Читать книгу Vildaka homse kroonikad - Lev Veršinin - Страница 4
2
ОглавлениеDarhai. Pao-Tun. Vabaduse 5. aasta 7. kuu 13. päev.
Baral-Gur. Oranži ajastu 1147. aasta 4. kuu 28. päev.
24. mai 2098 Galaktika ajaarvamise järgi.
Kaks hallipäist keskendunud meest, keda lahutas vaid poleeritud tammine laud, tundsid teineteist ammu ja hästi. Sellistest kohtadest nagu Darhai ei kutsuta just sageli saadikuid tagasi. Kuid viimasel viiel aastal kohtusid nad harvemini, kui neile meeldinuks. Tsiviliseeritud inimeste vaatenurgast metsikuvõitu kohalikud poliitilised tülid ei viinud mitte ainult Darhai lõhenemiseni, vaid ka Konföderatsiooni ja Ühtse Liidu vastasseisuni. Liidu saadik jäi vabastatud Pao-Tuni, Galaktika Demokraatliku Konföderatsiooni saadik lahkus linnast. Muuseas, iidne Baral-Gur meeldis talle juba ennegi rohkem.
Kõige ebameeldivamaks osutus selles olukorras aga viieks aastaks katkenud ühiste kalapüükide traditsioon. Aga oli ju, mida meenutada! Don Miguel oskas valmistada tsitsipaod punases veinis. «See on tõesti vaimustav,» ütles Surematu Isand, kes kord nende ettevaatamatuse tõttu sellisele piknikule sattus. Pärast seda ebameeldivat juhust kaebas don Miguel tihti kolleeg Hadjibullale Palee salateenistuse löömameeste häbematuse üle, kelle ind kulinaarsete kogemuste järele ületas erialaseid võimeid.
Jah, oli, mida meenutada. Nüüd aga istusid saadikud teine teisel pool lauda.
«Kuidas on, don Miguel, kas ootame veel pool tundi?»
«Eks ootame. Kuhu neil ikka pääsu, kolleeg?»
«Olete juba blanketi 38 murd 7 ära vormistanud?»
«Loomulikult, nagu ilmselt teiegi. Kvoot on ikkagi suur asi.»
«Jaa, meie ajal seda ei olnud…»
Telefonid helisesid korraga. Pannud torud ära, vaatasid saadikud teineteisele otsa.
«Olukord halveneb.»
«Kahjuks jah, kolleeg.»
«Vabandage, aga te nõudsite arvatavasti kogu limiiti?»
«Loomulikult. Kõik viiskümmend. Las kergitavad kukrut.»
«Täiesti nõus. Tähendab – viiskümmend viiekümne vastu? Mis siis ikka – need mänguasjad on teineteist väärt.»
Don Miguel teadis, mida rääkis. Kunagi nooruses, enne tasakaaluajastu saabumist ja «Deklaratsiooni armeede kaotamisest» oli ta tankist. Ja luges enne uinumist tänase päevani aegajalt Guderiani. Muide, kolleeg Hadjibulla ei saanudki seda mõista: tema teenis lennuväes ja tollal nad kokku ei juhtunud.
«Ja ikkagi – nad venitavad.» Hadjibulla vaatas kella. «Mis lahti?»
«Arvan, et kõik on kombes. Enam pole kaua jäänud. Lülitan sisse?»
«Laske käia!»
Vastuvõtja esipaneel lõi helendama ja kabineti sõbralikku vaikusesse lõikus terav kurguhääl: «Vennad ja Õed!…»
«Vennad ja õed! Vaba Darhai lapsed!» Juht nihkus ettepoole ja ennetades teda sammukese võrra, astusid noorukesed automaaturid tribüüni servale. «Me ei tahtnud sõda, meid sunniti. Sajandeid polnud darhailane-ülesehitaja, darhailane-tööline muud, kuid pori oranžides keepides ebainimeste jalge all. Kas on tarvis teile rääkida, milline oli mägede elanike ja Oru elanike saatus? Tee armastatud Vabaduseni on sillutatud tuhandete eludega; seda ei ole veel, on vaid saabuvate päevade, mil iga darhailane näeb Päikest, nõrgad kasvud. Me astusime sellele teele ilma värisemata – ja keegi ei suuda sundida meid kõrvale astuma või peatuma!»
«Dai-dan-dao-du!» plahvatas mass lühikeses möirges ja tardus taas. Sajad tuhanded silmad olid suunatud Armastatud ja Lähedase haprale kogule. Sel hetkel tundis igaüks end selle kõhetu hallipäise inimese poolt kaheksa aastat tagasi süüdatud Vabaduse võimsa tõrviku tillukese sädemena, ei enamana. Siiski ei, mitte inimese. Juhi!
Suur linn Pao-Tun laotus Oru verisel savipinnasel nagu võitleja lapiline jakk. Viis aastat tagasi laiusid siin veriste lahingute järel vaid varemed. Mitte jumalad, kes koos triibulistega pühasse Baral-Guri lahkusid, vaid inimesed, kes praegu tribüüni ees seisid, taastasid linna ja tegid selle Armastatu ja Lähedase veatute visandite järgi veelgi ilusamaks. Ainult tänavad jäeti sillutamata, nagu tuhandeid aastaid tagasigi. Sest juht ütles: «Kombeid tuleb austada.»
«Mu armsad! Vaenlast ei peata miski, kui me kokku ei hoia. Vaadake!» üks automaaturitest tõukas otse tribüüni servale räbalatena rippuvas kombinesoonis poisikese. «See noor kangelane on sõnumitooja Kaheksakümne Viiendast, Surematust kordonist. Nad hoidsid vaenlast tagasi, kuni suutsid, ja langesid siis kangelastena. Austame nende mälestust…»
«Dai. Dan. Dao. Du,» lausus väljak mõõdetult.
«Kuidas suudame kangelastele tasuda? Kui caicheng Tu Samai oleks elus, saaks temast täna daocheng. Ma arvan, et noor sõdalane Ladjok ei tee sellele tiitlile häbi…»
Massist kostis hüüe:
«Joondume Ladjoki järgi!»
«Poiss, kanna neid embleeme uhkusega. Ja pea meeles: rahvas ei salli rõhujaid!» Juht tõmbas teismelise lähemale, embas ja vaatas otse silma. «Võitlus jätkub. Me võidame!»
Hüüetega «Dai-dan-dao-du!» voolas rahvamass laiali.
Adjutant, kes oli hääletult tribüünile ilmunud, kallutas austusega pead:
«Saadik ootab, vend Juht…»
Tihedad oranžid eesriided summutasid müriaadidena helisevate pühade kuljuste meloodia. Peastaabi ülem oli nagu ikka keskendunud ja vaoshoitud. Ta langetas Surematu Isanda ees pea täpselt nii palju, kui oli rituaalide järgi ette nähtud isikule, kes kuulus ühte Seitsmeteistkümnest Perekonnast.
«Valitseja! Operatsiooni esimene osa läks laitmatult. Oranž liin on murtud!»
Isanda klanitud nägu jäi ilmetuks.
«Ma ei kahelnud selles, marssal. Tuleb aeg – ja ma tänan teie auväärseid esiisasid. Seni aga määran teid Pao-Tuni kuberneriks. Pärast vallutamist tuleb linn puhastada.»
«Langen üksjagu lugupidavalt Surematu jalge ette.» Peastaabi ülema väljapeetus ei jäänud alla Isanda omale. «Julgen märkida, et minu hoole alla usaldatud Pao-Tuni võtmine on planeeritud operatsiooni «Tagasipöördumine» viimase etapina. Ja see on võimatu… Andestage, vaevalt võimalik ilma üliraskete tankideta.»
«Õndsuse Palee vaatab Peastaabi ettepaneku läbi. Ärge keelduge oma veetlevale kaasale tervitusi üle andmast.»
Isand ei suutnud siiski teda haaranud erutust varjata: pisut laienesid ja välkusid pruunid kollaste tähnidega silmad. Peastaabi ülem lubas endale sisemise muige. Oskus ennast valitseda on kõrge kunst, mis pole võimetekohane kaugeltki igaühele. Ja loomulikult mitte tantsijanna pojale mägiloongide kandist. Kadunud Surematu Isand, praeguse papa, oli pisut vabameelne – ta valis liignaisi ilu järgi.
Kui värskelt määratud Pao-Tuni kuberner oli juba uste juurde jõudnud, peatas teda Õndsuse Palee isikliku sekretäri mesine hääl:
«Marssal, te unustasite oma ordeni.»
… Kaheksateist minutit hiljem võttis saadik don Miguel Juan Rodrigo Santa-Maria de Guerro-Blanco-i-Carvajal vastu Surematu Isanda.
ÜÜGA teatab:
… Enarba kraatri ekspeditsiooni traagiline ebaõnn planeedil Galug. Doktor Ziegel ütleb: «Me proovime veel kord.»
… Konverentsi majandussektsiooni plenaaristungil puhkesid pingelised debatid boëthiuse kasutamise üle. Obstruktsioonikatseid tabas fiasko.
… Ulatuslik skandaal puhkes Galaktika Demokraatliku Konföderatsiooni Finantskontrolli Valitsuses. Inspektorit, keda tuntakse hüüdnime «Väikemees» järgi, süüdistatakse hiiglasliku altkäemaksu võtmises.
… Suurriikide saadikud pidasid seeria konsultatsioone seoses Darhai konflikti eskaleerumisega. Saavutatud on põhimõtteline kokkulepe. Kohtumised möödusid üksteisemõistmise õhkkonnas.
