Veršinin on eesti lugejatele tuntud eraldi raamatuna ilmunud lühiromaaniga «Kuninga tagasitulek» ja lühilooga «Viimane partii» kogumikust «Mardus. Halli hordi tulek» (mõlemad 2002). Teda on tunnustatud mitmete vene ulmeauhindade, aga ka Euroopa Ulmeühingu parima uustulnuka preemiaga 1994. aastal. Kogumiku nimilugu räägib sõjast ja patsifismist, kultuurikonfliktist ja sotsiaalsete probleemide lahendamise võimatusest kaugtulevikus kaugel planeedil, kus vabastusliikumine on tõusnud relvile vihatud keisri vastu. Sellesse konflikti sekkub ka suur galaktiline sõprusühendus. Tekst kandideeris vene olulisematele ulmeauhindadele Pronkstigu ja Interpresscon ning autor töötas selle hiljem ümber omaette mahukaks romaaniks. 1996. aastal ilmunud lühiromaan «Vabariigi esimene aasta» on alternatiivajalugu, mis käsitleb dekabristide ülestõusu, nagu me seda oma ajaloost ei tea – Tšernigovi polgu ülestõus Ukraina territooriumil on lõppenud võiduga ning välja on kuulutatud Venemaa vabariik, mis peab asuma võitlusse välismaiste interventidega, taluma liitlaste reetlikkust ning hakkama saama revolutsionääride omavahelise arveteõiendamisega. Lühiromaan võitis Vene tähtsaima ulmeauhinna Strannik jutustuse kategoorias ning selle temaatilise eriauhinna Mõõk Peeglis, aasta parima alternatiivajaloo eest. Tõlkinud Veiko Belials ja Tatjana Peetersoo. Kaanepilt Meelis Krošetskin. Sari: Orpheuse Raamatukogu. Kirjastus Fantaasia.
Оглавление
Lev Veršinin. Vildaka homse kroonikad
Lev Veršinin. Vildaka homse kroonikad
VILDAKA HOMSE KROONIKAD. MÕNED LÕIGUD «ÜLDISTEST ARUTLUSTEST» (PROLOOGI ASEMEL)
ESIMENE OSA. PÜHAD KULJUSED. 1
2
3
4
5
6
7
8
TEINE OSA. LA VILJAD. 1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
VABARIIGI ESIMENE AASTA. TOIMUMATA JÄÄNUD KAMPAANIA KROONIKA
AUTORILT
PROLOOG. 1826. AASTA JUULI
1. KINDRAL
2. ÕIGUSEMÕISTMINE
3. KILLUD
EPILOOG. 1827. AASTA MAI
LÕPETUSEKS
LEV VERŠININIST
1
2
3
4
5
6
7
8
9
10
11
12
13
14
15
16
17
18
19
20
21
22
23
24
25
26
27
28
29
30
31
32
33
34
35
36
37
38
Отрывок из книги
Keegi ei taha surra. Banaalne mõte, nagu seegi lohutu fakt, et varem või hiljem tuleb igaühel sellega leppida. Surevad ju lõppeks kõik. Surevad juhid ja alluvad, rocker’id ja maaklerid, büro- ja demokraadid… Surevad isegi need, kes on eluajal kuulutatud surematuteks.
Muide, surematutest. Vaevalt et keegi mäletab täpselt, kui mitu Rooma paavsti on üldse olnud. Samas on teada, et XXII sajandi lõpuks võis Benedictuse-nimelisi paavste kokku lugeda täpselt kakskümmend seitse. Vaiksel varjulisel Leinajate alleel Vatikani tagaõuedes võib iga soovija näha tagasihoidlikku musta tahvlit, mis annab teada Benedictus XXVII lahkumisest kadestamisväärses eas – kaheksakümne üheksa aastaselt. Aga see pole tõsi… Ära kurvasta, kulla lugeja! – paavst Benedictus Kahekümne Seitsmes on ikka veel elus ja saadab sulle tervisi…
.....
«Loomulikult, nagu ilmselt teiegi. Kvoot on ikkagi suur asi.»
