulasid Meridiani transistorraadiost, mis võttis suurepäraselt Floridast Miamist edastatavat WQAMi raadiojaama, väga valjusti Elton Johni ja nende seltsis olid selle pärastlõuna kõige kenamad totsid. Selle peale võis mürki võtta.

Keset Punast väljakut trotsisid septembripäikest Párraga kandi praalivad maakad, kelle kohta võin kihla vedada, et nad olid närvis. Nende riiakus tegi nad ettevaatlikuks, nad olid seda sorti tüübid, kes kandsid kindluse mõttes pikki aluspükse, sest mehed olgu mehed ja kõik muu jäägu pededele, väitsid nad ja jälgisid kõike, pühkides samal ajal taskurätikuga suud, nad rääkisid vähe ja enamik neist eputas oma täpilise särgi, iseloomuliku nulli aetud peanupu ja mehelikkusega, ja tüdrukutel polnud tegelikult vigagi, neist said klubis edaspidi head tantsijad ja puha, ja nad lobisesid poolihääli, nagu kohutanuks neid pisut see, et nägid esimest korda elus nii palju rahvast. Santos Suáreze omad olid hoopis teine tera, ma ei tea, nad olid palju elegantsemad, heledapäisemad, õpihimulisemad, puhtamad ja klanitumad, neil oli selline nägu peas, et nad on kõigega kursis, nende emmedel-issidel oli mõjuvõimu. Seevastu Lawtoni omad olid laias laastus nagu Párraga kamp: nad olid enamjaolt riiakad, vahtisid kõike umbusklikult ja pühkisid samuti taskurätikuga suud, mis pani mind kohe mõtlema, et nende sellide vahel läheb mõõduvõtmiseks.

Meie barrio omi oli kõige raskem liigitada: Loquillo, Potaje, Ñáñara ja kogu nende kamp nägi oma soengu ja ülbitsemisega välja nagu Párraga rahvas; mõned, näiteks Pello, Mandrake, Ernestico ja Andrés, meenutasid oma riiete poolest vahest Santos Suáreze omasid; teised andsid oma enesekindla jutu ja suitsetamisega Varona omade mõõdu välja ja mina seisin Jänese ja Andrési kõrval nagu tõeline sitavares, ma ei jõudnud kõike ära vahtida ja otsisin sellest tundmatust rahvasummast plikat, kellest pidi saama minu pruut; tahtsin, et ta oleks oliivikarva naha, pikkade juuste ja siredate jalgadega kena tots, aga mitte mõni tulehark, kel ei kõlbaks välitööde ajal mu riideid pesta või midagi, ega ka mõni selline preili, kes hakkaks ajama, et ta ikkagi ei taha keppi teha, lõppude lõpuks ei otsinud ma teda ju abiellumise pärast; kõige etem oleks olnud mõni La Víbora või Santos Suáreze oma, see seltskond korraldas alati viimase peal pidusid, kuid Párraga või Lawtoni tasemele ei kavatsenud ma end madaldada ja meie barrio omad mind ei huvitanud, need polnud mingid totsid ega isegi mitte libud, nad võtsid isegi pidudele oma ema kaasa; mu pruut pidi olema minuga ühes rühmas, nimekirjas oli rohkem plikasid kui poisse, peaaegu kaks korda rohkem, tegin väikse arvutuse – iga poisi kohta on neid 1,8 – üks terve ja teine ilma pea või ühe tissita, märkis Jänes, võib-olla oleks sobinud see pilusilmne, kuid ta oli Varonast ja neil olid kutid juba olemas, kuid siis helises kell ja 1972. aasta esimesel septembril avas väravad La Víbora keskkool, kus mul tuli nõnda palju üle elada.

Tundsime sellesse vanglasse sisenemisest peaaegu rõõmu nagu esimesel koolipäeval ikka ja otsekui ruumi võinuks väheks jääda, pistsid mõned – loomulikult tüdrukud – jooksma õue poole, kus nummerdatud puupostid tähistasid kohti, kuhu iga rühm rivistuma pidi. Mina olin number viis ja meie barrio’st maandus siia ainult Jänes, kellega olime viiendast klassist saadik koos olnud. Õu valgus rahvast täis, ma polnud kunagi üheski koolis nõnda palju inimesi näinud, ausõna, ja hakkasin oma rühma plikasid vahtima, et kandidaate välja valida. Neid jõllitades ei pannud ma enam isegi tähele päikest, mis räigelt kõrvetas, ja siis laulsime hümni, direktor ronis võlvi alla varjulisele poodiumile ja hakkas mikrofoni kõnelema. Ta luges meile esimese asjana sõnad peale: tüdrukud, seelikud üle põlve ja korralikult palistatud, sellepärast antigi teile vastuvõtmise ajal see paber koolivormi ostmiseks; poisid, soeng kõrvadest kõrgemal, ei mingeid bakenbarde ega vuntse; tüdrukud, pluus olgu seelikus, kõrge kraega, ilma kulinateta, sellepärast antigi teile vastuvõtmise ajal … ; poisid, püksid olgu tavalised, mitte liibuvad ega alt laienevad, see on kool, mitte moelava; tüdrukud, sukad olgu sirged, mitte pahkluudeni allarullitud (kuigi see sobis neile väga hästi, isegi kõhnukesed nägid niiviisi paremad välja); poisid, lähete esimese korrarikkumisega, isegi kui see pole midagi tõsist, kohe sõjaväekomisjoni ette, sest see on kool, mitte Torrensi parandusmaja; tüdrukud ja poisid, tualettruumides suitsetamine on nii vahetundide ajal kui ka muul ajal keelatud; poisid ja tüdrukud … kogu mu keha hakkas päikesest tulitama, direktor kõneles varjus ja andis sõnajärje üle õpilasesinduse presidendile.

Too astus poodiumile ja demonstreeris oma silmipimestavat naeratust. Colgate, mõtles Kõrend selle peale kindlasti, olgugi et ma ei tundnud siis veel seda kõhna poissi, kes seisis rivis mu selja taga. Õpilasesinduse president pidi oma ameti tarvis olema vähemalt kaheteistkümnendast või kolmeteistkümnendast klassist, pärast sain teada, et ta oli kolmeteistkümnendast, ta oli pikk, peaaegu blond, väga heledate silmadega, mis olid puhtsüdamlikku kahvatusinist värvi, ja ta nägi välja nii värskelt pestud, kammitud, raseeritud ja lõhnastatud, nagu oleks ta just tõusnud, ja oli võõristusest ja palavusest hoolimata nii enesekindel, et tutvustas end oma kõne alguses Rafael Morín Rodríguezena, René O. Reiné keskkooli õpilasesinduse presidendina ja kohaliku omavalitsuse komsomolikomitee liikmena. Mäletan teda, mäletan päikest, mis pani mul pea valutama ja puha, ning seda, et olin veendunud, et see poiss on sündinud juht, sest ta rääkis vahetpidamata.

Alles siis, kui liftiuksed avanesid aeglaselt nagu mõne viletsa teatri eesriie, mõistis leitnant Mario Conde, et selles stseenis tuleb päikseprillid eest võtta. Peavalu oli samahästi kui järele andnud, kuid Rafael Moríni tuttav nägu tõi pinnale meenutusi, mille ta oli enda arvates oma kaugeimatesse mälusoppidesse unustanud. Krahvile meeldis mälestusi heietada, tal oli paganama hea mälu, nagu Kõrend talle kinnitas, kuid ta oleks eelistanud mälus sobrada mõnel teisel põhjusel. Ta astus mööda koridori, igatsedes töötamise asemel pigem magada, ja kohendas Vana kabineti juurde jõudes püstolit, mis ähvardas tal vöölt pudeneda.

Vana sekretär Maruchi oli ooteruumist kadunud ja kellaaja järgi oletas Krahv, et naine pidi olema lõunapausil. Ta koputas klaasuksele, tegi selle lahti ja nägi major Antonio Rangelit kirjutuslaua taga istumas. Major kuulas tähelepanelikult, mida talle telefonis öeldi, ja liigutas sigarit närviliselt ühest suunurgast teise. Ta vaatas Krahvi poole ja osutas pilguga laual lebavale avatud toimikule. Leitnant sulges ukse ja istus ülemuse ette vestluse lõppu ootama. Major kibrutas kulmu, tõi kuuldavale napisõnalise „selge, selge, jah, täna pärastlõunal“ ja pani toru hargile.

Siis silmitses ta hämmeldunult oma Davidoffi räsitud otsa. Ta oli sigari ära lörtsinud, maitse polnud kaugeltki mitte endine, sigarid on tujukad, tavatses ta öelda. Suitsetamine ja püüd noorem välja näha olid tema kaks avalikku nõrkust, millele ta pühendus asjaarmastaja usinusega. Ta kuulutas uhkelt, et on viiekümne kaheksa aastane, naeratades samal ajal oma kortsudeta naeratust ja silitades oma fakiirilikku kõhtu; ta kandis kehasse töödeldud vormi, tema põskhabeme hallid karvad näisid noorusvallatusena ja oma vabadel õhtupoolikutel käis ta ujula ja squash’iväljaku vahet, kuhu ta võttis kaasa ka oma sigarid. Krahv kadestas teda südamepõhjast, sest aimas, et tema ise on kuuekümnele liginedes – kui tal üldse õnnestub nii vanaks elada – torisev liigesevaludes vanamees, ja tundis just sellepärast kadedust elurõõmust pakatava majori vastu, keda suitsetamine ei pannud isegi köhima ja kes valdas pealekauba kõiki nippe, kuidas olla hea ülemus, kes oli oma suva järgi kas äärmiselt meeldiv või nõudlik. Tema kardetavaim tunnusjoon oli kahtlemata tema hääl. Hääl on hinge peegel, mõtles Krahv alati, kui proovis aru saada majori kõnesse pikitud tooni- ja tämbrivarjunditest. Aga praegu oli ülemusel vaja tegeleda lörtsitud Davidoffi ja probleemse alluvaga ja ta lasi käiku ühe oma ebameeldivaima hääletooni.

„Ma ei hakka su kallal tänahommikuse asja pärast võtma, kuid rohkem ma midagi sellist ei kannata. Enne sinuga tuttavaks saamist oli mu vererõhk normis, aga sina mind juba infarktiga ei tapa, sest ma käin usinasti basseinis ujumas ja higistan squash’i-väljakul nagu loom. Sina oled politseinik ja mina olen su ülemus, kirjuta see oma magamistoa seinale, et see sul isegi magades meeles püsiks. Järgmine kord võtan sul munad maha, selge? Ja vaata, mis kell on, viis minutit kümme läbi, panid tähele?“

Krahv lõi silmad maha. Talle turgatas pähe paar head nalja, kuid ta teadis, et praegu pole sobiv hetk. Õigupoolest ei leidunud Vana puhul kunagi sobivat hetke, kuid ometi söandas ta liiga sageli oma suu lahti teha.

„Mainisid, et selle Davidoffi kinkis su väimees?“

„Jah, kahekümne viiese paki aastavahetuse puhul. Ära ürita juttu mujale viia, ma juba tunnen sind.“ Ta silmitses taas oma sigari kesist suitsuniiti, nagu ei saaks ta mitte millestki aru. „Mul õnnestus see ära rikkuda … Hüva, rääkisin just tööstusministriga. Asi teeb talle suurt muret, minu meelest oli ta lausa endast väljas. Minister tahab igasugust skandaali vältida, sest tema sõnul on Rafael Morín ministeeriumi juhtkonnas oluline tegija, kes on töötanud paljude välismaa ettevõtjatega.” Ta jäi korraks vait, et sigarit pahvida. „See on kõik, mis meil praegu teada on,“ ütles ta ja lükkas toimiku alluva suunas.

Krahv võttis toimiku, ent ei avanud seda. Talle tundus, nagu meenutaks see kardetud Pandora laegast ja ta ei tahtnud olla see, kes need minevikuvarjud valla päästab.

„Miks sa just mind sellesse juhtumisse kaasasid?“ uuris ta siis.

Vana pahvis jälle sigarit. Selle otsa oli tekkinud kahvatu, ühtlane ja elujõuline tuhk, ootamatult kosunud sigar paistis Vanale lootust andvat ja ta tõmbas seda õrnalt, iga mahviga just parajalt palju, et mitte õhutada tuld ega kõrvetada sigari tundlikku sisikonda.

„Ma ei vaevu enam väitma, nagu ma kunagi ammu tegin, et sellepärast, et oled parim, või sellepärast, et sul veab ja asjad õnnestuvad. Unusta ära, need ajad on möödas, selge? Kas piisab, kui ütlen, et võtsin sinu, sest ma lihtsalt otsustasin nii, või sellepärast, et ma tahaks, et sa oleks pigem siin kui omas kodus, kus sa unistad romaanidest, mida sa eales ei kirjuta, või sellepärast, et see juhtum on nii närune, et igaüks suudaks selle ära lahendada? Vali endale kõige rohkem meeldinud mõte ja märgi see linnukesega.“

„Jään selle variandi juurde, mida sa mulle öelda ei taha.“

„See on juba sinu mure. Igas provintsis vastutab üks ohvitser Moríni otsimise eest. Siin on avalduse koopia, eilsest väljastatud käsud ja nimekiri inimestest, kel on võimalik sinuga töötada. Panin sulle jälle Manolo … Siin on mehe andmed, üks foto ja lühike elulookirjeldus, mille ta naine meile kirjutas.”

„Kus seisab, et tegemist on täiesti ontliku vennaga.“

„Tean, et ontlikud vennad sulle ei istu, aga sul pole pääsu. Jah, ta paistab olevat igati ontlik sell, usaldusväärne kolleeg, aga kellelgi pole õrna aimu, millesse ta end segas või mis temaga juhtus, kuigi mina isiklikult kardan halvimat … Kuulad sa üldse mind?“ põrutas ta, muutes järsult oma hääletooni.

„Lahkus riigist?“

„Pole eriti tõenäoline. Viimastel päevadel on seda üritatud vaid kaks korda ja tulutult. Põhjatuul pole naljaasi.“

„Haiglad?“

„Loomulikult mitte midagi, Mario.“

„Hotellid?“

Vana raputas pead ja toetas küünarnukid lauale. Paistis, et tal oli igav.

„Poliitiline varjupaik mõnes motellis, bordellis või põrandaaluses baaris?“

Vana naeratas viimaks. Huulte vaevumärgatav liigutus sigari kohal.

„Tõmba lesta, Mario, aga pea meeles, mis ma sulle ütlen: järgmine kord teen sul elu kibedaks, süüdistan lugupidamatuses ja puha.“

Leitnant Mario Conde tõusis püsti. Ta võttis toimiku vasakusse kätte, kohendas püstolit ja andis seejärel loiult au. Ta hakkas just minema, kui major Rangel lasi käiku ühe oma järjekordse hääletooni, otsides sellega ebaharilikku tasakaalu, mis pidi ühtaegu väljendama nii pealekäimist kui ka uudishimu.

„Mario, luba ma esitan sulle kaks küsimust.“ Ta toetas pea kätele. „Kulla poiss, miks sa üldse politseinikuks hakkasid? Lase käia, ütle see ometi välja.“

Krahv vaatas Vanale näilises arusaamatuses otsa. Ta teadis, et tema ükskõikne asjatundlikkus ajas ülemuse segadusse, ja ta nautis oma üürikest üleolekut.

„Ma ei tea, boss. Olen püüdnud sellest kaksteist aastat aru saada, aga mul pole ikka veel aimugi. Ja teine küsimus?“

Major tõusis püsti ja tuli laua tagant välja. Ta silus oma vormi ülemist osa, õlakute ja auastmetega jakki, mis oli arvatavasti just keemilisest puhastusest tulnud. Ta silmitses leitnandi kingi, pükse, särki ja nägu.

„Kuna sa juba politseinik oled, siis millal suvatsed sa hakata vastavalt riides käima? Miks sa korralikult habet ei aja? Vaata ennast, sa näed haiglane välja.“

„Major, te esitasite kolm küsimust. Tahate kolme vastust?“

Vana naeratas ja raputas pead.

„Ei, ma tahan, et sa Moríni üles leiaks. Tegelikult mind ei huvitagi, miks sa politseinikuks hakkasid või veel vähem see, miks sa neid luitunud pükse kannad. Minu huvides on, et see asi kiiresti korda saaks. Ma ei kannata, kui ministrid mulle survet avaldavad,“ ütles ta, andis omalt poolt masinlikult au, istus uuesti laua taha ja vaatas, kuidas leitnant Mario Conde kabinetist lahkus.

JUHTUM: TEADMATA KADUMINE

Avalduse esitaja: Tamara Valdemira Méndez

Aadress: Santa Catalina 1187, Santos Suárez, Havanna

Isikukood: 56071000623

Amet: hambaarst

Juhtumi kirjeldus. Neljapäeval, 1. jaanuaril 1989 kell 21.35 pöördus avalduse esitaja kõnealusesse politseijaoskonda, et teavitada, et kadunud on kodanik Rafael Morín Rodríguez, avalduse esitaja abikaasa, kelle alaline elukoht on eelnimetatud aadressil, isikukood 52112300565, tundemärgid: hele nahk, helepruunid juuksed, sinised silmad, pikkus umbes 180 cm. Avalduse esitaja sõnul naasid nad nimetatud Rafael Morín Rodríguezega 1. jaanuari esimestel tundidel pärast kolleegide ja sõpradega tähistatud vana-aastaõhtut koju, veendusid, et nende ühine laps magab oma toas koos avalduse esitaja emaga, suundusid magamistuppa, heitsid magama ja järgmisel hommikul, kui avalduse esitaja üles ärkas, oli kodanik Rafael Morín Rodríguez juba kodust lahkunud, kuid avalduse esitaja ei pööranud sellele esialgu suuremat tähelepanu, sest mehel olevat kombeks kodust oma asukohast teavitamata lahkuda. Keskpäeva paiku helistas avalduse esitaja pisut murelikuna Rafael Morín Rodrígueze sõpradele, kolleegidele ja samuti ettevõttesse, kus kodanik töötab, saamata mehe asukoha kohta mingit teavet. Nüüd oli ta juba väga mures, sest kodanik Rafael Morín polnud kasutanud endale kuuluvat autot (Lada 2107, numbrimärk HA11934) ega oma tööautot, mis oli garaažis. Pärastlõunal helistasid avalduse esitaja ja kadunud isiku kolleeg kodanik René Maciques Alba mitmesse haiglasse, saamata positiivseid tulemusi, ja käisid haiglates, millega polnud võimalik telefonitsi suhelda, saades samuti üksnes negatiivseid tulemusi. Kell 21 pöördusid avalduse esitaja ja kodanik René Maciques Alba kõnealusesse politseijaoskonda eesmärgiga esitada käesolev avaldus kodanik Rafael Morín Rodrígueze kadumise kohta.

Valveohvitser: srs Lincoln Capote

Avalduse number: 16-0101-89

Jaoskonnaülem: v-ltn Jorge Samper

1. lisa: teadmata kadunud isiku foto

2. lisa: teadmata kadunud isiku tööalane teave ja isikuandmed

Alustada juurdlust. Tõsta 1. prioriteeditasemele, Havanna linna piirkonnavalitsus.

Ta nägi vaimusilmas avaldust esitavat Tamarat ja jäi kadunud mehe fotot uuesti silmitsema. See oli nagu magnet, mis uhtis pinnale ammuseid igatsusi, allasurutud kurbust, päevi, mida ta oli nii palju kordi soovinud unustada. Foto pidi olema hiljutine, sest paber läikis, ent see võinuks olla ka kakskümmend aastat vana ja mees näinuks ikka samasugune välja. Kas tõesti? Tõsijutt, sest isegi dokumendifotodel paistis ta südamlik ja eluraskustest puutumata: higi, akne, rasvumine ja tärkavad tumedad habemetüükad olid talle võõrad, temas oli midagi paleuslikku ja täiuslikku, mis meenutas inglit. Aga praegu oli ta kadunud isik, politseitöös peaaegu igapäevane juhtum – järjekordne tööülesanne, mille ta oleks tahtnud sinnapaika jätta. Mida paganat küll toimub, mõtles ta ja tõusis laua tagant, tahtmata lugeda aruannet laitmatu Rafael Morín Rodrígueze isikuandmete ja töötamisega seotud teabe kohta. Oma väikese kabineti aknast sai ta imetleda enda arvates üpris impressionistlikku vaadet, mida ilmestas igivanade loorberitega ääristatud tänav, päikese käes laiali valgunud roheline värvilaik, mis kosutas tema valutavaid silmi – teisejärguline maailm, mille iga saladust ja muutust ta hästi tundis: uus varblasepesa, kuivama hakanud puuoks, värsked igihaljad lehed, mis tõmbasid tähelepanu oma ebamäärase tumerohelise värviga. Puude taga oli näha kõrgete võrede ja siledate seintega kirikut, mõnd vaevumärgatavat hoonet ja taamal merd, mida võis aimata vaid valguskuma ja eemalt hoovava lõhna järgi. Tänav oli tühi ja soe, aga tema enda pea oli pulki täis ja pisut sassis, ta mõtles, kui väga tahaks ta istuda nende loorberite all, olla jälle kuueteistkümnene, et tal oleks koer, kelle eest hoolitseda, ja pruut, keda oodata: ta istuks seal nagu üks suur narr, teeks näo, et on väga õnnelik, sest tal oli peaaegu meelest läinud, et on võimalik õnnelik olla, ja võib-olla õnnestuks tal koguni parandada oma minevikku, millest pidi saama tema tulevik, ja oma elukäiku loogiliselt ette arvestada. Arvestuste tegemine meeldis talle, ta prooviks teistmoodi elada, see pikk eksimuste ja juhuste jada, mis oli kujundanud tema olemasolu, ei võinud korduda, pidi olema mõni viis, kuidas seda ümber teha või vähemalt katkestada, proovida teistsugust valemit või õigupoolest teistsugust elu. Ta seedimine paistis olevat maha rahunenud, kuid ta soovis, et pea oleks selgem, et süveneda sellesse minevikust kerkinud juhtumisse, mis tõotas rikkuda igatsetud nädalavahetuse häirimatu olesklemise. Ta vajutas sisetelefoni punast nuppu ja palus seersant Manuel Palaciose enda juurde saata. Miks ei võiks ma olla nagu Manolo, mõtles ta, ja tänas õnne Manolo-suguste inimeste eest, kes oskasid üksluised tööpäevad juba oma kohaloleku ja optimismiga meeldivaks muuta. Mõõdukalt auahne Manolo oli hea sõber, kelle diskreetsuse peale võis kindel olla, ning Krahv eelistas teda kõigile ülejäänud seersantidele ja assistentidele, kes jaoskonnas juurdlusega tegelesid.

Ta nägi klaasukse taha kerkimas varju ja seersant Manuel Palacios astus koputamata sisse.

„Arvasin, et sa pole veel tulnud …“ ütles ta ja hõivas Krahvi laua ees ühe tugitooli. „Siin ei toimu midagi, vennas. Oh sa püha perse, milline padjanägu sul täna ees on.“

„Sa ei kujuta ette, kui täis ma eile olin. Kohutav.“ Juba selle meenutamine pani ta judisema. „Vanal Josefinal oli sünnipäev, alustasime paari minu hangitud õllega, seejärel võtsime toidu kõrvale punast veini, üpris nigelat Rumeenia peeti, mis läks sellegipoolest hästi alla, ja viimaks libistasime Kõrendiga liitri ühe vanema aastakäigu rummi, mille ta pidi tegelikult oma emale kinkima. Ma oleks peaaegu otsad andnud, kui Vana mulle helistas.“

„Maruchi ütles, et Vana sai su peale tulivihaseks, sest sa panid toru ära,“ naeris Manolo ja seadis end tugitoolis mugavamalt sisse. Ta oli vaevalt kahekümne viie aastane ja nähtavasti ähvardas teda skolioos: ta kondistele kannikatele ei sobinud ükski iste ja ta ei suutnud kõndimata pikemat aega paigal seista. Tal olid pikad käsivarred ja kõhetu keha, mis meenutas oma liigutustelt mõnda selgrootut looma, ja ta oli Krahvi tutvusringkonnas ainus, kes ulatus oma küünarnukki hammustama ja keelega nina puudutama. Ta liikus otsekui hõljudes ja tema väljanägemine võis jätta mulje, et ta oli nõrk või lausa iseloomutu ja kindlasti noorem, kui ta välja paistis.

„Asi on selles, et Vana on mures. Teda survestatakse omakorda kõrgemalt poolt.“

„See on vist päris suur jama? Sest ta helistas mulle ise.“

„Mitte niivõrd suur kui tüütu. Näe, võta see kaasa,“ ütles Krahv ja sättis paberilehed toimikusse tagasi, „loe see läbi, poole tunni pärast hakkame minema. Las ma mõtlen senikaua, millest alustada.“

„Sa viitsid ikka veel mõelda, Conde?“ nöökis seersant ja lahkus kabinetist hõljuva kergusega.

Krahv vaatas uuesti tänavale ja naeratas. Ta viitsis ikka veel mõelda ja teadis, et aeg tiksub armutult. Ta haaras telefoni, valis numbri ja metalne kutsung tuletas talle meelde hommikust kohutavat äratust.

„Hallo,“ kuuldus telefonist.

„Jose, mina siin.“

„Tervist, poisu, kuidas sa üles said?“ päris naine ja Krahv pani tähele, et naine on heas tujus.

„Ma parem ei räägi, kuid sünnipäev oli uhke, eks? Kuidas mu sõbral läheb?“

„Ta pole veel tõusnud.“

„Küll mõnel alles veab.“

„Kuule, mis lahti on? Kust sa helistad?“

Krahv ohkas ja vaatas enne vastamist uuesti tänavale. Pilvitus taevas lõõskas endiselt päike, sellist laupäeva andis otsida, kahe päeva eest oli ta lõpetanud ühe valuutaga hangeldamise juhtumi, mille lõputud ülekuulamised olid ta ära väsitanud ning ta oli kavatsenud kõik hommikud kuni esmaspäevani maha magada. Et see mees pidi just nüüd kaduma minema.

„Oma inkubaatorist, Jose,“ kurtis ta, vihjates oma väikesele kabinetile. „Mind aeti vara üles. Ausõna, õiglaste vastu ei olda eales õiglased, muti.“

„Nii et lõunale sa ei tule?“

„Paistab, et mitte. Kuule, misasi see läbi telefoni niiviisi lõhnab?“

Naine naeris. Uskumatu, kuidas ta oskas alati naerda.

„See, millest sa ilma jääd, poja.“

„Something special?“

„Nothing special, aga midagi väga maitsvat. Pane nüüd hästi tähele: sinu toodud taromugulad, mida keetsin kastmes, kuhu lisasin parajalt küüslauku ja pomerantsi; eilsest jäänud sealihalõigukesed, mõtle vaid, need on marinaadis seistes hästi maitsestunud, igaühele lausa kaks tükki; mustad oad lähevad parasjagu kenasti pehmeks, nagu teile meeldib, need küpsevad väga maitsvaks, lisan neile nüüd sortsu Argentina oliiviõli, mis ma poest ostsin; keerasin riisi juba väiksema tule peale, panin sellele küüslauku, nagu su nikaraagualasest sõber õpetas. Ja salatiks on tomat, redised ja lehtsalat. Magustoiduks muidugi kookospuding kohupiimaga … Kas suu jookseb juba vett, Krahvikene?“

„Olgu ma neetud, Jose,“ nentis Krahv, kes tundis oma vaevatud kõhus korinat. Ta armastas kogu hingest rikkalikult süüa, andnuks sellise menüü eest lausa hinge ära ja teadis, et Josefina valmistas lõunasööki spetsiaalselt talle ja Kõrendile, aga tema pidi sellest ilma jääma. „Tead, aitab küll, ma ei taha enam sinuga rääkida. Anna mulle Kõrendit, ärata ta üles, ajagu ennast püsti, kuradi joodik selline …“

„Ütle, kes on su sõbrad …“ naeris Josefina ja pani telefoni kõrvale. Krahv tundis naist kakskümmend aastat, kuid polnud isegi halvimatel aegadel näinud teda käega löömas või alla andmas. Krahv armastas ja imetles teda mõnikord isegi tugevamalt kui oma lihast ema, keda ta polnud eales nii omaks pidanud ega usaldanud kui mitte enam nii kõrendist Carlose ema.

„Räägi,“ ütles Kõrend madalal venival häälel, mis kõlas vististi sama kohutavalt, nagu oli kõlanud tema enda oma, kui Vana oli ta üles ajanud.

„Löön sul pea selgeks,“ teatas Mario muiates.

„Kurat, seda oleks küll vaja, sest ma olen omadega läbi. Pea meeles, metslane, et eilne ei lähe enam kunagi kordamisele, vannun su ema nimel.“

„Pea valutab?“

„See on ainus, mis mul ei valuta,“ vastas Kõrend. Mario teadis, et sõbral ei valuta kunagi pea: ta võis iga kell ära juua mis tahes koguse alkoholi, juua segamini magusat veini, rummi ja õlut ja end maani täis võtta, kuid pea ei valutanud tal eales.

„Hüva, täna hommikul helistati …“

„Töö juurest?“

„Täna hommikul helistati töö juurest,“ jätkas Krahv, „et anda mulle üks pakiline juhtum. Teadmata kadumine.“

„Ära jama, kas Baby Jane läks jälle kaduma?“

„Irvita pealegi, semu, sa ei usu oma kõrvu. Teadmata kadunud isik pole keegi muu kui üks aseministri pädevusega tegevdirektor, kes on pealekauba sinu sõber. Ta nimi on Rafael Morín Rodríguez.“ Pikk vaikus. Lõin teda allapoole vööd, mõtles Krahv. Ta ei öelnud isegi, et käigu ma kuradile.

„Kõrend?“

„Käi kuradile. Mis juhtus?“

„See juhtuski, läks kaotsi, kadus kaardilt, haihtus õhku, keegi ei tea, kus ta on. Tamara tegi õhtul avalduse, kuid tegelinski pole ikka veel välja ilmunud.“

„Ja kuulda pole midagi?“ Iga küsimus kruvis pinget, Krahv nägi vaimusilmas Kõrendi näoilmet ja seletas sõbra kohkunud hüüatuste kiuste Rafael Moríni juhtumi üksikasju. „Mis sa nüüd ette võtad?“ uuris Kõrend, kui oli infot seedinud.

„Seda, mida tavaliselt. Mul pole veel tulnud ühtki head mõtet. Küsitlen inimesi või midagi, nagu ikka, ma ei tea.“

„Nii et selles, et sa lõunale ei tule, on süüdi Rafael?“

„Tead, kui see juba jutuks tuli, siis ütle Josele, et ta minu portsjoni tallele paneks ega annaks seda mõnele purunäljasele tainapeale, kes teile sinna sisse astub. Kui täna lõpetan, tulen kohe sinu juurde.“

„Hoia mind siis kursis.“

„Hoian sind kursis. Nagu võid arvata, saan Tamaraga kokku. Kas saadan talle sinu poolt tervisi?“

„Ja minu õnnesoovid, sest uue aastaga algas tal uus elu. Tead, sa pead pärast rääkima, kas see kaksik on ikka sama kenake. Õhtul näeme.“

„Oota,“ torkas Krahv vahele. „Kui su pea selgineb, mõtle selle jama üle pisut järele ja pärast räägime.“

„Mis ma sinu arvates siis tegema hakkan? Mille üle mul veel mõelda on? Pärast räägime.“

„Head isu, vennas.“

„Ütlen mutile su tervitused edasi,“ lausus Kõrend, pani toru ära ja Mario Conde leidis, et elu on üks igavene hädaorg.