Читать книгу Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas - Liis Paltsmar - Страница 7

Veebruarikuuks saan Euroopa Noortelt positiivse vastuse ja nüüd tuleb hakata agaralt hispaania keelt õppima. Minekuni on ju veel pool aastat aega! Kui mu tuttav norrakas sai eesti keele selgeks ainult raamatutest õppides, siis ei tohiks mul hispaania keele omandamine väga keeruline olla – algteadmised ladina keelest on ju siiski olemas.

Kahjuks vaibub kõige suuremgi ahvivaimustus kiiresti ning eneselegi märkamatult leian end tõsiasja ees, et juba nädala pärast lähen üheksaks kuuks teise riiki elama ning mu ainus lause kohalikus keeles on „Tere, kuidas läheb? Minu nimi on Liis“. Peale selle oskan öelda numbreid ja elementaarseid viisakusväljendeid „sí, sí, sí“ ning „gracias“^[1.]. Ja ometi olen lõpueksami kõrvalt ka hispaania keele tunde võtnud! Tundub, et tutvus esimese eheda costaricalasega on koos algteadmistega parim, mida mu keeleõpetaja Luis mulle annab.

Viimases keeletunnis saan teada, et Tallinnas viibib hetkel Costa Ricast pärit vahetusüliõpilane Carlos, kellega ma kärmelt kokku tahan saada. Sellist haruldast võimalust näha juba enne minekut osakest Costa Ricast ei saa ju ometi ainult endale hoida. Kutsun endaga kaasa Kairi, kes minuga samal ajal Costa Rica poole vabatahtlikuks suundub, ning läheme koos Carlose juurde. Põleme uudishimust: milline on üks costaricalane?

Carlos elab Tallinna vanalinnas ning ootab meid kortermaja sisehoovis, lai sõbralik naeratus näol. Ta on keskmisest lühemat kasvu, kergelt lokkis juustega, üsna kahvatu noormees. Ta ei vasta absoluutselt minu arusaamale ühest latiinost: juuksegeeliga klanitud tõmmust noormehest. Tervitamiseks surun talle kombekohaselt käe pihku, tema aga nõjatub ette, et mu paremale põsele tervitusmusi anda. Õigus, lõunamaade kombed! Toimin ise ka samamoodi ja hakkan teist põske ette pöörama, aga poolel teel löön hoopis oma nina vastu Carlost ära. Väike kultuuride kokkupõrge sõna otseses mõttes.

„Ei, Costa Ricas on ainult üks musi ühele põsele,“ naerab noormees.

Carlos elab teisel korrusel. Läheme kitsast trepist üles ning seame ennast köögis mõnusalt sisse. Esimese asjana pakutakse meile kohvi. Muidugi! Costa Rica on ju tuntud hea kohvi poolest. Loomulikult tahan ma proovida! Meile kohvivett keema pannes võtab Carlos ise aga suurest Red Bulli kastist ühe purgi energiajooki ja selgitab meie hämmingut nähes: „Ma ei ole tüüpiline costaricalane, ma ei joo kohvi.“

Vestleme pikalt ja laialt elust Eestis ning Costa Ricas. Ega me Kairiga kumbki päris täpselt tea, kuhu me teel oleme, kuid oleme mõlemad väga elevil. Siin, vanalinnakorteri köögis istudes tundub endiselt, et räägime mingist unenäost. Kõik tundub veel nii kauge ja ebareaalne.

Huvitaval kombel kipub vestlus ikka minema selle juurde, mida Carlos Eestis teeb ning kuidas tal siin läheb. Ühel hetkel võtame siiski arvutis Costa Rica kaardi ette ning vaatame, kus asub pealinn ning Heredia-nimeline linnake, kust Carlos ise pärit on. Jutu käigus selgub see huvitav asi, et Costa Rica on üks vähestest riikidest, millel ei ole kaitseväge. Juba 1948. aasta kodusõja ajal kaotati riiklik kaitsevägi ning selle asemel suunab riik rohkem raha meditsiini ja haridusse. Tervishoiuteenused on kodanikele tasuta ning erakorralist abi saavad tasuta kõik, kes riigi piires viibivad.

Saan teada, et hispaania keele pärast ma muretsema väga ei pea, sest Costa Rica hääldus pidavat olema üks selgemaid võrreldes teiste hispaania keelt kõnelevate riikidega. Osas riikides olla hääldus niivõrd pehme, et sõnadest on väga raske aru saada. Costa Ricas on sõnad selged ning r-tähte hääldatakse tugevalt nagu Eestis. Sealsel keelel on veel üks eripära. Nimelt lõppevad sõnad sageli hellitavalt „tico, tica“-ga, mis vastab eestikeelsele „kene“-lõpule. Kaunikene, tillukene, kullakene... Siit tuleb ka costaricalaste hüüdnimi tico. Tico on meessoost, tica naissoost kodanik.

Kohtumine Carlosega on esimene reaalne kontakt selle pisikese riigiga ning muudab mu reisi käegakatsutavamaks. Siiani on kogu projekt lihtsalt paberil ilutsenud. Ülikool saab juunikuuga läbi ning mul on lõpuks aega ennast minekuks paremini ette valmistada. Keele iseseisvalt õppimise mõtted jäävad paraku küll ainult mõteteks. Selle-eest panen natuke suuremat rõhku salsasammude õppimisele ning lähen Tallinnas asuvasse Casa de Baile tantsukeskusesse salsa algkursusele, et neile põhjamaistele puusadele pisut rohkem vunki sisse saada. Latiinorütmid on mind alati köitnud, kuid selle järgi tantsimine on ju puhas müstika – võimatu! Rütm viib enesega kaasa, aga keha järele ei tule. Ühesõnaga, siit uus missioon: puusad käima saada! Põhisammud saan Casa de Bailes selgeks, kuid rütmi- ja kehatunnetus tuleb Costa Ricas ära õppida.

Vahetult enne minekut on lisaks kõigele veel erinevate dokumentidega omajagu askeldamist. Et see paberimajandus ka kunagi otsa ei saa! Kõigepealt on vaja tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud karistusregistritõendit. Politseist tõendi saamine ei ole mingi probleem, see käib kiiresti, kuid dokumendi tõlkimine hispaania keelde osutub tõsiseks pähkliks. Paistab, et hispaania keele tõlkijad elavad ka Eestis hispaanialikus mañana-kultuuris^[2.]. Esimesest büroost lubatakse dokustaate tõlgituna ja kinnitatuna 27. juulil, kuna tõlkija on puhkusel. Mõtlen, et minekuni on aega veel küll, võin oodata. Varsti selgub, et tõlkija läks hoopis pikemale reisile ja tuleb alles augusti alguses. Olgu, kinnitan endamisi, võin endiselt oodata. Lõpuks helistatakse ning teatatakse, et tõlkija ei tulegi tagasi...

Võtan tõlkebüroode nimekirja uuesti ette, ise juba kergelt ärevuses, sest tundub, et terves Tallinna linnas leidub ainult üks hispaania keele tõlkija ja tema on teadmata ajani puhkusel. Minu meelehärm süveneb, kui pean kuulma veel 19 eitavat vastust. Lõpuks saan selle õnnetu jaa ning imekombel paberid kätte. Viisa lubatakse meile Costa Ricas kohapeal teha ning pealegi võivad Eesti kodanikud Costa Ricas 90 päeva ilma viisata viibida. Nii et bürokraatiaga võib praeguseks hüvasti jätta ja asuda tunduvalt huvitavamate ettevalmistuste juurde: asju pakkima, kingituseks mõeldud suveniire otsima, lastele kommivaru ja mänguasju ostma.

Ladina-Ameerikas tavatsevad vabatahtlikud elada kasuperedes. Kuna mina olen kuus aastat elanud mõnusat tudengielu, tundub see mulle väga veider ja keeruline. Pean uuesti vanemate katuse alla kolima ja need ei ole isegi mu enda vanemad. Olen ju harjunud olema vaba kui lind ja nüüd pean äkitselt hakkama kellelegi aru andma igast oma sammust. Pean jälle olema laps. Aga mis teha, ka see on omamoodi seiklus.

Kuu aega enne minekut, kui Eestiski päike justkui troopiliselt lõõskab, saan teada, et minu kasuperekond elab Heredias. Samas linnas, kust Carlos pärit on! Mu kasuisa Franklin on 63aastane pensionile jäänud ajakirjanik ning kasuema Melba on 53aastane sotsiaaltöötaja. Perekonna ainuke laps on 23aastane Priscilla, kuid kuna tegemist on vahetusprogrammiga, siis tähendab see seda, et oma tulevast „õde“ ma enam-vähem ei näegi: tema veedab selle aasta Euroopas. Meie kasuperes elab jaanuarikuuni veel üks 18aastane vahetusõpilane, Hilde. Nime järgi otsustades tõenäoliselt sakslane või mõnest Skandinaavia riigist pärit neiu.

Esimesest kirjast selgub aga kohe ka see, et saan endale lausa kaks kasuperekonda. Seni kuni Priscilla ei ole veel Euroopa poole teele asunud, elan ühe vanema abielupaari Johanna ja Victori juures. Nemad elavad San Josés. Seega, esimesed kuu aega elan Costa Rica pealinnas San Josés, et olla vastuvõtva organisatsiooni korraldatavale keeleõppele lähemal. Loen välja, et Johanna on 54aastane sotsiaaltöötaja ja Victor 59aastane lektor ülikoolis. Tundub täitsa tore, et saan näha kahe perekonna eluolu.

1 Jah-jah-jah ja aitäh. (hispaania k) [ ↵ ]

2 Mañana – homme, viitab asjade pidevale edasilükkamisele. (hispaania k) [ ↵ ]