Читать книгу Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab! - Leslie Leino - Страница 7

Esimene mulje Hiinast – igaveseks seina müüritud kommunistlikud loosungid

Ma soovin, et mu kupees oleks veel keegi. Mõni inimene, kes rikuks oma häälega mu kahepäevase üksinduse. Üks järjekordne viirastus, kelle näojooned ja käeliigutused purustaksid kogu selle talumatult sileda pinna, mis rongiaknast vastu vahib. Üks viirastus, kelle hiinapärased söömiskombed sunniksid mind vaikima ja teda jälgima. Kelle näojoontelt roniks mu pilk üles silmadesse ja sealt edasi läbi kultuurikihi tema hinge­maailma. Ma kuulaksin ja noogutaksin tema jutule kaasa, kuigi ma ei saaks vististi midagi aru, sest mu oskused on veel tahumatud, kuid ma naudiksin tema käitumise eripärasid sellegipoolest.

Ma oleksin tänulik, kui ta liiguks vaid uksest sisse ja välja, küsiks kella ning paluks luba kustutada lugemistuli. Ja ta ei teaks mitte midagi sellest, kuidas ma öösel enne unne suikumist teda salaja jälgiksin. Sest ta on minu jaoks elav Hiina kehastus, jäädes siiski viirastuseks.

Pärast peaaegu kaks kuud kestnud Kesk-Aasia reisi olen ma erineva kvaliteediga sündmuste ja keskasiaatidest viirastustega kohtumiste järel hakanud üksiolemisega harjuma. Aga see häirib. Ma olen ära harjunud melanhoolsete mõtetega, mis rõhutavad mu üksindust. Inimesed, kellega ma Kesk-Aasias kohtusin, olid ehtsad viirastused – nagu see Suzhou hiinlane Taškendiski. Nad tulid ja läksid.

Mis tunne mind Hiinasse sisenedes esimesena valdab? Läbi rongiakna enda peegeldust trotsides otsin Hiinast esimese pildi kokkupanemiseks kõiksugu märke – kõrgemaid hooneid, aknast kumavat valgust, tänaval liikuvaid inimesi.

See vähene valguskuma, mis ööpimeduses maale langeb, peegeldub vastu arvututelt raudteerööbastelt. Nende taga seisavad telliskivist ehitatud neljakorruselised jaamaehitised, ööpimedusse kaduvad.

Mu soov näha Hiinat sunnib mind vaatama aknast välja, nägemaks seda võimast riiki. Riiki, mille ajalugu on Hiina ajaloo­õpikutes rõhutatult üle 5000 aasta vana ning mille uus tõus on 1949. aasta kommunistide võimuletulekuga omale uue väe saanud. Riiki, mille reaalsus on müstilisem kui teispoolsus. Pole inimest, kes mõistaks Hiina riigi toimimist, ja pole välismaalast, kes ei tunnistaks, et ta ei mõista Hiinat. See on riik, mis asub mu öise rongiakna taga, raudteerööbaste vahel kuuvalguse käes.

Esialgu tundub rongiaknast avanev pilt olevat identne kõigi öiste rongisõitude aknaelamustega ükskõik mis riigis Oderi jõest idas. Pimedad, vormitud, elutud, hääletud. Nagu painaja keset sügisöist välikempsu külastust, mille siht on aga vabastav kogemus. Kogemus, mis sunnib sügisööl pimedust ja erutust trotsides taas kord turvalisest keskkonnast välja astuma ning seda meelemürki uuesti proovima. Sellest tekib sõltuvus ning iga natukese aja tagant manustamisvajadus. Minu meelemürk...? See võib olla Hiina. Kuid see võib olla ka rongisõit, mida ma olen terve elu nautinud.

Rong sõidab vaikselt edasi. Ma olen juba ületanud kunagi kahte impeeriumit eraldava piiri Dostõki-Alashankou piiri­punktis. Tänapäeval tähistab seda vaid üks võrkaed, kuid Nõukogude Liidu ajal asus mõlemal pool hulgaliselt tipp­tehnoloogilist sõjavarustust, mis pidi kummagi kurje plaane juba eos heidutama.

Näiteks Kasahstani poolel enne Dostõki küla on näha kilomeetrite kaupa maapinnast välja turritavaid kaitsekraavide valle ja laskepesasid, mille harmooniat julgeb maastikul segada vaid kaitsetornide rivi. Hiina poolel on aga pimedus ning ma ei näe midagi peale kesise valgustusega rongijaama ja üksikute hääletute inimkujude.

Dostõki-Alashankou piiripunkt on logistiliselt väga oluline koht. Tegemist on Aasia–Euroopa raudteeliini ühe tähtsaima sillaga, millest käib üle põhiline raudteeliiklus Euroopa ja Aasia vahel. Siin vahetatakse rongirattad tõstemasinate abil ära, nii nagu juhtus minu rongigagi, ning kaubavedu Aasia ja Euroopa vahel jätkub. Dostõki-Alashankou piiripunkti läbiv raudtee on osa Euraasia kontinentaalsest raudteesillast, mis saab alguse Hollandist Rotterdami sadamast ning lõppeb Ida-Hiinas Lianyungangi sadamalinnas. Samas provintsis, kust oli pärit minu Taškendi hiinlane. Raudteeühenduse kogupikkus on pea 12 000 kilomeetrit. Ja mina asun hetkel selle keskel.

Kuigi vanemate rongide väljanägemise poolest tundub Hiina raudteemaailm sarnanevat Nõukogude Liidu omaga, siis esimesi raudteid hakkasid Hiinas maha panema hoopis lääne­eurooplased ning siit ka erinevus Kasahstani ja Hiina rongi­rööbaste laiuse vahel.

Impeeriumite ajastul selle piiripunkti kaudu ühendust aga ei olnud, sest pärast kuuekümnendaid Hiina ja Nõukogude Liidu vahel surisema hakanud põhimõttelisi erimeelsusi peatas Hiina Ürümchist Alashankousse viiva raudteeliini ehitamise. Alles 1990. aastal avati Hiinast Kasahstani viiv raudtee ning 1. septembril olnud pidulikul avamisel Alataus oli isiklikult kohal ka kommunistliku partei peasekretär Jiang Zemin. Ametlik rongide piiriületus hakkas kolmandate riikide jaoks aga toimima alles 1996. aastal. Jiang Zemini kohalolek linti läbi lõigates näitas, kuivõrd tähtis oli selle kahe maailmajao vahelise silla avamine Hiina riigile. Kuid tegelikult ka Eestile, sest just selle lüli kaudu liiguvad paljud Hiina-suunalised kauba­vagunid Eestisse ja ka Eestist keisrite riiki.

Slaidid rongiakna projektoris vahelduvad. Vaiksel kiirusel edasi liikudes hakkab rööpameri natuke kitsamaks muutuma ning eemalt paistvad telliskivimajad on üha selgemalt näha. See on üks väheseid kordi mu noores elus, kui ma olen kannatamatuseni põnevil ja valmis ahmima endasse kõik need öised ilmutused. Tulgu mulle mis tahes siit pimedusest vastu! Olgu selleks helkurvestis mööda graniitkive kõndiv öine raudteetööline koos oma koeraga või akendest paistev vari. Näiteks Hiina vari. Siin nende raudteerööbaste vahel liigub ju ringi ka Hiina, keda ma palavikuliselt otsin. Otsin tõestust impeeriumi haardele siin Euraasia südamikus.

Rööpameres ujub vastu ka terve rodu kaubavaguneid. Peamiselt on need kütusetsisternid, mis kui purskunud vulkaanid oma kraatrist naftat eritavad. Ja nende seas... Pak­ter­mi­-­nali vagunid! Eesti kirjadega Pakterminali naftatsisternid, mis kokkuhaagitult üksteise järel seistes moodustavad terve kolonni. Eestikeelsete kirjadega kolonni, mis asub Euraasia südamikus Hiina piiril minu akna taga öises pimeduses kuuvalguse käes.

Mind valdab korraga tunne, et ma olen tagasi Eestis. Või et ma olen Eesti koloonias keset seda kunagist Suure Mängu tandrit, mis veel 20. sajandi keskpaigani ulatus üle kogu Kesk-Aasia koos Hiina läänepoolse provintsi Ida-Türkistani ehk Xinjiangiga. Mul tarvitseks vaid ühele neist vagunitest istuda ja sõita läbi Kasahstani steppide ja Venemaa metsade Eesti poole. Öelda kõigele „ei” ning jätkata oma muretu elu veeretamist. Aga ma olen laowai. Ma olen laowai, kelle meelemürgiks on Hiina mõistatuse lahtiharutamine ja astumine üle Keelatud Linna ukseläve. Selle algus aga asub hiina keele tunnis siit 3000 kilomeetri kaugusel.

Et aknast paremini välja näha, kustutan kupees tule. Rööpa­meres hulpides püüan kaldal asuvad telliskivimajad endise uudishimuga kinni. Korruste aknad on pimedad nagu kõik muugi, kuid vähehaaval hakkan tähele panema, et maja­del on kas sisse müüritud või peale maalitud hiinakeelsed märgid. Pimeduse sild on liiga pikk, et ma suudaks need täpselt maha lugeda, kuid ega mu tagasihoidlik hiina keele oskus seda veel vist võimaldakski. Need on suured punast värvi märgid, mis roomavad üle seinte majalt majale. Või nagu ühiskondlikud prillid, mille tagant pimedusse kadunud seinad minu möödumist jälgivad. Ma olen veendunud, et need on proletaarsed loosungid, mis kutsuvad rahvast üles kas mingit ettekirjutust järgima või seadusepunkti täitma.

Vaatan neid kerge imestusega ja mõtlen, kas ma olen tõepoolest saabunud Hiinasse, millest olen loendamatute dokumentaalfilmide ja reisiraamatute kaudu omale ettekujutuse loonud. Mu silme eest jooksevad korraga läbi hommikuudus tehtavad rivivõimlemised, mille takti dikteerib posti küljes asuv megafon ning kus sada inimest on sinisesse riietunult ühes rütmis, ühes hoos revolutsiooniliste emotsioonidega oma tööpäeva alustamas.

Võib-olla on see ülekohtune etteruttamine, kuid Alashan­kou rongijaama läbides ma just sellist Hiinat esimesena näen­gi. On need prillid, mida ma saan soovi korral eest ära võtta, või on see reaalsus, millega tuleb mul Hiinas olles silmitsi seista? Mul on kaks võimalust, kuid vaid üks tee – Keelatud Linna. Lahkuda siit piire kompavalt äärealalt ning liikuda jõuliselt edasi Hiina hinge poole. Otsida kuskilt üles Hiina kirjaniku Lu Xuni tagaigatsetud Hiina hing.

Jälle ma otsin midagi. Algkoolis otsisin ma kaardilt üles Hiina asukoha. Hiljem otsisin üles hiina keele õppimise võimalused. Ning nüüd otsin ma kõigi otsingute algust. Ah, see on nii tüüpiline noore hinge enesepettus: olla üdini filosoofiline ning ise sellest mitte midagi taibata. Olla otsija ja saada otsitavaks. Sellel keerdkäikude imedemaal Hiinas võib see juhtuda väga lihtsalt. Aga see on alles hakatus, Alashankou uinuv külake on kõigi otsingute algus ja kõik, mis siit edasi juhtuma hakkab, on lõpp. On Keelatud Linn. Või Hiina hing.

Mu kaaslane julgeb selle kõige peale vaid vaikida, teeselda pimedat ning edasi magada. Aga nii vist peabki siin käituma...

Rongisüdame tuksumine on vere kiiremini käima pannud ning ma liigun Ürümchile lähemale peaaegu et kihutades. Prillidega seinad on asendunud üksikute tulukestega stepimaastikul, mille feng shui’d rikuvad asfalteeritud kiirteed. Kui aus olla, siis süstib nende tulukeste harmooniline liikumine minusse kerget positiivset meeleolu, sest Kesk-Aasias olid autoteed kui lagunev hambavagu. Sõita tuli kas august auku või august auku ning seda lausa kiirusega 180 kilomeetrit tunnis. Läbi kõrbete, läbi orgude, mööda lumiseid mägiteid... Läbi Kesk-Aasia. Ka Timuri hobune liikus sujuvamalt kui minu auto.

Hiina harmoonilised tulukesed on aga tubli samm edasi tsivilisatsiooni suunas, teatud kindlustunde poole, et siin riigis on kord ja areng. Siin on pandud maha korralikud teed, siin on infrastruktuur, siin toimib korralik vereringe. Kontrast Kesk-Aasia seisukorraga on meeletu.

Kuid sellega on näitemäng läbi ning mu õlad said õieli aetud kaela ula pealt taas kätte. Ma sätin end sahiseva linade­möllu sisse riietega magama. Täpselt nagu mu kaaslanegi teeks, ilma et ta teaks, et ma teda jälgin. Siis ma teaksin, kuidas üks tõeline hiinlane käitub, ning ma jutustaksin selle eksootilisusest kõigile teistele. Ja mind kuulataks ammuli sui.

Ma olen Džungaaria avarustes magama jäänud, läbides kinnisilmi Lääne-Hiina naftapealinna Karamay territooriumi. Ma järgin raudset dao’d ning tuhisen kõrbemaailma kustumatu oaasi poole – Ürümchisse.