Читать книгу Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas - Liis Paltsmar - Страница 8

Suvi möödub kiiresti ning varsti ongi käes see kauaoodatud august, mil minu seiklus alguse saab. Seisan lennujaamas oma 20kilose pagasiga, minu ümber on mu pere ja kallid sõbrad. Kohe-kohe astun lennukile ja järgmine kord näen neid alles üheksa kuu pärast. Võiks ju arvata, et mul tekib ülevoolav igatsus, nostalgia ja pisaratevool, kuid ei, peale ootusärevuse ei mahu minusse mitte ühtegi muud tunnet. Olen juba teel uue, huvitava ja tundmatu poole.

Reis on pikk. Maabume alles 25 tunni pärast lõpp-punktis, pärast lennuvahetust Frankfurdis ning vahemaandumist Santo Domingos. Põhimõtteliselt me lihtsalt lendame ööga kaasa.

San José lennujaam tervitab mõnusa troopilise õhupahvakuga, kuigi on alles hommik. Kell on 7.40. Tollist välja jõudes näib, et costaricalastele ei tähenda varajane hommikutund midagi: lennujaama uks on vastutulijatest ja taksojuhtidest ummistunud. Tunglen läbi pealetükkivate taksojuhtide parve pideva fraasiga „No, gracias“^[1.], ise kogu aeg oma nimega plakatit otsides. Perekonnad pidid meil vastas olema, seega takso otsimisega ei pea me oma päid vaevama. Pealegi ei ole mõistlik lennujaamas esimese ettejuhtuva autojuhiga kaasa minna, sest enamik neist on piraattaksod, kes turistidelt hingehinda võtavad.

Pärast mõningast rüselemist näengi enda nimega silti. Mind ootab kolmeliikmeline delegatsioon – isa, ema ja tütar. Nad naeratavad ülisõbralikult ja räägivad korraga, kes hispaania, kes inglise keeles. Kõik uurivad, kuidas reis läks. Tervitades seekord piinlikku olukorda ei teki, sest nüüd ma ju tean, et musi tuleb anda ainult ühele põsele.

Isa Franklin on pikk hallikate juustega meesterahvas. Ta haarab kohe mu suure seljakoti.

„Kui raske! Kas sa tulid siia elama või?“ viskab ta oma hispaania-inglise keeles mu tavaari üle nalja.

Ema Melba on lühike kahvatu jumega pidevalt naeratav brünett. Tal on seljas soliidne tume bleiser ning tumedad püksid, sest pärast minuga kohtumist läheb ta otse tööle. Ta räägib minuga ainult hispaania keeles. Tütar Priscilla on sellest seltskonnast ainus, kes vabalt inglise keelt räägib. Ka tema naeratab kahtlaselt palju. Priscilla on elav blondide lokkis juustega neiu, kes oma napi riietuse ja mesimagusa olemisega vastab kohe minu arusaamale latiinost. Hoolimata sellest, et ta on palju kahvatum, kui oleksin arvanud.

Istume elava jutuvada saatel autosse.

„Viime sind Johanna ja Victori juurde. Johanna on ema kursusekaaslane, väga tore naine. Sa oled kindlasti väsinud ja näljane. Johanna juures joome natuke kohvi ja siis jätame sind puhkama. Muide, täna on ema sünnipäev,“ sädistab Priscilla.

Pingutan iga oma ajurakukest, et meenutada neid vägagi levinud sõnu, mida sellisel puhul öeldakse ja mida ma ju ometi tean. Kuidas see nüüd oligi? Käes! Ja ma soovin talle särasilmselt: „¡Feliz Navidad!“^[2.]

Nad puhkevad naerma ja selle sõbraliku naeru saatel saan teada, millist fraasi ma oma mälust tegelikult otsisin: „¡Feliz cumpleaños!“^[3.] Selle seiga üle saame koos veel nii mõnigi kord naerda.

Sõidame läbi San José kesklinna. Istun tagaistmel nina vastu klaasi, silmad avali. Mu kõrval istub mu uus pereema, kelle jutust saan suhteliselt raskesti aru. Ta tahaks minuga nii väga rääkida, aga mõistab ruttu, et sellel ei ole mõtet. Pealegi on Priscillal endal nii palju rääkida, et tõlkimiseks ei leia tütar väga mahti. Ometi tahame väga suhelda, nii et lõpuks leiame ühise keele: naeratuse.

„Vaata, Liis, see on Hospital Mexico! Ema töötab siin.“

Möödume ühest keskmise suurusega hoonest, mis mulle esmajoones väga suurt muljet ei avalda.

„See on üks suurimaid haiglaid siin. Saan aru, et sina hakkad tööle lastehaiglas. Ema pakkus, et sa võid mõneks ajaks siia ka tulla, kui tahad. Siis on rohkem vaheldust ja näed, mis siin ka toimub,“ selgitab Priscilla.

Minu õhin kasvab. Mõelda vaid, äkki saan kaht erinevat haiglat näha ning tutvuda nii laste- kui ka suure regionaalhaiglaga. Üks osa minu vabatahtliku programmist on loomulikult Costa Rica kultuuri sisse elada, kuid tahan end ka meditsiini alal võimalikult palju arendada. Ehk siis, mida rohkem näen ja teen, seda parem.

Uudistan tähelepanelikult ümbrust. Lennujaamast linna viib kiirtee, mida ääristavad lopsakad aaloesarnased kaktused ning neid piirav võrkaed. San Josésse jõudes saan aru, et nüüd olengi kohal. Mind ümbritsevad väikesed tikutoosi meenutavad majad, millel on trellid akende ja uste ees. Need tunduvad mulle äravahetamiseni sarnaste lagunema kippuvate uberikkudena, lihtsalt erinevat värvi. Tänavatel puudub igasugune taimestik, selle asemel on kõikjal asfalteeritud teed, mis on kohati kaetud prügikihiga. Liiklus on väga tihe ja kaootiline, pidevalt signaalitatakse ja vehitakse kätega. Tundub, et autojuhtide jaoks on selles kaoses siiski mingi loogika. Suunatulesid siin ei tunnistata, selle asemel viibatakse üksteisele käega, justkui öeldes „lase mind vahele“.

„Siin piirkonnas asubki lastehaigla. Täna me siit mööda ei sõida, aga küll sa varsti näed. Siin pead üliettevaatlik olema. See on kõige kriminaalsem piirkond San Josés. Ühtegi väärtasja ära kaasa võta ja käekotti pead hoolikalt hoidma,“ seletab Priscilla.

Sel hetkel tabab mind reaalsus. Siin ma hakkangi elama ja töötama. Linnas, kus pole arhitektuurist ja loodusest jälgegi. Ning ainus, mida mulle sellest piirkonnast räägitakse, on see, et see on ohtlik. See on ju tunduvalt hullem kui nõukogudeaegne Tallinn...

Peatume maja ees, millel on samuti trellid akendel. Nende vahelt piilub kaks naeratavat nägu ja üks pisike hall puudlike. See on minu esimene kodu. Pisut rahulikumas piirkonnas, kus on isegi suur roheline park ja tänaval kõrguvad üksikud puud. Vastuvõtt kulgeb emotsionaalsete ovatsioonide saatel, mis mind natuke pahviks lööb. Kõik on lihtsalt niivõrd intensiivne ja ülevoolav.

Astume trellidega piiratud välihoovist esikusse, kus hakkan oma jalatseid ära võtma. Hetkeks vaadatakse mind imelikult. Seejärel hakkavad kõik koos vadistama, et miks ma jalanõud ära võtan, et ei ole vaja. Mina ütlen vastu, et ma olen nii harjunud, et mulle meeldib paljajalu.

„Oi, aga põrandad on ju nii külmad, sa jääd haigeks!“ seletavad nad läbisegi.

Selle võitluse ma kaotan ning jätan sandaalid jalga. Ma lihtsalt ei jaksa nendega vaielda, pealegi ma ju tean, et paljudes maades käiaksegi jalanõudega toas. Mulle võib see ju võõras tunduda, kuid hakkan elama nende kultuuriruumis ning mul tuleb nende tavadega harjuda.

Maja on täis igasuguseid nipsasjakesi, neitsi Maarja kujukesi ja reisidelt kaasa toodud suveniirikesi. Toas domineerib pruun värv, kuid selle sünguse peletab aknast paistev soe päike ja mind ümbritsev elav hispaaniakeelne vestlus. Siiski-siiski, Johanna – ehk mu esimene „ema“ – räägib inglise keelt ja väga meeleldi seejuures, sest see on tema võimalus keelt praktiseerida. Oma nooruses on temagi rahvusvahelistest laagritest osa võtnud ning muuhulgas käinud ka laagrijuhina Rootsis. Tema abikaasa Victor proovib lahkel ja rahulikul toonil minuga pidevalt hispaania keeles vestelda, aga ma ei võta hästi vedu, sest ega ma suurt aru ei saa.

„Oi, Liis, sa oled kindlasti näljane. Nii pikk lennureis ikkagi seljataga,“ muretsevad mu kasuvanemad.

„Ei, aitäh, kõik on hästi. Ma lennukis sõin,“ vastan. Tegelikult olen ma kõike muud kui näljane. Lennukis pakuti iga natukese aja tagant süüa või vähemalt nii mulle tundus.

„Aga kohvi ju ikka jood?“ uurib Johanna edasi, aurav kohvikann käes.

Väikese kohvi vastu ei ole mul tõesti midagi. Vaatan laual ringi ja mõistan, et siin vist piim või koor traditsiooniliselt kohvi sisse ei käi. Olen emotsionaalselt liiga laiali paisatud, et küsima ka hakata.

„Suhkrut?“ küsib Victor mulle suhkrutoosi ulatades.

Suhkrust ma ei loobu. Võtan lonksu kohvi ja võib öelda, et nüüd ma tean, mida tähendab armastus esimesest silmapilgust. Või lonksust. See aroom! See maitse! See on midagi võrratut. See kohv maitseb imepehmelt, kuigi on suhteliselt kange. Ei mingit kibedust ega mõrudust. See kõik on täiuslik. Tõesti, seda kohvi ei pea piimaga maitsvamaks tegema. Vastupidi, siin ei tasu kohvi piimaga rikkuma hakata.

Kohvitass käes, vaatan uudistades ringi. Naised sädistavad omavahel ning mehed ajavad vaikselt meesteasju. Mina proovin kohaneda ja esimestel muljetel settida lasta. Adun, et see kõik ongi see, mida ühest ladina kodust olen oodanud: troopiline hõng, palju asju ja veel rohkem emotsioone, lahtise uksega veranda ning tänavalt kostev melu.

Majakeses on magamistuba, elutuba, väike kööginurgake, külalistetuba ja kontor. Kõikjal, kuhu vaatan, näen raamatuid. See kõik näeb välja nagu hajameelse professori kodu. Tegelikult kogub Johanna vanu raamatuid, mida inimesed enam ei vaja, et neid siis õilsal eesmärgil viia raamatukogudesse ja koolidesse. Teisisõnu – anda need kellelegi, kes neist rohkem rõõmu tunneb.

Minu tuba on pisut rohkem korras, kuid ka siit võib leida igasugust huvitavat koli. Siin on vana Singerit meenutav õmblusmasin, väike vanaaegne telekas ja antiikne peegliga meigilaud. Kapid on kaetud igasuguste kujukeste ja karbikestega. Kuigi värvid on siin majas veidi sünged, õpin suhteliselt kiiresti nägema valgust, mida see maja kiirgab. See ei ole ainult päike, mis siia valgust toob, vaid see tore abielupaar ise.

Pärast väikest puhkehetke, kui Melba, Franklin ja Priscilla on juba ära läinud, kostab teisest toast Johanna hääl: „Liis, tule sööma!“

„Ma tegin kõrvitsasuppi. See on nii kasulik. Vaata, mul on nahk juba kollane kõrvitsa söömisest! See on nii maitsev ning hoiab saledat joont,“ jutustab ta mulle köögis ning teeb mulle silma.

Eelroaks on kuldkollane püreesupp, seejärel pakutakse värsket salatit, riisi ja tuunikala. Täiesti imeline! Hämmastav. Kus on siis kõik need rasvased toidud, mille eest mind hoiatatud on?

„Meie peres süüakse väga teadlikult. Kaalu tuleb jälgida. Victori jaoks olen ma ikka liha ka teinud, ja riisi, aga riis teeb paksuks, mina üritan seda vältida. Kui sa Melba ja Franklini juurde lähed, siis näed, et seal on kõik teisiti. Neil on teenijanna, kes teeb alati gallo pinto’t^[4.] hommikuks ning õhtu- ja lõunasöögiks on pidevalt riis ja oad. Söö siis ikka salatit ning ära liiga palju riisi ega ube võta,“ hoiatab Johanna.

Pärast lõunasööki läheme Johannaga välja.

„Lähme sõidame natuke ringi,“ ütleb ta. „Mu täditütar on haiglas ja ma lubasin teda täna vaatama minna. Tule, lähme! Victor peab tööle minema, meie saame natuke linna peal käia.“

Mul ei ole erilist valikut. Võõraid inimesi haiglasse vaatama minna tundub küll natuke imelik, aga teisest küljest näengi sel viisil juba kohe siinseid haiglaid.

Sõidame Hospital Mexico juurde ja oleme taas keset seda liikluskaost.

„Liis, pane käsi aknast välja!“ juhendab Johanna.

Esimese hooga ei saa ma aru, mida ta minult tahab, kuid keeran käsu peale akna alla ja pistan käe välja. Minu üllatuseks teeb kõrval olev auto meile selle märguande peale ruumi ning Johanna vahetab rõõmsalt rida.

„Sinised silmad ja heledad juuksed toimivad alati. Ma peaksin sind igale poole kaasa võtma,“ naljatab Johanna.

Haigla parklas on helkurvestidega mehed, kes aitavad parkida ja hoiavad autol ka silma peal. Teoreetiliselt.

„Nicaraguast tulevad isegi arstid siia tööle kasvõi parkijana. Selle töö eest teenivad nad rohkem kui kodumaal arstina töötades,“ jutustab Johanna.

Kiirustame haigla ukseni, sest külastusaeg hakkab läbi saama. Ukse ees on mitu turvameest, kes nõuavad meilt dokumenti ning panevad kirja, kelle juurde me läheme. Kõledaid treppe pidi jõuame veelgi kõledamasse osakonda.

„See on minu täditütar Lolly,“ tutvustab Johanna.

Tervitan ääretult kõhna tõmmut naisterahvast, kellest oleks justkui järel ainult luu ja nahk. Ta on parajasti ametis inglikujutise tikkimisega. Meid nähes ilmub ta näole lai naeratus ning ta silmad hakkavad rõõmust särama.

„Johanna, nii armas sinust, et sa mind vaatama tuled!“ hüüatab Lolly ning kallistab pikalt ja südamlikult Johannat. „Kas see ongi su kasutütar?“ uurib ta edasi, mulle otsa vaadates. „Kas sa hispaania keelt räägid?“ pöördub ta nüüd minu poole.

„Natukene,“ vastan ning proovin ennast puudulikus hispaania keeles tutvustada. See teeb jälle kõigile nalja.

„Ta saab natuke aru,“ parandab Johanna lustlikult.

Lolly on ääretult sõbralik ja üritab vaatamata oma haigusele naeratada. Tal on kaugelearenenud emakakaelavähk, mis on levinud sooltesse, ning seetõttu on teda mitu korda opereeritud. Teatud juhtudel eemaldatakse koos soolega ka pärasool ning soole kahjustamata osa tuuakse kõhunahale. Kogu väljaheide koguneb kõhule kinnitatud väikesesse kotikesse. Lolly on üks nendest.

Ta on kange naine, kes ei hooli oma haigusest ega jäta midagi haiguse tõttu tegemata. Ka rasketes olukordades proovib ta ikka naeratada ning näha elu helgemaid külgi. Eelmisel aastal oli tal planeeritud reis Londonisse, mille eel sattus ta taas haiglasse. Kangekaelselt ei jätnud ta reisi ära, vaid palus end varem haiglast välja kirjutada, ning lendas haigena Inglismaale sõbrannale külla.

Johanna ja Lolly vadistavad kiires hispaania keeles ning mul avaneb võimalus vahepeal ringi vaadata. Palatis on kümme voodit, mida on võimalik kardinaga eraldada. Haigla interjöör näeb väga õnnetu välja ja meenutab mõneti sõjafilmides nähtud laatsarette. Seintelt kukub krohvi ja värvid on täiesti masendavad. Vanades, tihedalt paigutatud vedruvoodites lebavad haiged, kelle ümber on kogunenud külastajad või vahel ka teised patsiendid. Puuduvad igasugused hügieenivahendid peale vee ja seebi. Ometi ei virise keegi ja haiged tunduvad kohati täitsa rõõmsameelsedki. Mina aga ei suuda endast välja saada mõtet: „Kuidas keegi siin üldse terveks saab?“

Õhtul koju jõudes uurib Johanna, kas mul on kõht tühi. Tundub, et olen toitunud värsketest emotsioonidest, sest näljane ma küll ei ole, kuigi on juba õhtu.

„Tahad sa kohvi?“ uurib Johanna.

Seda küsimust oleksin ma justkui hommikust saati oodanud, sest vastus tuleb kiiremini, kui ma mõteldagi suudan: „Jaa!“

„Victor õhtul tavaliselt ei söö, ta on vahepeal kohvi joonud. Kas sa tahaksid kaerahelbeid?“ küsib Johanna.

Mõte kaerahelvestest tundub mulle huvitavana. Ei tea, mis ta selle all mõtleb. Kuna mul kõht tõesti tühi ei ole, siis ei hakka ma ka järele uurima, vaid ütlen viisakalt ära.

Johanna teeb siis ainult endale. Ta paneb kaerahelbed kaussi, kallab veega üle ja asetab mikrolaineahju sooja. Ta teeb endale kohvi kõrvale kaerahelbeputru! See kodune tuttav hommikusöök kõlab õhtul kohvi kõrvale süües siiski intrigeerivalt. Hiljem saan aru, et see ei ole siiski ka siin tavaline õhtusnäkk ning puder kui selline on costaricalastele võõras.

Öösel magan kui laps ning kui ärgates kardina akna eest ära tõmban, ehmatan korraks ja mõtlen, et olen ilmselt väga kaua maganud. Päike on juba kõrgel taevas!

Johanna askeldab köögis: „Tere hommikust! Kuidas päike tõusis?“

Vaatan teda hämmeldunult, sest ma ei tea, kas kuulsin ikka õigesti. Kerge kohmetusega vastan: „Tere hommikust! Ei, ma nii vara üleval ei olnud, ma ei näinud.“

Johanna hakkab naerma ja kallistab mind, öeldes: „Ära kõike sõna-sõnalt ka võta! See küsimus on vanast ajast meiega kaasas käinud ja mõte on selles, et kuidas sa ennast ärgates tunned.“

Nüüd tuleb ka Victor, tervitab mind ja küsib samamoodi: „Kuidas päike tõusis?“

„Hästi,“ vastan rõõmsalt ning pilgutan Johannale silma.

Johanna teeb parajasti kohvi.

„Mis see on?“ uurin üllatunult, vaadates kaadervärki, millesse Johanna keevat vett kallab. See meenutab mulle justkui puidust raami küljes rippuvat sokki.

„See on chorreador,“ naerab Johanna. „Sa ei ole vist kunagi midagi sellist näinud? Sellega tehakse siin kohvi. Näed, selle riide sisse on pandud kohvipulber ning me lihtsalt kallame vee peale,“ selgitab ta.

Olen hämmingus. See süsteem meenutab justkui filtrikohvi, kuid maitseb hoopis teistmoodi. Filtrikohvist ma väga ei pea, kuid see „sokikohv“ on ju midagi väga mõnusat.

Istume lauda. Victor ulatab mulle papaia, millest ta on ise suure tüki juba kaussi pannud. Mina mäletan papaiat ainult puuviljakonservidest, kui mingit väga puist ja vastikut asja. Võtan ettevaatlikult tükikese ja proovin niisama. Värske papaia tundub esiti natuke läila ja imelik.

„On ju hea?“ pärib Johanna ootusärevalt.

„Jaaaah... aga vajab harjumist,“ vastan pika mokaga.

„Meie sööme papaiat tavaliselt jogurti ja müsliga. Proovi!“

Katsetan viisakusest uuesti ning järgin kohalike eeskuju: raputan papaia peale müslit ning kallan selle Johanna tehtud maitsestamata jogurtiga üle. Lõikan lusikaga pisikese tükikese papaiat ja võtan hunniku müsliga jogurtit peale. Sel segul pole nagu vigagi. Mõnus pehme maitse. Papaia teeb jogurti magusaks ning jogurt peidab ära papaia liigse magususe. Tasapisi harjudes muutub see segu väga maitsvaks, mida Melba juures suisa taga igatsema hakkan.

Johanna on mulle justkui ema eest, kuigi oma nooruslikkuse ja energiaga võiks ta olla vabalt ka minu õde. Ta muretseb pidevalt selle pärast, et toit meid paksuks ei teeks. See on talle väga oluline. Samuti rõhutab ta pidevalt seda, et alati tuleb ilus välja näha, sest kunagi ei tea, millise nurga tagant võib Johnny Depp välja astuda.