Читать книгу KGB - Leonid Mletšin - Страница 2

Mitte keegi kogu Venemaal ei suutnud alguses vääriliselt hinnata dekreeti Tšekaa(BMK) loomise kohta. Kuid need kolm tähte said 20. sajandi üheks kuulsamaks lühendiks.

Esimestel kuudel pärast revolutsiooni oli muuseas tekkinud teisigi komisjone ja komiteesid, mis külvasid hirmu. Ülevenemaaline Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon loodi peamiselt selleks, et tulla toime ametnikearmeega, mis boikoteeris uut võimu. Peagi hakati aga kogu riigis õudusega rääkima „nahkmantlis meestest”.

Tšekaa töötajad kandsid musti nahkmantleid: neile jagati välja lenduritele ette nähtud vormiriietus. See oli Antanti kingitus, mille bolševikud olid avastanud Petrogradi sõjaväeladudes. Nahkjoped ei meeldinud tšekistidele mitte seepärast, et nad oleksid ette aimanud, et nahk läheb moodi. Asi oli palju lihtsam: nahkmantlites ei olnud täisid. Neil aastail oli see aga väga oluline, sest täid levitasid tüüfust, mis tappis inimesi nii rindel kui ka tagalas.

1918. aasta jaanuaris kirjutas tuntud kirjanik Zinaida Hippius päevikusse: „See kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise komitee seal Gorohhovaja tänavas on väga kummaline ja hirmuäratav. Kogu märatsemine saab alguse sealt… Vasakpoolsed esseerid tunnistasid eravestluses, et maja Gorohhovaja tn. 2 olevat nende „ohranka”. Mõistagi töötavad seal juba ka endise valitsuse kogenumad nuhid. Iga päev nuputatakse seal välja mingeid „vandenõusid”.”

Peterburis, Gorohhovaja tänava ja Admiraliteedi prospekti nurgal seisab tänase päevani hoone, kuhu 1917. aasta detsembris asus Ülevenemaaline Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon. Praegu asub seal muuseum, kus kõik on taastatud nii, nagu see nägi välja siis, kui seal töötas Tšekaa esimees Felix Edmundovitš Dzeržinski.

Enne revolutsiooni oli seal olnud Peterburi linnapea kantselei, esimestel päevadel pärast Oktoobrirevolutsiooni pidas seal istungeid linna kaitsmise erakorraline komisjon, mida juhatas tulevane marssal ja riigikaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov. Siis näis Vorošilov olevat palju tähtsam ja ohtlikum mees kui Felix Dzeržinski.

Peamine ülesanne

Kelleks kõigeks teda küll on nimetatud! Ratsaväelase sinelis kitsehabemega timukaks. Vereimejaks. Maniakiks. Sadistiks. Kes ta aga tegelikult oli? Dzeržinski sündis 1877. aasta 30. augustil Vilno kubermangus Ošmjani maakonnas Dzeržinovo mõisas (praeguse Minski oblasti Stolbtsovo rajoonis) väikeaadliku peres. Tema emal Helenel oli kaheksa last – Aldona, Stanislaw, Kazimir, Jadviga, Ignatius, Wladislaw, Felix ja Wanda. Räägitakse kohutavat pärimust. Kord otsustasid Felix ja Stanislaw märki lasta, kui äkki jooksis sinna nende väike õde Wanda… Ta oli siis neljateistkümneaastane. Kumma kuul tema tappis – kas Felixi või Stanislawi oma – see jäigi selgusetuks. 1917. aastal tapsid bandiidid Stanislaw Dzeržinski. Ta töötas sel ajal pangas ja oli teel koju, kui ta röövimise eesmärgil tapeti. Felix õppis gümnaasiumis, kuid ei lõpetanud õpinguid. Kaheksateistkümneaastaselt astus ta sotsiaaldemokraatliku ringi liikmeks, seejärel parteisse „Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia”. Sellest hetkest kuni 1917. aastani tegeles ta vaid parteitööga. Ta oli elukutseline revolutsionäär, nagu seda tegevust tookord nimetati.

1897. aastal arreteeriti ta esimest korda ning saadeti kolmeks aastaks asumisele Vjatka kubermangu. Aasta pärast ta põgenes, tuli tagasi Vilnosse, suundus edasi Varssavisse, kus agiteeris töölisi, et need astuksid sotsiaaldemokraatlikku parteisse.

1900. aasta alguses arreteeriti ta uuesti. Istus kinni Varssavi tsitadellis ja Siedltse vanglas. 1902. aastal saadeti ta viieks aastaks Siberisse. Teel sinna ta põgenes ja läks salaja välismaale – neil aastail polnud see kuigi raske. Kuid tuli peagi jälle tagasi. 1905. aasta suvel arreteeriti ta uuesti. Siis aga puhkes revolutsioon, sügisel laienes oktoobris antud amnestia ka temale. 1906. aasta lõpus arreteeriti ta järjekordselt, kuid lasti kautsjoni vastu vabaks.

Aasta pärast arreteeriti ta jälle, tema üle peeti kohut ja ta saadeti Siberisse, Jenissei kubermangu. Peagi põgenes ta ka sealt, seejärel töötas Poolas.

Põgenenud asumiselt, kirjutas ta päevikusse: „Elu on selline, et tuleb tunnetest jagu saada ja allutada need kainele arvestusele.” Revolutsiooni nimel sundis ta end loobuma ka armastatud naisest.

Ta arreteeriti taas 1912. aastal ja võeti nüüd juba tõsiselt käsile: saadeti kolmeks aastaks sunnitööle. Sunnitööl oli ta Orjolis. Kui tähtaeg täis sai, toimetati ta Moskvasse, et seal tema üle vanade asjade eest kohut mõista. Talle määrati veel kuus aastat sunnitööd. Seda aega ta enam ära istuma ei pidanud: nagu kõik poliitvangid, nii vabanes ka Dzeržinski pärast Veebruarirevolutsiooni.

Dzeržinski võttis osa bolševike partei keskkomitee 1917. aasta 10. oktoobri ajaloolisest istungist Petrogradis, kus langetati otsus hakata valmistuma relvastatud ülestõusuks. Just Dzeržinski tegi sel päeval ettepaneku, et poliitiliseks juhtimiseks tuleks kõige lähemal ajal luua keskkomitee liikmetest poliitiline büroo. Dzeržinski ettepanek meeldis asjaosalistele: poliitbüroo eksisteeris kuni 1991. aasta augustini.

Nädal enne bolševike revolutsiooni avaldas Gorki ajalehes Novaja Žizn artikli „Ei saa vaikida!” Ta nõudis bolševikelt kinnitust, et nad ei kavatse alustada ülestõusu. Kirjanik hoiatas, et kui see peaks algama, siis „pääsevad valla rahva kõige tumedamad instinktid, mida on õhutanud armetu elu, poliitika valelikkus ja räpasus, ja inimesed, kes ei suuda lämmatada oma elajalikku rumalust, võivad hakata üksteist tapma”. Bolševikud tõrjusid Gorki hoiatuse nördimusega tagasi.

Dzeržinski kinnitati Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liikmeks ja Oktoobrirevolutsiooni juhtiva sõjalis-revolutsioonilise parteikeskuse liikmeks. 24. oktoobril pidi tema juhtima postkontori ja telegraafi vallutamist. Ajutine Valitsus vastupanu ei osutanud. Võim läks bolševike kätte.

Dzeržinski vastutas Smolnõi kaitse eest. Smolnõi komandandina kirjutas ta välja sissepääsuloa ameerika ajakirjanikule John Reedile, kelle sulest ilmus peagi maailmakuulsaks saanud raamat Oktoobrirevolutsiooni kohta: „Kümme päeva, mis vapustasid maailma”.

20. detsembril sai Dzeržinski endale peamise ülesande – luua Tšekaa ja asuda seda juhtima.

„Õigus maha lasta on Tšekaa jaoks erakordselt tähtis”

Dzeržinski, kes oli üksteist aastat vanglas ja sunnitööl viibinud, teadis teistest paremini, kuidas represseerimisaparaat tegutseb. Millist õppust ta oli oma kogemustest saanud? Ühest küljest ta põlastas laskumist tsaariaegse ohranka tasemele ja vihkas provokaatoreid. Teisest küljest – ta mäletas hästi, kui kergesti oli temal ja ta kaaslastel õnnestunud tsaari politseinikke ja vangivalvureid petta, ta ei tahtnud korrata oma vastaste vigu.

18. veebruaril 1918 otsustati Tšekaa kolleegiumi istungil kasutada „salajasi kaastöölisi vaid spekulatsiooni vastu võitlemiseks, poliitiliste vastaste suhtes selliseid võtteid ei kasutata. Võitlust peetakse puhtalt, ideelises koostöös nõukogulike elementidega.”

Täpselt kuu aja pärast võeti sama kolleegiumi järjekordsel istungil vastu määrus, mis keelas Tšekaal kasutada provokatsioone. Kuid üllad kavatsused haihtusid kokkupuutes tegelikkusega.

Dzeržinskit on peetud diletandiks, kuid just tema oli see, kes rakendas vangistatute „töötlemist” otse vangikambris. Vangistatute juurde pandi agente, kes uurisid välja selle, millest arreteeritud ülekuulamistel ei rääkinud. Selliseid „peibutusparte” kasutatakse ka tänapäeval.

Poliitiliste süüdistuste uurimine põhines juba algusest peale agentide ja provokaatorite sokutamisel vastase ridadesse. Tegelikku kohtulikku uurimist ei toimunudki, selleks polnud ei aega ega oskusi, seetõttu nõuti uurijatelt, et nad saavutaksid süüaluselt ülestunnistuse. Pealekaebajaid, informeerijaid ja salaagente peeti uurimise peamisteks vahenditeks.

Dzeržinski ei pidanud Tšekaad eriteenistuseks, poliitiliseks politseiks ega vastuluureametiks. Tema nägi selles erilist organit, millele on antud õigus vaenlasi hävitada. Ta kirjutas: „Tšekaa töötajad on revolutsiooni sõdurid, nemad ei saa tegutseda spioonide ega jälitajatena: sotsialistid selliseks tööks ei sobi. Tšekaa taolist võitlusorganit ei saa panna täitma politsei ülesandeid. Õigus maha lasta on Tšekaa jaoks erakordselt tähtis.”

Tšekaa kohalike organite konverentsil, mis toimus 12. juunil 1918, võttis partei fraktsioon vastu järgmise otsuse:

„1. Tuleb kasutada salajasi kaastöölisi.

2. Monarhistide, kadettide, parempoolsete esseeride ja menševike silmapaistvad ja aktiivsed juhid tuleb käibelt kõrvaldada.

3. Tuleb võtta arvele ja hakata jälgima kindraleid ja ohvitsere, võtta vaatluse alla Punaarmee, selle juhtivkoosseis, ka klubid, ringid, koolid jne.

4. Silmapaistvad ja ilmselgelt kindlaks tehtud kontrrevolutsionäärid, spekulandid, röövlid ja altkäemaksuvõtjad tuleb maha lasta.

5. Provintsis tuleb tõkestada kodanliku, kokkuleplasliku ja bulvariajakirjanduse levik.

6. Teha ettepanek KK-le kutsuda Petrogradi Tšekaa juhi kohalt tagasi sm. Uritski, asendada ta kindlameelsema ja otsustusvõimelisema seltsimehega, kes suudaks kindlalt ja vankumatult järgida nõukogude võimule ja revolutsioonile hukatuslike vaenulike elementidega halastamatu võitlemise ja nende elementide kõrvaldamise taktikat…”

Moissei Solomonovitš Uritski, kelle kõrvaldamist Petrogradi Tšekaast parteilastest tšekistid taotlesid, oli bolševike seas väga lugupeetud isik. Ta oli hulk aastaid vanglas ja asumisel olnud, emigratsioonis oli ta olnud lähedalt seotud Trotskiga.

25. oktoobril 1917 määrati Uritski komissariks välisministeeriumi juurde. Juba järgmisel hommikul saabus ta välisministeeriumisse ning vestles diplomaatidega. Diplomaatiaga tegeles ta siiski vaid paar päeva, ta määrati uude ametisse, juhtima Venemaa Asutava Kogu valimiste korraldamise erakorralist komisjoni. 1918. aasta veebruaris kinnitati ta Petrogradi revolutsioonilise kaitse komitee liikmeks, märtsist juhtis ta Petrogradi Tšekaad.

Uritski oli üks väheseid bolševikke, kellele töö Tšekaas oli vastumeelne, ta ei tahtnud võtta endale represseerimise pattu, erinevalt tšekistide juhtide järgnevatest põlvkondadest, kes olid oma tegevuse üle uhked. Saanud Petrogradi Tšekaa etteotsa, saavutas ta kohe, et võeti vastu otsus, mis keelas isegi nende inimeste mahalaskmise, kes olid toime pannud väga raskeid kuritegusid. See põhjustaski tema kolleegide rahulolematuse.

Umbes kuu aega hiljem laskis üliõpilasest esseer Leonid Kanegisser Uritski maha. Järgmisel päeval, 30. augustil 1918, tulistati Moskvas Leninit, pärast seda, kui ta oli esinenud Michelsoni tehase juures korraldatud miitingul.

Kahtlusalune võeti kinni sündmuspaigal. See oli 28-aastane Fanja Roidman, noor naine silmapaistva revolutsioonilise elulooga. Kuueteistkümneaastasena oli ta liitunud anarhistidega ja võtnud endale uue perekonnanime – Kaplan. 1906. aastal oli ta korraldanud Kiievis pommiplahvatuse, sai seal ise haavata ja mõisteti alatiseks sunnitööle.

Juurdlus lõpetati rekordiliselt lühikese ajaga. Kaplani süüs ei kahelnud keegi. Kremli komandant Malkov isiklikult laskis ta maha. Naise surnukeha põletati. Viimastel aastatel on hakatud kahtlema Kaplani osavõtus atentaadist Leninile. Ekspertide arvates ei oleks poolpime naine kuidagi suutnud Leninile pihta saada. Ka jäi kindlaks tegemata, kelle ülesandel ta tegutses.

Vaatamata katsetele korraldada uus juurdlus, jäid selle kallaletungi tegelikud asjaolud lahendamata saladuseks, samamoodi nagu president John Kennedy tapmise asjaolud. Võib ju olla, et Fanny Kaplan Leninit tõepoolest tulistas. Kuid tõde pole enam võimalik kindlaks teha…

Pärast Uritski tapmist ja atentaati Leninile kuulutati välja punane terror. Pealegi olid Inglise väed juba 4. augustil 1918. aastal Arhangelskis maabunud. Ka see sundis bolševikke rakendama kõige karmimaid vastuabinõusid.

Seejärel lasti Petrogradis maha 500 inimest, teist samapalju võeti pantvangi. Pantvangide nimekiri avaldati ajalehes Krasnaja Gazeta 1918. aasta septembris ilmunud artiklis „Vastus valgele terrorile”.

Petrogradi Nõukogu otsustas: „Aitab sõnadest: me anname oma juhid tööliste ja punaarmeelaste kaitse alla. Kui meie juhtide peast langeb kas või üks juuksekarv, siis me hävitame need valgekaartlased, kes on meie käes, me hävitame kogu kontrrevolutsiooni juhtkonna.”

Krasnaja Gazeta kirjutas: „Vana ohvitserkond, see valgekaartlike ülestõusude põhiline kaader, ei ole kuigi arvukas. Ja kui revolutsioon nõuab ning kui vana ohvitserkond ei loobu arututest katsetest saada tagasi oma privileege ja tsaari, siis see hävitatakse täielikult, välja arvatud need vähesed ausad ohvitserid, kes on lõpetanud nendega suhtlemise.”

Siseminister Grigori Petrovski saatis kõigile kohalikele võimuorganitele telegrammiga ringkirja: „Massilise terrori rakendamine kodanluse vastu on seni jäänud vaid sõnadeks. Tuleb teha lõpp tölplusele ja lohakusele. Sellele kõigele tuleb teha lõpp. Teeme kõigile nõukogudele ettekirjutuse arreteerida viivitamatult parempoolsed esseerid, suurkodanluse esindajad ja ohvitserid ning hoida neid kinni pantvangidena.”

Algasid massilised arreteerimised. Kinni võeti kõik, kes äratasid kahtlust. Kuid tol ajal oli mõnikord võimalik saavutada, et arreteeritu vabastati, kui osati leida võti mõne mõjuka inimese jaoks või kui uurija juhtus olema leebe…

Neil päevil arreteeriti ka tuntud tsaariaegne diplomaat Vladimir Lopuhhin. Ta viidi Gorohhovaja tänava majja. Tšekaa uurija lausus endisele diplomaadile:

„Istuge. Mis te, isand, nende spekulantidega sehkendate? Jätke see. Tegelge millegi muuga.”

Lopuhhin vastas, et oli sattunud sellesse seltskonda täiesti juhuslikult. Seepeale lausus uurija:

„Olgu, ma lasen teid vabaks. Kuid ma olen väsinud ja näljane, aga pean kirjutama valmis teie ülekuulamise protokolli. Kas tahate, teeme nii: ma lähen koju sööma, teie istuge minu toolile ja kirjutage see protokoll ise valmis? Kuulake ennast ise üle, selle näidise järgi, mis siin on.”

Lopuhhin kirjutas võltsülekuulamise protokollid nii enda kui ka oma sõprade kohta. Uurija tuli tagasi, vaatas protokollid üle ja lasi nad kõik vabaks.

Juhtus selliseidki asju…

Koos Trotskiga

Bolševike valitsuse esimene kriis tekkis sakslastega peetava sõja tõttu. Dzeržinski ja Lenini vaated lahknesid selles küsimuses järsult.

Juhindudes bolševike kõige olulisemast lubadusest – lõpetada sõda – tegi välisasjade rahvakomissar Lev Trotski 7. novembril kõigile sõdivatele riikidele ettepaneku sõlmida rahu. Diplomaatilises noodis, mille ta liitlasriikide saadikutele läkitas, öeldi: „Käesolevaga on mul au teatada Teile, härra suursaadik, et Ülevenemaaline Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kongress moodustas 26. oktoobril Venemaa vabariigi uue valitsuse, nimetades selle Rahvakomissaride Nõukoguks. Selle valitsuse esimees on Vladimir Iljitš Lenin. Välisasjade juhtimine tehti ülesandeks mulle kui välisasjade rahvakomissarile.

Juhtides teie tähelepanu Ülevenemaalisel Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu kongressil heaks kiidetud ettepaneku tekstile anneksioonideta ja kontributsioonideta vaherahu ja seejärel demokraatliku rahu sõlmimise kohta, juhindudes rahvaste enesemääramisest, on mul au paluda Teid võtta seda dokumenti kui vormilist ettepanekut sõlmida kõikidel rinnetel viivitamatult vaherahu ning alustada kohe ka rahuläbirääkimisi…”

Inglise ja Prantsuse suursaadikud ignoreerisid Trotski pöördumist: nad ei uskunud, et bolševike valitsus suudab kauaks püsima jääda. Antanti riigid keeldusid läbirääkimistest. Kuid Saksamaa ja Austria-Ungari olid selleks valmis: nad olid sõda kaotamas ning tahtsid sõlmida idas separaatrahu, et jätkata sõda läänes.

22. novembril kirjutas Trotski alla kokkuleppele, millega sõjategevus rinnetel peatati.

Trotski pidas sakslaste röövellikke nõudmisi enda jaoks mõeldamatuks ja Venemaa jaoks häbistavaks. Ta seletas, et rahu võib sakslastega sõlmida vaid jõule alludes ja alles siis, kui olukord muutub väljapääsmatuks. Kuid ka sõda pole võimalik jätkata, sest soldatid peavad pääsema koju. Nii ei arvanud mitte ainult Trotski, vaid ka Lenin.

Võitlus sakslastega sõlmitava rahu pärast ei käinud mitte Trotski ja Lenini vahel, vaid ühelt poolt Lenini ja Trotski ja teiselt poolt suurema osa parteiliikmete vahel, kes nõudsid sõja jätkamist kõigest hoolimata. Viimaste hulgas oli ka Dzeržinski.

Lenini plaan oli läbirääkimisi võimalikult kaua venitada, hoidudes seejuures rahu sõlmimast.

24. jaanuaril 1918. aastal võeti keskkomitee istungil häälteenamusega vastu Trotski määratlus: „Me katkestame sõjategevuse, rahu ei sõlmi, kuid oma väed demobiliseerime.” Kahe päeva pärast kinnitati see otsus bolševike partei keskkomitee ja nende liitlase, vasakpoolsete esseeride partei keskkomitee ühisel istungil.

10. veebruaril teatas Trotski Brest-Litovskis sakslastega ja austerlaste-ungarlastega toimunud läbirääkimistel:

„Oodates seda meie arvates lähemas tulevikus saabuvat aega, mil kõigi maade rõhutud klassid võtavad võimu oma kätte, nagu seda tegi Venemaa rahvas, viime oma sõjaväe ja oma rahva sõjast välja.

Meie künnimehest sõdur peab pääsema oma künnimaa juurde, et juba sel kevadel rahulikult harida maad, mille revolutsioon mõisnikelt ära võttis ja talupoegadele andis.

Meie töölisest sõdur peab naasma oma töökotta, et valmistada seal loova töö vahendeid ja rajada koos kündjatega uut sotsialistlikku majandust, mitte selleks, et toota hävitusvahendeid…

Me ei saa vene revolutsiooni nimel kirjutada alla tingimustele, mis toovad kaasa rõhumist, muret ja õnnetust miljonitele inimestele.

Saksamaa ja Austria-Ungari valitsus tahavad valitseda maid ja rahvaid, õigustades seda sõjaliste vallutustega. Tehku nad seda siis avalikult. Meie ei saa anda õnnistust vägivallale. Me väljume sõjast, kuid me oleme sunnitud keelduma rahulepingu allkirjastamisest.”

Lenini ja Trotski arvestus oli siiski vale: saksa väed asusid pealetungile. Kartes, et sakslased võivad vallutada Petrogradi ja Moskva, nõudis Lenin, et rahu tuleb sõlmida iga hinnaga. Dzeržinski polnud sellega nõus ja kirjutas koos rühma keskkomitee liikmetega avalduse sakslastega sõlmitava rahu vastu, pidades seda kapituleerumiseks.

Kuid nagu Dzeržinski ise märkis, oli võitlus kolmel rindel – saksa imperialismi vastu, vene kodanluse vastu ja „Lenini juhtimisel tegutseva proletariaadi osa vastu” – isegi ohtlikum kui rahu sõlmimine. Rahu poolt ei saanud Dzeržinski põhimõtteliselt hääletada, seepärast jäi ta lõpphääletamisel koos Trotskiga erapooletuks. See võimaldas võtta vastu Lenini resolutsiooniprojekti.

3. märtsil 1918. aastal kirjutati Brest-Litovskis alla rahulepingule ühelt poolt Nõukogude Venemaa ja teiselt poolt Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi vahel.

27. augustil kirjutati Berliinis alla lisakokkuleppele, mille järgi tuli Saksamaale maksta tohutut kontributsiooni. Selle kokkuleppe jõudis Venemaa suures osas ka täita. Kõik territooriumid, mis Saksamaa oli sõja lõpuks vallutanud, läksid sama aasta sügisel, kui Saksamaal puhkes revolutsioon, tagasi Venemaale, kuid kontributsioonina loovutatud kuld jäigi Saksamaale.

Ametist kõrvaldatud

Rahu sõlmimise üle avaldasid kõige suuremat rahulolematust vasakpoolsed sotsialistid-revolutsionäärid, bolševike ainsad poliitilised liitlased. Esialgu hindas Lenin kõrgelt liitu esseeridega, sest neid toetasid talupojad. Kuid pikkamööda see koostöö hääbus, esseerid eemaldusid bolševikest üha kaugemale. Pärast seda, kui esseerid olid valitsusest lahkunud, jäid nad veel vaid Tšekaasse ja sõjaväkke.

4. juulil 1918 avati Moskvas V Nõukogude kongress. Sõjanduse ja merenduse rahvakomissar Trotski nõudis, et lastaks maha kõik, kes demarkatsioonijoonel sooritavad vaenulikke tegusid sakslaste vastu: kui rahu on juba alla kirjutatud, siis pole enam vaja sakslasi pidevalt provotseerida.

Esseerid, kes nõudsid sõja jätkamist sakslaste vastu, leidsid, et Trotski sõnad käivad nende pihta. Esseeride partei keskkomitee liige Boriss Kamkov, kes oli ka Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee (VTsIK) esimehe asetäitja ja kõndis ringi, püstol vööl, sõimas raevukalt Saksamaa suursaadikut krahv Wilhelm Mirbachi ning nimetas bolševikke saksa imperialismi kannupoisteks. Kamkov, kes väljendas talupoegliku esseeride partei seisukohta, ütles bolševikele: „Teie toitlussalgad ja teie kehvikute komiteed me viskame nattipidi külast välja.”

6. juuli keskpäeval lahkusid esseeride keskkomitee liikmed demonstratiivselt Suurest Teatrist, kus toimus Nõukogude kongress, ning kogunesid vasakpoolseid esseere toetava ratsaväesalga staapi, mis asus Bolšaja Trjohsvjatitelskaja põiktänavas.

Samal päeval kell kaks läksid Tšekaa töötajad Bljumkin ja Andrejev Saksamaa saatkonda. Nad esitasid mandaadi, millel oli Dzeržinski allkiri ja Tšekaa pitser, ning nõudsid kokkusaamist saadik Mirbachiga. Kui saadik nende juurde tuli, tapsid nad tema.

Tunni aja pärast helistas Lenin Dzeržinskile ning teatas saadiku tapmisest: tol ajal polnud Tšekaa veel kõikvõimas ja sai paljusid asju teada hilinemisega.

Impulsiivne Dzeržinski sõitis viivitamatult saatkonna juurde, sealt edasi talle alluvasse Tšekaa väesalka, mida juhtis vasakpoolne esseer Popov, sest arvas, et seal võivad ennast varjata ka Mirbachi tapjad. Kuid Popov mitte ainult ei keeldunud Bljumkinit ja Andrejevit Tšekaa esimehele Dzeržinskile välja andmast, vaid arreteeris koguni Felix Edmundovitši enda.

Pärast esseeride mässu mahasurumist korraldati juurdlus, millega seoses Dzeržinski ajutiselt loobus Tšekaa esimehe volitustest, võttis need aga sama aasta augustis endale tagasi.

Nende kahe kuu jooksul täitis esimehe kohuseid Janis Peters, kes oli tsaariajal vangis istunud. Hiljem oli ta Tšekaa esindaja Turkestanis, 1930. aastal suunati OGPU-st parteitööle, 1938. aastal lasti ta maha. Ringkirjas nr. 47, millele kirjutas alla Janis Peters, öeldi, et „oma tegevuses on Tšekaa täiesti sõltumatu, ta korraldab läbiotsimisi, arreteerimisi ja mahalaskmisi, andes tagantjärele aru Rahvakomissaride Nõukogule ja Ülevenemaalisele Kesktäitevkomiteele”.

Lenini korraldusel kuulati 10. juulil üle ka Dzeržinski ise: ka tema oli kahtluse all, sest mässus olid osalenud tema alluvad. Ja pealegi, kuidas võis ta mitte märgata, et lausa tema silme all valmistuti tapma Saksamaa saadikut ja on küpsemas mäss? Dzeržinski seletas ülekuulamisel:

„Juuni keskpaiku sain ma Saksamaa saatkonna kaudu kinnituse kuuldustele kavandatavast rünnakust saatkonna töötajate vastu ja mässust Nõukogude võimu vastu.

Saksa saatkonna töötajad andsid meile aadressid, kust võivat leida kuritegelikke üleskutseid ja ka vandenõulasi. Määrasin seda asja uurima seltsimehed Petersi ja Lacise. Komisjoni korraldatud läbiotsimised ei andnud mingeid tulemusi. Juuni lõpus laekus mulle täiendavat materjali vandenõu ettevalmistamise kohta… Ma jõudsin järeldusele, et keegi šantažeerib meid ja ka Saksamaa saatkonda.”

Mandaadil, mille Bljumkin saatkonnas esitas, oli Dzeržinski allkiri võltsitud, pitser aga ehtne. Dzeržinski selgitas asja: „Aleksandrovitš lülitati komisjoni koosseisu möödunud aasta detsembris esseeride kategoorilisel nõudmisel. Tema käes oli hoiul suur pitsat, millega kinnitatigi see dokument, millele olevat alla kirjutanud mina ning mida Bljumkin ja Andrejev mõrva sooritamiseks kasutasid. Bljumkin võeti komisjoni liikmeks vasakpoolsete esseeride keskkomitee soovitusel.”

Oma tegutsemisest mässupäeval rääkis Dzeržinski nii:

„Krahv Mirbachi tapmisest sain ma otseühendusliini kaudu teada Rahvakomissaride Nõukogu esimehelt 6. juulil kella kolme paiku päeval. Sõitsin otsekohe koos relvastatud salga, uurijate ja komissariga saatkonda, et organiseerida mõrtsukate jälitamist.

Leitnant Miller võttis mind vastu kibedate etteheidetega: „Mida te nüüd ütlete, härra Dzeržinski?” Mulle näidati mandaati, millel oli minu allkiri…

Seejärel sõitsin koos kolme kaaslasega (Trepalovi, Belenki ja Hrustaljoviga) väesalka, et tõde välja selgitada ja Bljumkin arreteerida. Staabiruumis oli umbes 10–12 madrust. Popov sisenes ruumi alles siis, kui meilt olid relvad ära võetud, ta hakkas esitama süüdistusi, et meie kirjutavat oma dekreete „Tema Hiilguse krahv Mirbachi käsul”…”

Niisugust käitumist hinnati vasakpoolsete esseeride mässuna. Bolševikud arreteerisid kogu nende fraktsiooni Nõukogude kongressil. Vastuseks hõivasid relvastatud esseerid telegraafi ja telefonijaama, hakkasid trükkima oma lendlehti, nende keskkomitee liikmed sõitsid sõjaväeosadesse ja tehastesse.

Moskvas ei õnnestunud esseeridel siiski mässu korraldada, töölised ja soldatid suhtusid Bresti rahulepingusse üpris leplikult.

Vasakpoolsete esseeridega liitunud sõjaväelased soovitasid hõivata tormijooksuga Kremli, kuni ülestõusnutel oli veel ülekaal sõjalise jõu osas. Kuid esseeride juhtkond hoidis sõjaväelasi tagasi: nende ülesanne olevat kaitsta staapi! Esseerid tegutsesid otsustusvõimetult, nad kartsid, et otsene võitlus bolševike vastu võib olla kasulik ülemaailmsele kodanlusele.

Vasakpoolsed esseerid tahtsid bolševikele ja saksa väejuhatusele vaid oma tugevust näidata. Neid toetasid nii sõjavägi kui ka talupojad (nõukogude valimistel said nad peaaegu kõik talupoegade hääled), sellega arvestades lootsid nad tõemeeli, et suudavad ka Saksamaal revolutsiooni valla päästa.

Esseerid lähtusid sellest, et välismaise toetuseta pole võimalik Venemaal tõelist sotsialismi rajada. Väites, et Bresti rahu lükkas revolutsiooni puhkemise Saksamaal poole aasta võrra edasi, kirjutas nende juht Maria Spiridonova pärast 6. juuli sündmusi Leninile: „Juulis me ei kukutanud bolševikke, me tahtsime vaid korraldada maailma mastaabis terroriakti, et väljendada kogu maailmale oma protesti meie revolutsiooni lämmatamise vastu. See polnud mäss, vaid pooleldi stiihiline enesekaitse, relvastatud vastuhakk katsele meid arreteerida. Muud midagi.”

Esseeride suhteliselt passiivne hoiak võimaldas bolševikel initsiatiivi enda kätte haarata. Sõja- ja mereväe rahvakomissar Trotski kutsus Moskva lähistelt kohale kaks läti küttide polku, mis olid bolševikele ustavad, lisaks veel soomusautod, ja käskis Popovi staapi suurtükkidest tulistada. Paari tunni pärast tuli vasakpoolsetel esseeridel relvad maha panna.

7. juuli õhtuks oli mäss maha surutud. Lasti maha Dzeržinski asetäitja Tšekaas V. Aleksandrovitš ja 12 Popovi salga võitlejat.

Mirbachi tapjad, Tšekaa rahvusvahelise spionaaži osakonna juhataja Jakov Bljumkin ja tema kaaslane Nikolai Andrejev mõisteti kolmeks aastaks vangi, kuid vabastati enne tähtaja lõppu.

Bljumkin selgitas terroriakti põhjuseid nii:

„Ma olen Saksamaaga separaatrahu sõlmimise vastu, ma arvan, et me peame nurjama selle Venemaa jaoks häbiväärse rahu…

Kuid peale nende, minu kui sotsialisti jaoks üldiste ja põhimõtteliste põhjuste, olid mul veel ka teised motiivid. Mustasajalised, antisemiidid, kes enamikus on ka germanofiilid, olid sõja algusest peale süüdistanud juute saksameelsuses, nüüd panevad nad juutidele vastutuse bolševike poliitika ja sakslastega sõlmitud rahu eest.

Seetõttu omandab juutide protest Venemaa ja tema liitlaste reetmise vastu Brest-Litovskis erilise tähenduse. Mina kui juut ja sotsialist võtan enda peale selle protestiakti elluviimise.”

1919. aasta 19. mail rehabiliteeris VTsIK Bljumkini ja ta võeti Tšekaasse tagasi. Hiljem töötas ta luureorganeis, kuid kümne aastat hiljem, 3. novembril 1929, lasti maha selle eest, et oli välismaal kohtunud Trotskiga, kes selleks ajaks oli juba Venemaalt välja saadetud. See kuritegu oli hullem kui Saksamaa suursaadiku mõrvamine…

Üldiselt suhtuti esseeridesse küllaltki leebelt. Esseerid arvasid, et Lenin tunneb nende vastu sümpaatiat, pidades silmas, et esseer oli olnud ka tema vanem vend Aleksandr, kes 1887. aastal hukati atentaadikatse eest tsaar Aleksander III-le.

Juulimässul olid meie maa ajaloos traagilised tagajärjed. Sotsialistid-revolutsionäärid löödi poliitikast ja riigiaparaadist minema, nad ei saanud enam riigi saatust mõjutada. Hiljem, juba Stalini ajal, hävitati kõik silmapaistvad esseerid, Venemaa talupoegkond jäi ilma oma kaitsjast, nõukogude võim aga muutus ühe partei võimuks ja sai endale täiendava motiivi repressioonide teostamiseks.

Tšekaa muutus relvaks, mille abil hävitati Venemaal peale bolševike kõik teised sotsialistlikud parteid, kuhu 1917. aastal oli kuulunud üle miljoni inimese. Esseerid ja menševikud kuulutati väljaspool seadust olevaiks: nende saatuse määrasid ära Tšekaa salajased instruktsioonid, sotsialistide süüasju kohtutes ei arutatud.

Poliitbüroo tegi tšekistidele ülesandeks „asetada rõhk informaatoritele, siseinformatsiooni kogumisele, et tuua päevavalgele kõik kontrrevolutsioonilised ja nõukogudevastased teod kõigis valdkondades”. Menševikke ja sotsialiste-revolutsionääre hävitati metoodiliselt. Viimased neist lasti maha 1941. aasta 11. septembril Orjoli lähedal asuvas metsas. Need olid juba vanaätid ja eidekesed, kuid Stalin kartis neid ikka veel.

Orjoli vanglas lõpetasid oma elutee paljud esseeride juhid. Nende seas oli ka legendaarne Maria Aleksandrovna Spiridonova. 20-aastane Spiridonova, kes tookord kuulus esseeride Tambovi löögirühma, haavas 29. jaanuaril 1906 revolvrilasuga surmavalt sandarmipolkovnik Luženovskit, kes oli halastamatult maha surunud Tambovi piirkonnas puhkenud talurahvarahutusi. Spiridonova mõisteti surma poomise läbi, kuid see karistus asendati eluaegse sunnitööga.

Pärast Veebruarirevolutsiooni sai Spiridonovast vasakpoolsete esseeride juht. 1917. aastal peeti teda Venemaa kõige populaarsemaks ja mõjuvõimsamaks naisterahvaks. Ka tema lasti maha 11. septembril 1941. Ta kaotas kõik, ka vabaduse, sest oli olnud koostöö vastu sakslastega, vähe sellest, ta tapeti, kuna kardeti, et ta võiks minna üle sakslaste poole!

„Lockharti kohtuasi”

Oskuslikult tegutsenud agendid ja provokaatorid aitasid Felix Dzeržinskil 1918. aastal likvideerida Venemaal tegutsenud lääneriikide luurevõrgu.

1918. aasta suvel paljastati Moskvas „saadikute vandenõu”, kuigi mingeid saadikuid Moskvas ei olnudki: mitte keegi kogu maailmas ei tunnustanud veel Nõukogude Venemaad.

Peamiseks vandenõulaseks peeti Briti diplomaati Robert Bruce Lockharti. Ta oli pärast revolutsiooni Moskvasse saadetud, et seada sisse mitteametlikud suhted bolševikega. Ta sõlmiski üsna lähedased suhted esimese välisasjade rahvakomissari Trotskiga ning tema asetäitja ja hilisema mantlipärija Georgi Tšitšeriniga.

Lockhart on meenutanud, et elas tookord kõrvuti meestega, kes töötasid kaheksateist tundi ööpäevas, kes olid haaratud samasugusest eneseohverduse ja asketismi vaimust nagu puritaanlased ja varased jesuiidid.

Kuid Inglismaal suhtuti Lockharti teadetesse skeptiliselt, tema informatsiooni ei usutud. Keegi Briti välisministeeriumi ametnik on öelnud: „Võimalik, et härra Lockhart andis meile kõlbmatuid nõuandeid, kuid meid ei saa süüdistada selles, et me oleksime neid järginud.”

Ka sel raskel ajal elas Lockhart Moskvas mõnusat elu, suurema osa ajast veetis ta oma kuulsa armukese paruness Budbergi juures.

Robert Bruce Lockhart on meile jätnud huvitava kirjelduse Tšekaa esimehest: „Dzeržinski oli korrektsete maneeride ja rahuliku kõnelaadiga mees, kuid huumorimeel puudus tal täiesti. Kõige tähelepanuväärsem oli tema silmavaade. Silmad olid sügaval pealuus, neist helkis vastu fanatismi külm leek. Ta ei pilgutanud kunagi silmi. Tema silmalaud tundusid olevat halvatud.”

Lockharti kuulas üle Janis Peters, kes tol ajal oli Tšekaa esimehe asetäitja.

Lockhart on kirjutanud: tõestamaks, et teda oli revolutsioonieelse Venemaa vangikambreis piinatud, näitas Peters talle oma sõrmeküüsi. Tema käitumises ei reetnud miski seda ebainimlikku koletist, kelleks teda muidu peeti. Peters rääkis Lockhartile, et iga surmaotsusele antud allkiri tekitavat temas lausa füüsilist valu.

„Ma arvan,” kirjutas Lockhart, „et see oli tõsi. Tema loomuses oli paras annus sentimentaalsust, kuid ta oli siiski fanaatik, ta järgis bolševike eesmärke kohusetundega, mis ei lubanud tal halastust tunda… See kummaline mees, kes minu vastu millegipärast huvi tundis, oli otsustanud mulle tõestada, et pisiasjades võivad bolševikud olla sama rüütellikud kui kodanlasedki…”

Pärast Bresti rahu sõlmimist, kui oli selge, et Nõukogude Venemaa enam sakslaste vastu sõdima ei hakka, otsustasid liitlased, et bolševikud tuleb kukutada, võimule peab saama uus valitsus, kes alustaks taas sõda Saksamaa vastu.

Esmalt sõlmis Lockhart suhted Boriss Savinkoviga ning saatis Londonisse ka selle esseeride löögirühma juhi plaani: „kõik bolševike juhid tuleb tappa ööl enne Antanti vägede dessandi algust Venemaale”. Inglased ei kavatsenud muidugi revolutsiooni juhte ise tappa, selleks olid olemas kohalikud tegelased.

Esimese maailmasõja ajal oli Briti luure saavutanud suurt edu, seda peeti õigusega maailma parimaks luureametiks. Kuid Venemaal tegutsesid enamasti diletandid. Kahtlemata kõige nimekam neist oli Venemaal sündinud Briti alam Sidney Reilly, avantürist ja fantaseerija.

Dzeržinski trumpas Lockharti ja Reilly üle, ta saatis nende juurde Punaarmee komandöride sildi all kaks lätlastest tšekisti, kes teesklesid, et on revolutsioonis pettunud ja tegid inglastele ettepaneku tappa Lenin ja Trotski. Sidney Reilly arvas, et tappa pole neid vaja, piisab, kui nad naeruks teha – võtta neil püksid jalast ja lasta nad siis aluspesu väel Moskva tänavaile kõndima.

Pärast Petrogradi Tšekaa juhi Uritski tapmist ja atentaati Leninile lõpetati „saadikute vandenõu” ära. Briti saatkond hõivati, Lockhart ja teised diplomaadid arreteeriti, hiljem saadeti nad riigist välja.

Sidney Reilly meelitati 1925. aastal Nõukogude Liitu tagasi, talle lubati korraldada kokkusaamine nõukogudevastase põrandaaluse liikumise juhtidega. 28. septembril tuli ta üle piiri, suundudes tšekistide jälgimise all Moskvasse, kus ta arreteeriti. Ta tunnistas kõike, mida temalt nõuti. Kuid kohut tema üle mõistma ei hakatud: 5. novembril 1925 ta lihtsalt tapeti. Neli tšekisti sõidutasid ta linnast välja, väidetavalt jalutuskäigule, siis aga tulistasid teda selga. Pärast rinda tulistatud kontroll-lasku viidi surnukeha Moskvasse tagasi. Järgmisel päeval maeti ta OGPU Lubjanka sisevangla hoovis maha.

Kaks romantikut

Dzeržinski ajal sai alguse konflikt luure ja diplomaatia vahel, mida pole tänapäevani ära klaaritud.

1921. aasta lõpus kolis välisasjade rahvakomissariaat endise kindlustusseltsi „Rossija” majja aadressil Kuznetski Most 21/5, kus asus kuni 1952. aastani, mil diplomaatidele anti äsjavalminud kõrghoone Smolenski väljaku ääres.

Rahvakomissariaadi hoonest oli GPU (hilisema OGPU) peamajani vaid paar sammu, diplomaadid kutsusid tšekiste pisut irooniliselt „naabriteks”. See nimi kleepus neile külge ja on kasutusel tänapäevani.

Kuid kahe ametkonna suhted polnud üldsegi sõbralikud, seda enam, et Nõukogude Venemaa järjekorras teine välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin lubas endale seda, milleks tema järglastel enam julgust ei jätkunud – ta vaidles tšekistidega avalikult ja avaldas nördimust nende töömeetodite üle.

Rahvakomissar Tšitšerin oli üldse pisut ullikese moodi. Ta oli oma tööle andunud idealist, kes läks ajalukku kui traagiline kuju, kes ei suutnudki nõukoguliku eluga kohaneda. See mees, kelle olemuses polnud midagi nõukogulikku, rajas ometi Nõukogude diplomaatia põhialused, mis kehtisid kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Dzeržinskil ja Tšitšerinil oli palju ühist. Nad olid pärit haritud aadliperest, mõlemad olid väsimatud ja kohusetundlikud töörügajad, idealistid, kes olid oma üritusele andunud. Kuid nende seisukohad kommunismi rajamise teedest olid väga erinevad.

8. märtsil 1925. aastal kirjutas Dzeržinski solvunult poliitbüroo liikmele Grigori Zinovjevile: „OGPU jaoks on alanud väga raske aeg. Töötajad on surmväsinud, mõned on lausa hüsteerikas. Kuid partei ladvikus on mõned tegelased hakanud kahtlema OGPU vajalikkuses (Buhharin, Sokolnikov, Kalinin, kogu välisasjade rahvakomissariaat).”

Tšitšerin nimetas oma peamiseks sisevaenlaseks Kominterni. 20. aastatel oli Nõukogude Liidul kaks poliitikat: riiklik poliitika, mida ajasid välisasjade rahvakomissariaat ja Tšitšerin, ning Kominterni poliitika.

Kominterni ja Nõukogude Liidu juhtide üleskutsed alustada maailmarevolutsiooni, nende lubadused toetada proletariaadi relvastatud ülestõuse ja nende varjamatu abi kommunistlikele parteidele õõnestasid Nõukogude diplomaatia püüdeid muu maailmaga normaalselt suhelda.

Näiteks toetas Moskva raha ja relvadega saksa kommuniste, sest uskus, et maailmarevolutsioon algab just Saksamaalt. Samal ajal tegi Moskva valitsus koostööd Saksamaa valitsusega ja Reichswehriga, kes neid kommuniste hävitas.

Teiseks vaenlaseks pidas Tšitšerin GPU-d:

„GPU juhte ei talunud ma seepärast, et nad olid ebaausad, kavaldasid ja valetasid alalõpmata, püüdsid meid petta, ei täitnud lubadusi ja varjasid meie eest fakte… Välismaalaste arreteerimised, mida meiega ei kooskõlastatud, tekitasid miljoneid rahvusvahelisi intsidente, mõnikord selgus paljude aastate pärast, et mõni välismaalane oli ebaseaduslikult maha lastud (välismaalasi ei tohi ilma kohtuta hukata), kuid meile sellest ei teatatudki.

GPU käitub NKID-iga nagu klassivaenlasega… Neil on kohutav süsteem muudkui arreteerida kõiki, kel on välissaatkondades isiklikke tuttavaid… Veel hullem, nad püüavad arreteerimise ähvardusel pidevalt sundida või meelitada saatkondade teenijaid, uksehoidjaid, autojuhte jne., et need hakkaksid GPU informaatoriteks… Mõned meie kõige hiilgavamad ja hinnatumad kirjanikest pooldajad välismaal on saanud meie vaenlasteks, kuna GPU hirmutas nende tuttavaid ja nende naiste sugulasi, sundides neid andma GPU-le informatsiooni…

GPU sisejälitus NKID-is ja meie välisesindustes ning minu enda, saadikute ja esinduste töötajate järel spioneerimine käib kõige totramal ja barbaarsemal kombel…”

Skandaalid kahe ametkonna vahel puhkesid igal sammul, Tšitšerin oli nördinud, et tšekistid ei respekteerinud välisasjade rahvakomissariaati.

1921. aasta märtsis arreteerisid tšekistid NKID-i töötaja, süüdistades teda spionaažis. Dzeržinski teatas sellest Leninile, kuid ei öelnud midagi Tšitšerinile. Rahvakomissar ei saanudki teada, mille eest tema alluv kinni peeti.

Tšitšerin kirjutas Dzeržinskile kurja kirja:

„Meil tuleb Venemaa kas Hiina müüriga ümbritseda või siis tunnistada, et meie rahvusvahelised huvid on meie põhihuvid, et nende vastu tegutsemine kahjustab vabariiki.

Kui see ei peata mõningaid Teie agente, siis lihtsalt keelake see ära. Me ju teame nende taset… Ma leian, et mul on poliitiline ja moraalne õigus nõuda, et mulle lõpuks teatataks, milles on asi.”

OGPU püüdis tungida välisriikide saatkondadesse Moskvas, dešifreerida saatkondade telegramme, mida need oma kodumaale saatsid. Sageli toimiti oskamatult ja kui saatkonnad asja avastasid, siis puhkes skandaal. Selgitusi pidi aga andma välisasjade rahvakomissar.

Poliitbüroo kutsus korduvalt kokku komisjone, et lahendada NKID-i ja GPU vaidlusi. 1923. aastal juhtis üht sellist komisjoni KK sekretär Vjatšeslav Molotov, 1928. aastal aga Keskkontrollkomisjoni esimees Sergo Ordžonikidze.

Noil aegadel sai tšekistidega veel vaielda. Julgeolekuamet ei olnud veel kõikvõimas.

„Luure ja välisasjade rahvakomissariaadi vahel käis alati karm võitlus mõjuvõimu pärast… Peaaegu alati oli nende kahe asutuse hinnang samale sündmusele täiesti erinev… Võitlus omandab eriti terava vormi siis, kui keegi määratakse tööle välismaale, see jätkub ka välismaal saadiku ja residendi vahel,” on tähendanud Georgi Agabekov, esimene nõukogude luuraja, kes välismaale põgenes.

Georgi Agabekov oli Nõukogude luure resident Afganistanis, Iraanis ja Türgis. Oma mälestused pani ta kirja juba 1930. aastal, need ilmusid pealkirja all „Salajane terror: luuraja märkmed”.

„Võitlus saadiku ja residendi vahel välismaal omandas mõnikord lausa meeleheitliku vormi. Asja tuum oli kaksikvõimus, mis oli tingitud sellest, et resident oli täiesti sõltumatu. Saatkonna töötajad kartsid teda rohkem kui saadikut. Isegi saadik tunnetas pidevalt, et teda kontrolliti, ta pidi alati valmis olema mõneks residendi sigaduseks,” kirjutas Georgi Agabekov mälestustes.

Aastatega läks asi aina hullemaks. Eriteenistus võis rikkuda ükskõik millise diplomaadi karjääri, kui avaldas arvamust, et selle töötaja saatmine välismaale pole otstarbekas. Välisasjade rahvakomissariaat, hilisem välisministeerium, sai äraütlemisteate standardsel kirjablanketil, mille äärel oli märge „Täiesti salajane”. Isegi välisministeeriumi juht võis vaid oletada, mispärast keegi tema alluvatest „naabrile” ei meeldinud…

Residendid jälgisid hoolsalt saadikuid ja teatasid kõigist nende möödalaskmistest Moskvasse, see pani saadikuid oma luurajatest abilisi vaikides vihkama ja kartma.

Kuid Agabekovi ajal, kui rahvakomissariks oli Tšitšerin, võisid diplomaadid vastata samamoodi.

„Tšekaa esimehe asetäitja Unschlicht andis minu kätte kirja välisasjade rahvakomissariaadi asjadevalitsejale, milles palus mind tööle võtta,” meenutas Agabekov. „Unschlichti isiklikust kirjast hoolimata ei vormistanud välisasjade rahvakomissariaat mind tööle.”

Kui Agabekov oli juba Afganistanis resident, nõudis saadik näha neid telegramme, mida resident Moskvasse saatis. Hiljem polnud see enam võimalik. Saadikud leppisid olukorraga ja võtsid teadmiseks, et residendiga ei maksa tülitseda.

Soomusrusikas

1921. aasta 1. detsembril arutas poliitbüroo Rahvakomissaride Nõukogu juures tegutseva Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Ametialaste Kuritegude Vastu Võitlemise Erakorralise Komisjoni uue põhimääruse projekti. Projekti täiendamiseks loodi komisjon, kuhu kuulusid Kamenev, justiitsminister Kurski ja Dzeržinski. 6. veebruaril 1922 kinnitas Kesktäitevkomitee presiidium dekreedi „Ülevenemaalise erakorralise komisjoni likvideerimisest ja läbiotsimise, konfiskeerimise ning arreteerimise korraldamise reeglitest”.

Ülevenemaaline erakorraline komisjon, mis oli allunud otse riigivalitsusele, nimetati Riiklikuks Poliitvalitsuseks (GPU) siseasjade rahvakomissariaadi alluvuses. See karistusametkonna staatuse alandamine näis olevat loogiline: sõda oli lõppenud ja vaenlasi oli jäänud vähemaks. Paari aastaga vähenes Dzeržinski ametkonna töötajate arv kolm korda.

Dzeržinski enda seisundile ei avaldanud see mingit mõju, sest tema ise oligi siseasjade rahvakomissar, GPU juhatajana allus ta niisiis iseendale.

Teised tšekistid, eriti need, kes töötasid Moskvast kaugel, polnud sellega rahul, välja lõi ametkondlik solvumine, ja poolteise aasta pärast, 1923. aasta novembris, nimetati GPU ümber Ühendatud Riiklikuks Poliitvalitsuseks (OGPU), millel olid iseseisva rahvakomissariaadi õigused.

1922. aastal jõustus uus kriminaalkoodeks. GPU jäi ilma õigusest määrata surmanuhtlust ja saata poliitvange asumisele. Siiski kauples Dzeržinski endale välja õiguse saata asumisele keelatud parteide liikmeid ja neid, keda oli süüdistatud kontrrevolutsioonilises tegevuses.

1923. aastal asus Dzeržinski juhtima OGPU-d ja vabastas siseasjade rahvakomissari ametikoha. Oma ameti tõttu kuulus ta Rahvakomissaride Nõukogu liikmete hulka, kuid ainult nõuandva hääleõigusega. Igas vabariigis oli siis oma GPU, mis ei allunud aga kohalikule valitsusele, vaid vahetult Moskvale.

See oli põhimõtteline seisukoht: riigi julgeolek ei allunud kohalikele võimuorganitele, kes sellega muidugi kunagi ei leppinud. Parteisekretäridele ei meeldinud, et nende kõrval tegutseb mingisugune salajane jõud, mis täidab vaid Moskvast tulnud käske, ei anna neile oma tegevusest aru ja jälgib koguni neid endid.

Kuid kohalike ülemuste soov saada endale võim ka tšekistide üle ei täitunud. Keskkomitee oli juba mõistnud julgeolekuorganite tähtsust, need olid kogu riigi kontrollimise peamine vahend.

Janis Peters, kes ajutiselt oli Tšekaa esimehe kohusetäitja, allkirjastas 1918. aasta 16. oktoobril ringkirja kõigile kubermangude parteikomiteedele:

„Viimasel ajal on rahvamasside, väike- ja suurkodanluse esindajad hakanud tõstma hädakisa erakorraliste komisjonide poolt rakendatava massilise terrori vastu. Kuid tegelikult rakendas proletariaat sisuliselt terrorit ainult ajal pärast sm. Leninile korraldatud atentaati ja sm. Uritski tapmist, minnes terrori deklareerimiselt konkreetsete tegudeni.

Tookord kannatada saanud kodanluse hirmu ja hädakisa tõttu on aga nüüd terves reas Nõukogude asutustes, paljude nõukogude töötajate, ja mis eriti kurb, ka mõnede meie partei liikmete hulgas alanud ründed Tšekaa vastu.

On alanud nende organite allutamine kohalikele võimuorganitele, on algatatud Tšekaa organite juhtide ümbervalimist ja ametissemääramist, käiku on läinud kampaaniad ajakirjanduses jne.

Ma möönan, et mõnedes komisjonides, peamiselt maakondade komisjonides, on esinenud korrarikkumisi, kuid see ei tähenda, et mõne komisjoni süü tõttu võiks kärpida proletariaadi võitlusorgani tiibu.

Meie partei keskkomitee on asunud Tšekaa poolele, k.a. 2. oktoobril võeti vastu otsus: „Erakorralised komisjonid on sisult keskvõimu organid. Tšekaa allub Rahvakomissaride Nõukogule ja Kesktäitevkomiteele, kohalikud Tšekaa organid alluvad Ülevenemaalisele Erakorralisele Komisjonile, kohalikele võimuorganitele peavad nad vaid aru andma.”

Tõsi, veidi hiljem selgitati tšekistidele, et nad ei tohi pidada end parteiaparaadist kõrgemaks.

1921. aasta detsembris allkirjastasid Tšekaa esimehe asetäitja Unschlicht, salajase operatiivvalitsuse juhataja Menžinski ja administratiiv-organisatsioonilise osakonna juhataja Redens ringkirja Tšekaa kohalikele organitele:

„Tuletame meelde, et igasugune kubermangude, oblastite ja kesksete parteiorganite parteitöötajate jälitamine on keelatud. Selle keelu rikkujaid karistatakse karmilt.”

Juba algusest peale oli selge, et Tšekaa takistab riigi majanduse arendamist. Leonid Krassin, tark mees, andekas insener, kellest parteis lugu peeti ja kes tundis hästi Lääne elu, püüdis pärast revolutsiooni korraldada Nõukogude Venemaa väliskaubanduslikke suhteid.

1921. aasta 8. novembril kirjutas Krassin Leninile, et normaalne majanduskoostöö lääneriikidega on täiesti võimalik. Ta seletas keerutamata, et selle peamiseks takistuseks on vaid Tšekaa tegevus:

„Seni kui tootmise ja tehnika küsimustes ebakompetentsed ja lihtsalt rumalad organid ja nende uurijad mädandavad vanglates insenere ja tehnikuid, süüdistades neid mõttetutes, rumalate inimeste poolt välja mõeldud kuritegudes nagu „tehniline sabotaaž” või „majandusspionaaž”, ei alusta väliskapital ühtegi tõsisemat ettevõtmist… Me ei loo Venemaal ühtegi tõsisemat kontsessiooni ega kaubandusettevõtet, kui me ei anna kindlaid garantiisid Tšekaa omavoli vastu.”

Lenin käskis kõigil poliitbüroo liikmetel selle kirjaga tutvuda. Kuid nagu me nüüd teame, sellega kogu asi ka lõppes. Poliitilisele juhtkonnale oli riikliku julgeoleku aparaat tähtsam kui väliskaubandus.

Toonane justiitsasjade rahvakomissar Nikolai Krõlenko, keda küll vist mitte keegi ei söanda nimetada suureks humanistiks, kirjutas: „Tšekaa on kohutav oma repressioonide halastamatuses ja täielikus läbipaistmatuses ükskõik kelle pilgu läbi nähtuna.”

Krõlenko tegi ettepaneku allutada julgeolekuorganid justiitsasjade rahvakomissariaadile, et kohalikud tšekistid oleksid kubermangude juristide kontrolli all.

Loomulikult oli Dzeržinski kategooriliselt selle vastu: „Tšekaa andmine justiitsasjade rahvakomissariaadi järelevalve alla vähendab meie prestiiži ja autoriteeti võitluses kuritegevusega, see annaks kinnitust kõigile valgekaartlaste väljamõeldistele meie „ebaseaduslikust” tegevusest… See poleks mitte järelevalve, vaid Tšekaa ja tema organite diskrediteerimine… Tšekaa on partei kontrolli all. Kubermangude justiitskomissaride ametissemääramine tähendaks tegelikult kurssi Tšekaa vastu, sest kubermangude justiitsorganid on formaalse õigluse organid, Tšekaa aga on partei distsiplineeritud võitlussalk.”

Krõlenko jäi arvamusele, et tšekistid rikuvad seadust. 1925. aastal saatis ta poliitbüroole kirja, milles märkis, et OGPU ületab talle antud volitusi, ta tegi ettepaneku piirata rangelt ja karmilt GPU õigust arutada süüasju väljaspool kohtusüsteemi, oma erinõupidamistel… Krõlenko oli arvamusel, et prokuratuur peab kontrollima ka OGPU-s toimuvaid juurdlusi.

Dzeržinski tõrjus Krõlenko ettepaneku viivitamatult. Temal loogika oli teistsugune: „Praegune poliitiline olukord ei võimalda kitsendada OGPU õigusi võitluses kontrrevolutsiooni ja spioonidega.”

Neist kokkupõrgetest väljus võitjana alati Dzeržinski. Tema ametkond oli tähtsam kui justiitsasjade rahvakomissariaat ja prokuratuur ühtekokku. Talle polnud ohtlik isegi partei kõrgemate ülemuste rahulolematus, kuid ta pidi siiski kriitikale reageerima.

1924. aasta lõpus kritiseeris OGPU tegevust poliitbüroos selle liige, ajalehe Pravda peatoimetaja ja – Lenini sõnul – partei lemmik Nikolai Buhharin. Dzeržinskit sellel istungil ei olnud. Et talle asja selgitada, kirjutas Buhharin OGPU esimehele kirja:

„… Niisiis, et Teil poleks kahtlusi, kallis Felix Edmundovitš, palun ma Teil mõista, mida ma silmas pean. Ma arvan, et me peame kiiremini minema senisest liberaalsema Nõukogude võimu suunas: vähem repressioone, rohkem seaduslikkust, rohkem arutelusid ja omavalitsust…

Seepärast ma astungi mõnikord välja ettepanekute vastu, millega püütakse GPU jms. õigusi laiendada. Saage aru, kallis Felix Edmundovitš (Te ju teate, kui väga ma Teid armastan), et teil pole mingit alust kahtlustada mind halbades tunnetes ei Teie vastu isiklikult ega ka GPU kui asutuse vastu. See on põhimõtteline küsimus, selles ongi kogu asi…

Kuna Te olete poliitikaasjus ülimalt kirglik, kuid suudate olla ka erapooletu, siis Te saate minust kindlasti aru. Emban teid tugevasti, surun kõvasti Teie kätt ja soovin Teile kiiret paranemist.

Teie N. Buhharin.”

Dzeržinski saatis selle kirja oma asetäitjale Vjatšeslav Menžinskile ja kirjutas selle servale:

„Me peame selliste KK juhtkonnas levinud seisukohtadega arvestama ja asja üle järele mõtlema…

Me peame muutma oma praktilist tegevust, töömeetodeid, kõrvaldama selle, mis sünnitab taolisi meeleolusid. See tähendab, et meie (GPU) peame muutuma ehk vaiksemaks, tagasihoidlikumaks, korraldama läbiotsimisi ja arreteerimisi ettevaatlikumalt, tuginedes rohkem tõendusmaterjalile; mõnd liiki arreteerimisi (nepmanite ja ametialaste kuritegude osas) tuleks piirata ja teha neid vaid partei avaliku arvamuse survel või siis, kui nemad seda meie asemel organiseerivad; kõikides küsimustes tuleb rohkem informeerida Moskva komiteed, tihedamalt tuleb neisse asjusse kaasata ka parteiorganisatsiooni.”

„Intelligentsi osakond”

1919. aasta 18. augustil kinnitati Dzeržinski KK orgbüroo otsusega ka Tšekaa selle eriosakonna juhatajaks, mis tegeles armee kontrollimisega. Ja 1919. aasta oktoobris sai ta sisevägede sõjanõukogu esimeheks.

Dzeržinski leidis, et Tšekaal peavad olema oma sõjaväeosad. Sõja- ja mereväe rahvakomissar ning ühtlasi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees Trotski oli selle vastu: ta arvas, et pole vaja luua mingit eraldi armeed, mis ei allu temale.

Kuigi Dzeržinski sai lõpuks oma tahtmise, jäid Tšekaa väeosad siiski Revolutsioonilise Sõjanõukogu, seega siis Trotski kontrolli alla. 1920. aasta sügisel saavutas Dzeržinski, et Tšekaa töötajad võrdsustati Punaarmee ohvitseride ja sõduritega. Enne seda oli tšekistide töötasu olnud väiksem kui sõjaväelastel.

1921. aastal moodustas Dzeržinski eriüksuse, mis hakkas kaitsma Leninit ja valvas hiljem tema mausoleumi, samuti muid tähtsamaid objekte, nagu rahanduse rahvakomissariaat ja riigipank. Hiljem muudeti see väeüksus Dzeržinski-nimeliseks eridiviisiks, mis – tõsi küll, teise nime all – eksisteerib tänase päevani.

Tšekaa loodi kui revolutsiooni kaitsmise ja eriti ohtlike kuritegude vastu võitlemise organ. Kuid see muutus totaalse kontrolli ja mahasurumise vahendiks.

1920. aasta detsembris kirjutas Tšekaa salajase osakonna juhataja T. Samsonov Dzeržinskile: „Seniajani on Tšekaa tegelnud vaid õigeusu kiriku kui kõige võimsama ja suurema usuorganisatsiooni laostamisega, kuid sellest ei piisa, sest vabariigi territooriumil on veel terve rida vähemalt sama tugevaid religioone, nagu islam jt., mida me peame hakkama samamoodi samm-sammult laostama nagu õigeusu kirikut.”

21. aprillil 1921 saatis Dzeržinski keskkomiteele protestikirja taotluse peale, milles hariduse rahvakomissariaat palus lubada mõnedel teatri- ja kultuuritegelastel välismaale sõita.

Dzeržinski kirjutas: „Siiamaani pole ükski välja lastud isik tagasi tulnud, mõned neist, näiteks Balmont, arendavad seal meie vastu tigedat kampaaniat. Meie selline järeleandlikkus on täiesti õigustamatu kultuuriväärtuste raiskamine ja meie vaenlaste ridade tugevdamine.”

3. aprillil 1801. aastal, pärast keiser Paul I tapmist lubas Aleksander I inimestel vabalt välismaale sõitma hakata. Bolševikud keelasid nüüd ära riigist lahkumise ja tagasituleku – kõik see pidi toimuma vaid julgeolekuorganite loal. 1920. aasta 6. juunil kinnitas välisasjade rahvakomissariaat instruktsiooni välispasside kohta, see kehtis praktiliselt kuni 1991. aastani. „Erakorralise aja oludes” oli vaja saada Tšekaa eriosakonna luba. Hiljem läks passide väljastamine NKVD pädevusse.

1922. aastal, käinud enne Lenini suvilas Gorkis, käskis Dzeržinski hakata metoodiliselt koguma andmeid kõigi vähegi tuntud haritlaste, kirjanike, arstide, inseneride ja agronoomide kohta. Kogu see info koondati „intelligentsi osakonda”:

„Iga intelligendi kohta tuleb seada sisse toimik. Kompetentsed seltsimehed peavad põhjalikult iseloomustama intelligentsi iga rühma ja alarühma… Andmeid tuleb kontrollida erinevate allikate kaudu, et meie otsus oleks eksimatu ja pöördumatu, siiamaani pole see nii olnud just kiirustamise ja ühekülgse lähenemise tõttu…

Tuleb meeles pidada, et meie osakonna ülesanne ei ole mitte ainult intelligente välja saata, vaid muuta ka spetsidesse suhtumist, st. neid tuleb liigendada, ja edutada võib vaid neid, kes kõhklematult toetavad Nõukogude võimu…”

1922. aasta juunis tegi GPU esimehe asetäitja Unschlicht poliitbüroos ettekande „Intelligentsi seas esinevatest nõukogudevastastest rühmitustest”. Otsustati moodustada mitu komisjoni, mis pidid koostama nende isikute nimekirjad, keda tuli riigist välja saata. Poliitbüroo komisjon, kuhu kuulusid poliitbüroo liige Kamenev, justiitsminister ja juba nimetatud Unschlicht, pani sama aasta juulis kokku kõik kogutud andmed ja koostas asjakohase üldnimekirja. Seejärel hakatigi haritlasi riigist välja saatma.

Tõsi, mõnedele väga hinnatud spetsialistidele tehti siiski erand. GPU-s tegutses Dzeržinski juhtimisel komisjon, mis vaatas läbi erinevate asutuste palveid jätta Venemaale mõni spetsialist, kes oli rahvamajandusele väga oluline.

Harjumus otsida kõikjal vaenlast, eriti välismaist vaenlast, tekkis just Dzeržinski ajal.

Kroonlinna ülestõusu päevil ilmus ajalehtedes valitsuse teadaanne „Uus valgekaartlik vandenõu!” Selles kirjutati, et Kroonlinnas toimuv on kahtlemata Prantsusmaa vastuluure poolt kavandatud. See oli siiski vale, millega püüti tõde varjata.

Oli antud käsk: „Mässulistele tuleb karmilt kätte maksta, neid tuleb halastamatult maha lasta, vangivõtmist mitte harrastada.” Hilisem marssal Tuhhatševski andis käsu: „Hiljemalt homme tuleb liinilaevu „Petropavlovsk” ja „Sevastoopol” rünnata mürkgaasidega ja mürgilaenguga mürskudega.”

Ei maksa arvata, et partei ladvik ei teadnud tegelikku olukorda. Kroonlinnas kujunenud olukorra analüüsiga tegeles Tšekaa presiidiumi erivolinik Jakov Agranov, nimekas tšekist, keda Lenin eriti usaldas.

Agranov esitas salajase ettekande, milles muuhulgas ütles: „Kroonlinna liikumine puhkes stiihiliselt, see oli madruste ja tööliste massi organiseerimatu ülestõus… Juurdlus ei kinnitanud, et mässule oleks eelnenud mõne kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tegevus komandöride hulgas või et tegu oleks olnud Antanti spioonide tegutsemisega. Kogu liikumise kulg räägib sellise võimaluse vastu…”

„Kolme aasta pärast te surete…”

Karistusameti juhina oli Dzeržinski julm ja halastamatu. Miks?

Arst oli noorele Dzeržinskile kunagi öelnud, et kolme aasta pärast sureb too tuberkuloosi. Sellest alates hindas Dzeržinski iga minutit, mis tal elada oli jäänud. Asumiselt põgenemise järel elas ta Poola Tatrates Zakopanes, tervislik mäestikuõhk aitas tal tuberkuloosist vabaneda. Kuid suhtumine ellu jäi endiseks.

Majandusteadlane Otto Lacis, kes on Dzeržinski kohta palju kirjutanud, arvab nii:

„Kui öeldakse „raudne Felix”, siis peetakse silmas teda kui meest, kes raudse käega purustas vaenlasi. Sõbrad nimetasid teda „raudseks” seepärast, et ta oli kohutavalt nõudlik nii enda kui ka lähemate kaaslaste vastu.”

Otto Lacises tekitas õudust episood, mida hardumusega on kirjeldanud Dzeržinski õetütar. Kõige suuremal näljaajal, 1919. aastal, läks Felix Edmundovitš õele külla. Ta oli kõhn ja kurnatud… Õde, kes teadis, mis talle maitseb, oli küpsetanud pannkooke. Dzeržinski võttis sineli seljast, istus laua äärde, ja küsis siis äkki:

„Kust sa jahu said?”

Õde seletas:

„Kuidas kust? Jahu saab osta ainult spekulantidelt.”

Vend sai vihaseks:

„Mina võitlen nende vastu päeval ja öösel, aga sina…”

Ta haaras taldriku ja viskas koogid õhuaknast välja.”

Otto Lacis lisab:

„See episood vaimustust ei tekita. Ta oleks võinud need koogid parem õele jätta. Kuid oma tegudes oli ta siiras…”

Dzeržinski oli revolutsioonile fanaatiliselt andunud, ja see seletab kõike. Sellest ajast peale, kui ta seitsmeteistkümneaastase noorukina revolutsioonilisse tegevusse lülitus, oli ta väga vähe vabaduses viibinud. Kuus aastat oli ta olnud sunnitööl ja viis aastat asumisel. Ta oleks igaveseks vanglasse jäänud, kui revolutsioon poleks teda vabastanud. Tema mõttekaaslastele oli ihunuhtlust antud, neid oli üles poodud. Kas siis seda võis unustada?

Tuntud kirjanik Lev Razgon, kes oli ka ise laagrites istunud ja kellel polnud põhjust julgeolekuorganeid armastada, juhtis mu tähelepanu faktile, mille paljud on unustanud:

„Stalini poolt 1934. aasta 1. detsembril kehtestatud seadus – viia surmaotsus täide viivitamatult – oli kopeeritud tsaari peaministri Stolõpini seadusest. Stolõpin kehtestas seaduse sõja-välikohtutest. Need kohtud koosnesid vaid ohvitseridest. Kohut mõisteti kohe peale arreteerimist; polnud prokuröri ega kaitsjat, ei kuulatud üle ka tunnistajaid. Ja kohtuotsus viidi täide kohe, kui see oli langetatud. Seejuures ei poodud mitte terroriste, kes olid tapnud kubernere ja ministreid, selliseid oli üldse vaevalt paarkümmend meest. Üles poodi sadu talupoegi, kes olid süüdanud härrastemajasid…

Dzeržinskil polnud alust olla kodusõjas leebe nende vastu, kes olid hoidnud sunnitööl teda ja tema kaaslasi, just seepärast oligi ta nii halastamatu. Selles võitluses ei pidanud ta endale kohustuslikuks mingeid moraalinorme.

G. Mjasnikov, vana bolševik, kes oli organiseerinud nn. Töölisrühma, arreteeriti 1923. aastal partei juhtkonna kritiseerimise eest ja saadeti riigist välja, Berliini. Kogu tema süü seisnes vaid selles, et olles bolševik, ei nõustunud ta partei juhtkonna mõnede tegudega. Sellest piisas, et panna vangi tema kaaslased, kes olid kuulunud Töölisrühma.

Moskvas loodeti, et kodumaalt välja saadetud Mjasnikov loobub poliitikaga tegelemisest. Kuid tema, otse vastupidi, jätkas seal aktiivselt nõukogude parteiladviku kritiseerimist. Siis otsustatigi ta vaikima sundida.

7. detsembril 1923 saatis Dzeržinski kirja Krestinskile, Venemaa saadikule Saksamaal:

„Palun Teid võimaluse korral kutsuda Mjasnikov enda juurde ning teatada talle, et tema väljasaatmise otsus on tühistatud, ja et ta võib NSV Liitu tagasi tulla.

Väljasaatmisotsus tühistati sellepärast, et Mjasnikovi viibimine Saksamaal on ebasoovitav, kuna ta arendab seal partei- ja nõukogudevastast tegevust ning on sõlminud tihedad sidemed Saksamaa kommunistliku partei vasakpoolse tiivaga.Vajadust Mjasnikov ilmtingimata NSV Liitu tagasi tuua pooldab juhtiv ringkond.

Palume Teid rakendada vajalikke meetmeid, et Mjasnikov viivitamatult Nõukogude Venemaale naaseks. Teiega vesteldes peab Mjasnikovile jääma mulje, et repressioonid tema vastu on lõpetatud.”

Mjasnikov läkski talle seatud lõksu ning tuli rõõmsalt kodumaale tagasi. Talle lubati, et keskkomitee asub temaga läbirääkimistesse ja et ta võib rahulikult edasi tegutseda. Ta ei osanud aimatagi, et teda on lihtsalt petetud.

19. novembril 1923. aastal kirjutas Dzeržinski Molotovile:

„Pean Mjasnikovi viibimist vabaduses väga ohtlikuks. Esiteks, seda ei mõistaks mitte keegi, see annaks alust arvata, et KK kardab teda ja tunnetab oma ebaõiglust suhtumises Töölisrühma. Teiseks, saabunud tagasi, kuid saavutamata seda, milleks ta siia sõitis (läbirääkimised ja kokkulepe keskkomiteega), kaotas Mjasnikov pinna jalge alt, ja olles psüühiliselt ebakindel, võib ta nüüd korda saata midagi parandamatut…

Seepärast arvan ma, et Mjasnikov tuleb arreteerida. Mida edasi teha, see tuleks otsustada pärast arreteerimist. Arvan, et ta tuleb välja saata nii, et tal oleks raske põgenema pääseda.”

Nii tehtigi. Mjasnikov arreteeriti ja suleti vanglasse…

Dzeržinskit kutsuti ka pühaks mõrtsukaks. Nii see oligi, ta oli tõepoolest väga vastuoluline isiksus, üldsegi mitte nii üheplaaniline, nagu teda on püütud kujutada. Temas olid kummalisel moel ühinenud tahtmine teha head ja võime teha kurja.

Ta oli revolutsiooni teener. Kuid Otto Lacise arvates ei oleks ta tahtnud töötada mitte Tšekaas, vaid Kõrgemas Rahvamajanduse Nõukogus, mida ta asuski 1924. aastal juhtima.

Dzeržinski ei juhatanud Kroonlinna mässu ega Antonovi ülestõusu mahasurumist, kuigi seda eeldas tema ametikoht. Neis kõige verisemates ja häbiväärsemates karistusüritustes ta ei osalenud. Tema asemel tegid seda teised…

On säilinud Tambovisse Antonovi ülestõusu maha suruma saadetud Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee erivolitustega komisjoni käskkiri 1921. aasta 11. juulist:

„1. Kodanikud, kes keelduvad oma nime teatamast, tuleb kohapeal ilma kohtuta maha lasta.

2. Külades, kus on peidetud relvi, tuleb komisjoni või kohaliku rajoonikomisjoni otsusega võtta pantvange ja lasta nad maha, kui relvi ära ei anta.

3. Kui perest leitakse relvi, tuleb selle vanim töötaja kohapeal kohtuta maha lasta.

4. Perekond, kus on varjanud end mõni bandiit, tuleb arreteerida ja kubermangu piiridest välja saata, selle varandus konfiskeerida, pere vanim töötaja kohtuta maha lasta.

5. Perekonnad, kus varjatakse bandiitide perekonnaliikmeid või nende vara, lugeda bandiitideks, pere vanim töötaja tuleb kohapeal kohtuta maha lasta.

6. Kui bandiidi perekond on põgenenud, tuleb selle vara jaotada nõukogude võimule ustavate talupoegade vahel, maja aga põletada või lammutada.

7. Käesolevat käskkirja tuleb täita karmilt ja halastamatult.

Kesktäitevkomitee erivolitustega komisjoni esimees Antonov-Ovsejenko

Vägede juhataja Tuhhatševski.”

Mulle on sellest rääkinud akadeemik Aleksandr Jakovlev, kes ei olnud mitte ainult poliitbüroo liige, vaid juhtis ka poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimise komisjoni ja kelle isiklik kogemus võimaldab tal paremini mõista taoliste inimeste teadvuses toimuvat:

„Kui püüda mõista Leninit, Trotskit, Stalinit ja teisi juhte, siis on võtmesõnaks võim. On selliseid inimesi, kelle jaoks võim on üle kõige. Teel võimule ei arvesta need inimesed ei oma väärikusega ega teiste inimeste kannatustega. Nad on haaratud ideest rajada õnnelik kommunistlik ühiskond. Kas tahate olla õnnelikud? Kes ei tahaks. Selleks tuleb tuua ohvreid. Nad ütlesid: see eesmärk tuleb saavutada mis tahes vahendeid kasutades… Nii hukkuski kodusõjas 15 miljonit inimest. Näiteks pantvangide võtmine: kas normaalse mõistusega inimene suudaks tulla selle peale, et vanemate eest lapsi pantvangideks võtta?”

Vanglas istudes ja sunnitööle saatmist oodates kirjutas Dzeržinski: „Siin, vanglas, on tihti väga raske, mõnikord lausa hirmus… Ja ometi, kui mulle pakutaks võimalust alustada elu uuesti, ma alustaksin seda ikka samamoodi. Ja mitte kohusetundest. Minu jaoks on see loomulik vajadus.”

Dzeržinskit on iseloomustanud ka üks tema lähemaid kaastöötajaid Martin Lacis (kelle tegelik nimi on Janis Sudbars), kes on ka ise väga silmapaistev isiksus. Aastail 1918–1921 oli ta Tšekaa kolleegiumi liige, juhtis Tšekaa salajast operatiivosakonda ja Ukraina Tšekaad. Ta oli erakordselt julm mees. Pärast seda, kui ta koos Dzeržinskiga hakkas tegelema tööstusega, juhatas ta soolatootmise peavalitsust, töötas maamajanduse rahvakomissariaadis ning juhtis Plehhanovinimelist rahvamajanduse instituuti. 1938. aastal lasti ta maha.

Martin Lacis kirjutas oma ülemuse kohta nii: „Felix Dzeržinski polnud mitte lihtsalt organisaator ja mitte lihtsalt Tšekaa esimees. Tema loomus ei leppinud lihtsalt juhatamisega. Ta tahtis ise tegutseda. Me nägime sageli, kuidas ta ise süüdistatavat üle kuulas ja süüdistusmaterjalides tuhnis. Tegutsemine haaras teda nii, et ta elas päevade kaupa Tšekaa ruumides. Tal polnud aega koju minna. Siin ta ka magas, oma kabinetis sirmi taga. Sõi samuti siinsamas, kuller tõi talle söögi kabinetti, sama toidu, mida sõid kõik Tšekaa töötajad.”

Dzeržinski polnud siiski patoloogiline sadist, millisena teda tihti on kujutatud, polnud vereimeja, kes nautis oma ohvrite piinu. Ta ei saanud rahuldust vaenlaste hävitamisest, kuid leidis, et nende hävitamine on hädavajalik. Pärast kodusõja lõppu pidurdas just tema oma alluvate karistustegevust.

17. jaanuaril 1920. aastal võtsid VTsIK ja Rahvakomissaride Nõukogu Dzeržinski ettepanekul vastu otsuse tühistada Tšekaa ja selle kohalike organite ning tribunalide kohtuotsustes kõrgeim karistusmäär (mahalaskmine).

Kuu aja pärast, 28. veebruaril, allkirjastas Dzeržinski Tšekaa kolleegiumi käskkirja nr. 21:

„Enne kui mõni kodanik arreteerida, on vaja välja selgitada, kas seda on üldse vaja teha. Tihti saab süüasja uurida kahtlustatavat arreteerimata, valides tõkendiks allkirja kohustusele oma elukohast mitte lahkuda, tagatismaksu või midagi muud, et samal ajal ise uurimisega tegelda ja see lõpule viia. Sellega saavutaks Tšekaa, et arreteeritakse vaid need, kelle koht on tõepoolest vanglas, et seal poleks tarbetut ja kahjulikku rämpsu, mis vaid koormab Tšekaad ega lase tal tegelda tõsiste asjadega…”

8. jaanuaril 1921. aastal kirjutas Dzeržinski alla käskkirjale „Tšekaa organite karistuspoliitikast”:

„On lubamatu hoida vanglas suurt hulka töölisi ja talupoegi, kes on sinna sattunud pisivarguste või spekulatsiooni eest… Kui sundida varastanud töölist vangistuse asemel töötama oma tehases, siis selline viibimine oma ausate töökaaslaste silma all, kes jälgivad, kas Sidorov või Petrov ikka veel varastama kipub, kas ta veel kord oma tehast häbistab või on muutunud ausaks tööinimeseks, selline asjakorraldus mõjub palju tugevamini ja tõhusamalt kui juurdluse ajal vanglas istumine ja kohtuotsuse ootamine. Tööliskeskkond suudab nõrku, ebateadlikke seltsimehi õigele teele juhtida, vangla aga sandistab nad lõplikult.”

Ühtlasi saatis Dzeržinski kirja keskkomiteele:

„Tšekaa leiab, et on võimalik tühistada surmanuhtlus kõigi poliitiliste kuritegude eest, välja arvatud terroriaktid ja avalikud ülestõusud. Kriminaalkuritegude osas peab Tšekaa vajalikuks rakendada kõrgeimat karistusmäära bandiitidele ja spioonidele, rõhutades eriti, et see karistusliik jääks kehtima selliste ametialaste kuritegude eest, mis järsult takistavad nõukogude võimul VSFNV tootlike jõudude taastamist…

Vangistuspoliitika kohta ilmus Tšekaa käskkiri nr. 10 k. a. 8. jaanuaril, selle aluseks oli erirežiimi kohaldamine kodanluse suhtes, kuid tööliste andmine tehasekomiteede käendusele. Erilist tähelepanu pöörati sellele, et Tšekaa rakendaks arreteerimist vaid siis, kui see on tõesti hädavajalik.

Lisaks osutas Tšekaa möödunud aasta 30. detsembri käskkirjas nr. 186 sellele, et mitmete nõukogudevastaste parteide liikmeid, kes on poliitilistel põhjustel arreteeritud, ei tule võtta mitte kui arreteerituid, vaid ajutiselt, revolutsiooni huvides ühiskonnast isoleeritud inimesi, nende kinnipidamise tingimused ei tohiks olla karistusliku iseloomuga.”

Pärast kodusõda repressioonide ulatus tõepoolest vähenes. Kuid pidurdamatu julmus oli julgeolekuorganites laialt levinud. Seda enam, et julmust õhutati kõige kõrgemal tasandil. Liberaalsuse eest võidi karmilt karistada, liigse püüdlikkuse eest aga vaid noomiti pisut.

Pärast Petrogradi trükiasjade, agitatsiooni ja propaganda komissari Volodarski tapmist kirjutas Lenin Petrogradi Nõukogu esimehele Grigori Zinovjevile: „Kontrrevolutsionääride vastu rakendatava terrori energilisust ja massilisust tuleb edendada, seda just Piiteris, mille eeskuju on määrav.”

Just Lenin käskis pantvange võtta. See idee võetigi innukalt kasutusele.

Tšekaa esimehe asetäitja Janis Peters käskis arreteerida Punaarmeest valgete poolele üle läinud ohvitseride naised ja nende täiskasvanud perekonnaliikmed.

Esimestel aastatel otsustas iga linn ise, keda arreteerida ja maha lasta. Tšekaa koos parteiorganitega jahtis endisi ohvitsere ja välismaalasi, keda kahtlustati spionaažis.

Mahalaskmiseks piisas vaid ankeediandmetest. Telefoniraamatute ja aadressinimekirjade põhjal koostati kapitalistide, endiste tsaarivõimu ametnike ja kindralite nimekirju, mille järel kõik sellesse nimekirja sattunud isikud arreteeriti.

Nikolai Buhharin, keda peeti bolševike juhtide seas kõige liberaalsemaks, kirjutas 1920. aastal: „Proletaarne sundus oma kõigis vormides, alates mahalaskmisest ja lõpetades töökohustuse kehtestamisega, on meetod, millega kapitalistliku ajastu inimmaterjalist valmistatakse kommunistliku inimkonda, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu.”

Palju sõltus muidugi Tšekaa kohalikest juhtidest. Mõned neist tegid üsna palju selleks, et kuritegevust ohjeldada. Tšekaa võitles ka altkäemaksu võtmise ehk ametialase kuritegevuse vastu, nagu seda tookord nimetati. Kohe pärast revolutsiooni ja 1920. aastail võeti altkäemaksu kõikjal.

Karmilt koheldi neid tšekiste, kes olid pannud toime kuritegusid, eriti siis, kui nad püüdsid endale krahmata raha, mille nad olid läbiotsimise ajal konfiskeerinud. Tšekaasse sattus ju tihtipeale üpris kahtlasi tegelasi, sageli ka täiesti harimatuid inimesi.

Petrogradi Tšekaa ühe esimehe, Semjon Lobovi arvestuskaardil on lahtris „Haridus” kirjas: „Ei ole koolis käinud, kuid loeb ja kirjutab.” See ei takistanud teda tegemast edukat karjääri. Lobov liikus kiiresti ülesmäge just siis, kui ta Petrogradis ühe öö jooksul arreteeris kolm tuhat inimest. Temast sai KK orgbüroo liige ja toiduainetööstuse rahvakomissar. 1937. aasta oktoobris lasti ta maha.

Ohvriks võis olla igaüks

8. juulil 1919. aastal arreteeris Tšekaa valgekaartliku ja kontrrevolutsioonilise organisatsiooni tegevuses osalemise eest Nõukogude Venemaa relvajõudude ülemjuhataja Jukums Vacietise. See endine tsaariarmee polkovnik oli kohe nõukogude võimu poole asunud. 1918. aastal moodustas ta läti küttide diviisi, mis oli juba iseenesest suur asi: kõiki läti kütte peeti revolutsiooni kõige ustavamaks väesalgaks. Vacietis paistis eriti silma vasakpoolsete esseeride mässu mahasurumisel. Kodusõja ajal juhatas ta Idarinnet. 6. septembril 1918. aastal määrati ta vabariigi relvajõudude ülemjuhatajaks. Kuid aasta pärast ta arreteeriti. Kuna tema vastu tõstetud süüdistused ei leidnud kinnitust, ta vabastati. Ometi ei õnnestunud temalgi vältida saatust, mis tabas paljusid teisi väejuhte: 1938. aastal lasti 2. järgu armeekomandör Vacietis maha.

1921. aasta märtsis laekus keskkomiteesse Turkestani rinde eriosakonna Kuškino erisalga kommunistide avaldus. See on vapustav dokument:

„Kommunist, kes satub karistusorganitesse, lakkab olemast inimene, ta muutub automaadiks, mis käivitub automaatselt. Ta isegi mõtleb mehaaniliselt, sest temalt ei ole võetud mitte üksnes õigust vabalt rääkida, vaid ka vabalt ja individuaalselt mõelda. Ta ei saa vabalt väljendada oma vaateid ja vajadusi, sest kõige eest ähvardatakse teda mahalaskmisega…

Kauaaegse karistusorganeis viibimise tõttu, ühetaolise tuima ja mehaanilise tegevuse tõttu, mis seisneb vaid kurjategijate otsimises ja nende hävitamises, on need kommunistid vastu enda tahtmist muutunud indiviidideks, kes elavad teistest eraldi.

Neis tärkavad halvad harjumused, kõrkus, auahnus, julmus, tuim egoism jne., ja pikkamööda, seda ise märkamata, eemalduvad nad meie partei perekonnast, muutudes omaette kastiks, mis on kohutavalt endisaegse sandarmite kasti sarnane… Olles partei soomusrusikas, taob see rusikas ka parteid ennast vastu pead…”

Sealjuures ei suutnud tšekistid toime tulla tõelise kuritegevusega.

Olga Baranovskaja-Kerenskaja, Ajutise Valitsuse juhi Aleksandr Kerenski esimene naine, kes hiljem välismaale läks, on pannud kirja mälestused revolutsioonijärgsest Venemaast. 1919.–1920. aasta talve kirjeldab ta nii:

„Linnas algas riisumine ja inimeste tapmine. Peale kommunistide polnud kellelgi enam teenijaid, kojamehed olid lahti lastud, maju ja kortereid ei valvanud keegi…

Mõistsime, et kõik lendab uppi, et pole enam mõtet klammerduda oma asjade külge, on vaja ainult püüda päästa oma elu, mitte lasta end röövlitel tappa, mitte nälga surra või ära külmuda… Mitu kuud, võib-olla isegi rohkem, kuni lapsed muretsesid mulle malmahju, elasin ma lahti riietumata, ma ei maganud sel ajal kunagi voodis…

Peas pole mingeid mõtteid ega soove, piinab vaid üks mõte, mida saaks veel maha müüa, et osta pisut leiba, suhkrut ja võid… Kõnniteed olid lagunenud, ei olnud hobu- ega trammiliiklust (kõik hobused olid ära söödud), tänavaid ei puhastatud, lund ei koristatud, kõikjal tammusid ringi piinatud ja kühmus inimesed. Ja kibeda irooniana lehvisid ristmikel tohutud plakatid: „Muudame kogu maailma õitsvaks aiaks.””

1919. aasta märtsis kirjutas Ukrainas viibinud välisasjade rahvakomissariaadi töötaja nördinud kirja oma vahetule ülemusele, rahvakomissar Tšitšerinile, kuid teades hästi, kui piiratud on tolle võimalused, kirjutas ta ka Leninile. Ta oli sattunud Ukraina valitsuse istungile, kus arutati kahe Ukraina Tšekaa töötaja saatust, mis kasvas üldisemaks aruteluks tšekistide ametkonnas valitsevast olukorrast:

„Need kolmandajärgulised tegelased olid julgenud varjata väiksemat summat riigi raha, olid süüdi väikeste altkäemaksude võtmises ja väiksemates väljapressimistes, seda ajal, kui asutused, kus need „pöörmeseadjad” teenisid, olid tervenisti läbi imbunud kriminaalsusest, huligaansusest, piiramatust omavolist ja kogenumate sulide vastutustundetusest…

Koosolijate ees avanes selle ametlikult valitsusele alluva asutuse nördimust tekitav diktatuur, see, et seal täielikult ignoreeriti kõiki seadusi ja valitsuse korraldusi.

Justiitsasjade rahvakomissar Hmelnitski oli püüdnud pikka aega saada Tšekaalt andmeid kinnipeetavate kohta ja Tšekaa otsusega mahalastute kohta…

Selgus, et rohkem kui poolte juba pikka aega vangistuses peetavate isikute „kohtuasja” toimikutes oli vaid käsk nad arreteerida. Ei Hmelnitskil ega ka tšekistide juhtidel ei õnnestunud kuidagi kindlaks teha enamiku kinnipeetavate arreteerimise motiive.

Samal ajal osutab Tšekaa tugevat vastuseisu vähimatelegi katsetele puhastada vanglaid inimestest, kellele ei ole esitatud mingit süüdistust ja kellele Tšekaa ei suudagi süüdistust esitada, sest on takerdunud oma agentide poolt toime pandud omavoliliste ja põhjendamatute arreteerimiste tihedasse võrku…

Jekaterinoslavis korraldavad hambuni relvastatud mehed Tšekaa, linna komandantuuri, kriminaalmiilitsa ja teiste asutuste nimel läbiotsimisi, arreteerimisi, levitavad valeraha, nõuavad altkäemaksu, šantažeerivad siis saadud altkäemaksu abil, pistes vanglasse neid, kes altkäemaksu andsid, et siis lõpuks vabastada surmahirmus inimesed kümne- või kahekümnekordse altkäemaksu eest…

Jekaterinoslavis kordus see, mis oli juba toimunud teistes piirkondades: elanikkond, kes oli vaimustusega võtnud vastu meie vägesid, oodates, et koos nõukogude võimuga algavad muudatused paremuse suunas, näevad nüüd oma suureks õnnetuseks vaid Tšekaa aktiivsust, mis ilmselt paneb piinatud elanikkonna helgetes lootustes pettuma…”

Dzeržinski ajastu lõpus püüdis Tšekaa kontrollida juba ühiskonna elu kõiki külgi.

1926. aastal kirjutas Dzeržinski asetäitja Genrihh Jagoda alla ringkirjale, mis keelas avaldada andmeid keskkomitee ning valitsuse liikmete ringsõitude marsruutide ja esinemispaikade kohta. OGPU polnud rahul, et mõned ajakirjandusväljaanded ei saatnud kohale mitte ainult reporterit, vaid ka fotograafi: „Selliste andmete eelnev ilmumine ajakirjanduses kergendab igasuguste spioonide tegevust ja raskendab äärmiselt valitsuse liikmete kaitsmist.”

OGPU otsustas:

„Reporterite, fotograafide ja teiste selliste töötajate saatmine väljapoole Moskvat lahkunud valitsuse liikmete kannule, nende viibimine esinemispaikades väljaspool Moskvat on ilma OGPU (poliitkontrolli osakond) eriviisata keelatud.

Toimetusi, mis saadavad oma töötajaid ilma OGPU viisata, trahvitakse, reporterid, fotograafid jt. aga arreteeritakse.”

Ülevenemaalise Ajakirjanike Liidu esimees Mihhail Ossorgin arreteeriti, kui ta sisenes Volgamaa näljahädaliste abistamise ülevenemaalise komitee ruumidesse. Uurija esitas talle sel ajal tavalise küsimuse:

„Kuidas te suhtute nõukogude võimu?”

„Imestusega,” vastas Ossorgin, „torm on taandunud tavaliseks politseilikuks askeldamiseks.”

Monetarist ja turumajanduse juhtija

1922. aastal esines Felix Dzeržinski transporditöötajate kongressil. Ta ütles:

„Mõned seltsimehed arvavad, et kui trükkida küllalt suur kogus raha, lahendaks see meie ees seisvad probleemid. Kuid see on sügav eksitus, see on illusioon, sest trükipress saab meie uue majanduspoliitika tingimustes ennast õigustada vaid siis, kui see trükib raha just nii palju, kui on vaja kaubavahetuseks linna ja maa vahel, erinevate tööstusharude vahel ning transpordi ja tööstuse vahel.

Kui aga riigis pole leiba ega valmistooteid, siis ei saa mingi trükitud paber seda leiba või neid tooteid valmistada. Vaja on toota lehtterast, valada malmi, harida põldu, külvata ja koristada vilja, et ka trükipress saaks oma ülesannet täita…”

Praegu neid sõnu lugedes võiks arvata, et esineb mõni tänapäeva liberaalne majandusteadlane, mitte aga GPU esimees. Pärast kodusõja lõppu oligi töö julgeolekuametis muutunud Dzeržinski jaoks teisejärguliseks.

Neil aastail täitis Dzeržinski meeletut hulka kohustusi: ta oli üldise töökohustuse peakomisjoni esimees, altkäemaksu vastu võitlemise komisjoni esimees, Moskva tööliste olme parandamise komisjoni esimees, filmisõprade seltsi esimees, laste olukorra parandamise komisjoni esimees, NSV Liidu kõigi ametkondade struktuuri täiustamise komisjoni esimees, planeetidevahelise ühenduse saavutamise probleemide uurimise seltsi presiidiumi liige…

Kõik need olid siiski teisejärgulised ametid. Suures poliitikas Dzeržinski edu ei saavutanudki. Ta ei saanud poliitbüroo liikmeks, oli vaid liikmekandidaat, temast läksid mööda need, kelle autoriteet parteis oli olnud märksa väiksem. Teadmata põhjusel Lenin teda eriti ei soosinud ega esile ei tõstnud.

1920. aasta aprillis saadeti Dzeržinski Ukrainasse, juhtima võitlust banditismi vastu. Paar kuud oli ta Edelarinde tagalavägede juhataja. Ta kannatas närvide ja füüsilise seisundi kurnatuse all, talle määrati ravikuur.

26. juunil 1920 kirjutas ta Leninile Harkovist:

„Kallis Vladimir Iljitš!

Ruttan teatama, et ma olen rikkunud KK korraldust vaid vormiliselt, kuna ma ei puhka suvilas, kuid ma tegelen energiliselt vesiraviga. Arstid leidsid, et mul on vaid närvikurnatus, muus osas on kõik korras, sealhulgas ka kopsudega. Nii ma siis ravingi ennast hoolega – ma soovin ju veel töötada…

Mahnoga mul ei vea. Temaga oleks võinud kähku arved õiendada, kui mul oleks olnud ratsaväge. Kuid seda mul ei olnud. Alles nüüd saan ma luua polgu nendest eskadronidest, mis mul on õnnestunud välja kaubelda. Loodan, et nädala pärast hakkab see polk tegutsema.

Ma tahaksin, et KK otsustaks, kui kauaks ma pean siia jääma. Minu siinviibimine tugevdab Tšekaa tööd, mulle tundub, et kohalolek on hädavajalik. Kuid Moskvast kaebavad sm. Ksenofontov ja ka mõned teised nii Tšekaast kui ka töökomiteest, et ma olevat liiga kauaks Ukrainasse jäänud, seetõttu kannatab sealne töö. Mul endal on selle üle raske otsustada. Kavatsen siia jääda veel paariks nädalaks, seejärel aga tulla nädalaks Moskvasse, et siis jälle siia sõita. Jään ootama KK otsust.”

Lenini palvel teatas KK sekretär Krestinski Dzeržinskile: „Ootame teid Moskvasse pleenumi ajaks, arvatavasti peate jääma siia umbes kaheks nädalaks (pleenum, Internatsionaal, töökomiteede nõupidamine), seejärel võite Ukrainasse tagasi minna.”

Arvatavasti leidis Lenin, et saab Moskvas hakkama ka ilma Felix Edmundovitšita.

Trotski on hiljem meenutanud:

„Dzeržinski paistis silma suure sisemise aususega, püüdlikkusega ja impulsiivsusega. Teda võim ei rikkunud. Kuid neist omadustest ei piisanud alati nende ülesannete lahendamiseks, mis talle anti. Lenini ajal ei saanud juttugi olla, et ta oleks võetud poliitbüroo koosseisu…

Dzeržinski ei osanud iseseisvalt mõelda. Ta ei pidanud ka ise ennast poliitikuks, vähemalt Lenini eluajal mitte. Mulle ütles ta lausa mitu korda: „Ma pole ehk väga halb revolutsionäär, kuid ma ei ole juht, pole riigimees.” See polnud mitte ainult tagasihoidlikkus. Selline enesehinnang oli sisuliselt õige. Poliitiliselt vajas Dzeržinski alati kellegi vahetut juhtimist…

1921. või 1922. aastal kaebas Dzeržinski mulle, ja tema hääles oli tunda saatusele alistumist, et Lenin ei pea teda poliitikategelaseks. „Ta ei pea mind organisaatoriks, riigimeheks,” väitis Dzeržinski.

Lenin polnud sugugi vaimustatud Dzeržinski tööst teede rahvakomissari ametis. Dzeržinski polnud tõepoolest organisaator selle sõna laiemas mõttes. Ta köitis kaasöölised enda külge, ta organiseeris neid oma isiksusega, kuid mitte töömeetoditega… 1922. aastal olid Dzeržinski ja Ordžonikidze rahulolematud ja küllaltki solvunud. Stalin haaras nad kohe enda käpa alla.”

Juba välismaal kirjutatud raamatutes pöördus Trotski mitmel korral tagasi Felix Dzeržinski isiku juurde:

„Paar-kolm aastat hoidus Dzeržinski selgelt minu poole. Viimasel aastal aga toetas ta Stalinit. Majandustegevuses püüdis ta asja lahendada oma temperamendiga: kutsus üles, andis takka ja innustas. Läbimõeldud majanduslikku kontseptsiooni tal aga ei olnud…

Lenini ja Dzeržinski suhted hakkasid jahenema siis, kui Dzeržinski sai aru, et Lenin ei pea teda võimekaks majandusjuhiks. See tegelikult tõukaski Dzeržinskit Stalini poole. Ja siis pidas juba Lenin vajalikuks nuhelda Dzeržinskit kui Stalini pooldajat.”

Trotski ilmselt eksis: Dzeržinski polnud otseselt Stalini meeskonnas. OGPU pidi ju partei otsuse kohaselt võitlema opositsiooniga. 1923. aastal tegi Dzeržinski ettepaneku kohustada kõiki partei liikmeid teatama riikliku julgeoleku organeile igasugusest fraktsioonilistest ülesastumistest. See otsus võeti entusiasmiga vastu. Kaebustest puudust ei olnud.

Dzeržinski kritiseeris karmilt Zinovjevit ja Kamenevi, sest ei toetanud nende majandusprogrammi, mis nägi ette kasutada rangeid administratiivseid vahendeid, mitte aga majandusliku mõjutamise hoobasid. Ta ei teadnud siis veel, et nende programmist saab Stalini pealiin. Selle ajani Dzeržinski ei elanudki.

Lenini suhtumine Dzeržinskisse muutus päris halvaks 1922. aastal. Lenin määras ta komisjoni etteotsa, mis pidi tegelema Gruusia kommunistide kaebustega partei Taga-Kaukaasia kraikomitee esimese sekretäri Sergo Ordžonikidze vastu, kes oma alluvaid lihtsalt kamandas, ahistas nende iseseisvust, käitus nendega väga jämedalt ja koguni lõi Gruusia KP Keskkomitee liiget Kabahhidzet, kes oli teda „Stalini eesliks” sõimanud. Kabahhidze esitas seepeale kaebuse. See siiski käiku ei läinud.

Stalini kantseleiülem Amajak Nazaretjan kirjutas oma sõbrale Sergole, et Matvei Škirjatov, kes oli partei ridade kontrollimise ja puhastamise keskkomisjoni esimees, olevat juhtunust kuuldes naernud ja öelnud: „Kahju, vähe sai, ainult ühe korra!”

Grusiinid tegid ettepaneku, et Gruusia astuks NSV Liidu koosseisu otse, kuulumata ebavajalikku vaheastmesse – Taga-Kaukaasia Föderatsiooni, nagu hiljem juhtuski. Dzeržinski oli kindlalt Ordžonikidze poolt. Ta oli alati kõige vastu, mida võis pidada natsionalismiks või separatismiks.

Lugenud komisjoni ettekande läbi, süüdistas Lenin kurjalt Dzeržinskit, Stalinit ja Ordžonikidzet suurvene šovinismis, lisades solvavalt: „On ju teada, et venestunud muulased pingutavad ehtvenelasliku meelsuse ilmutamisel alati üle.”

Lenin käskis kõik Dzeržinski komisjoni esitatud materjalid uuesti üle kontrollida, „et parandada tohutu hulk vigu ja eelarvamuslikke otsuseid, mida neis materjalides kahtlemata esineb”. Ja lisas: „Selle tõepoolest natsionalistliku suurvene kampaania eest vastutavad poliitiliselt kahtlemata just Stalin ja Dzeržinski.” Tekkis küsimus Dzeržinski vallandamisest, kuid just siis halvenes Lenini tervis järsult – teda tabas osaline halvatus, ta kaotas kõnevõime ja sellega kogu asi lõppeski.

Pärast Lenini surma juhtis Dzeržinski Lenini mälestuse jäädvustamise komisjoni. Just tema tõstatas idee, et Lenini välimus peaks säilima ka pärast surma. Dzeržinski väitis, et kui juba tsaare palsameeriti, siis Lenini palsameerimata jätmine oleks lausa kuritegu. Dzeržinski juhtimisel rajati väga lühikese ajaga ka esimene mausoleum.

Lenini matus, mida me sellest praegu ka ei arvaks, oli tookord erakordselt tähtis poliitiline sündmus. Oma vanaisa Vladimir Mletšini märkmetest, kes sel ajal õppis Moskva Kõrgemas Tehnikakoolis, millele anti hiljem Baumani nimi, leidsin ma selle päeva kirjelduse:

„27. jaanuaril läksin ma Punasele väljakule, kus põlesid lõkked. Nende ääres soojendasid end miilitsamehed, keda oli seal üsna vähe, olid ka mõned punaarmeelased ja olid inimesed, kes tulid Leniniga hüvasti jätma. Kes oli see mees, kes taipas sel päeval tuua kohale puid ja süüdata need arvukad lõkked? See mees vääriks ausammast. Mitte ainult seepärast, et päästis külmumisest sadu, aga võib-olla tuhandeid inimesi. Ta näitas ilmekalt, kuidas tuleb tegutseda isegi sellistel hetkedel, kui kõik tavaline ja igapäevane tundub olevat tühine ja kolmandajärguline.

Sammassaali juurde ja sealt edasi Punasele väljakule läksin ma koos Miron Volfsoniga. Ta oli vanema põlve revolutsionäär, kes oli kaks või kolm korda Verhojanskist asumiselt põgenenud, tungides sadu kilomeetreid läbi taiga, kus polnud mingit võimalust ennast soojendada ega varjata.

Me elasime ühes majas, mängisime tihti malet, õhtul jalutasime „B” ringteed mööda – siis tähendas see ringi tegemist peaaegu ümber kogu Moskva. Kui ma kahtlesin, kas me üldse Punasele väljakule pääseme, seal on liiga palju rahvast ja ka ilm on väga külm, vaatas Miron Borissovitš mind iroonilise muigega: mida sa ka väärt oled, kui sa kahekümne kahe aastasena kardad Moskvas külma?

Me pääsesime Punasele väljakule. Rahvast oli tõesti palju, kuid polnud mingit trügimist ega korrarikkumist. Militsionääre oli üsna vähe. Kord säilis iseenesest. See polnud rahvamass, seal liikus küll tuhandeid inimesi, kuid igaüks neist teadis instinktiivselt oma kohta, keegi ei trüginud ega tõugelnud, keegi ei püüdnud ettepoole jõuda.

Sellist mitte kellegi poolt organiseeritud loomulikku korda pole ma hiljem enam kunagi näinud ei paraadidel ega demonstratsioonidel, mis paistsid silma aasta-aastalt suureneva korrakaitsjate hulgaga ja rahvahulga üha kahaneva sisemise distsipliini ja eneseorganiseeritusega. Julma järjekindlusega võõrutati inimesi iseseisvast liikumisest elus. Ja ka tänavatel.”

Siseasjade rahvakomissarina (selles ametis oli Dzeržinski neli aastat, 30. märtsist 1919 kuni juuli alguseni 1923) ei paistnud ta eriti silma: ta tegeles vaid Tšekaaga. Edukamalt töötas ta teede rahvakomissarina (1921. aasta aprillist kuni 1924. aasta veebruarini) ja kõige silmapaistvamalt NSV Liidu Kõrgema Rahvamajandusnõukogu (VSNH) esimehena (1924. aastast kuni surmani).

Tšekist Dzeržinskist sai suurepärane majandusmees, kuigi tal ei olnud majanduslikku haridust.

10. aprillil 1922 Leninile saadetud kirjas, mis avaldati alles pärast perestroikat, kirjutas Dzeržinski: „Ma pole ei poliitik ega majandusmees.” Ta nimetas ennast vaid administreerijaks. Ta kirjutas Leninile, et transpordireformi teostamiseks on vaja teede rahvakomissariaadi etteotsa panna julge ja autoriteetne poliitik-majandusmees… „Mina sellesse ametisse ei sobi, sest pole ei poliitik ega majandusmees.”

Felix Edmundovitš alahindas ennast.

„Dzeržinski oli väga andekas, hiilgava majandusliku vaistu ja fantastilise töövõimega, kuigi tal puudus kõrgharidus. Vaadetelt oli ta ülim turumajanduse pooldaja. Ta võitles raevukalt emissiooni ja ümberjaotamise vastu.” Nii seletas mulle Otto Lacis.

Majandusteaduse doktor Lacis kirjutas raamatu Dzeržinski tegevusest majandusalal. Ta väitis, et kui Dzeržinski tuli teede rahvakomissariaati, alustas ta sellest, et kutsus endale appi kõik vanad spetsialistid. Oma asetäitjaks kinnitas ta mehe, kes oli selles ametis olnud juba tsaariajal. Enne Dzeržinskit arvati, et rongid ei liigu, kuna puudus on vedureist.

Kulutati ära riigi kullavarude viimased riismed, et osta välismaalt võimsaid vedureid, siis aga selgus, et meie sillad ei kannata neid võimsaid vedureid välja. Alustada tuligi raudteedest, mis olid kogu riigis purustatud.

Dzeržinski sai aru, et raudteelased ei suuda näljapajukit saades korralikult töötada, et varastamise ja altkäemaksude vastu võitlemiseks on tarvis suurendada töötasu. Kahe aastaga saavutas ta oma tahtmise: raudteelased hakkasid tookordseid olusid arvestades üsna hästi elama.

Kui valitsuse etteotsa sai Aleksei Rõkov, määrati Dzeržinski tema asemel Kõrgema Rahvamajandusnõukogu (VSNH) esimeheks.

Majandusharude rahvakomissariaate tookord veel ei olnud, need loodi alles 1932. aastal, kogu tööstuse juhtimisega tegeles VSNH, mis jagunes peavalitsusteks. Dzeržinski juhatas veel ka metallitööstuse peavalitsust, mis hiljem jagunes rohkem kui kümneks ministeeriumiks: mustmetallurgia, värvilise metallurgia, masinaehituse ja aparaadiehituse ministeeriumiks, lühidalt – kõigiks ministeeriumideks, mis tegelesid metalli ja sellest valmistatavate toodetega.

Nepi õitseng oli just sel ajal, kui tööstust juhtis Dzeržinski. Ta mõistis, et majandust on vaja juhtida majandusmeetoditega, kuigi tal üsna tihti oli tunne, et kõike võiks lahendada OGPU abiga.

28. märtsil 1923. aastal kirjutas Dzeržinski oma asetäitjale OGPU-s, Genrihh Jagodale:

„Kaubanälja olukorras, seda eriti Moskvas, on nepp võtnud varjamatu ja avaliku spekulatsiooni, rikastumise ja jultumuse vormi. See spekuleerimise vaim on jõudnud juba riiklikesse ja kooperatiivsetesse asutustesse ning haarab endaga kaasa üha rohkem inimesi, sealhulgas ka kommuniste. Sellele tuleb teha lõpp.”

Dzeržinski käskis Jagodal teha ettekanne keskkomiteele ja rakendada hulk abinõusid:

„1. Saata koos perekondadega välja suurtest linnadest… 2. Konfiskeerida vara ja tõsta välja korteritest. 3. Saata koos perekondadega välja kaugetesse piirkondadesse ja laagritesse – asustades nendega inimtühje piirkondi…”

Stalinile lubas Dzeržinski: „Olen kindel, et kuu ajaga puhastame Moskva nendest elementidest ja see mõjub tervendavalt kogu majanduselule.”

Poliitbüroo võttis Dzeržinski ettepaneku vastu ja algas inimeste väljasaatmine Moskvast. See lõppes vastavalt poliitbüroo otsusele 1924. aasta märtsis finantsasjade rahvakomissari Sokolnikovi palve peale. Repressioonid segasid finantsasjade rahvakomissariaadil valuutaoperatsioonide korraldamist.

Felix Edmundovitš kasutas spetside teadmisi, ta ei näinud neis vaenlasi, keda tuleks purustada. Vastupidi, ta oli rõõmus, et nad hindasid nõukogude võimu edusamme. Kõige targemad tšekistid võttis ta enda juurde VSNH-sse, mitte rahvavaenlasi otsima, vaid tööstust juhtima.

Otto Lacis:

„Dzeržinski tuli VSNH-sse, oskamata midagi, kuid ta kuulas teadjamaid inimesi ja süvenes asjadesse. Me olime oodanud, et nüüd tuleb siia tšekist, kes raudse käega kõik laiali peksab. Tema aga kogus tööstusjuhid kokku ja lausus: „Aidake mind, ma tulin siia õppima.”

Ta astus otsekohe välja riigi monopoli ja hindade üleskruvimise vastu. Monopol on väga kasulik tootjale: ta võib määrata suvalise hinna, tarbijal pole kusagile pääsu. Kapitalismis takistab konkurents hindade kasvu, mis suudaks seda aga sotsialismis takistada?

Kuid juhtus ettenägematu asi: keegi ei hakanud tööstustoodangut ostma. Küla oli jäänud puruvaeseks, seal lihtsalt ei olnudki raha. Tööstus ei soovinud hindu alandada ja taotles riigilt tellimusi. Kuid ega riigilgi raha ei olnud. Aastail 1922–1924 oli ehtne turustuskriis. Täpsemalt küll oskamatust kauplemisest põhjustatud kriis.”

Dzeržinski kaebas poliitbüroos: „Hinnad ei ole enam hinnangu andmise vahend, nagu see varem oli, neid määratakse nüüd „kohvipaksu pealt” plaanikomitee ja teiste asutuste kabinettides. Meil ei ole turgu.”

Kes on hinnad liiga kõrgeks ajanud, see läheks kapitalismi tingimustes pankrotti. Sotsialismi ajal aga võib sellise poliitika tagajärjel minna pankrotti vaid riik.

Põllumajandus oli siis erakätes ning Dzeržinski hoiatas, et riik variseb kokku, kui ta talupoega niiviisi nöörib. Kõik me variseme siis kokku…

Laod olid täis, kuid masinaid ei suudetud müüa. Ja alles pärast seda, kui Dzeržinski oli saavutanud turuhindade kehtestamise, müüdi aasta jooksul toodetud masinad paari nädalaga maha.

Ta rakendas praktikas ehtsaid turumajanduslikke meetodeid. Lenin oli öelnud, et sotsialism on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine. Dzeržinski aga väitis, et poliitikas tuleb juhinduda reeglist: „nõukogude võim pluss turg”. Felix Edmundovitš oli väga emotsionaalne inimene. Ministri tööülesannete täitmiseks ei jätkunud tal kannatust, küünilisust ja seda ükskõiksust, mis päästab elukutselist ametnikku ülekoormuse eest.

3. augustil 1923, pärast kokkupõrget Rõkoviga Töö ja Kaitse Nõukogu (STO) istungil, kirjutas Dzeržinski ägeda kirja Stalinile, milles kaebas selle üle, kuidas valitsuse liikmed temasse suhtuvad:

„Oma füüsiliste iseärasuste tõttu ei suuda ma töötada võitlemise õhkkonnas, kus STO esimees ja liikmed mind üldse ei usalda ja täielikult ignoreerivad. Need iseärasused on teile teada. Ma ei kõlba riigimehe ametisse, seepärast palun ennast vabastada teede rahvakomissari ametist, Töö ja Kaitse Nõukogust, Rahvakomissaride Nõukogust, jättes mind vaid teede rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmeks, või kui see pole võimalik, siis vabastada mind sealt täielikult, jättes mulle ainult töö GPU-s.”

Maha jahtunud, jättis Dzeržinski selle kirja siiski ära saatmata.

Kolm nädalat enne surma kirjutas ta isikliku kirja poliitbüroo liikmele, valitsuse juhi asetäitjale Valerian Kuibõševile.

Ta tunnistas, et ei tea, mida teha. Tema väljaastumine kehtiva korra vastu tuleb kasuks opositsioonile, kuid seda ta ei taha. Kui aga midagi ette ei võeta, „siis saab riik endale diktaatori – revolutsiooni hauakaevaja – , kui punased suled tema rõivaid ka ei ehiks. Kõik praegused diktaatorid on ju endised punased – nii Mussolini kui ka Pilsudski.

Ma olen nendest vastuoludest väsinud.

Ma olen korduvalt palunud ennast erru lasta. Te peate asja kiiresti otsustama. Niiviisi mõeldes ja piineldes ei saa ma olla VSNH esimees. Need mõtted kiirgavad minust välja ja nakatavad teisi. Kas sina siis seda ei näe? Nii ei saa ma tõepoolest VSNH-s töötada. Ma anun teid kõiki, laske mind lahti ja pange asemele oma mees, selline, kes ei peaks iga küsimuse puhul tundma nii tugevat vastuseisu.”

Kirja lõppu lisas Dzeržinski OGPU ülema kohta hämmastava fraasi: „Mul on liiga raske olla kogu aeg julm peremees.”

Poliitiliselt seisis ta kahe leeri vahel. Ta oli opositsiooni vastu, sest Kamenev ja Zinovjev olid võtnud kasutusele endised Trotski loosungid, millest kahe aasta pärast said Stalini loosungid.

Opositsioon soovitas talupojad paljaks koorida, nood olevat liiga rikkaks muutunud. Dzeržinski vastas neile: kui te talupoja paljaks riisute, siis jääte ise püksata.

Kuid ta ei kuulunud ka Stalini leeri. Ta tundis, et on võõras nii ühtedele kui ka teistele. Kui ta oleks elanud veel kaks aastat, oleks ta sattunud koos Buhhariniga parempoolsete kilda. Stalini meeskond teda omaks ei pidanud.

Kui Molotov oli juba pensionär, seletas ta oma biograafile, Felix Tšujevile: „Kõigile oma headele, suurepärastele omadustele vaatamata – aga mina tundsin teda väga hästi – kogu oma ustavuses parteile, kogu oma kirglikkuses ei mõistnud Dzeržinski partei poliitikat päris õigesti.”

Felix Edmundovitš töötas meeletult palju, ta ei osanud üldse elust mõnu tunda. Enne revolutsiooni oli ta elanud väga vaeselt, ta ei raatsinud kulutada partei raha enda rõõmuks, kuigi teised revolutsionäärid, kui nad juhtusid välismaale sattuma, elasid seal – alates Leninist endast – vägagi lahedalt. Ka pärast revolutsiooni sundis ta end ainult tööle mõtlema. Ta ei käinud isegi teatris ega kinos, et tööd mitte katkestada.

Trotski kirjutas tema kohta:

„Dzeržinski oli suure, plahvatusliku kirega inimene. Tema energiat hoidsid pinges pidevad elektrilaengud. Vaieldes mis tahes küsimuses, kas või vähetähtsas, oli ta erutatud, tema kitsad sõõrmed tõmblesid, silmad helkisid, hääl oli pingutatud ja sageli katkendlik. Sellisest suurest närvipingest hoolimata polnud temas kunagi apaatiat ega masendust. Ta oli alati äärmiselt mobiliseeritud.

Dzeržinski armus arutult igasse töösse, mille ta käsile võttis, ta kaitses oma kaastöölisi segamise ja kritiseerimise eest kirglikult ja leppimatult, kuid selles polnud midagi isiklikku, Dzeržinski lahustus oma töös täielikult.”

Tema suhted abikaasaga polnud kuigi head. Perekonnaelu polnud õnnelik. Istudes hiliste tundideni oma kabinetis paberite taga, jäi ta sinna tihti ka ööseks magama.

Anastass Mikojani minia Nami Mikojan elas pärast sõda Kremlis, kus olid säilinud kunagiste partei- ja riigijuhtide korterid. Seal elas ka Dzeržinski lesk Sofia Sigizmundovna, „kuivetu, karm ja sirge rühiga naisterahvas”. Ta käis regulaarselt koosolekutel parteiorganisatsioonis, mis ühendas mittetöötavaid perekonnaliikmeid ning pesunaisi ja koristajaid, kellel oli sõjaväeline auaste (kõik pesunaised ja koristajad olid julgeolekutöötajad). „Sofia Sigizmundovna oli juba üsna vana, kuid energiline. Ta rääkis tihti oma revolutsioonieelsest minevikust,” meenutas Nami Mikojan. „Oma arvamust selle kohta, et tütarlapsi tuleb maast-madalast õpetada tööd tegema ja majapidamisega toime tulema, esitas ta tähtsalt ja rangelt…”

Dzeržinski oli muidugi mõista haige inimene. Tema tervise olid võtnud vanglad ja sunnitöö. Viimastel eluaastatel oli ta pidevalt arstide jälgimise all. Ta elas suvilas, oma asetäitja Menžinski naabruses. Koos sõitsid nad Krimmi või Kislovodskisse suvitama. Hea toidu peale saanud Dzeržinski hakkas üksvahe isegi paksuks minema.

Nõukogude võim hoolitses oma juhtide eest ja toitlustas neid külluslikult.

1920. aasta 14. juunil kehtestas Väike Rahvakomissaride Nõukogu „rahvakomissaride toidunormi”. Keskkomitee vastutavatele töötajatele oli kuu aja jooksul ette nähtud (naelades – üks nael on 400 grammi): suhkrut – 4, rukkijahu – 20, liha – 12, juustu või sinki – 4. Veel said nad kaks tükki seepi, 500 paberossi ja 10 topsi tikku. Rahvakomissaride ja poliitbüroo liikmete normid olid veel suuremad. Leninile ja Trotskile oli ette nähtud ka punane ja must kalamari. Stalinile kalamarja ei antud. Ja ta pidas seda meeles…

Järgnevatel aastatel muutusid juhtide toidunormid üha suuremaks. Kuid ülesöömine on kahjulik, eriti nii rasketele südamehaigetele nagu Dzeržinski.

On säilinud Kuibõševi ja Rõkovi lühike kirjavahetus Dzeržinski asjus (1926. aasta juulis, kui Dzeržinskil oli jäänud juba väga vähe aega elada).

Dzeržinski kirjutas Rõkovile ja palus ennast vabastada VSNH juhi kohalt. Siis tegi Kuibõšev ettepaneku, et tema annab Dzeržinskile oma ametikoha Töölis-Talupoegade Inspektsioonis: „Tal on algatusvõimet palju rohkem kui minul… Tema olukord on nii tõsine (viimasel ajal on ta ju otseselt vihjanud enesetapu võimalikkusele), et minu ambitsioonid tuleks suruda tagaplaanile.”

Rõkov pakkus välja teistsuguse variandi: „Aga kui määraksime tema Töö ja Kaitse Nõukogu esimeheks, taastades niiviisi kaks valitsust?”

Kuibõšev polnud sellega nõus: „See on välistatud. Kahe valitsuse süsteemi taastada ei tohi. Rääkimata sellest, et Felixi närvisüsteem ja tema tundlikkus ei sobi kokku STO juhataja ametiga. Tal on küll suur algatusvõime, kuid puuduvad juhiomadused (süsteemne töötamine, nähtuste ja nendevaheliste seoste pidev tunnetamine, võime rakendatud abinõude tagajärgi ette näha jne.!). Kõrgemas Rahvamajandusnõukogus võib Felixi algatusvõime tema puudused veel kuidagi üles kaaluda, kuid STO-s see ei klapi.”

Rõkov tegi ärevalt kokkuvõtte: „Ma kardan, et tema närvilisus ja ekspansiivsus võivad ka ilma mingi suurema sammuta pahandust tekitada.”

1926. aasta 20. juulil toimunud KK pleenumil, kus Felix Edmundovitš võttis sõna rahvakomissar Kamenevi ja opositsiooni vastu, kaitstes küla ja talupoega ning väites, et talurahvast ei tohi paljaks riisuda, hakkas tal halb.

Kamenevi ja Dzeržinski erimeelsused olid põhimõttelised. Kamenev süüdistas Dzeržinskit, et too kaldub turustiihia suunas. Dzeržinski aga püüdis turgu reguleerida, ent kuidas! Ta tahtis turu kaupadega küllastada, manipuleerida varudega, et dikteerida madalat hinnataset. Kamenev arvas, et turgu tuleb lihtsalt käsutada.

Väärib märkimist, et karistusorgani juht suhtus rahulikult poliitilise opositsiooni eksisteerimisse. Ta vaidles opositsionääridega majandusküsimustes. Teda häirisid kõvasti nende talurahvavastased meeleolud. Kuid mingeid administratiivseid meetmeid ta oma oponentide vastu ei rakendanud.

Tema kannatlikkust taoliste inimeste suhtes kinnitas seegi, et tema juures VSNH-s töötas teaduse ja tehnika osakonna juhatajana Trotski, kes oli juba võimuladvikust kõrvaldatud, kuid ikka veel küllaltki populaarne. Dzeržinski ei korraldanud tema vastu mingeid salasepitsusi. Tõeliselt asus OGPU Trotski kallale alles aasta pärast Dzeržinski surma.

Trotski väljendus 1927. aastal toimunud keskkomitee pleenumil väga täpselt, reageerides Stalini sõnadele selle kohta, et opositsioon tuleb parteist välja pühkida: „Mis limasse puutub, siis see töö on teil hästi käpas. Kojamehe märk rinda ja luud kätte, see ongi kogu teie programm.”

Dzeržinski rääkis Kamenevile: „Te imestate, et talupojad ei taha vilja müüa ja arvate, et meie raskustes on süüdi kulakud. Häda on aga selles, et talupoeg ei suuda osta kaupu, mille hind on liiga kõrge. Et vili kätte saada, tuleb pöörduda tagasi endisesse aega, panna ametisse mõisnikud.”

Dzeržinski ei teadnud veel, et üsna varsti riisub Stalin küla paljaks, vili võetakse väevõimuga ära, töökad talupojad aga saadetakse Siberisse. Turg kaob, kaubatootmine variseb kokku. Stalin võtab majanduse juhtimises kasutusele administreeriva süsteemi, mis eeldab iga majandusharu jaoks eraldi rahvakomissariaadi loomist. Ent mida rohkem on juhtijaid, seda vähem on kaupa. Kõik hädavajalik muutub defitsiidiks.

Muide, defitsiitsete kaupade jaotamine on väga meeldiv süsteem osale ühiskonnast, nii nendele, kes hüvesid jaotavad, kui ka nendele, kes neid saavad.

Kuid mingem nüüd tagasi 1926. aasta pleenumi juurde. Tulnud pleenumilt koju, vajus Dzeržinski äkki kokku. Kutsuti arst. Too süstis kamprit. Kuid abi sellest enam ei olnud. Dzeržinski suri enne, kui jõudis saada 49-aastaseks.

Otto Lacis rääkis mulle naljaga pooleks:

„Kui tehtaks ettepanek püstitada Dzeržinskile ausammas Varvarkale, kus kunagi asus Kõrgem Rahvamajandusnõukogu, siis ma oleksin kahe käega selle poolt. Ta on selle ära teeninud. Kui tahetakse taastada ausammast Lubjankal, siis lähen ma seda lammutama…”

Kas Dzeržinski oli Poola spioon?

1920. aastal, kui Punaarmee lootis purustada Poola sõjaväe ja jõuda Varssavisse, koostas Lenin mõttes juba tulevast Poola valitsust, esimesena pani ta sellesse kirja Dzeržinski.

1939. aastal toimis Stalin umbes samamoodi, kui ta alustas sõda Soome vastu. Kallaletung Soomele tekitas pahameelt kogu maailmas. Oli vaja mingisugustki propagandistlikku kattevarju. Siis ilmuski Nõukogude Liidu ajalehtedes teadaanne, et Soomes Terijoki linnas, kuhu oli juba tunginud Punaarmee, on moodustatud Soome Demokraatliku Vabariigi valitsus, mis tervitab Nõukogude vägede edasitungi.

2. detsembril 1939 ilmus ajakirjanduses järjekordne teade: välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov allkirjastas vastastikuse abistamise ja koostöö lepingu Soome Demokraatliku Vabariigi peaministri Otto Kuusineniga, kes täidab ühtlasi ka selle riigi välisministri kohuseid. Tegelikkuses polnud sellist riiki olemas, Kuusinen ise oli vaid Kominterni täitevkomitee sekretär.

Pärast seda kirjutas Molotov Rahvasteliidule, et „Nõukogude Liit ei ole Soomega sõjaseisukorras ning ei ohusta soome rahvast. Nõukogude Liidul on rahumeelsed suhted Soome Demokraatliku Vabariigiga, mille valitsusega on 2. detsembril sõlmitud ka vastastikuse abistamise ja koostöö leping. Selle dokumendiga ongi kõik küsimused reguleeritud.”

Kuid nii poolakad 1920. aastal kui soomlased 1939. aastal suutsid oma sõltumatust kaitsta. Ei Dzeržinski ega Kuusinen saanud juhtida valitsust oma sünnimaal, mida nad, olgu öeldud, kumbki ei kahetsenud. Üks ei pidanud ennast poolakaks, teine ei pidanud end soomlaseks, mõlemad pidasid ennast vennalike rahvaste pere liikmeks. Dzeržinski igatahes arvas nii kuni elu lõpuni.

Nii nagu ka mõnede järgnevate Tšekaa–OGPU–NKVD juhtide puhul, otsitakse Dzeržinski julmuse juuri hiljem tema mittevene päritolust: poolakal polevat võõrastest kahju, omasid oleks ta kindlasti hoidnud. Nii väita tähendab seda, et neid mehi pole mõistetud. Dzeržinskit ei huvitanud etniline päritolu üldsegi. Kui Punaarmeel oleks 1920. aastal Läänerindel paremini läinud ja Poola oleks sattunud Nõukogude Venemaa koosseisu, siis oleks Dzeržinski ka Varssavis raudse käega korra majja löönud.

Poolakad oleksid teistest rohkemgi kannatanud, sest Varssavis oli Dzeržinskil hulk leppimatuid ideoloogilisi vaenlasi. Dzeržinski vihkas raevukalt poola rahvuslasi, kes unistasid oma iseseisva riigi loomisest. Tema uskus siiralt, et poolakatele oleks parem, kui nad oleksid ühtse Nõukogude Venemaa koosseisus.

1917. aastal oli Dzeržinski olnud vastu bolševikele nõudmisele anda rahvastele enesemääramisõigus. Ta oli tõeline internatsionalist: „Rahvuslikku rõhumist saab hävitada ainult täielikult demokratiseeritud riigis, sotsialismi eest võideldes.”

Dzeržinski meelest olid separatistlikud püüdlused sotsialismile kahjulikud, seepärast oli ta ka rahvaste enesemääramisõiguse vastu.

Esinedes Teisel Ülevenemaalisel Nõukogude kongressil ütles ta: „Poola proletariaat on alati olnud koos vene proletariaadiga. Me teame, et ainus jõud, mis suudab maailma vabastada, on proletariaat, kes peab võitlust sotsialismi eest.”

Võideldes vankumatult Poola eraldumise vastu revolutsioonilisest Venemaast, väitis Dzeržinski: „Meil on üks vennalike rahvaste pere, kus pole tülisid ega lahkhelisid.”

Keskkonnas, kus Dzeržinski oli üles kasvanud, oli rahvustunne väga tugev: poola haritlaskond oli alati püüdnud saavutada sõltumatust, Venemaast eralduda ja luua oma riiki.

Dzeržinskil aga oli rohkem ühist Rosa Luxemburgiga, kes kuulus Poola ja Leedu väikese sotsiaaldemokraatliku partei asutajate hulka. Üheskoos kaitsesid nad vankumatult poola ja vene tööliste ühtsust, võitlesid tulevase marssali Jozef Pilsudski rahvuslaste partei vastu.

Juba elu lõpus kirjutas Dzeržinski ühes kirjas: „Ma olen elu jooksul armastanud vaid kahte revolutsionääri ja juhti – Rosa Luxemburgi ja Vladimir Iljitš Leninit, rohkem mitte kedagi.”

Lev Trotski on Dzeržinski kohta kirjutanud: „Pikki aastaid käis ta Rosa Luxemburgi jälgedes, heideldes samamoodi nii poola patriotismi kui ka bolševismiga. 1917. aastal liitus ta bolševikega. Lenin rääkis mulle vaimustusega, et temas pole enam näha mingeid varasema heitluse jälgi.”

Luxemburgi mõju Dzeržinskile polnudki nii halb, nagu see oli kunagi tundunud Leninile ja Trotskile.

Mõned Luxemburgi ütlused oleks nagu kirjutatud meie päevil: „Igast kandist kuulutavad rahvused ja väikesed etnilised rühmad oma õigust moodustada oma riik. Kõdunenud laibad, mis on sajandeid mulla all lamanud, tahavad uuesti sündida, rahvad, kel pole olnud oma ajalugu ega riiklust, tahavad nüüd saada oma riiki. Natsionalismi mäel on Walpurgi öö.”

Dzeržinski ja Luxemburg arutasid nii: kas rahvuslik sõltumatus on kasulik rahva enda, tema naabrite ja sotsiaalse progressi huvidest lähtudes? Kas on olemas uue riigi tekkimiseks vajalikke majanduslikke tingimusi?

Maailmas on tuhandeid keeli, kuid vähem kui kakssada riiki. Rosa Luxemburg kartis keskaegse anarhia taastekkimist Euroopas, kui iga etniline rühm hakkab taotlema omariiklust. Segarahvastusega piirkondades sõltub mingi etnilise rühma majanduslik eluvõime ikkagi teistest.

Palju aastaid pärast Rosa Luxemburgi surma, nähes, kuidas rahvad, kes elasid ühtses riigis, nüüd halastamatult üksteist tapavad, tuleb tunnistada, et tal oli õigus.

Vene revolutsiooni hindamisel olid Dzeržinski ja Luxemburgi vaated aga erinevad. Jälgides Nõukogude Venemaal toimuvat, kirjutas Luxemburg: „Vabadus vaid valitsuse pooldajate jaoks, ainult ühe partei liikmete jaoks, kui arvukas see partei ka poleks, see ei ole vabadus. Vabadus on alati teisitimõtlejate vabadus. Sellest sõltub kõik, mis poliitilist vabadust elustab, tervendab ja puhastab; kõik see lakkab olemast, kui vabadusest saab kellegi privileeg.”

„Vabadus on eelkõige teisitimõtlemise vabadus,” – selle Rosa Luxemburgi määratlusega Dzeržinski ei nõustunud, see oli tema viga.

Ajaloolises vaidluses rahvaste enesemääramisõiguse osas said Luxemburg ja Dzeržinski lüüa Jozef Pilsudskilt, kes nooruses oli samuti jaganud nende sotsialistlikke ideid.

Pilsudski oli veelgi karmim mees kui Dzeržinski. Tema ei tunnistanud üldse kompromisse ja läbirääkimisi. Pilsudski oli Dzeržinskist kümme aastat vanem, ta oli jõudnud kuuluda ka „Narodnaja Volja” liikmete hulka. Osalemise eest kallaletungikatses Aleksander III-le saadeti ta Siberisse.

Paljud poolakad võitlesid Esimeses maailmasõjas Venemaa poolel, lootes, et pärast sõda saavad nad iseseisvuse. Samade lootustega võitles Pilsudski sakslaste ja austerlaste poolel. Kuid 1917. aastal keeldus ta vandumast ustavust Saksamaa keisrile ning pandi vangi. 1918. aastal, pärast Saksamaa krahhi, tuli ta tagasi Varssavisse, et võtta enda kätte võim, mis vedeles maas.

1920. aastal andsid Pilsudski väed ootamatu löögi Punaarmeele, mis seisis Varssavi lähistel, peatades niiviisi „kommunismi võidukäigu”. Ajalugu tunneb seda võitu, kui „imet Vislal”.

Poolakad nägid nüüd Pilsudskis oma kangelast. Need, kes tema esinemisi kuulasid, olid lummatud tema kõne maagiast. Innustatuna Pilsudski sõnadest hõivasid Poola leegionärid 1920. aastal Leedu pealinna Vilniuse. See oli kingitus nende armastatud juhile, kes oli sündinud ja õppinud Vilnos. Stalin andis Vilniuse Leedule tagasi 1939. aastal, pärast Poola jagamist.

Samal aastal, kui Dzeržinski suri, lahendas Jozef Pilsudski Poola probleemid omamoodi. Ta korraldas sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas” juhitava demokraatia”. Ta suri ligi kümme aastat hiljem kui Dzeržinski.

Dzeržinski ausammas Moskvas võeti maha 1991. aastal. Pilsudskile aga püstitati 1998. aastal Varssavis juba teine ausammas. Selle avamisel oli kohal ka president Aleksander Kwasniewski.

Viha Pilsudski ja poola natsionalismi vastu poleks Dzeržinskit päästnud, kui ta oleks pisut kauem elanud.

Endine Kasahstani siseasjade rahvakomissari asetäitja Mihhail Schreider on meenutanud, kuidas 1939. aastal, kui Ivanovo NKVD valitsuse uurimisosakonna ülem, kes süüdistas teda koostöös Poola luurega, äkki ütles:

„Meil on andmeid, et teie organisatsiooniga oli seotud ka Dzeržinski. Seepärast ta lasigi maha ausaid uurijaid, kes vaenlasi hävitasid. Kas see oli juhus, et teda ei hukatud, kui ta oli Varssavi tsitadellis vangis? Ta pettis Leninit ja Stalinit. Meil on nüüd selle kohta olemas materjalid.”

Schreider oli uurija sõnadest vapustatud. Sel hetkel astus tuppa NKVD oblastivalitsuse ülem, kes tähendusrikkalt kinnitas:

„Aasta eest poleks ma Dzeržinski kohta sellist juttu uskunud. Kuid nüüd oleme selles veendunud. Ma kuulsin seda ise Beria suust, ja võtke teadmiseks, et kõik Dzeržinski sugulased on juba arreteeritud ning ka vastavaid tunnistusi andnud.”

1936. aasta 26. aprillil võttis Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse, mille alusel poolakad kui poliitiliselt ebausaldatavad saadeti Ukrainast välja. Nad saadeti välja piiritsoonist. Esimene rühm – 35 000 inimest – saadeti Kasahstani.

Juba pärast seda ütles Nikolai Ježov ülekuulamisel (siis, kui tema ise oli juba ülekuulatav, mitte ülekuulaja): „Ma alustasin oma tegevust Poola spioonide purustamisest, kes olid tunginud kõikidesse Tšekaa organite allüksustesse, nende käes oli kogu Nõukogude luure.”

9. augustil 1937 kinnitas poliitbüroo NKVD käskkirja „Poola diversantidespioonide gruppide ja Poola Sõjaväelise Organisatsiooni likvideerimisest”.

Sellesse müütilisse organisatsiooni arvati kahe aasta pärast ka Kasahstani siseasjade rahvakomissari asetäitja Schreider, kes ülekuulamise ajal sai teada, et samas süüasjas on kahtlustatud ka Dzeržinskit.

Ježovi käskkirjas öeldi: „Peaaegu Tšekaa tekkimise hetkest alates olid selle oluliste Poola-vastaste allüksuste juhtkonda imbunud silmapaistvad Poola spioonid Unschlicht, Messing, Pilar, Medved, Olski, Sosnovski, Makovski, Loganovski, Baranski ja rida teisi, kes olid täielikult haaranud enda kätte kogu Tšekaa, OGPU ja NKVD Poola vastu suunatud luure ja vastuluure tegevuse.”

Samasuguseid süüasju fabritseeriti kogu riigis. Ainult „Poola kohtuasja” raames vangistati 18 000 inimest. Moskvas süüdistati rühma poola üliõpilasi selles, et nad kavatsesid Osoaviahim’i liikmete sildi all toimetada 1937. aasta 7. novembril Punasele väljakule relvad, et lasta maha partei ja riigi juhid, kes paraadi ajal mausoleumi tribüünil seisavad. Plaani sihiks olevat olnud nõrgestada niiviisi NSV Liitu enne, kui algab sõda Poolaga. Moskvas kavatseti ikka veel Poola panidega sõdima hakata!

Siseasjade rahvakomissar Ježov käskis arreteerida kõik poliitemigrandid, kes olid Nõukogude Liitu põgenenud, need olid poola kommunistid, Venemaa sõbrad, Dzeržinski aatekaaslased. Poola spioonina lasti maha elukutseline luuraja Stanislav Redens, kes oli olnud Dzeržinski sekretär ja oli ka Stalini sugulane.

Kui Dzeržinski ise oleks elanud Ježovi ajani, oleks temagi maha lastud koos tuhandete teiste poolakatega, kes vabale Poolale olid eelistanud Venemaad ja sattusid seepärast tšekistide küüsi.