Читать книгу Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab! - Leslie Leino - Страница 6

Esimest korda Hiinas – rongiga

Kuidas see algas? Iga lugu algab kuskilt, kuid selle alguse magame me alati maha ning juurte juurde tagasi jõuame alles tagasi vaadates vastust otsides. Vähehaaval, samm-sammult. Seda vastust ei otsi me isegi mitte endale, vaid teiste jaoks. Neile, kes janunevad täispildi järele, neile, kellele polegi tähtis mitte kulgemine ja olemine – siin keisrite maal nimetatakse seda dao’ks. Otsime üht lugu, mis vastaks küsimustele. Mingit konkreetset raamistikku, mida saaks mugavalt vaadata, kuulata, kogeda. Võtta lahti ja pärast tutvumist uuesti kokku panna. Riiulile.

Ah, juba ma läksingi filosoofiliseks, uimastava nektari meelevalda. Me mõtleme küsimusele „kuidas see algas?” ning korjame üle õla elule tagasi vaadates kokku vaid need killud, mis sobivad antud looga. Raiume halgudest kirvega kõik oksakohad välja, viskame need kõrvale, põletame ära ja puhume neljas suunas tuulde. Sedasi hakkabki kooruma vastus. Kuidas ma tulin mõttele hakata õppima hiina keelt ja Hiina ajalugu? Ma ei tea. Kuidas ma sattusin Hiinasse? Ma ei tea. Kuidas ma ei tea?

Neljainimesekupees üksindust nautides olen 20tunnise rongisõidu järel jõudnud Hiina-Kasahstani piirile ning minu sihtpunkti Ürümchisse jääb veel peaaegu sama palju. Hetkel seisan Alashankou piiripunktis. Koos Kasahstani piiripunktis veedetud ajaga olen siin kokku olnud juba paar tundi. Enne kui piiriametnikud kupeesse saabuvad, otsin välja kõik viisa õigsust ja minu Hiinasse mineku eesmärki kinnitavad vajalikud paberid.

Kuuajalisel Kesk-Aasia reisil kohatud uute maailmade pindadest lihvitud sõrmed hoiavad rongikupee laual kollast lehte – arrival card – ning teine käsi on valmis seda lehte pastakaga ründama. Perekonnanimi: Leino. Eesnimi: Leslie. Kodakondsus: Eesti. Sugu: mees. Reisi sihtpunkt: Peking. Reisi eesmärk: õpingud.

Surun pastakaotsa paberile ning jätan dokumendi pärast allkirjastamist laua peale passi vahele mundrimeest ootama. Arrival card ehk Hiina rahvavabariiki saabumise kaart antakse kõigile reisijatele enne riigipiirile jõudmist ning see tuleb ära täita ja koos passiga piiriametnikule üle anda. Kui Kesk-Aasias ja Venemaal käivad arrival ja departure card koos, siis Hiinas võib saabumiskaardi küljes oleva lahkumiskaardi riigis viibides ka ära kaotada ning selle lahkudes tuimalt uuesti täita. See on Hiinasse minnes reisijuhi esimene sissekanne, mille kasutamisega harjub lõpuks nii ära, et lennukis kõrval istuva kaasreisija katsed arrival card kõiki jõupingutusi rakendades ääreni täis kirjutada, nii et jutt suures hoos veel üle ääre isiklikel tööpaberitel jätkub, tekitab vaid piinlikkust.

Kell on üheksa paiku õhtul. Kupeeuks on lahti ning voodis lamades näen aeg-ajalt mööduvaid reisijaid ja piiriametnikke. Osa reisijatest on riietunud öösärki ning käib tuhvlite välkudes uniselt edasi-tagasi. Nad on nagu valged varjud ööpimeda rongiakna taustal. Mida nad teevad? Ma ei mõistata kõike ära. Osa käib kiirnuudlitele kuuma vett valamas. Kallavad vee paberist potsiku sisse, suruvad selle kahvliga pealt kinni, kägistavad potsikuserva koos kõvast kilest kaanega kahe kahvliharu vahele ning jäävad ootama kuumas vees pehmeks ligunenud isuäratavaid nuudleid.

Piirivalvuritel on töine olek, kuid natuke ebalev kõnnak. Kui nad minu uksest mööduvad, taban ära kupeesse visatud pilgu ning püüan kõrvaga kinni eemalt kostvad õhinal tehtud sosistused: laowai, zheli hai you laowai. Välismaalane, siin on ka välismaalane. Mängin apaatset, nagu alati.

Sõna laowai on reisijuhi teine sissekanne. See tähendab teatud negatiivse alatooniga – ehkki kõik hiinlased seda alguses visalt eitavad, kuid mõnikord pärast pikka vaidlust siiski tõdevad – üldjuhul valget välismaalast. Sõna, mille populaarsus Hiinas elavate välismaalaste seas jääb alla vaid ni hao’le ehk terele. Sõna, mida kasutatakse sinu juuresolekul hiinlaste seas kõige rohkem – ilma et sa seda ise kordagi eristada suudaksid. Ilma et see sulle tegelikult kordagi läheb. Aga Hiinas oled sa laowai. Alatiseks. Ilma et see sind huvitaks.

Laowai unised tähelepanekud ja mõtisklused ei maksa siin piiril aga midagi. See, mis loeb, on piiriametniku tempel mu passis. See vabastav „klõps!”, mis paar päeva pesemata ja rasvase­võitu juuste vahelt kõrvu tungib. See, mis loeb, on saatus saada laowai’ks.

See templilöögi hääl, mis halastamatult läbistab mu eluraja nagu klambrilööjast väljunud klamber, mis läbi paberite tungides liidab üheks mõne loo, mõne teema või mõne liha. See mu eluraamatu liha läbiv tempel naelutab kinni kogu mu edasise teekonna. Sellest saab mu teenäitaja.

Kupee alumisel voodil lamades olen end seadnud valmis igaks mundrimehe sissetungiks, kõnetamiseks ja ristküsit­luseks. Kui enne reisi loetud info Hiina piiriületuse kohta tõene oleks, siis tuleks mul ristküsitluse tule all võimelda nagu kung fu meister. Selleks peaksid mul olema vastused. Mõtleksin kõik küsimused ja vastused juba varakult välja, varus­taksin dialooge tugipunktide ja tagavarakäikudega ning suhtleksin tahtlikult inglise keeles, sest siis muutuvad mundri­mehed relvituks. Muide, see juhtub igas inglise keelt emakeelena mitte rääkivas riigis. Kui ei taha sekeldusi, siis räägi vigast ja minimaalse sõnavaraga inglise keelt, sest selges kohalikus keeles antud informatiivsed vastused neelatakse aplalt alla ning sööja isu kasvab. Mina räägin, tema neelab ja küsib muudkui juurde.

Aga ma olen tegelikult liiga väsinud, näljane ja apaatne, et vastused varakult välja mõtelda ja kung fu meistriks hakata. Tegelikult ma ei ootagi siin kupees mitte niivõrd mundrimeest kui sellist, vaid templit passi, lunastust, sissesõitja õigeksmõistmist ning senise elu lahkumismissat. Õnnistusena elulooraamatusse sisse pressitud pitserit, mis õiget palet näidates tagab mulle prii liikumise ja hingamise. Tarvitseb vaid õige leht keerata ning ma olengi õige mees!

Tõeline laowai on näljaste silmadega, elukompsu uute nähtuste, emotsioonide ja kogemustega täitev vapper sõdalane. Teesklen, et tean kõike. Naeran, kus naerma peab, sest õigeaegseks reaktsiooniks on mul sisimas olemas ürgne indikaator või kaaslase miimika lugemise oskus. Ületan teed nagu kohalikud, autode vahelt, mootorrataste tihnikus, inimliha džunglis. Või kauplen õhtuhämaruse raskuse alla jäänud tänavatel sama elavalt nagu lõunauinakust toibuvad kohalikud taadikesed. Sõidan bussiga nagu igapäevasel koduteel ja nõuan kõva häälega üle hiinlaste peade karjudes omale sõidupiletit. Kuid ise küsin kõige selle juures endalt kogelevalt: „Kas ma lähen ikka õiget teed?”

See kõik on nii lihtne. Olla backpacker. Olla Kolmanda Maailma avastamisradade seljakotirändur, kelle kreedo on olla kohalik. Kõige selle juures teeselda julmalt avatust Kolmanda Maailma võludele ja uutele kultuuridele. Lapselikult vaimustuda rahvuste orgiast, määrides vaseliinina sissepääsudele palsa­meeritud võõrkeelseid väljendeid small talk’i jaoks. See on triumfimöire, öelda hiina keeles aitäh või tere! Nagu tõeline seikleja, tõeline avastaja, kellele on sõna „turist” tegelikult sõimu­sõna. Turist, see arrogantne, kontoritööle lunastust otsiv vang. Vabadus, see tõeline vabadus, on olla kohalik!

Ja paguniteks on mul seljakott. See Karakorami kõrbetolmu alla mattunud ja Kesk-Aasia lõhnadest punni pressitud varalaegas, mis igaõhtusel reisiraamatu lugemise palvetunnil eritab hõrku kultuurijoodiku aroomi. Sellele on peale õmmeldud Eesti lipp, sest ma rõhutan oma eksootilisust, oma sõnumi müstilisust. Olen seitsme soo ja metsa tagant üle rabamänniku laudtee tulnud tõeline tulnukas, kelle reisijäljed täidavad mu sinise passi ja räägivad lugusid kadunud hingedest. Või kadunud rahvastest.

Valged varjud mööduvad kupeest endise rahuga, just nagu neid polekski märgatud. Inimesed. Mitte nagu mundrimehed, kes mind kohe märkasid, mind rongist väljudes veel kindlasti mäletavad ning on võtnud eesmärgiks tungida minu ja öö­särkide paraadi vahele.

„Kust sa tuled?”

„Almatõst,” vastan mina.

„Jah, see rong tulebki Almatõst. Kuid kus sa enne Almatõd käisid?” Noor, kolmekümnendates mundris noormees võtab minu vastas voodil istet ning esitab nagu pooljuhuslikult silmadega üle minu asjade käies küsimusi.

„Kasahstanis, Usbekistanis, Tadžikistanis, Afganistanis, Aserbaidžaanis, Venemaal. Olen Eestist. Kõigi riikide viisad on mul passis sees,” demonstreerin oma algelist hiina keele oskust. Nii palju siis hoiatusest rääkida temaga vigases inglise keeles.

Mundrimees lappab mu passi otsast lõpuni läbi, väänab seda paar korda ning vaatab siis tagant ettepoole. Veerib kaanelt eestikeelset kirja, vaatab kortsus kulmu mind ja siis kaaslasi ja siis uuesti mu passi. Tema mõistmatu ilme tunnen ma uuel maal kohe ära. Et eestlase passikaasi korduvalt veeritakse, on mulle tuttav ja mõistetav, kuid miks piirivalvurid passe murravad ja väänavad, on minu jaoks pärast igat piiri­ületust üha arusaamatum. Võiks ju olla tegemist juhusega, kuid piiriületused kinnitavad, et see on reegel rahvusest, riigist, tujust ja ilmastikuoludest sõltumata.

Ma ei tea, mis mu pilku vägisi tema parema käe väikese sõrme poole tõmbab, kuid ma näen selle otsas ühte väga pikka küünt. See ulatub julgelt üle sõrmusesõrme esimese lüli keskosa. Otsast ilusti kumeraks viilitud pikk poolläbipaistev hallikas küüs toetamas minu passi. Minu sinist passi! Ma vaatan mundrimehele korraks otsa, reetmata oma iiveldustunnet. Siis libistan küsimustele pooltuimalt vastates silmadega uuesti üle tema väikese sõrme – ja ongi küüs. Täiesti tõsine juhtum!

Kui öösärkide paraad ja kahvliga kägistatud nuudlipotsi­kud olid selitavale laowai’le põnev kultuuriline vaatemäng, siis hirmpikk küüs rongikupees minu sinisel passil on esimene kultuurišokk Hiinas. Täitsa ilma naljata.

Passi lappamise ajal tekib minus kerge ärevus, sest passi tagalehel oleva pildiga lehe pidin ma pärast Kasahstani piiri­valvuri väänamisi ja hoogsaid lappamisi hotellitoas ise tänavalt ostetud liimiga kinni kleepima. Kile oli poole leheni täitsa lahti tulnud ning pilt värskes õhus vastu vaatamas. Kuid Kesk-Aasia avarustes ei jää muud üle, kui pass ise kinni liimida. Ma ei tahtnud seda teha paksu ja vedela liimiga, sest kartsin, et viimasele lehele jäävad mullid või varjud. Kuna viimane leht on kõige tähtsam ja iga mundrimees seda pingsalt vaatab, siis kasutasin tavalist liimipulka. See ei liimi passi viimase lehekülje krobelist pinda väga kõvasti, kuid seda polnudki vaja. Pärast piiriületust tuli teha lihtsalt uus liimioperatsioon. Sedasama opereeritud passi Hiina piirivalvur nüüd kontrollibki. Aga tema liigutused ja pilk ei reeda kordagi min-geid kahtlusi.

„Miks sa Pekingisse lähed?”

„Hiina keelt õppima,” vastan. See vastus tundub usutav, kuid sellegipoolest nõuab piiriametnik vastuvõtva kooli tõendit minu immatrikuleerimise kohta.

„Jah, siin,” tõmban mapi vahelt kakskeelse lehe välja ning annan mundrimehele lugeda.

Ta nägu muutub lugedes elavamaks. See on vist ainuke hiinakeelne mõistetav vastus, mis ta minult terve selle dialoogi kestel saab. Ma võin ju hiina keelt püüdlikult purssida, kuid ma ei tea kunagi, kas nad minust üldse aru saavad.

Näiteks Taškendis tuli mulle restoranis einetades ligi üks hiinlane ning hakkas laual olevale Hiina reisiraamatule näpuga osutades korrutama, et ta on Hiinast. Lappas seda natuke aega ning, leides Hiina kaardi üles, osutas ta veelgi suurema õhinaga ühele väikesele täpile sellel kaardil – Suzhou.

„Ma elan siin. Suzhou. Jah,” korrutas ta mulle kolm korda.

„Jah, väga huvitav. Kuidas sa nii kaugele sattusid ja mis sa siin Usbekistanis teed?”

„Jah, Suzhous on minu kodu.”

„Aga kuidas sa siia tulid?”

„Ja-ja, Suzhou! Kodu.”

„Ma olen ka Hiinasse teel. Lähen Pekingisse.”

„Jah, näe, Peking on siin. Aga mina elan siin. Suzhou. Siin.”

Sae või neli jalga lauale, kuid aru ta minu hiina keelest ei saanud. Ainuke äratuntav sõna oli Peking. Ja kõik. See oli esimene kord, kui ma suhtlesin võhivõõra hiinlasega. Erinevus koolis õpitud ja reaalse hiina keele vahel on kolossaalne. Aga tegelikult kordades enam.

Reisijuhi kolmas sissekanne: valged ei oska hiina keelt ka siis, kui nad seda juba väga selgesti räägivad. Hiinlased on välismaalaste, eriti valgete ees niivõrd hirmul, et nende psühho­loogiline kramp keelab neil valgete kõnest aru saamast. Kui su suust tulevad välja hiinakeelsed sõnad, siis mõtleb keskmine hiinlane, et sa räägid temaga inglise keeles, sest valge ei oska ju hiina keelt rääkida. See ei ole võimalik, et valge on õppinud ära meie keele. Nad räägivad ju ainult inglise keeles. Isegi mitte saksa, prantsuse või hispaania, vaid ainult inglise. Kuna aga hiinlane kardab paaniliselt inglise keeles rääkida, siis tõmbub tema aju valgega kõnet alustades krampi ja korraga ei mõista nad ühtegi sõna.

Mis tal seal ikka näha on? Põhjust suruda läbipaistva, hallika, filigraanselt viilitud küünega üks punane tempel minu eluraamatu lihasse? Ning seejärel öelda mulle viimased õnnistavad järelsõnad, et siis lahkuda mu kupeest koridori, kust kostab vaid nähtamatu müdin. Just sellepärast ma tema reaktsioone nii pingsalt jälgingi. Just sellepärast, et alustada ühe täiesti uue tee käimist. Selleks on vaja templit, ilmutust mu passikaante vahele. Ja see sünnib! Klõps.

Ma olen nüüd laowai. Ametlikult.