Читать книгу Vildaka homse kroonikad - Lev Veršinin - Страница 6

Ohrmazd-2 (Ühtne Galaktikaliit).

Gaia-Eleftera (Galaktika Demokraatlik Konföderatsioon).

17. juuli 2098 Galaktika ajaarvamise järgi.

Kohalviibijad võtsid kiirustamata istet, nad peatusid kord ühe, kord teise tooli juures, vahetasid uudiseid, naersid värske anekdoodi üle. Kogunenuks nad mujal, oleks seda võinud pidada iga-aastaseks klassikokkutulekuks või millegi huviliste klubi aastakoosolekuks. Saalis valitses lärm. Kokkusaamise koht aga häälestas seevastu täiesti kindlale, asjalikule lainele. Ja selleks hetkeks, kui raske purpurne eesriie avanes, paljastades lava keskel seisva väikse laua, olid sahinad ja sosinad vaibunud.

Turske, pisut kühmus mees, seljas vormipintsak, mille lõkmetel ilutsesid neli karikakraõit, sammus rivisammul laua juurde. Tema nägu oli ühtaegu mehine ja tark, nagu määrustik ette nägi (paragrahv 28, lõige «B»). Istet võtmata pöördus ta saali poole ja lausus vaikselt:

«Tere, sõbrad!»

Saal reageeris: aplaus kestis kolm minutit, täpselt nagu määrustik ette nägi.

«Sõbrad! Te olete meie Liidu erinevate planeetide lapsed, teil on erinev nahavärv ja te räägite erinevaid keeli, aga teid ühendab suur ja püha arusaam – viha vägivalla vastu. Te olete ohverdanud kõik, isegi isiklikud elud, selle nimel, et Ühtne Galaktikaliit areneks, tugevneks ja õitseks, et kusagil Universumis ei voolaks verd ega pisaraid. Pikki aastaid pidite isegi oma emade eest varjama oma olemasolu üllast eesmärki, aga täna on teie päev koitnud: kurjus tõstab pead!»