Читать книгу KGB - Leonid Mletšin - Страница 3

Suure Nõukogude Entsüklopeedia teises väljaandes on kirjas, et Vjatšeslav Menžinski hukkus võitluspostil olles: tema mõrvasid elajalikult parem-trotskistlikku rühma kuulunud terroristid.

1938. aastal mõisteti mitu inimest surma osalemise eest mõrvas, mida tegelikult ei olnudki. Nii jätkas Menžinski ka veel pärast surma oma ürituse teenimist.

Tema sugulased arvavad muide endiselt, et Menžinski tapeti. Tema lapselaps Mihhail Rozanov on kindel, et siis, kui nende suvilas vahetati tapeeti, peitsiti seda mürgiga. Ta rääkis mulle, et mäletab senini seda tapeeti, mis olevat olnud väga ilus…

Lenini ja Tolstoi vahel

Kõigist julgeolekuorganite juhtidest näis Menžinski olevat kõige ilmetum, kuigi ta juhtis OGPU-d tervelt kaheksa aastat – kauem kui Jagoda ja Ježov kokku. Just tema kavandas need meetodid, mida täiel määral kasutasid tema järeltulijad. Menžinski oli neist palju targem, tema mõtles välja selle, mida nemad, sammudes juba mööda tema sissetallatud rada, poleks suutnud.

Nähtavasti oli asi selles, et Menžinski erines järsult oma kolleegidest. Ta oli pehme iseloomuga, meeldiva olemisega, tagasihoidlik, omakasupüüdmatu ja intelligentne mees – selline on temast ajalukku jäänud kujund.

Kõrgesti haritud ja revolutsioonile andunud Vjatšeslav Menžinski oli raskesti haige, veetis palju aega suvilas, kus ta kasvatas lilli ja askeldas oma keemialaboratooriumis. Kuna ta ei suutnud ise kõikidesse asjadesse süveneda, pidi ta leppima selle informatsiooniga, mida talle esitas tema esimene asetäitja Jagoda, keda ta muide täielikult usaldas.

Jutud sellest, et tema eest tegi kõike Jagoda, on müüt. Just Menžinski tegeles kulakluse kui klassi likvideerimisega, tema saatis välismaale terrorirühmi nõukogude võimu vaenlasi likvideerima, tema korraldas ka need esimesed Moskvas toimunud kohtuprotsessid, mis ei vapustanud mitte ainult oma riiki, vaid ka kogu muud maailma.

Menžinski tegevuse mastaap polnud küll selline kui tema järglastel, kuid ainult seetõttu, et sel ajal Stalin rohkemat ei nõudnud.

Menžinski sündis 19. augustil 1874. aastal Peterburis aadliku peres. Tema isa õpetas Peterburi kadetikorpuses ajalugu. Gümnaasiumi lõpetas Vjatšeslav Menžinski kuldmedaliga. Seejärel õppis ta Peterburi ülikoolis ja töötas advokaadina.

Menžinski elu oleks võinud minna ka hoopis teist rada. 1902. aasta suvel, nagu meenutas tema lapselaps, sõitis vanaisa Jasnaja Poljanasse, kohtuma Lev Tolstoiga…

Menžinski liitus sotsiaaldemokraatliku parteiga väga vara – juba 1902. aastal, kuid erinevalt Dzeržinskist püüdis ta seadust mitte rikkuda.

Menžinski teenis Jaroslavlis, Vologda–Vjatka raudtee ehitusvalitsuses, kus andis tunde tööliste õhtukoolis. Esimese vene revolutsiooni ajal tegi ta kaastööd bolševike ajalehele Kazarma. 1905. aasta juulis arreteeris politsei kogu ajalehetoimetuse. Menžinski istus neli kuud vanglas. Kui ta alustas näljastreiki, lasti ta käenduse vastu välja.

Ta põgenes otsekohe Soome, kus kehtisid kohalikud seadused. 1907. aastal läks ta välismaale, elas Belgias, Šveitsis, Prantsusmaal ja Ameerikas. Pariisis viibimist kasutas ta selleks, et õppida Sorbonne’is.

Revolutsiooniline kirg oli Menžinskil ühendatud armastusega kirjanduse vastu. Ta oli 1905. aastal ilmunud „Rohelise luule- ja proosakogumiku” üks autoreid. Seal ilmusid esmakordselt veel tänapäevalgi populaarse homoseksualistist luuletaja, muusiku ja laulja, tulevase välisasjade rahvakomissari Georgi Tšitšerini intiimse sõbra Mihhail Kuzmini luuletused. Selle kogumiku jaoks kirjutas Menžinski „Demidovi romaani”. Koos Kuzminiga esines ta ka kogumikus „Protalina” (see ilmus 1907. aastal).

Lev Trotski kirjutas, et kohtus Menžinskiga esmakordselt 1910. aastal Pariisis. Tulevane GPU esimees oli liitunud ülivasakpoolsete sotsiaaldemokraatidega, nn. vperjodlastega. Sinna kuulusid veel Aleksandr Bogdanov, kes pärast revolutsiooni juhtis vereülekande instituuti, samuti ka tulevane hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski. Neil aastail kasutas Menžinski kirjutades varjunime Stepninski.

Bolognas asutas Menžinski Venemaalt tulnud tööliste jaoks marksistliku kooli. Seal kohtuski temaga Trotski:

„Muljet, mis mul temast jäi, saab kõige täpsemini väljendada, kui öelda, et mulle ei jäänud temast mingit muljet. Ta tundus olevat nagu kellegi teise vari, kellegi maalimata jäänud portree eskiis. Selliseid inimesi tuleb ette. Mõni vaevumärgatav naeratus ja varjatud pilk andsid vahel siiski tunnistust, et see inimene püüab oma tähtsusetust olekust välja rabeleda.”

Trotski kirjutas need read siis, kui ta oli juba emigratsioonis, kui Menžinski juhtis OGPU-d, mis võitles opositsiooniga, seetõttu ei pruugi autor olla siin erapooletu.

Revolutsioonieelse aja tuntud sotsiaaldemokraat Georgi Solomon, kes tundis hästi Lenini perekonda ja sõbrustas emigratsioonis olles ka Menžinskiga, on meenutanud:

„Pärast esimest revolutsiooni asus Vjatšeslav Menžinski Lenini lähetusel Brüsselisse. Lenini enda saabumise päeval lubas Menžinski talle raudteejaama vastu minna…

Ma märkasingi kõigepealt haiglast ja küürus Menžinskit, ja siis Leninit. Menžinski oli väga haige. Ta lahkus Pariisist, olles haigete neerude tõttu üleni paistes, ja raha tal ka ei olnud. Mul õnnestus leida talle arst. Ta hakkas juba paranema, kuid tema silmade all olid ikka veel hirmuäratavad kotid, ka tema jalad olid paistes…

Mind pani hämmastuma, et Menžinski, kes hiljutise haiguse tõttu ikka veel värises ja lakkamatult higistas, tassis kogu tee trammipeatuse juurest majani Lenini tohutu suurt kohvrit. Tema järel kõndival Leninil endal oli käes vaid vihmavari. Ma tormasin kähku Menžinski juurde ja haarasin tema käest kohvri, mis oli tal juba käest libisemas. Teades, kui kahjulik on tema tervisele raskete asjade kandmine, pöördusin ma etteheitvalt Lenini poole:

„Kuidas te võisite lubada, Vladimir Iljitš, et ta teie kohvrit tassib. Vaadake ometi, see mees on ju vaevu hinges!”

„Mis tal siis viga on?” päris Lenin lõbusa ükskõiksusega. „Kas ta on haige või? Ma ei teadnudki… Pole viga, küll ta saab terveks…”

Mu mällu jäi tahtmatult see Lenini iseloomujoon: ta ei pööranud kunagi tähelepanu teiste kannatustele, ta lihtsalt ei märganud neid ja oli nende suhtes absoluutselt ükskõikne…

Menžinski vaid naeratas leebelt. Selline eneseohverdamine oli talle suhetes lähedaste inimestega igiomane. Kord, jõudnud Kiievist Moskvasse, kusjuures tal oli parajasti väga valulik song, hakkas jälle tassima enda ja reisikaaslaste kohvreid, samal ajal kui tema nooremad reisikaaslased kõndisid rahulikult, kandes kergemaid asju. See põhjustas Menžinskil haigushoo, mis sundis teda mitmeks nädalaks voodisse heitma. Ta talus kannatusi nurisemata, näol talle omane leebe naeratus.

Mulle tundus imelik Lenini suhtumine Menžinskisse, oma ammusesse sõpra ja kaaslasesse. Ma rääkisin Leninile mitmel korral Menžinski raskest olukorrast, tema tagasihoidlikkusest ja häbelikkusest, et ta on valmis pigem surema, kuid ei pöördu kunagi abipalvetega oma seltsimeeste poole (ma olin teda näinud haiguse ja vaesuse tõttu surmasuus virelevana). Kuid Lenin ei teinud tema heaks midagi.

Kohe pärast Oktoobrirevolutsiooni rääkis Lenin Menžinskist kui kauni hingega inimesest, kes üldse millestki aru ei saa ega tea, kuidas suuri ideid ellu viia.”

Tundub, et Lenin eksis oma vana sõbra osas. Menžinski enne julgeolekus töötamist, ja Menžinski seal töötamise ajal – need on täiesti erinevad inimesed. Ja ei olegi päris selge, kas töö selles ametis muutis teda või tõi see ainult esile tema varjatud iseloomujooned.

Öö Smolnõis

1917. aasta juulis saabus Menžinski tagasi Venemaale. Ta oli läbinisti tsiviilinimene, kuid arvati siiski VSDTP Keskkomitee juures asuva sõjaväelise organisatsiooni büroo liikmeks.

25. oktoobril määrati Menžinski Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee komissariks riigipangas. Ta saabus panga peakontorisse ja nõudis, et uuele võimule antaks jooksvateks kulutusteks 10 miljonit rubla. Pangatöötajad bolševikke ei tunnustanud ja keeldusid ülbelt Rahvakomissaride Nõukogu käsku täitmast. Seepeale hõivasid panga punaarmeelased, kuid raha neile ikkagi ei antud.

Lenin kinnitas Menžinski VSFNV rahanduse rahvakomissari asetäitjaks. Rahvakomissariks oli määratud tuntud ajakirjanik Ivan Skvortsov-Stepanov, nähtavasti seepärast, et just tema oli tõlkinud vene keelde Marxi „Kapitali”.

Saanud suunamise rahanduse rahvakomissariaati, heitis Menžinski, kellel polnud veel ühtegi alluvat, Smolnõis magama diivanile, mille kohale ta kinnitas sildi „rahanduse rahvakomissariaat”.

Miks Lenin just tema rahaasjadega tegelema määras? Ehk tuli talle meelde, et emigratsiooni ajal Pariisis oli Menžinski saanud töökoha pangas? Nüüd pidi ta saama hakkama vaid ühe asjaga – pressima pankadelt raha välja.

8. novembril nägi Menžinskit Smolnõis ameeriklane John Reed, kes on seda revolutsiooni peensusteni kirjeldanud: „Ülakorrusel söökla nurgas kössitas karusnahkse papaahaga mees, seljas sama ülikond, milles ta… ma tahtsin öelda, oli terve öö maganud, kuid tegelikult oli tema öö olnud unetu. Tema nägu kattis kolmepäevane habemetüügas. Ta kirjutas närviliselt midagi käkras kirjaümbrikule, närides mõtlikult pliiatsijuppi. See oli rahanduse rahvakomissar Menžinski, kelle kogu erialane ettevalmistus seisnes selles, et kunagi oli ta olnud kontoriametnik mingis Prantsuse pangas.”

Mõne päeva pärast andis Menžinski John Reedile lühikese intervjuu:

„Ilma rahata oleme täiesti abitud. Raudteelastele, postiametnikele ja telegra-fistidele on tarvis palka maksta… Pangad on suletud, ka peamine neist – riigipank – ei tööta. Kogu Venemaal on pangaametnikud ära ostetud ja keelduvad töötamast. Kuid Lenin käskis riigipanga keldri dünamiidiga lahti murda, mis aga erapankadesse puutub, siis just äsja avaldati dekreet, mis käsib need homsest avada, vastasel korral avame need ise!”

Koos Leniniga allkirjastas Menžinski „Määruse pankade avamise kohta”:

„Tööliste ja talupoegade valitsus kohustab pankasid homme, 31. oktoobril, avama oma uksed tavalisel tööajal… Kui panka ei avata ja tšekkide alusel väljamakseid ei tehta, siis arreteeritakse kõik pangadirektorid ja juhatuste liikmed, pankadesse määrab komissarid rahanduse rahvakomissari ajutine asetäitja, kes kontrollib ka väljamakseid tšekkide järgi, millel on vabriku-tehasekomitee pitser.”

Kuid alles 17. novembril õnnestus Menžinskil saada esmakordselt viis miljonit rubla Rahvakomissaride Nõukogu vajaduste katteks – pärast seda, kui nõukogu oli andnud korralduse erapankade seifid lahti murda. Igasse panka saadeti relvastatud sõjaväesalk.

Rahvakomissaride Nõukogu kehtestas panganduses riigi monopoli. Erapangad natsionaliseeriti ja ühendati koos riigipangaga rahvapangaks. Pangaaktsiad kuulutati kehtetuks, tehingud nendega aga ebaseaduslikuks. Kõigeks selleks kulus Menžinskil paar kuud. Ta ei suutnud sellega Leninile siiski erilist muljet avaldada, kõrgele ametikohale teda ei jäetud.

Seda kinnitab oma mälestustes ka Trotski: „Rahanduse rahvakomissariaadis ei ilmutanud Menžinski erilist aktiivsust või siis ilmutas seda vaid nii palju, et demonstreeris sellega oma võimetust.”

Valitsus kolis Moskvasse, Menžinski aga jäi Petrogradi, olles Petrogradi Nõukogu presiidiumi liige ja Petrogradi Töökommuuni justiitsasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige. See oli selge allakäik.

1918. aasta aprillis, pärast seda, kui sakslastega sõlmiti Bresti rahu, saadeti ta kui inimene, kes oskas võõrkeeli ja oli elanud välismaal, peakonsuliks Berliini.

Nõukogude Venemaa suursaadik Saksamaal oli Trotski sõber ja võitluskaaslane Adolf Joffe. Hiljem läksid nende teed lahku, kuid sel ajal sobisid nad omavahel hästi, Menžinski toetas Joffet vaidlustes välisasjade rahvakomissariaadiga. Joffe tütar on kirjutanud, et „Menžinski oli mornivõitu mees, vähese jutuga ja erakordselt viisakas, isegi mulle, tüdrukukesele, ütles ta „teie”.”

Töö Berliinis ei kestnud kuigi kaua. Novembrirevolutsiooni eel katkestas Saksamaa valitsus diplomaatilised suhted Venemaaga. Nõukogude saatkonda süüdistati selles, et see teeb riigivastast propagandat, vihjati sellele, et Nõukogude diplomaatilise posti hulgast leiti propagandistlikke lendlehti.

Menžinski saadeti seejärel Ukrainasse, kus ta oli paar kuud Nõukogude Sotsialistliku Inspektsiooni komissari asetäitja.

Eriosakond

1919. aasta sügisel oli Menžinski juba Moskvas. Dzeržinski leidis talle töökoha Tšekaas. 6. veebruaril oli Kesktäitevkomitee kinnitanud „Määruse Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni juures tegutsevatest eriosakondadest”. Need pidid võitlema kontrrevolutsiooni ja spionaaži vastu armees ja sõjalaevastikus.

Kuid armee ja mereväe rahvakomissari Trotski kõrge ameti ja suure autoriteedi tõttu rõhutati määruses, et eriosakonnad tegutsevad Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu kontrolli all (see määrus tühistati alles 1931. aastal, siis väljus sõjaväeline vastuluure lõplikult sõjaväe kontrolli alt).

Nii tekkis sõjaväe vastuluure, mis ei püüdnud mitte ainult spioone ja reetureid, vaid jälgis ka väeülemaid ja uuris armees valitsevaid meeleolusid.

Kuna Tšekaas ei olnud sel ajal veel välisosakonda, pidi eriosakond tegelema ka luurega välismaal ja aladel, mis olid valgekaartlike vägede või siis välisriikide sõjaväe kontrolli all.

Esimene selle osakonna juht oli Dzeržinski ise. 1919. aasta 15. septembril määrati Menžinski Tšekaa eriosakonna erivolinikuks. Juba poole aasta pärast oli ta eriosakonna ülema asetäitja, paar kuud hiljem juba osakonna ülem. 1922. aasta aprillis kinnitati ta Tšekaa kolleegiumi liikmeks.

Menžinski kandis Dzeržinskile ja Trotskile ette eriosakondade tegevusest, olukorrast armees, ja mitte ainult armees. Seejuures oli Trotski märksa tähtsam tegelane kui Tšekaa esimees. Seetõttu tundsid sõjaväelased ennast üsna kindlalt ega kartnud tšekiste. Alles pärast seda, kui Trotski oli sõjaväe juhtkonnast lahkunud, hakkas olukord järsult muutuma. Kodusõja ajal võis aga vihane armeekomandör kergesti arreteerida ka eriosakonna ülema, kui nende suhted ei klappinud.

Menžinski oli sõja- ja mereväe rahvakomissari suhtes lojaalne. Trotski on meenutanud:

„Ta tuli mu vagunisse, et teha ettekanne armee eriosakondade tegevusest.

Lõpetanud visiidi ametliku osa, tammus ta jalalt jalale ja naeratas oma iseloomulikku pugejalikku naeratust, mis tekitab nii ärevust kui ka imestust. Lõpuks küsis ta, kas ma tean, et Stalin korraldab minu vastu keerulist intriigi?

„Mi-i-is?” pärisin ma täielikus arusaamatuses, sest mul polnud tookord veel vähimaidki sedalaadi kahtlusi.

„Jah, ta sisendab Leninile ja teistelegi, et teie koondate enda ümber mehi spetsiaalselt Lenini vastu…”

„Te olete hull, Menžinski, magage ennast välja, ma ei taha sel teemal rääkidagi.”

Menžinski läks köhides minema, õlad kühmus. Ma arvan, et sellest hetkest hakkas ta endale otsima uut telge, mille ümber tiirelda.”

Seega oli julgeolekuorganeis juba neil aastail traditsioon kanda kõrgematele juhtidele ette poliitikute käitumisest ja poliitilisest olukorrast.

Menžinski ja Trotski suhete usalduslikkust ei maksa siiski üle hinnata. Selles polnud midagi isiklikku. Eriosakonna ülem vaid täitis kohusetundlikult oma ülesandeid, ei midagi rohkemat.

Pärast Dzeržinski surma tehti OGPU-le ülesandeks võidelda Trotski ja opositsiooni vastu. Selles asjas Menžinski alluvad vahendeid ei valinud. Korraldati ka kõige ehtsam provokatsioon.

OGPU agent, keda hiljem kõigis dokumentides nimetati Wrangeli armee endiseks ohvitseriks, sai ülesande sõlmida lähedased suhted mehega, kes töötas selles trükikojas, kus opositsioon trükkis oma materjale.

Kord tuli kellegi Trotski lähikondlase juurde mees, kes pakkus võimalust paljundada opositsiooni dokumente hektograafil: enne koopiamasinate leiutamist oli see vägagi väärtuslik pakkumine. Kuid kohe oli jaol ka OGPU, ja selgus, et heasoovija olevat olnud endine Wrangeli ohvitser. Trükikoda likvideeriti viivitamatult.

Poliitbüroo ja partei Keskkontrollkomisjon (partei inkvisitsioon) teatasid kogu riigile, et trotskistid on seotud valgekaartlike emigrantide ja kontrrevolutsionääridega. Opositsionääre süüdistati organisatsiooni loomises, mis kavatseb korraldada sõjaväelist riigipööret. See polnud enam parteisisene vaidlus, vaid riigivastane kuritegu.

Opositsioon nõudis, et see laim kummutataks. OGPU esimees Menžinski tunnistas, et „Wrangeli ohvitser” oli tegelikult OGPU agent. Ka Stalin teadis seda. Kuid nagu märgiti opositsiooni liidrite avalduses, tegu oli tehtud: legend „Wrangeli ohvitserist” oli liikvele lastud ja mõjutas miljoni parteilase ja kümnete miljonite parteitute teadvust.

1927. aasta oktoobris kõrvaldati Zinovjev ja Trotski keskkomiteest, nende mõttekaaslased heideti parteist välja. 1927. aasta lõpuks oli opositsioon purustatud. Aasta jooksul saadeti kõik silmapaistvamad opositsionäärid, kokku umbes sada viiskümmend inimest, Moskvast välja, riigi kaugematesse piirkondadesse, OGPU järelevalve alla. 1929. aastal kästi Menžinskil korraldada Trotski väljasaatmine Venemaalt.

Sooblinahad ja luure traditsioonid

20. detsembril 1920. aastal kirjutas Dzeržinski alla käskkirjale nr. 169 „Tšekaa välismaa osakonna loomisest”:

„1. Kujundada ümber Tšekaa eriosakonna välisosakond ja moodustada Tšekaa välismaa osakond.

2. Kõik Tšekaa eriosakonna välisosakonna töötajad, inventar ja toimikud anda üle organiseeritavale Tšekaa välismaa osakonnale.

3. Tšekaa välismaa osakond allutada eriosakonna ülemale sm. Menžinskile.

4. Tšekaa välismaa osakonna ülema ajutiseks kohusetäitjaks määrata sm. Davõdov, kes peab nädala jooksul esitama presiidiumile kinnitamiseks välismaa osakonna ametikohtade loetelu.

5. Käesoleva käskkirja avaldamisest alates tuleb kõigil Tšekaa osakondadel korraldada suhteid välismaaga, välisasjade rahvakomissariaadiga, evakuatsioonikeskusega ja Kominterni bürooga ainult välismaa osakonna kaudu.”

Menžinski oli juhtinud luuret selle tekkimise hetkest alates, seda enam, et 1923. aasta 18. septembril kinnitati ta GPU esimehe esimeseks asetäitjaks. Dzeržinski tegeles sel ajal üha rohkem majandusprobleemidega, jättes GPU oma asetäitjate hooleks.

Vjatšeslav Menžinski etendas olulist rolli selleski, et Nõukogude luure muutus 1920.–1930. aastail maailma tugevaimaks luureks.

Tšekaa luure eelis seisnes selles, et esiteks tulid sinna tööle suurte kogemustega inimesed – bolševikud, kes olid põrandaaluse tegevuse, konspiratsiooni, tsaaripolitseiga võitlemise ja vanglas viibimise tõttu saanud hea ettevalmistuse. Teiseks, nõukogude luurajate esimene põlvkond koosnes inimestest, kes olid kas välismaal sündinud või seal pikemat aega elanud: nad tundsid ennast välismaal nagu kodus või siis olidki seal sõna otseses mõttes kodus.

Ja lõpuks kõige tähtsam. Enne Nõukogude Venemaa tekkimist oldi arvamusel, et luuret ja vastuluuret on tarvis vaid sõja ajal, rahu ajal need koondati ja piirduti tavalise politseiga.

Pärast lüüasaamist Esimeses maailmasõjas lakkasid Saksamaa eriteenistused üldse olemast. USA-l polnud enne Teist maailmasõda luureteenistust, inglaste abiga hakkasid nad seda looma alles pärast sõja algust. Inglased ise olid oma luure imepisikeseks koondanud, sama olid teinud ka prantslased. Ning ainult Tšekaa aparaat ja nõukogude sõjaväeluure kasvasid nagu pärmi toel. Sellega on seletatavad ka nõukogude luure edusammud 1920.–1930. aastail.

Ükski teine riik ei kulutanud luurele nii palju raha ega energiat. Nõukogude Venemaa pidas ju ennast peaaegu kogu maailmaga sõjajalal olevaks, seepärast peeti loomulikuks pidada põrandaalust sõda kogu maailmas.

Nõukogude luurajate esimene põlvkond koosnes idealistidest, kes olid pühendunud maailmarevolutsiooni ideele. Nemad ei astunud luuresse selleks, et välismaale pääseda. Nad teenisid üritust, mida nad pidasid üllaks. Esialgu pöördusid nad abi saamiseks oma loomulike liitlaste, välismaa kommunistlike parteide poole, kuid taipasid peagi, et avalikult tegutsev kompartei liige agendiks ei kõlba: ta on politseis arvel, tal puudub võimalus märkamatult tegutseda.

Seejärel hakkasid nõukogude luure värbajad tegelema agentide „kasvatamisega” vasakpoolsete vaadetega perspektiivsete noorte hulgast. Noortel, kes olid valmis koostööks, soovitati oma tõelisi seisukohti varjata ja püüda pääseda riigiameteisse, soovitavalt eriteenistustesse.

Niisuguseid ideelisi vabatahtlikke oli vähevõitu, seetõttu otsiti ka agente, kes olid nõus töötama raha eest.

Ilmselt taipasid nõukogude luure värbajad esimestena, kui mugav on leida agente homoseksualistide seast. Esiteks oskasid nood saladusi hoida, kuna olid sunnitud elama kaksikelu. Teiseks, nad leidsid oma homoseksuaalsest vennaskonnast kergesti inimesi, kes luurele huvi pakkusid: voodis on võimalik saada teada mis tahes saladusi. Kolmandaks, just homode hulgas olid sotsialistlikud ideed küllaltki levinud. 1930. aastail nimetati Inglismaal vasakpoolsete vaadetega homoseksualistide kooslusi koguni Hominterniks.

Selliste inimeste väärtust taipas luure siis, kui sai kasutada ühe oma kuulsama agendi, Kim Philby sõbra ja võitluskaaslase Guy Burgessi teeneid. Burgessi esimene ülesanne oli värvata Briti sõjaministeeriumi ametnik. Ta tegigi seda, sõlminud värvatavaga intiimsed suhted.

Nõukogude luure veteranid on südamest solvunud, kui Philbyst ja tema sõpradest ei räägita suurima vaimustusega. Professionaalselt tasemelt oli Philby tõesti geenius – selles pole kahtlust. Kuid Nõukogude välisluure arhiivis olevad originaaldokumendid ei näita Philbyt ja tema sõpru mitte kõige paremast küljest.

Neil olid sügavad kompleksid, põhjusteks seksuaalsed hälbed, süüfilis, mis tol ajal oli raskesti ravitav, perekonnaprobleemid, solvumistunne kogu maailma vastu, kuna neid ei hinnatud ega tunnustatud, takistused karjääri tegemisel, salajane soov ümberkaudseid valitseda – need olidki põhjused, mis tõid terve hulga noori inglasi Moskva värbajate võrku. Soovimata tõele silma vaadata, leidis kogu see seltskond rahulolu mõttest, et nad teenivad üllast üritust.

See oli kummaliste, võimekate ja originaalsete inimeste maailm. Nad olid romantikud, kes kõhklusteta tapsid hiljutisi kolleege. Omakasu taotlemata võltsisid nad rahatähti. 1920.–1930. aastad oli aeg, mil luuresse mindi ka teravaid elamusi otsima, põgeneti igapäevase halluse ja igavuse eest. See oli meeste õilis meelelahutus, mis oli põnevam kui jaht kiskjatele!

Venemaa luure ajaloo alguseks peavad spetsialistid Ivan IV Saadikute Prikaasi, mille tsaar asutas 1549. aastal, kui ei tehtud veel vahet diplomaatia ja luure vahel. Ivan Groznõi ajal algasid juba ka repressioonid luurajate vastu: 1570. aastal hukati julmalt djakist saadik Ivan Viskovatõi, keda kahtlustati reetmises ja vandenõus trooni vastu. Ometi oli Viskovatõi endale osavalt hankinud „mõjutusagente”, keda alles hiljuti nii väga kartis KGB esimees Vladimir Krjutškov.

Tsaar Aleksei Mihhailovitš moodustas Salajase Prikaasi, millele allutati ka luuretegevus. On huvitav, et juba üsna pea hakkas Salajane Prikaas osutama teeneid tsaari perekonnale, täpselt samuti nagu KGB. Eriteenistuse ülem, kellel tookord ei olnud küll kindrali aukraadi, sest ta oli vaid lihtne djakk, saatis tsaari nii jahiretkedel kui ka palvetamise ajal. Täpselt samuti nagu Jeltsini ihukaitse ülemal kindralleitnant Aleksandr Koržakovil, oli ka djakil õukonnas erakordne mõju – ta isegi kirjutas tsaari eest ukaasidele alla.

Aleksei Mihhailovitši ajal põgeneti ka esimest korda Läände ja põgenik oli just vaprate luurajate seast. Näib, et seegi on juba ammune traditsioon.

Nagu tänapäeval, oli ka siis kõige raskem toime tulla kõige lähemate naabritega. Diplomaadile ja luurajale Artamon Matvejevile anti ülesanne tegeleda Bogdan Hmelnitskiga, „teadmata päritolu mehega, kes oli kuulutanud ennast Ukraina hetmaniks, asunud võitlusesse Rzeczpospolitaga, ning oli pöördunud Moskva tsaari poole palvega võtta ta koos oma kasakaväega Venemaa alamaks”, nagu on kirjas „Vene luure ajaloos”.

Hmelnitski väitis, et ta on aadlik. Valvas Matvejev aga paljastas ta. „Ukraina hetmani” isa oli juudi lihunik, Hmelnitski ise oli aga nooruses olnud kõrtsmik.

Ja veel üks traditsioon – mitte usaldada oma agente. Prantsusmaa välisminister, kuulus Talleyrand, oli samuti Vene luure palgaline agent. Ta hoiatas keiser Aleksander I, et Napoleon kavatseb Venemaale kallale tungida. See hoiatus oli kasutu, nagu ka korduvad hoiatused Stalinile 1941. aastal.

KGB polnud sugugi esimene, kel oli harjumus korraldada totaalset jälgimist, mille jaoks riigi raha kokku ei hoita. Terrorist Boriss Savinkovi jälgis Pariisis ligi sada Venemaa politseidepartemangu agenti. Ja kasu? Esseeri terroritegusid politsei takistada ei suutnud.

Mis puutub agentide värbamise meetoditesse, siis Afanassi Ordin-Naštšokin, üks Venemaa esimesi luurajaid, avastas universaalse vahendi – anda ikka rohkem kulda!

Ka praktilise meelega Peeter I, kes ei koonerdanud, kui tema luurajatel oli vaja värvata välisriikide diplomaate, pani aluse ühele olulisele luurajate traditsioonile. Nagu praegugi, ei tahtnud agendid ka siis rublasid, ja kuna tookord dollareid ei olnud, siis aitasid välja nirgi- ja sooblinahad. Tol ajal nimetati seda „annirahaks” (sõnast „andma”).

Luure teaduslik-tehniline suund, mida nüüd sagedamini nimetatakse tööstusspionaažiks, sai alguse sellest, et Aleksei Mihhailovitš käskis Venemaa saadikul Inglismaal tuua sealt „igasuguseid seemneid”, et rajada Izmailovosse oma puukool. Ka teadusliku spionaaži võtted on ammu tuntud: kuulus luuraja krahv Nikolai Ignatjev alustas oma karjääri sellest, et varastas lihtsalt ära inglaste kõige uuemate padrunite näidised, mis olid välja pandud Briti Muuseumis.

Kõige nimekam Läände põgenenud tšekist, Aleksandr Orlov, kes oli Nõukogude luure resident vabariiklikus Hispaanias, on kinnitanud, et just tema varastas Saksamaal kunstlike teemantide valmistamise tehnoloogia.

Moskvas taheti alul osta selleks patent ja leppida Kruppiga kokku tehase rajamise asjus NSV Liitu. Kuid poliitbüroo istungil ütles Stalin Menžinskile: „Need värdjad tahavad meilt liiga palju raha. Katsuge see neilt lihtsalt varastada. Näidake, milleks OGPU võimeline on!”

Nõukogude luure Berliini residentuur varastaski ära kogu tehnilise dokumentatsiooni, lisaks toodi Moskvasse ka selle tehnoloogia leiutaja, et ta võiks osaleda siinse tehase käikulaskmises…

Desinfobüroo

1923. aasta jaanuaris tegi GPU esimehe asetäitja Jossif Unschlicht ettepaneku moodustada aktiivse luure teostamiseks ka eriline desinformatsiooni büroo. Unschlicht oli Dzeržinskist kaks aastat noorem ja oli astunud revolutsioonilisse liikumisse viis aastat hiljem. Nad olid kuulunud samasse parteisse – „Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia”. Oma ideega välja tulles ei teadnud Unschlicht, et ta vaid jätkab ammust traditsiooni.

Tänapäeval oleks kunagine maakonna aadlikogu esimehe poeg Jakov Tolstoi – kellele koguni Puškin oli kunagi pühendanud oma „Stantsid”, pannud kindralimundri selga vaid pidupäevadel, muidu aga oleks ta juhtinud luures A-ametit – „aktiivsed abinõud”. Nii nimetatakse proffide hulgas vastase desinformeerimist.

Jakov Tolstoile, kellele meeldis elada Pariisis, tuli kord pähe hiilgav mõte: ta tegi tsaarivalitsusele ettepaneku osta ära Prantsuse ajakirjandus, et see avaldaks Venemaale soodsaid materjale. Peterburis see idee meeldis. Täpselt samamoodi kiitis poliitbüroo 1923. aasta 11. jaanuaril heaks ka Unschlichti ettepaneku.

Poliitbüroo otsusega moodustatigi ametkondadevaheline Desinformatsioonibüroo (Desinfobüroo), kuhu ei määratud esindajaid mitte ainult GPU-st, vaid ka keskkomiteest, välisasjade rahvakomissariaadist, Revolutsioonilisest Sõjanõukogust ja Tööliste-Talupoegade Punaarmee staabi luurevalitsusest.

Büroo ülesandeks oli koostada ebaõigeid teateid ja dokumente, mis annaksid väära pildi Venemaa siseolukorrast. Need materjalid kavatseti luurajate abiga vaenlaste kätte sokutada.

Büroo pidi koostama artikleid ja teateid ajakirjadele ning pakkuma ajalehtedele mitmesuguseid fiktiivseid materjale – kuid igal konkreetsel juhtumil vaid keskkomitee sekretäri loal.

Need desinformeerimisoperatsioonid muutusid osaks julgeolekuorganite üldisemast taktikast. Tšekistid rajasid näilise põrandaaluse kontrrevolutsioonilise organisatsiooni, mis võttis ühendust emigrantidega. Venemaalt põgenenud sõjaväelased ja poliitikud uskusid – nad pidid uskuma! –, et Venemaal laieneb bolševikevastane liikumine. Mõned emigrantide liidrid, andes järele keelitamisele, sõitsidki Venemaale, et ise veenduda selle liikumise tugevuses. Nad arreteeriti.

Laiemale üldsusele on teada niinimetatud operatsioon „Trust”, kuid ainult seetõttu, et see otsustati osaliselt avalikustada. Esmalt ilmus kirjanik Lev Nikulini raamat „Ummiklainetus”, seejärel juba filmilavastaja Sergei Kolossovi seriaal. Kuid taolisi operatsioone oli terve hulk. Peale Moskva tegeldi nendega Ukraina GPU eriosakonnas, kus samuti emigrantidega võideldi.

Arvatakse, et just Menžinski oli see, kes kavandas vaenlaste kodumaale meelitamise taktika, et nad seejärel Venemaal kinni võtta.

1924. aasta suvel meelitati niiviisi Moskvasse Boriss Savinkov, keda peeti nõukogude võimu peaaegu et kõige ohtlikumaks vaenlaseks.

Menžinskit autasustati tookord väga haruldase Punalipu ordeniga. 1925. aasta mais aga Savinkov kas lõpetas oma elu ise või siis tapsid tšekistid ta ära. Vanglas istudes olevat ta oma süütegusid kahetsenud ja kirjutanud emigrantidele kirju, soovitades neil järgneda tema eeskujule ja tulla Venemaale tagasi. Kas ta tegi seda vabast tahtest või tšekistide nõudmisel, pole täpsemalt teada. Operatsiooni „Trust” käigus kasutati episoodiliselt ka nimetatud Desinfobürood. Mitmete maade luureteenistused pöördusid Venemaal tegutseva müütilise põrandaaluse organisatsiooni poole palvega hankida andmeid Punaarmee ja riigis valitseva olukorra kohta. Ja said vastuseid, mis olid koostatud RKKA staabiohvitseride ja sõjaväeluurajate poolt. Seda tööd sanktsioneeris RKKA staabiülem Mihhail Tuhhatševski, hiljem läks see talle kalliks maksma.

1920. aastate alguses korraldasid tšekistid tuntud emigrantlikule tegelasele, endisele Riigiduuma saadikule Šulginile ringsõidu mööda Venemaad. Tal lasti Venemaale tulla ja võimaldati ka siit lahkuda, lootes, et ta on veendunud bolševike võimu tugevuses ja järeldab, et emigrantide katsed seda kukutada on vaid illusoorsed. Plaan toimis. Šulgin kirjutas raamatu „Kolm pealinna. Teekond punasele Venemaale”, millega Moskvas rahule jäädi.

Riikliku julgeoleku kindralleitnant Pavel Sudoplatov, kes hiljem tegeles Trotski mõrvamise planeerimisega, sõja ajal aga organiseeris diversiooniakte sakslaste tagalas, on meenutanud, et just Menžinski andis korralduse kavandada aktiivsete ukraina natsionalistide neutraliseerimise operatsiooni: silmas peeti nende füüsilist hävitamist. Sudoplatov ise tappis Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (OUN) juhi Konovaletsi.

Mõni aeg hiljem moodustas Menžinski OGPU esimehele alluva erigrupi – see oli välismaa osakonnast sõltumatu allüksus, mis kavandas diversioonioperatsioone võimaliku sõja puhuks ja sokutas oma agente tõenäolise vastase tähtsamatele objektidele.

Seda gruppi juhtis Jakov Serebrjanski, avantüristlike kalduvustega mees, endine esseeride-maksimalistide partei liige. Esimest korda arreteeriti ta 1909. aastal osalemise eest Minski vanglaülema tapmises. Serebrjanski oli siis vaid 17-aastane. Ta saadeti vaid asumisele, töötas elektromontöörina Vitebski elektrijaamas, 1912. aastast teenis sõjaväes.

Tema aeg saabus pärast revolutsiooni. 1919. aastal oli ta sattunud Pärsiasse (praegune Iraan). Seal võeti ta tööle Pärsia Punaarmee eriosakonda. 1920. aastal oli ta juba Tšekaa keskaparaadis Moskvas, kuid demobiliseeriti pärast kodusõja lõppu. Ta liitus jälle esseeridega, keda nüüd jahtisid tema endised töökaaslased Tšekaast. Ühe esseeride juhi korteris ta arreteeriti ja ta istus paar kuud vanglas.

1922. aasta märtsis vabastas GPU presiidium ta vangistusest, kuid ta oli järelevalve all ega tohtinud töötada poliitilistes, juurdlus- ja kohtuorganeis. Kurvastusest asus ta tööle Moskva küttemajandi transpordiosakonna kantseleiametnikuna. Sealt vallandati ta üsna varsti, kahtlustatuna altkäemaksu võtmises. Kuid ta tuli meelde teisele tuntud esseerile, Jakov Bljumkinile, kes oli tapnud Saksamaa saadiku Mirbachi. Serebrjanski saadeti illegaalsele tööle välismaale. Üle poolteise aastakümne tegutses ta erinevate nimede all Belgias, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides.

Tema kõige edukam ettevõtmine oli Venemaa Üldsõjaväelise Liidu (ROVS) juhi, endise valgete kindrali Kutepovi röövimine. Seda endiste valgekaartlike ohvitseride organisatsiooni peeti Moskvas kõige ohtlikumaks. Serebrjanski röövis Kutepovi 1930. aasta jaanuaris lausa Pariisi kesklinnas. Selle eest autasustati teda Punalipu ordeniga. 1936. aastal sai ta tookord veel väga haruldase Lenini ordeni.

Pärast seda, kui siseasjade rahvakomissariks oli saanud Lavrenti Beria ja Lubjankal oli alanud suurpuhastus, pandi Serebrjanski 1938. aastal vangi. Vanglas istus ta kolm aastat. 1941. aasta juulis mõistis Ülemkohtu sõjaväe-kolleegium ta surma. Kuid teda ei jõutud maha lasta – asjasse sekkus Sudoplatov. Ta veenis Beriat, et see vabastaks Serebrjanski kui osava terroriaktide korraldaja. Augustis amnesteeris NSV Liidu Ülemnõukogu presiidium Serebrjanski ja lasi ta vabadusse.

Kogu sõjaaja teenis Serebrjanski Sudoplatovi käe all NKVD-NKGB neljandas (diversioonide) osakonnas, ta jõudis polkovniku auastmeni ja sai veel kaks ordenit. Pärast sõda arvati ta reservi. Kui Beria 1953. aastal jälle julgeolekuorganite etteotsa sai ning Sudoplatov hakkas oma mehi kokku koguma, tuli talle meelde ka Serebrjanski. Ta võeti tööle MVD teise osakonda. Paar seal töötatud kuud läksid talle kalliks maksma.

Pärast Beria mahalaskmist arreteeriti ka Serebrjanski. NSV Liidu Ülemnõukogu presiidiumi 1941. aasta augustis tehtud otsus tühistati – jälle kerkis tema pea kohale surmaoht. Kuid tema mahalaskmisega ei kiirustatud, alustati hoopis uut juurdlust. Siis aga suri Serebrjanski Butõrka vanglas.

Tema asetäitja oli Naum Eitingon, seesama mees, kes hiljem organiseeris Trotski tapmise. Serebrjanski rühmas oli kokku kakskümmend operatiivtöötajat ja kuuskümmend põrandaalust agenti.

Diivanil lesides

30. juulil 1926, kolm päeva pärast Dzeržinski surma, määrati Vjatšeslav Menžinski OGPU esimeheks, selles ametis püsis ta kaheksa aastat.

Trotski on meenutanud:

„Menžinskit, kes oma paberites tuhnis, ei pannud keegi tähelegi. Alles pärast seda, kui Dzeržinski oli läinud pahuksisse oma asetäitja Unschlichtiga, võttis ta parema kandidaadi puudumisel asetäitjaks Menžinski. Kõik kehitasid vaid õlgu.

„Keda mul siis veel võtta oli?” õigustas Dzeržinski ennast. „Mitte kedagi!”

Kuid Menžinski kandidatuuri toetas Stalin. Ta pooldas üldse selliseid töötajaid, kes said poliitiliselt eksisteerida vaid võimuaparaadi armust. Menžinskist saigi Stalini ustav vari GPU-s. Pärast Dzeržinski surma ei saanud temast mitte ainult GPU ülem, vaid ka keskkomitee liige. Bürokraatia ekraanil võib ka armetu inimese vari tunduda ehtsa inimesena.”

Menžinski oli nagu varemgi alati viisakas ja delikaatne. Kuulanud ära järjekordse alluva raporti, ulatas ta viisakalt käe ja päris: „Tervist, kuidas elu läheb?”

Menžinski õde Ludmilla töötas hariduse rahvakomissariaadis, mõnikord pöördus ta venna poole ja aitas arreteerituid vabastada: tol ajal veel sai mõjukate inimeste abiga mõnd õnnetut päästa.

Menžinski ise oli tihti haige, isegi Lubjankal võttis ta mõnikord külastajaid vastu lamades. See ei tekitanud kelleski imestust.

Kirjanik Ilja Ehrenburg kirjutas, et 1920. aastal otsustas ta sõita Pariisi. Ta täitis välisasjade rahvakomissariaadis vajaliku ankeedi. Paari nädala pärast kutsuti ta Tšekaasse ja teda hoiatati: „Sisenege peauksest, minge seltsimees Menžinski jutule.”

„Vjatšeslav Rudolfovitš oli haige ja pikutas imelühikesel kušetil,” meenutas hiljem Ehrenburg. „Ma kartsin, et ta hakkab minu käest uurima, kas ma pole mitte Wrangeli meestega seotud, kuid tema rääkis, et mäletab mind veel Pariisis elamise ajast, küsis, kas ma ikka veel luuletusi kirjutan. Ma vastasin, et tahan kirjutada satiirilist romaani. Kuna jutt pöördus kirjandusele, jagasin temaga oma kahtlusi: avaldatakse liiga palju labaseid luuletusi, aga Blokilt pole midagi ilmunud…

Menžinski naeratas, vahetevahel aga noogutas või kergitas kulmu…”

Lahkumisel ütles Menžinski Ehrenburgile: „Meie laseme teil minna. Aga mida teile ütlevad prantslased, seda ma ei tea…”

Ilja Ehrenburg saigi passi. Ta ei teadnud, et just Menžinski otsustas juba aasta pärast ka Aleksandr Bloki saatuse.

1921. aasta juulis pöördus hariduse rahvakomissar Lenini poole palvega, et raskesti haige luuletaja Aleksandr Blok lastaks välismaale ennast ravima. Lenin küsis eriosakonna ülema Menžinski arvamust.

Menžinski vastas juba samal päeval: „Blok on luuleline natuur, kui mõni asi jätab talle halva mulje, võib ta täiesti enesestmõistetavalt kirjutada luuletusi meie vastu. Minu arvates ei maksa teda välja lasta, parem luua talle head elutingimused mõnes siinses sanatooriumis.”

Kuni arutati, mida Blokiga teha, suri kuulus luuletaja 1921. aasta 7. augustil.

Praegu tundub meile, et tõeline terror eksisteeris vaid kodusõja ajal ja puhkes uuesti alles 1937. aastal. Kuid nii see ei ole, terror algas kohe pärast revolutsiooni ja lõppes alles 5. märtsil 1953 – pärast Stalini surma.

1927. aasta sügisel saabus Moskvasse kuulus prantsuse kirjanik Henri Barbusse, kes tundis sümpaatiat Nõukogude Venemaa vastu. 16. septembril kohtus ta Staliniga. Barbusse küsis: „Kuidas ma saaksin tegutseda lääne ajakirjanduses levitatavate teadete vastu, et NSV Liidus eksisteerib punane terror?”

Stalin selgitas kõike väga lihtsalt:

„Spioonide mahalaskmine, see pole mõistagi punane terror. Meil on tegemist spetsiaalsete organisatsioonidega, mille baasid on Inglismaal ja Prantsusmaal… Neid organisatsioone finantseerivad nähtavasti kapitalistid ja Briti luure…

Hiljuti arreteeriti meil väike rühm, kuhu kuulusid aadlikest ohvitserid. See rühm kavatses mürgitada kõik Nõukogude kongressi delegaadid – kolm kuni viis tuhat inimest. Eesmärk oli lämmatada gaasiga kogu kongressisaal. Kuidas niisuguste inimeste vastu võidelda? Vangla neid ei hirmuta, ja siin on ju tegemist lihtsalt inimelude säästmisega. Kas hävitada üksikud isikud aadlike ja kodanluse hulgast… või lasta neil hävitada sadu, võib-olla isegi tuhandeid inimesi.”

1927. aasta 10. mail tapeti Varssavi raudteejaamas Nõukogude suursaadik Poolas Pjotr Voikov.

„Vastuseks lasti meil maha kakskümmend valgekaartlast,” seletas Stalin Barbusse’ile. „Töölised olid sellega väga rahul, kuid ütlesid, et vähevõitu, meil liigub selliseid parasiite veel palju ringi…

Tuleks esitada küsimus, kelle vastu on surmanuhtlus sihitud. Kes on surmamõistetute nimekirjades? Ainult aadlikud, vürstid, tsaari kindralid ja ohvitserid, kes sõdisid nõukogude võimu vastu. Väga harva, ma ei oska isegi öelda, millal viimati, on neis nimekirjades olnud ka ekspluateeritavate klasside esindajaid, võibolla et paar-kolm spiooni… Kui meid süüdistatakse, et me ei kaitse kõiki võrdselt, siis sellele tuleks vastata, et me pole kavatsenudki seda teha. Me kuulutame ju avalikult, et meil on klassivõim.”

Stalin oli osav sõnaseadja, ta valetas avalikult, vaadates vestluskaaslasele silma. Juba ammu lasti maha ja saadeti laagritesse töölisi ja talupoegi, iga aastaga üha rohkem… Oma jao said loomulikult ka „ekspluataatorlikud klassid”. Kõigis asutustes käisid lakkamatud puhastused: võõraid elemente kihutati armutult minema.

Puhastuse alla sattunud olid jaotatud kategooriateks. Kolmandasse kategooriasse arvatutel oli keelatud töötada mingis kindlas paigas. Teise kategooria isikud ei leidnud enam üldse tööd, see aga tähendas, et nad jäid ka leivakaartidest ilma ja nad ei tohtinud hääletada.

Sellesse kategooriasse sattus ka Konstantin Stanislavski, kui kellelgi tuli meelde, et ta on kaupmehe poeg. Kuid tema pääses kergemalt. Moskva Kunstiteatri rajaja õigused ennistati. Vähemtähtsate kodanike käsi käis palju halvemini.

Endine keskkomitee liige ja endine partei Moskva linnakomitee esimene sekretär Nikolai Jegorõtšev jutustas:

„Minu vanaisa oli kõige rikkam mees Mitino külas, praegu on see juba üks Moskva mikrorajoon. Ta ehitas oma raha eest kiriku, mis praegugi tegutseb. Juba 1919. aastal taheti teda arreteerida, kuid Mitino talupojad astusid üksmeelselt tema kaitseks välja: ärge puutuge, see on meie mees! 1930. aastal, kui kirik taheti sulgeda, ütles mu onu Mitinos toimunud miitingul: „Kodanikud, äkki me ei peaks seda kirikut sulgema? Kiriku juures on ju surnuaed, seal puhkavad meie esivanemad. Kes siis haudade eest hoolitsema hakkab?”

Onu sattus 58. paragrahvi alla, talle mõisteti viis aastat asumist ja saadeti Arhangelski oblastisse. Seepeale taotles tema tütar isa õigeksmõistmist. Otsustatigi, et ta on asjata süüdi mõistetud. Tütar sõitis teda ära tooma. Onu oli Arhangelski lähedal, põletas puusütt, ta oli väga kurnatud ja suri just siis, kui tütar oli kohale jõudnud.

Mu teine onu oli Rubljovos pumbajaama ülem. Neid oli seal kakssada meest, kes jaamas töötasid. Pooled represseeriti, paljud lasti maha, nende hulgas ka minu onu…”

„Tööstuspartei” ja teised

1934. aasta 13. mai Pravdas avaldatud nekroloogis olid read: „Siin, selles saalis, kirjutati viimased leheküljed nendes kogu maailma tähelepanu köitnud kohtuasjades, mille esimesed leheküljed pandi kirja sm. Menžinski kabinetis.”

Menžinskiga jäeti hüvasti Ametiühingute maja sammassaalis, kus olid toimunud kõik kõmulised kohtuprotsessid, mida olid kavandanud OGPU esimees ja tema abilised. Oli „Šahtõ kohtuasi” („kodanlastest spetsialistide kahjurlik organisatsioon Donbassi Šahto rajoonis” – 1928. aastal), „Tööstuspartei” kohtuprotsess („kahjurlus tööstuses” – 1930. aastal), „Töötava Talurahva Partei” („kahjurlus põllumajanduses” – 1930. aastal) ja „Menševike VSDTP KK üleliidulise büroo” („kapitalismi taastamine riigis” – 1931. aastal) kohtuprotsessid.

Kõik need protsessid olid ühesugused. Need pidid riigile näitama, et kõikjal tegutsevad kahjurid, et just nemad ei lase tööstust taastada ega elu korda seada. Kahjurid on aga endised kapitalistid, aadlikud, valged ohvitserid ja endised spetsialistid. Mõned neist tegutsevad otseselt imperialistlikes luureteenistustes, mis kavandavad sõjalist interventsiooni…

Nõukogude õiguskorda uurinud USA teadlase Peter Solomoni arvates oli Stalini kõige iseloomulikum joon otsida lakkamatult süüdlasi, kelle kaela saaks kõik hädad veeretada. Sellega vabastas ta enda instinktiivselt igasugusest vastutusest.

Poliitbüroos enamasti teati hästi nende kohtuasjade tõelist hinda.

Kui 1928. aastal algas kurikuulus „Šahtõ kohtuprotsess”, saadeti sinna komisjon, mida juhtis poliitbüroo liige, Ametiühingute Kesknõukogu sekretär Mihhail Tomski. Kui ta tagasi jõudis, kirjutas kaitse rahvakomissar Vorošilov talle kirjakese:

„Miša!

Ütle otsekoheselt, ega me selle Šahtõ asja avaliku protsessiga sisse ei kuku? Kas siin pole mitte tegu kohalike asjameeste – iseäranis oblasti OGPU – ülepingutusega?”

Tomski vastas, et asi on selge. Kuid Vorošilovile tundus siiski, et tegemist on võltsinguga…

Ajaloodoktor Oleg Hlevnjuk kirjutab, et Stalin leidis kahjurlust seal, kus käis tavaline majanduslik vaidlus, ja nõudis verd. Stalin süüdistas vanu spetsialiste – „kahjureid ja saboteerijaid” – kõigis majanduslikes möödalaskmistes, samas süüdistas ta parempoolseid kahjurite mahitamises.

1930. aastail olid avariid ja madala kvaliteediga toodangu väljastamine sageli kriminaalasja algatamise ajendiks. Süüdistused omandasid kohe poliitilise värvingu, isegi viletsat kokka võis tahtmise korral trotskismis süüdistada. Peter Solomon kirjutab oma raamatus „Nõukogude õiguskord Stalini ajal”, et süü avariide ja praagitootmise eest pandi tootmise juhtide õlule, kuigi tõeline põhjus peitus tootmise forsseerimises ja nõudmises, et plaan tuleb täita iga hinna eest.

Kõik see algaski „Šahtõ kohtuasjast”, millest sai teada kogu riik, lugedes 1928. aasta 12. märtsi Izvestijat:

„Põhja-Kaukaasias, Donbassi Šahtõ rajoonis on OGPU organid tööliste otsesel kaasabil avastanud kontrrevolutsioonilise organisatsiooni, mis oli seadnud endale eesmärgiks desorganiseerida ja purustada selles piirkonnas kivisöe tootmine…

Juurdluse käigus tehti kindlaks, et selle juba mitu aastat tegutsenud kontrrevolutsioonilise organisatsiooni sihiks oli kivisöe tootmise kuritahtlik saboteerimine ja varjatud desorganiseerimine ebaratsionaalse ehitustegevuse, kapitali tarbetu raiskamise, toodangu kvaliteedi alandamise, selle omahinna suurendamise ning ka kaevandusšahtide, maardlate ja tehaste otsese purustamise teel.”

Süüdistuse õigsust uskusid väheste eranditega peaaegu kõik. 1928. aasta oktoobris suri tuntud metallurgiateadlane, Teaduste Akadeemia korrespondentliige Vladimir Grum-Gžimailo, kes oli veelgi tuntuma geograafi vend. Tema surmaeelne kiri avaldati emigrantlikus ajakirjanduses: „Kõik teavad, et mingit sabotaaži ei olnud. Kogu kära sihiks oli veeretada teiste kaela oma vead ja ebaedu tootmises… Neile oli vaja patuoinast, ja nad leidsid selle Šahtõ kohtuprotsessi marionettides.”

OGPU sai ülesande leida kahjureid kõigis rahvamajandusharudes. Menžinski täitis selle korralduse.

1930. aasta augusti alguses kirjutas Stalin Molotovile, et tarvis on lasta maha kogu lihatööstuses tegutsenud kahjurite rühm ning teatada sellest ajakirjanduses. Septembri lõpus võttis poliitbüroo vastu otsuse avaldada kaebealuste tunnistused kahjurite kohtuasjades liha, kala, konservide ja juurvilja osas. 25. septembril ilmus teade, et OGPU kolleegium mõistis surma mahalaskmise läbi 48 kahjurit tööliste varustamise alal ja et kohtuotsus on täide viidud…

1930. aasta suvel „paljastas” OGPU kontrrevolutsioonilise „Töötava Talurahva Partei”. Olematu partei esimehena nimetati professor Nikolai Kondratjevit, endist esseeri ja endist Ajutise Valitsuse toiduainetööstuse ministri asetäitjat.

Nõukogude võimu ajal juhtis Kondratjev rahanduse rahvakomissariaadi konjunktuuriinstituuti. OGPU teatas, et „Töötava Talurahva Partei” keskkomiteel olid „informatsioonilis-kontaktsed sidemed” tööstusinseneride keskusega. Sellesse keskusesse olevat kuulunud soojustehnika instituudi direktor L. Ramzin, NSVL Riikliku Plaanikomitee presiidiumi liige V. Laritšev, tekstiili teadusliku uurimise instituudi kolleegiumi esimees A. Fedotov ja NSV Liidu Kõrgema Rahvamajandusnõukogu tekstiilitootmise organiseerimise keskuse tehniline direktor S. Kuprijanov.

See sillutas teed järgmisele ja kõige kõmulisemale „kahjurite” kohtuprotsessile.

1930. aasta 11. novembril avaldati Moskva ajalehtedes ulatuslik süüdistuskokkuvõte kontrrevolutsioonilise organisatsiooni „Inseneriorganisatsioonide liit” („Tööstuspartei”) kohtuasjas. Kõige tuntum kohtualune oli professor Leonid Ramzin. Teda koos kaaslastega süüdistati VNFSV kriminaalkoodeksi 58. paragrahvi järgi.

Lugedes süüdistuskokkuvõtet, millele oli alla kirjutanud Venemaa peaprokurör Nikolai Krõlenko, said nõukogude inimesed teada, et OGPU on lõpuks ometi tabanud selle keskuse, mis juhtis kahjurlust kogu riigis.

Selle dokumendi kohaselt ühendas „Tööstuspartei” kõiki erinevates majandusharudes eraldi eksisteerinud kahjurite organisatsioone, see ei tegutsenud mitte ainult endiste vene ja välismaiste kapitalistide rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisel, vaid ka Prantsusmaa kindralstaabi ja juhtivate ringkondade juhtnööride kohaselt, et valmistada ette sõjalist sekkumist ja Nõukogude võimu kukutamist relvajõul.”

OGPU väite kohaselt juhtis kahjurite tegevust välismaalt Torgprom, Pariisis asuv „endisaegsete suurimate tööstusjuhtide ühendus, mis olevat seadnud endale eesmärgiks pidada poliitilist võitlust nõukogude võimu vastu, et saada tagasi oma kunagised ettevõtted”. Torgpromi juhid Denissov ja Tretjakov olevat olnud kandidaadid tulevase Venemaa valitsuse kaubanduse ja tööstuse ministri ametikohale.

Loo traagiline iroonia avaldub selles, et „Tööstuspartei” protsessi alguseks oli Sergei Tretjakov olnud juba kaks aastat Nõukogude luure agent, kelle varjunimi oli Ivanov. Mul õnnestus tutvuda tema isikliku toimikuga tuntud majas Lubjankal. Tretjakov tegutses Nõukogude luure heaks üle kümne aasta.

Peasekretäri käsk

See maja Pariisis, mida rentis Venemaa Üldsõjaväeline Liit (ROVS) ja mis oli Nõukogude luure peamine huviobjekt, kuulus Moskva jaoks õnneliku juhuse tõttu Tretjakovi perekonnale. Tretjakov ise oli küll perekonna juurest lahkunud, kuid Nõukogude eriteenistuse esindajad veensid teda tagasi pöörduma.

ROVS-i esimehe kindral Milleri kabinetti paigaldasid nõukogude luurajad öösel pealtkuulamisseadme, Sergei Tretjakov istus mitme aasta vältel iga päev mitu tundi, pliiats käes ja kõrvaklapid peas, ning pani kirja kõik, mida tal kuulda õnnestus. Seejärel koostas ta ettekande ja toimetas selle Pariisis asuva Nõukogude luure residendi kätte. 1942. aastal leidsid sakslased pärast Pariisi okupeerimist selle seadme üles. Tretjakov arreteeriti kui nõukogude spioon, 1943. aasta lõpus ta hukati…

Tema koostöö Nõukogude luurega algas aga just seoses „Tööstuspartei” kohtuprotsessiga.

Sergei Tretjakov oli üks tuntumaid Venemaa tööstureid, Moskva ärimeeste vaieldamatu liider. 1917. aasta oktoobris juhtis ta Ajutise Valitsuse majandusnõukogu. Ööl vastu 26. oktoobrit arreteerisid punakaartlased ta koos teiste ministritega ja toimetasid Peeter-Pauli kindlusesse.

1918. aasta alguses õnnestus Tretjakov ja veel kolm ministrit Punase Risti jõupingutuste abiga kindlusest vangla haiglasse viia. Seal ei olnud veel punakaartlasi ja nad pääsesid. Tretjakov lahkus Petrogradist, temast sai Siberis tegutsenud Koltšaki valitsuse minister, hiljem jõudis ta emigrandina Pariisi.

Venemaalt põgenenud töösturid moodustasid Venemaa rahanduse, kaubanduse ja tööstuse liidu (Torgprom). Tretjakov valiti selle liidu esimehe asetäitjaks. OGPU välismaa osakonna kartoteegi järgi otsustades abistas Tretjakov 1920. aastate alguses Boriss Savinkovi, väidetavalt olevat terroriürituste korraldamiseks mõeldud raha Savinkovi kätte andnud just Tretjakov.

Menžinski tegi välismaa osakonnale ülesandeks imbuda Torgpromi juhtkonda, et olla kursis võimalike nõukogudevastaste aktsioonidega.

1929. aasta mais nimetas nõukogude luureagent Pariisis – tema varjunimi oli Vetšinkin – Tretjakovi kui värbamiseks kõige sobivamat isikut. Tema sõnul elas Tretjakov vaeselt, sest rahata jäänud Torgprom ei suutnud talle palka maksta. Värbamist soodustasid ka isiklikud suhted. Tretjakov oli perekonna juurest lahkunud ja elas omaette. Ta ei varjanud oma pettumust emigrantlikus liikumises.

Teine agent teatas omakorda: „Sergei Tretjakovil on suured teadmised ja lai tutvusringkond vene emigrantide hulgas. Tingituna suurest kontrastist selle rolli, mida ta etendas Venemaa tööstusringkondades enne revolutsiooni, ja tema praeguse seisundi vahel, sattus Tretjakov 1926. aastal meeleheitele ja üritas isegi enesetappu sooritada. Ta võeti viimasel hetkel silmusest välja. Seda fakti teab vaid väga väike inimeste ring.”

Tretjakov nõustus kiiresti Nõukogude luure heaks töötama, ta hakkas kohe ka rahast rääkima: nõudis iga kuu 200 dollarit ja 25 000 franki ühekordset tasu. Summa oli värbava agendi meelest liiga suur. Hakati kauplema. Tretjakov võitles iga dollari eest. Lõpuks jõuti kokkuleppele.

Talle anti varjunimi Ivanov. Ta sai kätte esimesed sada dollarit, järgmisele kohtumisele tõi ta kaasa oma pihtimuse:

„Pärast bolševike võitu lagunes emigratsioon terveks reaks väiksemateks rühmadeks: tulevik ei tõotanud midagi konkreetset, nõukogude võim oli valgete liikumisega toime tulnud. Tegelikult kaotas emigratsioon just sellest hetkest peale minu meelest igasuguse tähtsuse võitluses nõukogude vastu ja ka võime mõjutada välisriikide poliitikat. Kui ka esines üksikuid terroriakte nii Venemaal kui välismaal, siis oli see üksikisikute või väga väikeste rühmade tegu, mitte aga emigratsiooni ettevõtmine.

Nüüdseks on emigratsioon oma rolli täielikult minetanud, sellega ei arvesta enam keegi, keegi ei kuulagi seda enam. Emigratsioon on juba pikka aega suremas, vaimselt ta ongi juba laip.

Kaubanduse ja tööstuse liidu (Torgprom) moodustas 1919. aasta lõpus N. Denissov. Selle sihiks oli välismaal asuva tööstuslik-kaubandusliku klassi ühendamine, oma huvide kaitsmine ja võitlus bolševike vastu. Denissov, kes oli sõja ajal rikastunud, sõitis Venemaalt ära just enne bolševike riigipööret, ta oskas raha kokku ajada ka Inglismaal. Ta müüs maha suurema koguse Siberi panga aktsiaid ning sai selle eest ligi miljon naelsterlingit.

Uskudes bolševike peatsesse langemisse, hakkas ta oma raha vasakule ja paremale pilduma. Hulk aastaid oli Torgpromil suur mõju emigrantlikes ringkondades, aeg-ajalt koguni ka Prantsusmaa valitsevates ringkondades.

Praegusel hetkel pole liidul enam mingit tähtsust, see on kokku kuivanud, sel pole raha, see asub kitsastes ruumides, teenistujaid on vaid kolm, ja needki ei tea, kas nad ikka saavad esimesel kuupäeval oma palga kätte.”

Kuidas Tretjakovi kavatseti ära kasutada?

Moskvast saabus Pariisi residendile šifreeritud teade: „Peame kasulikuks, et „Ivanov” taasalustaks kirjavahetust oma Moskvasse jäänud tuttavatega. Me loodame, et Moskvas elavad isikud teatavad „Ivanovile” oma tulevikuplaanidest, oma tegevuse ulatusest ja nimetavad ka neid, keda meie võib-olla veel ei tea.”

Tretjakov andis sidemehele terve hulga Torgpromi dokumente, sealhulgas ka oma kirjavahetuse Venemaale jäänud Nolde ja Suzdaltseviga – tegu oli süütute kirjadega. Tretjakovilt nõuti, et ta nimetaks emigrantide juhtimisel tegutsevate kahjurite nimesid ja aadresse, tema aga kinnitas, et kedagi sellist ta ei tea.

OGPU-s sooviti, et Tretjakov kirjutaks oma tuttavatele Venemaal ja pakuks neile võimalust koostööks. Seletaks neile, et kahjurluse eest makstakse hästi. Seejärel oleks saanud neid inimesi süüdistada nõukogudevastases tegevuses ja koostöös välismaa luurega.

Sidemees sai OGPU välismaa osakonnalt uue instruktsiooni:

„Teie ülesanne on panna ta jälle aktiivselt Torgpromis tegutsema, sundida teda kahjureid paljastama… On vaja, et ta uuriks välja, kas on olemas mingi keskus, mis ühendab ja juhib kahjurite tegevust, ja kui on, siis kui suur. Me oletame, et Torgprom ei ole see keskus.”

See lause OGPU välismaa osakonna kirjast Pariisi residendile on väga oluline: paari kuu pärast, kui avaldati „Tööstuspartei” süüdistuskokkuvõte, nimetati selles NSV Liidu vastu sihitud kahjurluse peamiseks keskuseks just Torgpromi.

Teisisõnu, OGPU-s teati, kuidas asi on, kuid jätkati võltskohtuasja arendamist. Sest just seda tšekistidelt oodatigi. Stalin nõudis Menžinskilt, et olematu „Tööstuspartei” kohtuasja käigus arreteeritud tunnistaksid oma seotust Euroopa riikide valitsustega, kes kavatsevat Nõukogude Liidule kallale tungida. Sellest annab tunnistust ka peasekretäri järgmine kiri:

„OGPU sm. Menžinskile. Ainult isiklikult. Stalinilt

Sm. Menžinski! Kirja 2./X ja materjalid sain kätte. Ramzini tunnistused on väga huvitavad. Minu arvates on neis tunnistustes kõige huvitavam just küsimus interventsioonist üldse ja eriti küsimus interventsiooni tähtaegadest. Ilmneb, et interventsiooni plaanitseti 1930. aastal, kuid lükati siis edasi 1931. või hoopis 1932. aastale. See on väga tõenäoline ja tähtis.

See on tähtis seda enam, et teave tuleb esmaallikast, see tähendab, Rjabušinski, Gukassovi, Denissovi ja Nobeli grupilt, mis on kõige tugevam sotsiaalne ja majanduslik rühmitus nende hulgas, mis NSV Liidus ja emigratsioonis olemas on, kõige tugevam nii kapitali poolest kui ka sidemete poolest Prantsusmaa ja Inglismaa valitsusega.

Võib tunduda, et „Töötava Talurahva Partei” või siis „Tööstuspartei” või ka „Miljukovi partei” kujutavad endast peamist jõudu. Kuid see pole nii. Peamine jõud on just Rjabušinski, Denissovi ja Nobeli grupp, seega siis „Torgprom”.

TTP, „Tööstuspartei” ja „Miljukovi partei” on vaid „Torgpromi” jooksupoisid. Seda enam pakuvad huvi interventsiooni tähtajad, mis lähtuvad „Torgpromist”. Küsimus interventsioonist üldse, eriti aga selle tähtaegadest, pakub meile teatavasti esmast huvi.

Sellest tulenevad minu ettepanekud:

a) Teha kõige tähtsamateks sõlmpunktideks TTP juhtkonna, „Tööstuspartei” ja eriti Ramzini uued (tulevased) tunnistused interventsiooni tähtaja asjus:

1) miks interventsioon 1930. aastal edasi lükati?

2) kas mitte seepärast, et Poola polnud veel valmis?

3) võib-olla seepärast, et Rumeenia polnud veel valmis?

4) või ehk seepärast, et rajamaad (nii nimetati Leedut, Lätit, Eestit ja Soomet – Aut.) polnud veel Poolaga liitnud?

5) miks lükati interventsioon 1931. aastasse?

6) miks „see võidakse” lükata 1932. aastasse?

b) Tõmmata asjasse kaasa Laritšev ja teised „Tööstuspartei” KK liikmed ja pärida neilt kõike seda, lastes neil enne lugeda Ramzini tunnistusi.

c) Kuulata karmilt üle Groman, kes Ramzini ütluse kohaselt oli kunagi öelnud „Ühendatud keskuses”, et interventsioon on edasi lükatud 1932. aastasse.

d) Tõmmata kadalipust läbi härrad Kondratjev, Jurovski, Tšajanov jt., kes kavalalt hiilivad kõrvale „interventsiooni tendentsist”, kuid on ise (kahtlemata) interventsionistid, kuulata neid karmilt üle interventsiooni tähtaegade asjus (Kondratjev, Jurovski ja Tšajanov peavad seda teadma, nii nagu seda teab Miljukov, kelle juures nad „vestlemas” käisid).

Kui Ramzini tunnistused saavad kinnitust ja konkretiseeruvad teiste tunnistajate (Groman, Laritšev, Kondratjev jt.) ütlustes, siis on see OGPU suur edusamm, niiviisi kogutud materjali teeme teatavaks Kommunistliku Internatsionaali sektsioonidele ja kõigi maade töölistele, me korraldame ulatusliku kampaania interventsionistide vastu ning saavutame selle, et halvame ja lõhume interventsiooniplaanid lähimaks 1–2 aastaks, mis on meile äärmiselt tähtis. Kas on selge? Tervist!

J. Stalin.”

Menžinski sai kõigest aru. Nõukogude luure töötaja kohtus „Tööstuspartei” protsessi ajal Tretjakoviga, kes rääkis talle imestunult:

„Ma pean märkima, et te teete vea. Torgprom ei tee seda tööd, mida te talle omistate.”

„Kas teie siis ei jälgi paljastusi, mis tehti „Tööstuspartei” protsessi ajal?” küsis nõukogude luuraja.

Tretjakov vangutas pead:

„Ma kahtlen kõvasti selle õigsuses, mida Nõukogude lehtedes kirjutatakse. Uskuge, see on lihtsalt võimatu, et „Tööstuspartei” liikmetele saadetakse nii suuri summasid. Halastage, härrased, kust seda raha võtta, kust? Mitte ainult mina, vaid ka sellised mehed nagu Torgpromi juht Denissov on juba vee ja leiva peal, nad ei suuda endalegi elatist teenida.”

„Ma pean teile ütlema,” lisas Tretjakov, „et „Tööstusparteiga” pole minul mingit pistmist, enne protsessi algust polnud ma sellest kuulnudki.”

„Ja ka kedagi neist inimestest pole te näinud?” päris luuraja.

„Ei,” vastas Tretjakov. „Ma lugesin teie lehtedest, et kohtupinki sattunud inimesed kirjutatakse minu arvele, kuid see kõik on ehtne fantaasiavili.”

Tretjakov jätkas: „Teie hirm Prantsusmaalt lähtuva interventsiooni ees pole millegagi põhjendatud. Välisminister Briand on rahu poolt. Kes siis hakkaks teie vastu sõdima? Kas Jugoslaavia? Ei. Itaalia? Tal pole selles Euroopa osas mingeid huve. Saksamaa? Praeguses olukorras ei saa sellest juttugi olla. Tšehhoslovakkia? Ei. Kes siis, kes?”

Nõukogude luurajat ärritas see, et Tretjakov kõike eitas. „Tööstuspartei” kohtuprotsessi süüdistuskokkuvõttes oli ju tsiteeritud peamise süüdistatava, professor Ramzini tunnistusi:

„Järgmisel kohtumisel, vist Pariisis, ütles Tretjakov, et kui käsutada Poola, Rumeenia, Balti riikide ja Wrangeli umbes 100 000-mehelist väge, koguneb interventsiooniks päris hästi relvastatud armee, paljude endiste töösturite meelest võib edu loota isegi üsna väikese armeega, kui lõunas ja põhjas ka mere kaudu toetust saadakse.”

Küsimus, millele praegu pole enam ilmselt võimalik vastust saada, on selles, kas OGPU esimees Menžinski, kes oli neid šifreeritud ettekandeid lugenud ja pidi kahtlemata kõike teadma, üldse uskus „Tööstuspartei” olemasolu?

25. novembril 1930. aastal algasid NSVL Ülemkohtu erikoosseisu istungid. Kohtuistungeid juhatas Andrei Januarjevitš Võšinski. Süüdistust toetas Krõlenko. Kõik kaheksa kohtualust tunnistasid oma süüd täiel määral. Nad maalisid mastaapse pildi „kahjurite” poolt riigi majandusele tekitatud purustustest, luues nii Stalinile vägeva alibi, mida jätkus aastakümneteks.

Üliõpilasaastail õnnestus mul veel kohtuda vanemate inimestega, kes mäletasid „Tööstuspartei” protsessi ja kes jutustasid sügavmõtteliselt pead vangutades, millist kahju tegid riigile niisugused kahjurid nagu professor Ramzin.

Tretjakovi kirjavahetus Venemaale jäänud endiste sõprade Nolde ja Suzdaltseviga, mille Tretjakov oli Nõukogude luure käsutusse andnud, läks ilmselt asja ette.

1. detsembri õhtusel istungil palus Võšinski tuua kohale tunnistaja Aleksandr Nolde, kes teatas kohtule, et on Torgpromi ülesandel tegelnud kahjurlusega linatööstuses ja nimetas omakorda insener Suzdaltsevit, kes samuti olevat kahjurluses osalenud.

Samal ajal kordas Tretjakov Pariisis järjekordsel kohtumisel nõukogude luurajaga: „Ma väitsin ja väidan uuesti, et kedagi neist, keda süüdistatakse „Tööstuspartei” kohtuprotsessil, pole ma isiklikult näinud ega ole nendega millestki rääkinud.”

Tretjakovi nime kasutamine Moskva kohtuprotsessil oleks peaaegu lõppenud tema sissekukkumisega.

4. detsembri õhtusel istungil pärast kohtuliku juurdluse lõppemist hakkas kohus pooli ära kuulama. Esimesena sai sõna riiklik süüdistaja.

Klassikaliste reeglite kohaselt oleks Krõlenko pidanud analüüsima tõestusmaterjali ja süütõendeid, mis kinnitavad süüdistatavate kuritahtlikke tegusid. Tema juba teadis, et välismaal laiutatakse imestunult käsi: kõik kohtualused on ennast süüdi tunnistanud, kuigi kohtule pole esitatud veel ühtegi süütõendit! Süüdistusel ei olnud ju ainsatki asitõendit, olid ainult kohtualuste ülestunnistused.

„Milliseid asitõendeid siin üldse olla saab?” esitas Krõlenko iseendale küsimuse. „Kas on olemas näiteks mingeid dokumente? Ma küsisin seda. Selgus, et seal, kus dokumente oli, hävitati need ära… Sellised dokumendid nagu Torgpromi kirjad hävitati loomulikult ära… Ma küsisin, kas pole ehk midagi juhuslikult alles jäänud? Seda loota oleks muidugi asjatu…”

Loomulikult hävitab kurjategija asitõendid ära. Kuid miks ta on kurjategija? Seepärast, et ta arreteeriti ja ta tunnistas ennast süüdi, seletas süüdistaja. Ega siis OGPU kedagi ilma põhjuseta ei arreteeri…

Eesistuja Võšinski oli peasüüdistaja loogikaga väga rahul. See oli just tema enda peamine idee – kohtualuse ülestunnistus on tõestuse kuninganna.

Siis käis Krõlenko osavalt välja oma suurima trumbi: „Kuid siiski, mitte kõik dokumendid pole hävitatud… Tekstiiligrupi tegevust puudutavate materjalide seas on olemas Tretjakovi kirjad Lopatinile ja Lopatini kirjad Tretjakovile.”

Lopatin oli surnud 1927. aastal, kolm aastat enne seda protsessi, seepärast teda kohtupingis ei olnud, kuid süüdistus nimetas teda peamiste kahjurite hulgas.

Moskva lehed jõudsid Pariisi hilinemisega. 11. detsembril jõudsid saatkonda lehed, kus oli Krõlenko kõne. Üks Pariisi residentuuri töötaja otsustas õhtul enne uinumist lehti vaadata. Kui ta jõudis Tretjakovi kirju käsitleva lauseni, tõmbus tema ihu külmaks (nii ongi kirjutatud šifreeritud ettekandes, mida säilitatakse välisluure arhiivis).

Hommikul saatis ta Keskusesse kirja:

„Kui te otsustasite, et Krõlenko teeb kohtus sellise avalduse, miks te siis ei hoiatanud sellest meid? Kui meid oleks informeeritud, oleksime jõudnud ette valmistuda: me kas oleksime katkestanud igasugused suhted „Ivanoviga”, kui seda oleks nõudnud Keskus, kui aga Keskus ei taha temaga suhteid katkestada, siis me oleksime hoiatanud „Ivanovi” ennast. Ta peab ju nüüd seletama Torgpromile, kuidas tema kirjavahetus Lopatiniga OGPU kätte sattus.

Võttes arvesse emigrantide seas levinud üldist kahtlustamist ja ka seda, et need kirjad on ainsad dokumendid, mida kohtuprotsessil mainiti, pole mingit kahtlust, et emigratsioon hakkab temasse nüüd suhtuma ülima ettevaatusega.”

Kuid OGPU välismaa osakond ei saanud midagi ette võtta. „Tööstuspartei” kohtuprotsess oli palju tähtsam asi kui mingisuguse Pariisi residentuuri informaatori saatus.

Hämmastaval moel kõik siiski laabus. Pariisis ei julgenud keegi oletada, et OGPU sai need kirjad Tretjakovilt endalt. Emigrandid arvasid, et need kirjad konfiskeeriti pärast Lopatini surma.

1930. aasta 7. detsembril jõudis Moskvas lõpule kaks nädalat kestnud kohtuprotsess OGPU poolt välja mõeldud „Tööstuspartei” üle. Kohal oli palju välisajakirjanikke.

Kaheksa tuntud inseneri ja tööstusjuhti tunnistati süüdi selles, et nad olid põrandaaluse kontrrevolutsioonilise spioneerimis- ja diversiooniorganisatsiooni ninamehed, et koostöös Läänega tegelesid nad kahjurlusega Nõukogude Liidu tööstuses.

Kõik süüdistatavad mõisteti surma mahalaskmise läbi, kuid Kesktäitevkomitee presiidium, arvestades nende „puhtsüdamlikku ülestunnistust”, asendas mahalaskmise kümneaastase vanglakaristusega. Need inimesed olid mänginud oma rolli nii usaldusväärselt, et said lubatud autasu – neid ei lastudki maha.

Stalinit huvitasid palju suuremad tegelased, kuid esialgu ta alles uuris neid. Menžinski teadis, mida Stalin temalt ootab. OGPU uurijad pinnisid „kahjuritelt” välja tunnistusi nende sidemetest niinimetatud parempoolsetega.

OGPU-s saadud tunnistustes oli kirjas ka kahe poliitbüroo liikme –Kesktäitevkomitee esimehe Mihhail Kalinini ja valitsusjuhi Aleksei Rõkovi nimi. Kalininil polnud vähimatki poliitilist kaalu, tema Stalinit ei huvitanud. Kuid Rõkovi kohta, kellel oli riigis küllaltki suur autoriteet, hakkas Stalin materjali koguma.

Kulakluse likvideerimine

Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita” lugejad naeravad lõbusalt, lugedes stseeni, mis kirjeldab välisvaluuta äraandmist („Nikanor Ivanovitši unenägu”): „Istute siin juba poolteist kuud, keeldute jonnakalt ära andmast teie kätte jäänud valuutat, kuid riigile on valuutat vaja, teil aga pole sellega midagi teha.”

Tänapäeva lugeja meelest on valuutahangeldajatele pühendatud leheküljed väga humoorikad, kuid esimesest väljaandest võttis tsensuur selle stseeni välja, sest see oli lausa elust maha kirjutatud.

Neil aastail käis massiline väärisesemete äravõtmine kõigilt, kellel veel midagi oli alles jäänud. Inimene arreteeriti, tavaliselt kas naabrite või töökaaslaste kaebuse põhjal, ja hoiti kinni seni, kuni ta andis ära kõik, mis tal oli. Väärisesemed olid vajalikud industrialiseerimise kiirendamiseks. Linnades polnud enam midagi võtta, seepärast riisuti külasid.

Majandusteaduse doktor Aleksei Uljukajev, kes oli Üleminekuperioodi Majandusprobleemide Instituudis Gaidari asetäitja, kuid sai Kasjanovi valitsuses rahandusministri asetäitjaks, arvab nii:

„Seda, mis toimus 1920. aastate lõpus, võib nimetada lihtsalt terroriks, kuid selles võib näha ka importi asendava mudeli realiseerimist isoleeritud riigi tingimustes. Peamine likviidne vahend oli teravili. See tuli kontsentreerida riigi kätte, ja kuna talupojad vilja vabatahtlikult ära ei andnud, siis käsutas valitsus toitlussalku ja kulakluse likvideerimist. Tänapäevaselt väljendudes oli kulakluse likvideerimine lihtsalt kiirendatud pankrotiprotseduur.

Nii et 1920. aastate lõpus alanud terror polnud tingitud mitte kurjusest (muide, ka kurjust jagus siis küllaga), valitsus oli lihtsalt otsustanud nii: „Meil pole aega erakapitali veenda, me peame koondama kõik ressursid ja paiskama need riigi arendamisse.”

Kolhooside organiseerijaid saadeti 1930. aasta jaanuaris teele järgmiste sõnadega: „Kui te oma tööd tehes üle pingutate ja teid selle eest arreteeritakse, siis pidage meeles, et teid arreteeriti revolutsioonilise tegevuse eest!”

Kogu riigis algas kohalike parteisekretäride vahel võistlus: kes saavutab varem sajaprotsendilise kollektiviseerimise. Ajalooalaste dokumentide ja materjalide kogumikus „Tundmatu Venemaa” on põhjalikult kirjeldatud, mis sellele järgnes.

Vilja hakati ära võtma neilt, kellel seda oli, see tähendab, korralikelt peremeestelt. Neid hakati nimetama kulakuteks ja nad kuulutati sisuliselt väljaspool seadust olevaiks. Esialgu oli kavas asustada nad lihtsalt vähemviljakatele maadele ja võtta ära „ülejääk”. NSVL Kesktäitevkomitee esimees Mihhail Kalinin selgitas, mida tuleb kulakutega teha: „Asustada nad halvematele maalappidele, võõrandada neilt üleliigsed tootmisvahendid.”

Kuid sellest jäi väheseks: partei propaganda tegi kulakutest mõrtsukad ja lurjused. Algul neid lihtsalt rööviti, võeti ära nende omand, keelati võtta välja oma raha hoiustelt hoiukassades.

1930. aasta 30. jaanuaril võttis poliitbüroo vastu otsuse „Abinõudest kulaklike majapidamiste likvideerimiseks piirkondades, kus toimub üldine kollektiviseerimine”. Plaanis oli saata koonduslaagritesse või lasta maha 60 000 kulakliku majapidamise peremeest, nende perekonnaliikmed aga saata asumisele. Kuid kulakluse vastu võitlemise tegelik mastaap oli suurem, kui plaanid ette nägid.

OGPU-s kirjutati kulakluse kui klassi likvideerimise käskkirjale alla 2. veebruaril 1930. Julgeolekujõududele anti ülesanne likvideerida kontrrevolutsiooniline kulaklik aktiiv, kes annab täiendust tegutsevate kontrrevolutsiooniliste ja mässuliste organisatsioonide liikmeskonnale.

Kulakute süüasju kästi lahendada kiirkorras. Suurem osa arreteerituist saadeti koonduslaagritesse. Kõige ägedamad vastased kästi maha lasta. Rikkamad kulakud, endised mõisnikud, autoriteetsemad talumehed ja kirikukoguduste aktivistid ning nende perekonnaliikmed tuli saata kaugematesse põhjapiirkondadesse, nende vara aga konfiskeerida.

Oleg Hlevnjuk kirjutab, et kahe aasta jooksul, aastail 1930–1931, saadeti üle poolteise miljoni talupoja ja nende pereliikme OGPU laagritesse ja tööasundustesse. Umbes pool miljonit talupoega pages ise linnadesse ja ehitustele. Veel umbes kaks miljonit saadeti välja kolmanda kategooria alusel, see tähendab sama oblasti alale, kuid neiltki konfiskeeriti kogu vara, põllutööga nad tegelda ei saanud ja neistki siirdus suurem osa linna, lootes seal kuidagiviisi ära elada. Nii hävitatigi tegelikult kogu riigi põllumajandus.

Paljaksriisutud kulakute vara läks riigi tuludesse, osa sellest anti kulaku koduküla elanikele: inimesed võtsid meelsasti vastu seda, mis nende naabritelt oli ära võetud. Kirjanik Lev Razgon, kes ka ise oli paljudes laagrites olnud, rääkis mulle:

„Stalini tegevus on mulle arusaadav. See allub rangele loogikale. Tal oli oma eesmärk. Kuidas aga näha tema käealuste musta hinge põhja, nende hinge, kes tapsid, kes täitsid käsku? Selleks tuleb pöörduda kollektiviseerimise ja kulakluse likvideerimise kohutavasse aega, mil inimesed läksid oma naabri juurde, kellega nad olid aastaid kõrvuti elanud, kelle juures olid ka külas käinud. Ja ainult seetõttu, et naabrit peeti nüüd kulakuks, teda ennast aga loeti kehvikuks, võtsid nad naabrilt ära kogu tema vara, heitsid ta koos lastega vankrisse ja saatsid Siberisse. Kas nendest inimestest on võimalik aru saada? Nad kõik olid ju talupojad…”

Pooled asumisele saadetud talupoegadest saadeti metsa-, mäe- ja ehitusmaterjalitööstuse objektidele, seega siis kõige raskemale tööle. Vanureid ja lapsi kasutati metsaraietööl, naised pidid põllumaad raadama.

Asumiselesaadetud elasid barakkides, muldonnides ja õlghüttides. Arstiabi ei saanud nad peaaegu üldse. Raha neil ei olnud, toiduaineid neile ei antud. Talveks jäid nad ka ilma soojade riieteta. Tekkis arvukalt vaeslapsi, kellele polnud üldse mingit toidunormi ette nähtud. Palka ei makstud väljasaadetutele vahel viis-kuus kuud järjest. Kohalik võim suhtus neisse kui tööloomadesse. Kõike seda võib lugeda ka OGPU ettekannetest.

Neis eriasundustes elasid inimesed nagu getodes, neil polnud õigust sealt ära sõita ega isegi asula territooriumilt lahkuda. Nad ei saanud ei õppima sõita ega töökohta vahetada. Piiranguid hakati tühistama alles 1947. aastal.

Menžinskile anti korraldus sundida talupoegi andma ära kogu oma vili ja viia tugevad majapidamised pankrotti. Talupoegi pandi vangi kariloomade tapmise eest (uue, 1930. aastal kehtestatud paragrahvi alusel), külviplaani täitmata jätmise eest, vilja varjamise ja sellega spekuleerimise eest. 1931. aastal kehtestati järjekordne paragrahv traktorite rikkumise eest.

Peamine kriminaalkorras karistamine toimus siiski teravilja andmise kohustuse täitmata jätmise eest. Need sanktsioonid olid mõeldud just kulakute vastu. Kuid kulakud jooksid minema, ootamata, kuni nad vangi pannakse. Siis hakkasid kohalikud võimumehed jahtima keskmikke. Tulemus oli samasugune: ka nende majapidamised laostusid.

Keskmike vastu rakendati repressioone samasuguse kergusega kui rikaste talumeeste vastu. Igaühte, kes polnud toimuvaga rahul, võidi süüdistada kontrrevolutsioonilises agitatsioonis. Purjuspäi kohaliku aktivistiga kaklemist vaadati kui terroriakti. Kohtud langetasid otsuseid, kutsumata kohale tunnistajaid, kuulamata ära kaitse arvamust ja hoolimata protseduurireeglitest.

1932. aastal avaldatud salajase instruktsiooni kohaselt tuli kõigist surmamõistvatest kohtuotsustest teatada poliitbüroo komisjonile, mis pidi need kinnitama. 7. augustil aga avaldati üks Stalini aja kõige barbaarsemaid seadusi – see oli nn. viie viljapea seadus. Tegemist oli Kesktäitevkomitee ja Ministrite Nõukogu määrusega „Riiklike ettevõtete, kolhooside ja kooperatiivide omandi kaitsest ja ühiskondliku (sotsialistliku) omandi kindlustamisest”.

Määrus, mis võeti vastu, et võidelda nälgiva talurahvaga, võrdsustas riigi ja ühiskonna vara riisumise nende kuritegudega, mille eest oli ette nähtud surmanuhtlus. Seejuures lubati OGPU „kolmikutel” surmanuhtlust täide viia ka poliitbüroo komisjoni kinnitust saamata.

Viljavarguse eest võis iga kolhoosnikut karistada kümneaastase vabadusekaotusega. Isegi paljude kohtunike käsi ei tõusnud, et saata talumehi mõne viljapea varguse eest kümneks aastaks laagrisse.

„Kiirendatud industrialiseerimine ja talupoegade vägivaldne ühendamine kolhoosidesse paiskas riigi tagasi kodusõja aega,” kirjutas Oleg Hlevnjuk. „Näljased inimesed ei lasknud oma vilja minema vedada. Kogu riigis puhkesid talupoegade ülestõusud. 1929. aastal oli kogu maal 1300 mässu – neli mässu päevas. 1930. aasta jaanuaris võttis rahutustest osa 125 000 talupoega. Veebruaris oli neid 220 000 ja märtsis juba umbes 800 000…”

Poliitbüroo säilitas võimu riigi üle ainult terrori abil. 1930. aastail lasti OGPU-s langetatud kohtuotsuste alusel maha üle 20 000 inimese. Korraldati mobilisatsioon julgeolekuorganitesse, tööle võeti tagasi endised tšekistid, kes olid lahkunud, kui Tšekaa nimetati GPU-ks ja sellega seoses ka koosseise koondati.

Talupoegade killustatud väljaastumised olid juba kasvamas ülemaaliseks vastupanuliikumiseks. Seejuures keelas Stalin kasutada ülestõusnute vastu Punaarmeed, sest see koosnes enamasti talupoegadest ja Stalin kartis, et eilsed talumehed võivad pöörata relvad võimu vastu.

Nähes vastupanu ulatust, tulidki Stalin ja tema lähikondlased nähtavasti otsusele, et on vaja korraldada massiline puhastus, juurida välja kõik need, kes kas või teoreetiliselt võiksid olla ebalojaalsed.

1933. aastal kehtestati passirežiim, et kontrollida elanikkonna liikumist. 1923. aastani oli eri linnades kasutatud kõige erinevamaid dokumente, kõige rohkem siiski tööraamatuid, kuid ka pärast 1923. aastat, kui VTsIK andis korralduse kehtestada ühtsed isikutunnistused, võis esitada ükskõik millise dokumendi – tõendi majavalitsusest, ametitunnistuse, ametiühingu- või sõjaväepileti.

Oma vanaisa märkmetest leidsin ma meenutuse selle kohta, et tema oli saanud miilitsast tunnistuse, mis andis talle õiguse elada VNFSV kõigis linnades ja asulates. Tõendi tagaküljel oli sissekirjutust ja abiellumist tõendav tempel.

1932. aastal moodustas poliitbüroo komisjoni eesotsas OGPU esimehe asetäitja Vsevolod Balitskiga. Passide kehtestamist põhjendati sellega, et Moskva, Leningrad ja teised suuremad linnad on vaja puhastada ülearustest inimestest, kes pole seotud tootmisega ega tööga ametiasutustes, ning nendest kulakutest, kriminaalkurjategijatest ja teistest ühiskonnavastastest elementidest, kes ennast neis linnades varjavad.

Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 28. aprillist 1933 keelati passide andmine nendele kodanikele, kes elavad alaliselt maapiirkondades, seega siis talupoegadele, et takistada neil külast lahkuda. Talupoegi hoidis Nõukogude valitsus pärisorja seisundis. See seadusesäte tühistati alles 1974. aastal.

Need, kel passi ei olnud, kihutas tööliste-talupoegade miilits Moskvast ja Leningradist minema.

Kohtuotsused inimsöömise asjus

Külaelu purustamine viis 1932.–1933. aasta talvel näljahädani. Kõige hullem oli olukord Ukrainas ja Kasahstanis, viimane kannatas kõigist vabariikidest kõige rohkem. Nälja ja sellele järgnenud tüüfuseepideemia tagajärjel hukkus 1 700 000 inimest, seega 40 protsenti kasahhi elanikkonnast. Mitusada tuhat kasahhi põgenes Hiinasse, Mongooliasse ja Afganistani…

Nälgivad talupojad püüdsid varastada pisutki vilja, et toita lapsi. Kuid kohe hakkas tegutsema OGPU. 1932. aastal langetati 7. augusti seaduse alusel tuhatkond surmaotsust. Sama palju hukati inimesi ka 1933. aasta esimesel poolel.

Kuulus lastekirjanik ja kirjandusteadlane Kornei Tšukovski kirjutas 1932. aasta 14. oktoobril oma päevikusse:

„Eile rääkis juuksur, kes mul habet ajas, et ta põgenes siia Ukrainast, sinna jäid tema naine ja tütar. Äkki hüüatas ta hüsteeriliselt:

„Meil käib seal inimeste hävitamine! Hä-vi-ta-mine! Ma tean, ma arvan, et te töötate GPU-s, kuid mul on juba ükskõik. Seal käib inimkonna hä-vi-ta-mine. Pole viga, küll see jõuab siiagi. Mul on siis hea meel, seda ongi teile vaja!””

1933. aasta mais said julgeoleku ja prokuratuuri kohalikud organid OGPU, prokuratuuri ja justiitsasjade rahvakomissari salajase ringkirja:

„Kuna kehtiv kriminaalseadusandlus ei näe ette nende karistamist, kes on tegelnud inimsöömisega, tuleb taolised süüdistused anda viivitamatult kohalike OGPU organite kontrolli alla.

Kui inimsöömisele on eelnenud tapmine, siis ka need süüasjad tuleb kõrvaldada kohtutest ja justiitsasjade rahvakomissariaadi uurimisorganite pädevusest ning anda kontrollimiseks OGPU kolleegiumile Moskvas.”

Tööstuses polnud olukord kuigi palju parem kui põllumajanduses, märgib Oleg Hlevnjuk. Raha paigutati lõpetamata ehitustesse, samal ajal ei saanud tegutsevad ettevõtted ei toorainet ega tootmisseadmeid. Finantssüsteem oli kokku varisenud. Valitsus tõstis hindu, kehtestas kohustuslikud laenud ja trükkis raha juurde. Toiduaineid jagati kaardisüsteemi alusel.

Kauplused olid tühjad. Toiduaineid oli saada vaid Torgsini (üleliidulise välismaalastega kauplemise liidu) kauplustes, kus võeti vastu nii välisvaluutat kui ka kullast sõrmuseid, hambakroone, riste ja käevõrusid.

1930. aasta augustis loodi Moskvas kinnised toiduainete jaotuspunktid eriti tähtsate ettevõtete töötajatele. Idee hakkas meeldima ning peagi levisid toidu- ja tööstuskaupade jaotuspunktid üle kogu maa. Sellest alates oli väga ahvatlev töötada seal, kus on hea jaotuspunkt, selline, kuhu võõrad ei pääse, mitte seal, kus on huvitav töö ega isegi seal, kus makstakse hästi.

1932.–1933. aasta näljahäda viis hauda 4–5 miljonit inimest. Hämmastust tekitab üks asjaolu. Nagu näitab poliitbüroo liikmete kätte saabunud andmete analüüs, teadsid nad hästi, kui ulatuslik oli nälja levik ja kui rängad olid inimeste kannatused. Ajaloolased kinnitavad aga, et pole leitud ühtegi dokumenti, milles Stalin ja teised riigijuhid oleks väljendanud kahetsust miljonite kaaskodanike surma puhul.

Poliitbüroos ei osatud kriisile lahendust leida. Ka parteis endas oli palju neid, kes vaikselt nurisesid. Aastail 1929–1931 toimus järjekordne partei ridade puhastamine, välja heideti veerand miljonit inimest.

1932. aasta 10. detsembril võeti vastu otsus korraldada järjekordne puhastus partei liikmete ja liikmekandidaatide seas. See kestis 1935. aasta kevadeni. Liikmete vastuvõtmine kandidaatide hulgast taastus alles 1. novembril 1936.

Selle asemel lubati 1934. aasta veebruaris toimunud partei XVII kongressil hakata parteiorganisatsioonide juurde looma partei poolehoidjate gruppe. Selleks pidi taotleja saama kaks soovitust. Poolehoidjad võisid käia lahtistel parteikoosolekutel, kuid neil oli vaid nõuandev hääleõigus.

Poliitilises plaanis viis see „parempoolsete” autoriteedi tõusule, teisisõnu, kasvas linnas ja külas mõõdukat poliitikat pooldavate inimeste mõju – nende hulka kuulusid aga ka valitsusjuht Aleksei Rõkov, partei ideoloog Nikolai Buhharin, kes oli pöördunud talupoegade poole loosungiga „Rikastuge!”, ja ka endine ametiühingujuht Mihhail Tomski.

Need mehed olid Stalinile tülinaks. Tal oli aga väga raske kukutada väärikat tegelast ja head majandusmeest Rõkovit, kes oleks võinud pretendeerida isegi kogu riigi juhtimisele. Sellistes asjades võis Stalin loota vaid julgeolekuorganite abile.

Kas Majakovski lasi end maha või ta tapeti?

Juba aastaid väidavad mõned uurijad, et Majakovski ei lõpetanud ise oma elu, vaid ta tapeti Stalini käsul Menžinski tšekistide poolt. Selle versiooni pooldajate arv aina suureneb.

Tõsi, kirjandusteadlased, Majakovski loomingu asjatundjad, on selles suhtes skeptilised. Nad tsiteerivad meelsamini Boriss Pasternakki, kes geniaalsele luuletajale omase läbinägelikkusega oli kunagi ennustanud: „Mulle tundub, et Majakovski lasi end maha uhkusest, sellepärast, et oli endas või enda läheduses ise hukka mõistnud midagi sellist, millega tema enesearmastus ei suutnud leppida.”

Kuid paljude meelest on versioon Majakovski mõrvamisest vägagi veenev. Rahvas usub ikka meelsamini salamõrva, vandenõu ja varjatud jõudude tegutsemist. Majakovski surmaga pole OGPU siiski seotud – kaunis haruldane juhtum.

Venemaa asjahuvilisi püütakse veenda ka selles, et Jessenin ei poonud end üles, vaid ta poodi üles. Mõned kirjanikud ja üks endine miilitsatöötaja korraldasid koguni iseseisva juurdluse ning olevat alatud mõrtsukad ka suurema vaevata kindlaks teinud…

Tõsi, Jessenini surma asjaolude ametlik ja igakülgne patoloogilis-anatoomiline ekspertiis, mis hiljem, juba meie päevil korraldati, välistab vägivaldse surma võimalikkuse: luuletaja poos end ise üles, ilma võõra abita.

Mõtiskledes Majakovski traagilisest saatusest, tulid mõned uurijad järeldusele, et tema küll vabatahtlikult elust ei lahkunud. Arutluse lähtepunktiks on tšekistide kummaline huvi luuletaja vastu. Üks Majakovski lähemaid sõpru oli OGPU kolleegiumi liige, salajase poliitilise osakonna ülem Jakov Agranov.

Juba ammu on pandud tähele kummalist seost kunstiinimeste ja eriteenistuse ohvitseride vahel. Mõõga ja mantli rüütlite enesetunnet meelitab mõtetevalitsejate tähelepanu nende vastu. Luuletajaid ja näitlejaid aga erutab salavõimu müstiline külgetõmme. Või ehk otsivad nad elukogenud asjameeste juttudest lihtsalt uusi süžeesid…

Jakov Agranov oli tšekist-intellektuaal. Kui Lenin käskis 1922. aastal saata riigist välja „kontrrevolutsioonilised” teadlased, palus ta Dzeržinskil anda see ülesanne kellelegi asjalikule tšekistile. Ülesanne anti Agranovile. Lenin suhtus Agranovisse hästi.

Sübariit Rudolf Menžinski, äärmiselt ambitsioonikas Genrihh Jagoda, oma peadpööritavalt kiirest tõusust Olümposele aru kaotanud Nikolai Ježov ja nende kõrgetel ametikohtadel olnud alluvad, sealhulgas ka Agranov (tema karjääri laeks oli siseasjade rahvakomissari esimese asetäitja ametikoht) võtsid meelsasti osa Moskva boheemlaste tegemistest, nad sõbrustasid kunstimeistritega, tookord öeldi selle kohta, et nad mängisid metseene.

Genrihh Jagoda ei tuianud Gorki majas mitte seepärast, et nuhkida proletaarse kirjaniku järel. Nagu väidetakse, olevat talle meeldinud Peškov-noorema naine, veel rohkem aga meeldis talle see huvi, mida tema isiku vastu tundis Venemaa kunstnike eliit. Rahvakomissari ja tema asetäitja asemel võisid kirjaniku jälgimisega tegelda nende alluvad. Informaatoritest ja nuhkidest pole see ametkond Venemaal kunagi puudust tundnud.

Kirjanik Issaak Babel, „Ratsaarmee” autor, sõbrustas Jakov Bljumkiniga, kes oli võtnud osa Saksamaa saadiku Mirbachi tapmisest. Majakovski suhtles Agranoviga. Muide, see traditsioon on kestnud 1920.–1930. aastatest meie päevadeni.

Nii et uurijad on enda loodud skeemi kütkeis, kui nad kirjutavad: „On ju selge, et Majakovski hävitamise operatsiooni juhatas Tšekaa vilunud agent Agranov.” Ega siis Agranov ometi asjata ei korraldanud ka luuletaja matuseid. Küllap tal oli vaja matuste ajal mingisuguseid jälgi varjata… Milliseid siis? Kunstnik Lavinskaja olevat näiteks näinud Agranovi käes Majakovski surmajärgset fotot, kuid mitte seda, mis on üldtuntud, vaid hoopis teist: „Siruli maas nagu ristilöödu, käed ja jalad laiali, meeleheitlikuks karjeks avatud suuga.”

Ka enesetapp toob valu ja kannatusi, seega võis Majakovski oma elu viimasel hetkel tõepoolest niiviisi välja näha. Kuna Agranov oleks pidanud seda fotot varjama, siis miks lasi „vilunud agent” kunstnik Lavinskajal seda näha?

Või siis veel üks küsimus: miks saadeti Majakovskile Lubjankalt püstol? „See oli kutse enesetapule. Temale polnud püstolit ette nähtud.” Oli küll, kohe kindlasti. Ka praegu kingivad siseministeerium ja kaitseministeerium nimekatele kultuuritegelastele nimelisi relvi, tookord oli selline tava laialt levinud.

Saata püstol, et meelitada sellega enesetapule – see on juba nagu romaanis. Ei maksa tšekistidest nii hästi mõelda, nemad olid ennekõike siiski ametnikud ja bürokraadid.

Püüdke endale ette kujutada, kuidas OGPU operatiivvolinik koostab Menžinskile ettekannet, soovitades saata luuletaja V. V. Majakovskile püstol, et too taipaks, et peab ennast maha laskma, ja sellise oletuse tobedus saab kohe selgeks.

Selles ametkonnas toimiti alati kõige lihtsamal moel: kui anti käsk ära koristada, siis koristatigi ära – mõisteti süüdi, pandi istuma, saadeti laagrisse, lasti maha või poodi üles, halvemal juhul purustati pea kas jääkirkaga või raudkangiga. Miks otsida keerukat lahendust, kui on olemas nii palju lihtsaid võimalusi?

Kuid ometi arvatakse: „1930. aastal oli igal juhul vaja Majakovski kõrvaldada. Ja ta kõrvaldatigi.”

On kasulik asetada ennast teise inimese kohale. Siiski on raske asetada ennast Stalini kohale, eriti veel 1930. aastal, ning mõista, miks oli tarvis Majakovski iga hinna eest ära koristada.

Stalini kriminaalses mõttelaadis pole kahtlust. Kuid tema peamine vaenlane oli Trotski. Käsku Trotski tapmiseks ei antud aga mitte 1930. aastal, vaid palju hiljem. Kas tahetakse väita, et Majakovski oli ohtlikum kui Trotski?

Kui Majakovski oleks elanud kauem, oleks ta tõenäoliselt sattunud Ježovi või Beria hakklihamasinasse. Kuid mitte 1930. aastal, vaid 1936. või 1938. aastal.

Ei maksa ka üle hinnata Majakovski rolli Stalini ja parteiladviku silmis. Praegu kujutatakse teda väga suure luuletajana, tolle aja kirjanduslikul ja poliitilisel maastikul olid hoopis teised suurkujud, kes huvitasid Vana väljaku (selle ääres asus partei keskkomitee hoone – Tlk.) või Lubjanka tegelasi. 1930. aastal polnud Vladimir Majakovski sugugi kõige hinnatum luuletaja. Parimaks ja andekaimaks luuletajaks käskis Stalin teda nimetada alles siis, kui ta oli surnud.

„Aga mis siis, kui teeõhtud koos tšekistidega polnudki nii süütud?” küsib üks neist, kes pooldavad Majakovski tapmise versiooni. „Psühhotroopsete ainete abil mõjutamise said tšekistid tõeliselt selgeks alles 1937. aasta näidisprotsesside ajaks… Tundub, et luuletaja kehv füüsiline seisund oli tingitud mingist kahjulikust ainest, mida sellistel oma ala meistritel nagu Elbert või Agranov oli väga lihtne tema toidu sisse poetada.”

Ma ei tea, kuidas oleks sellega hakkama saanud OGPU välismaa osakonna ülem Lev Elbert, kes oli üsnagi ähmane tegelane, kuid OGPU kolleegiumi liikme Jakov Agranovi jaoks oleks mürgisegamine olnud midagi uut. Ta oli meister hoopis teisel alal. Tema osales kümnete tuhandete inimeste tapmises, kuid tegi seda kaudselt. Ta ei puistanud mürki toidu sisse ega tulistanud kellegi pihta, tema vaid kirjutas alla käskkirjadele. 1930. aastal oli ta juba üks OGPU juhte, mitte mõni operatiivagent, keda võidi saata tapatööd korraldama.

Pealegi pole tänase päevani mingeid andmeid, et OGPU-NKVD oleks juba 1930. aastatel kasutanud psühhotroopseid vahendeid – lihtsalt seepärast, et tol ajal polnud seda sorti efektiivseid vahendeid olemaski. See tarbekeemia haru hakkas kiiresti arenema pärast seda, kui üks Šveitsi keemik 1942. aastal sünteesis LSD.

Selle preparaadi teisendeid ja muidki keerulisi keemilisi ühendeid uuriti 1950.– 1960. aastatel aktiivselt kõikide eriteenistuste laboratooriumides. Psühhotroopsetele ainetele pandi suuri lootusi seoses katsetega manipuleerida inimteadvusega. Üldiselt need lootused ei täitunud.

Tõsi, 1930. aastate Moskva kohtuprotsesside süüdistatavate hämmastavad ülestunnistused näisid lahendamatu mõistatusena. Lisame, et 1950. aastate alguses arvati ka Luure Keskagentuuris, et Moskvas on mingil moel õpitud kontrollima inimeste käitumist.

1930. aastate kohtuprotsesside süüdistatavate käitumine või ka Ungaris 1949. aastal kohtupingis olnud kardinal Mindszenty paljastavad ülestunnistused, nagu ka 1950.–1953. aasta Korea sõja ajal Põhja-Korea vägede kätte langenud ameerika lendurite Ameerika-vastased ütlused on seletatavad ainult erilise toimega preparaatide kasutamisega.

Ühes 1950. aastatel LKA-s tehtud ettekandes väideti, et vene tšekistid võisid kasutada kas lobotoomiat, elektrišokki või selliseid preparaate nagu insuliin, metazool või kokaiin, ning katsetada ka hüpnoosi ja narkootikumide koostoimet.

LKA korraldas ligi veerand sajandit selliseid uurimisi, kuid praktilist edu ei saavutanudki. Vastuseid tuleks seega otsida väljastpoolt keemialaboratooriume.

Miks siis inimesed, kes sattusid tšekistide küüsi, hakkasid lõpuks ikka rääkima just seda, mida neilt nõuti? Pikki tunde kestnud ülekuulamised, unetud ööd, ähvardused nende pereliikmed arreteerida mõjusid palju tõhusamalt kui müstilised psühhotroopsed vahendid…

Ja veel üks väide, mis annab põhjust kahtlemiseks: „Majakovski depressiooni sügavus polnud vastavuses juhtunu ulatusega.”

Depressioon üldisel kujul on olukord, kus inimene ei suuda adekvaatselt reageerida elulistele situatsioonidele, see on haiguslik reaktsioon.

Pole vist mõtet öelda, et luuletajad on üldse kõige haavatavamad inimesed. See, mis kõrvaltvaatajale tundub olevat tühine, on nende meelest ülemaailmne tragöödia.

Majakovski aga sai elu viimastel aastatel ja kuudel tunda nii palju solvanguid, et selles mõttes võib rääkida isegi enesetapuni viimisest. 1930. aastate õhkkond oligi selline, et see hävitas kõik andeka ja originaalse.

Oma sõnade kinnituseks tahaksin toetuda pealtnägija tunnistusele – oma vanaisa, teatrikriitik Vladimir Mletšini päevaraamatule, kuhu vanaisa, kes luuletajat tundis, pani kirja ka oma mälestused tema kohta.

Vanaisa töötas mälestuste kallal hulk aastaid, kuni surmani 1970. aasta jaanuaris. Ma mäletan, et kui valmistati ette kogumikku „Majakovski sugulaste ja sõprade mälestustes”, tehti temalegi ettepanek avaldada oma mälestusi. Tema aga keeldus: „Mul pole au kuuluda Majakovski sugulaste hulka, tema sõbraks aga ei söanda ma ennast nimetada.”

Seletused Majakovski surma asjaolude kohta, mis tundusid olevat ebaveenvad, andsid mulle mõtte tuua need mälestused nüüd avalikkuse ette.

Arvati, et Stalin käskis Majakovski hävitada pärast seda, kui oli lugenud tema näidendit „Saun”, mis teatavas mõttes oli pila peasekretäri aadressil. Dispuut „Sauna” ümber ongi vanaisa mälestustes kesksel kohal.

Viimane kohtumine Majakovskiga

Kohe pärast esinemist sosistas Majakovski mulle:

„Sõidame minema.”

Ma läksin vestibüüli ja me astusime tänavale. Majakovski oli morn ja vaikiv. Kell oli juba peaaegu kaksteist öösel. Majakovski viipas mööduvale vabale voorimehele. Istusime troskasse.

„Lähme ehk „Natsionali”?” küsisin ma, arvates, et Majakovski tahab piljardit mängida.

„Ei, sõidame parem „Kružokki”. Nii nimetati Moskva näitlejatest ja kirjanikest boheemlaskonna hulgas Kunstimeistrite klubi, mis asus Staropimenovski põiktänavas. Klubis polnud sel õhtul midagi, mis oleks võinud Majakovskile huvi pakkuda. Ma arvasin, et ta tahab õhtust süüa ja piljardit mängida – selleks ju enamasti „Kružokki” mindigi: seal oli suurepärane ja suhteliselt odav restoran, mitu head piljardilauda ja muheda olemisega marköör Zahhar, kes kõiki külastajaid tundis ja neid suurepäraselt teenindas.

Kuid õhtust me ei söönudki. Ega mänginud ka.

„Istume kuhugi ja ajame juttu.”

Me istusime koridori, kust pääses restorani. Kaks või kolm korda astus meie juurde kelner, kes pakkus meile süüa. Tuli siis veel kord ja ütles, et köök lõpetab töö. Majakovski tänas, kuid restorani ei läinudki.

Me olime kohal juba enne kella kahtteist. Lahkusime viimastena, kui klubi suleti, seega mitte enne kui kell neli hommikul. Mida me siis neli tundi rääkisime? Ja miks Majakovski võttis kaasa just minu, ma polnud kaugeltki tema kõige lähedasem tuttav?

Me olime tutvunud 1926. aasta kevadel, kui ma olin asunud tööle kirjastusse „Molodaja Gvardija”.

Praegu on raske ette kujutada, et kümmekond inimest said hakkama tohutu hulga kõige erinevamate raamatute ilmutamisega. Ilmselt pole praeguste kirjastuste töötajaskonna suur arv ilmtingimata veel eduka töö tagatis.

Ükskord kostis toimetajate toast kõva kära. Milline noor (ja kogenematu) administraator taluks oma asutuses niisugust korralagedust! Astusin tuppa ja nägin üsna naljakat vaatepilti: väikest kasvu toimetaja, ajanud pea kuklasse, seisis Majakovski ees, kes oma peaaegu kahemeetrise kasvu kõrgusest vaatas lae poole ja tõrjus kurjalt ja sarkastiliselt kõik vestluskaaslase ebakindlad argumendid.

Selgus, et luuletaja oli andnud kirjastusse oma luulekogu ja käsikiri oli siin kaduma läinud. Ma juhatasin Majakovski oma kabinetti ja suutsin selle konflikti kuidagi lahendada.

Mõne päeva pärast nägin taas Majakovskit, ta tuli otse minu juurde, istus mu kirjutuslaua servale ja lausus asjalikult:

„Nimekaim, andke mulle raha.”

„Mille eest, Vladimir Vladimirovitš?”

„Mitte mille eest, vaid mille jaoks. Tahan Krimmi sõita.”

„Ilma lepinguta ei anna rahandusosakond kopikatki.”

„Kas mitte midagi ei anna välja mõelda?”

„Mul on üks mõte,” kostsin ma. „Kui olete nõus, siis ma organiseerin teile avanssi. Kirjutage meile üks lasteraamat.”

Möödus umbes paar kuud, siis nägin ma Majakovskit jälle. Nagu oleksime alles eile lahku läinud, ulatas ta mulle oma vägeva kämbla, istus jälle samale kirjutuslauale, võttis taskust väikese märkmiku ja luges selle kaanelt: „See raamat jutustab merest ja majakast”.

Vormistasimegi kohe lepingu.

Alles pärast seda hakkasin ma enam-vähem regulaarselt tema kirjandusõhtutel käima. Seejärel hakkasin ka juba ise kirjutama teatriasjadest, läksin kirjastusest üle ajalehte Vetšernjaja Moskva. Vahel kohtusime kellegi juures kodus, korra ka Lunatšarski juures. Peagi tekkis meil veel üks kokkupuutepunkt – piljardisaal.

Majakovski mängis väga hästi – asjaarmastaja kohta mõistagi. Ma teen selle möönduse, sest ka parimad asjaarmastajad ei suutnud pakkuda mingit konkurentsi elukutselistele, kelle mängutase oli neil aastatel väga kõrge. Piljardisaale oli palju, neis kõigis mängiti üsna kõrget mängu. Revolutsioonieelsed meistermängijad olid veel täies elujõus.

Proffidega mängis Majakovski harva. Mitte seepärast, et ta oleks neid kartnud: mängu võis tasakaalustada händikäpiga. Talle ei meeldinud elukutseliste mängu kavalad peensused, kus olid oma taktikalised nipid ja paras annus salakavalust. Kuid talle ei meeldinud ka „tühi” mäng, kus mingeid panuseid ei tehtud. Erandi tegi ta vaid tema teada viletsatele mängijatele. Nii mängis ta näiteks Lunatšarskiga, kellele piljard kangesti meeldis, kuid kes mängis võimatult kehvasti.

Anatoli Lunatšarski oli üldiselt väga peen ja taiplik mees, kuid piljardisaalis oli ta naiivselt lihtsameelne: ta uskus, et mängib väga hästi, kuid tal lihtsalt ei vea.

Majakovskil oli hämmastavalt täpne ja tugev löök. Eriti hästi mängis ta palle nurgaaukudesse, kuid armastas ka küljeaukudesse „raksuga” palle lüüa.

Prantslased ütlevad: „Inimene – see on stiil.” Piljardimängu stiilist, Vladimir Vladimirovitši igast liigutusest paistis välja see talle omane kordumatu individuaalsus – sirgjoonelisus, tarmukus, julgus, vahel ka jultumus, kuid samas ka suurepärane enesevalitsemine, visadus ja hämmastav korrektsus.

Majakovskile oli üldse omane korrektsus, isegi tõeline rüütellikkus. Kuid ei maksa mõelda, et Majakovski oli alati viisakas, vaoshoitud ja leebe. Hoopiski mitte, ta võis olla vägagi pealetükkiv ja järsk, kui oli tegu tõsiste asjadega, eriti siis, kui tal tuli kaitsta oma loomingulist või ühiskondlikku positsiooni, oma põhimõtteid ja veendumusi. Siis muutus ta halastamatuks ja vankumatuks võitlejaks.

Seda imelikum, iseendaga mitte sarnane, tundus Majakovski mulle sellel meie viimasel kohtumisel.

1930. aasta 27. märtsi õhtul pidin ma Ajakirjanduse majas sissejuhatava sõnavõtuga avama dispuudi, mis oli pühendatud Majakovski „Sauna” lavastamisele Meierholdi teatris.

Päeval oli meil Vetšernjaja Moskva toimetuses Meierholdi lavastust arutanud töölisbrigaad. Suuremas osas koosnes see üliõpilastest, enamik neist GITIS-est. Olid ka mõned vabrikutöölised. Ajaleht kutsus vahetevahel selliseid brigaade etenduse läbivaatusele, korraldades pärast seda ka arutelu.

Pärast „Sauna” vaatamist kõlas rahulolematute hääl valjult ja raevukalt, kaitsjate hääl oli ebakindel ja arglik. Näidendi ja lavastuse kohal mässas kaheteistkümnepalline kriitikatorm.

Kõige teravamalt astus lavastuse vastu välja Rabotšaja Gazeta:

„See, mis Aleksandr Bezõmenskil tema „Lasus” on ehtne nõukogulik satiir, milles on tunda suurt erutust ja valu meie puudujääkide pärast, see on siin muudetud kalgiks ja tahumatuks groteskiks, mis küüniliselt moonutab tegelikkust.”

Majakovskile ei andnud armu ka Komsomolskaja Pravda: „Majakovski on seekord andnud viletsat toodangut, huvitav, kuidas nii juhtus, et Meierholdi teater laskis end ahvatleda seda toodangut kasutama.”

Niisugused hinnangud tulenesid sellest, et Majakovskit ei mõistetud, teda peeti vaid ühe kirjandusrindel võitleva voolu ninameheks. Pealegi ei olnud ta partei liige, lihtsalt kaasamineja.

Kui rääkida „Saunast”, siis oli vaid üks kriitik, kes pärast selle ilmumist söandas rääkida „Majakovski teatrist”. Minulegi tundus, et tema näidendid, ka „Saun”, on mööduv nähtus, vaatamata nende väärtustele, mida ma nägin ja ka avalikult tunnistasin. Mina pidasin „Sauna” andekaks ja omanäoliseks, kuid lõpetamata jäänud teoseks, mis pealegi ei leidnud laval täisväärtuslikku ja adekvaatset väljendust.

Enne Vetšernjaja Moskva toimetuses alanud nõupidamist pidin ma korraks ära minema. Kui ma tagasi jõudsin, nägin järgmist pilti: Majakovski seisis koridoris, toetudes selle toa uksepiida vastu, kus nõupidamine toimus, ta kuulas, püüdes jääda kokkutulnutele märkamatuks.

Ma tundsin hääle järgi ära kriitiku, kes Vetšernjaja Moskva veergudel tihti üles astus. Ta kritiseeris näidendit ja selle lavastust argumenteeritult, kuid küllaltki õelalt. Majakovski muutus silmanähtavalt näost halliks, kuid takistas mind tuppa minemast ja arutelu käiku sekkumast.

Ma tunnetasin, kui valulik oli Vladimir Majakovski reageerimine tema näidendit tabanud kriitikale, kuigi ta oleks rohkem kui ükskõik kes teine pidanud olema harjunud sellise peapesu ja materdamisega ning selliste kriitikatormidega, et toast kostvad vana teatrimehe sõnad võisid tunduda isegi heasüdamlikena. Nähtavasti aga oli Vladimir Vladimirovitši meeleolu neil päevil just niisugune, ta oli sel ajal ülimalt haavatav, muidu oskas ta kriitikale kas terava naljaga, õela repliigiga või ka ilmselge kelkimisega suurepäraselt vastata. Kuid nüüd oli ta rusutud ja norus.

Kui ma pöördun mõttes tagasi sellesse kaugesse aega, ei suuda ma mõista seda ükskõiksust, pimedust ja kurtust, mis valdasid tema sõpru ja võitluskaaslasi, kes luuletajat lähedalt tundsid.

Kunstimeistrite klubi avamisel kuulsin ma esmakordselt, kuidas Majakovski luges sissejuhatust oma poeemile „Täiel häälel”.

Atmosfäär oli paraadlik ja kergemeelne nagu banketil. Külalised istusid lauakeste ääres. Erinevate muusade kõige nimekamad esindajad võistlesid oskuses lõbustada kitsast peente nautlejate ringi (saal oli väike, sinna mahtus ehk sada viiskümmend inimest).

Sellise labase olenguga sarnaneva koosviibimise foonil lõikasid Majakovski värsid südamesse.