Читать книгу Teekond iseendani - Liis Velsker - Страница 3

Olen igati seda meelt, et kõik siin maailmas on muutuv. Miski pole kindel ja püsiv, kõik on kogu aeg liikumises. Selleks, et mõistaksid paremini minu lugu, on sul vaja teada mu tausta. Peame minema tagasi sinna, kust kõik alguse sai.

Ma sündisin Paides, aga esimesed eluaastad elasime Piiumetsas, väikeses kohas Paide lähedal. See oli nii pisike koht, et polnud isegi poodi. Selle asemel käis meil lavka. Kes ei tea, siis see on üks-kaks korda nädalas läbi külakeste sõitev kaubabuss, mis oli täis head ja paremat. Emotsioonioste sai tehtud palju, sest lavkapäev oli justkui pidupäev.

Kasvasin üles koos õe Riiniga, kes on minust üks aasta, 11 kuud ja 24 päeva vanem. Kuulen siiani alatasa, et mul on kaks aastat vanem õde. Ei ole kaks aastat vanem! Üks aasta, 11 kuud ja 24 päeva vanem! Need, kel on õed-vennad, mõistavad ja patsutavad mõttes mulle õlale.

Piiumetsas elasid lisaks õele ka mu vanemad, kuigi isa me väga tihti ei näinud. Tema töötas Venemaal, oli kaks kuud ära ja kuu kodus. Ema oli aga kogu aeg olemas. Piiumetsas elasid veel isapoolsed esivanemad – vanaema, vanaisa ja vanavanaisa.

Üks aeg kolisime Piiumetsast Tallinna, kus ma läksin lasteaeda. Siis hakkasime maal käima igal võimalusel, peamiselt nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Kuigi mul lapsepõlvest väga palju mälestusi pole, siis Tallinna kolimist mäletan küll. Mu vapper ema haaras oma kaks tütart ja kompsud kaenlasse ning sõitsime bussiga pealinna. Meil polnud veel isegi korterit! Mäletan selgelt, kuidas me bussipeatuses seisime ja ema seal seinal olevatest kuulutustest meile esimese Tallinna korteri valis. Võitjaks osutus üks Õismäe korter, aga seal me väga kaua ei elanud, vaid kolisime üsna varsti edasi Mustamäele. Sellel kodul on mu mälestustes juba olulisem koht.

Mustamäel oli küll füüsiline kodu, aga mu emotsionaalne kodu oli ikkagi Piiumetsas. Maal metsade ja aasade keskel. Mul oli väga rõõmus lapsepõlv, mis möödus õe ja naabertalus elanud meievanuse sugulasega ringi trallides. Ehitasime onne ja sõitsime jalgratastega, teeseldes, et need on hobused. Naabertalus peeti loomi, keda käisime nunnutamas. Külakiik oli pea kogu aeg meie vallutatud. Olime üle küla lapsed, võisime teha kõike, mida hing ihaldas: ehitada onne sinna, kuhu tahtsime, olla õues niikaua, kui tahtsime, ja ärgata millal tahtsime. Hommikuti silmi avades ei teadnud kunagi, mida päev toob, aga üks oli kindel – põnevust, seiklusi ja rõõmu oli selles alati. Oli isegi siis, kui pidime vanavanemaid aitama, hommikuti mune korjama või plehku pannud jäneseid taga ajama. Viimases, muide, oli mu õde Riin eriti osav, sest ta oli lihtsalt nii kiire! Mäletan ka traditsioonilist heinategu ja kartulipanekut ning -võttu, kus kõik koos kaasa lõime.

Vanaema oli mulle kõige kallim inimene maailmas. Ta poputas meid õega ikka täiega, aga eriti suure hellitamise osaliseks sain mina, pesamuna. Ma ei pidanud kunagi midagi tegema, kui ma ei tahtnud (ja enamasti ma ei tahtnudki). Kui teised lapsed, kaasa arvatud õde, pidid marju korjama, siis mina võisin need korvi asemel rahumeeli suhu pista. Vanaema jättis meile tööle minnes alati ka maiustusi, üllatusi, koomikseid ja ristsõnu.

Kaaluprobleemid algasid mul varakult. Juba esimesse klassi minnes olin teistest kopsakam. Küll mitte väga suur, aga paistsin silma, ja mitu korda ei pidanud mind pilguga otsima. Ma ise oma suurust ei tajunud. Kui paljudele on kooliminek hirmus kogemus, sest kedagi ei tunne, kõik on võõrad, siis minul seda muret polnud. Pinginaabriks sai mu parim sõbranna, kellega koos käisin lasteaias. Sõpru leidsin väga kergelt, ma meeldisin inimestele.

Kuigi mu vanemad ei tülitsenud peaaegu üldse, ei tulnud nende lahutus mulle millegipärast üllatusena. Isa oli palju kodunt ära, elasime põhimõtteliselt ema ja õega kolmekesi. Käisin siis kolmandas klassis ja mäletan oma esimest reaktsiooni lahutusteatele – lootsin, et ma ei pea enam kodus koristama. Isa oli rangevõitu ja käskis koristada, ema aga oli leebem ega nõudnud nii palju. Kergendus koristamise lõppemisest kestis muidugi lühikest aega…

Ma ei tundnud end õnnetu, kurva või šokeerituna, kuigi olin olnud alati „issi tütar“. Pärast lahutust käisime Riiniga tihti isa juures ja nädalavahetustel sõitsime alati kolmekesi maale. Ema lihtsalt ei tulnud enam kaasa. Seega väga paljut vanemate lahutus justkui ei muutnudki.

Mis aga muutus, oli minu kehakaal. See hakkas tublisti tõusma ja kilosid muudkui lisandus. Ühel suvevaheajal olime jälle õega pikalt maal ja kui ema meile lõpuks järgi tuli, ei tundnud ta mind ära. Olin nii palju kosunud! Ma ise ei saanud üldse aru, et ma teistest erinen või peaksin oma kaalu ja välimuse pärast muret tundma. Olin rõõmus laps, kes nautis oma lapsepõlve. Mis sest, et olin teistest omavanustest kaks või isegi enam korda suurem.

HAIGLASSE UURINGUTELE

See oli ka suvel, mil mind esimest korda haiglasse uuringutele saadeti. Lapsena oli päris hirmus veeta öid üksi, lisaks analüüsid ja protseduurid… Haiglas olles nutsin end õhtuti magama – tundsin ennast nii üksikuna, kuigi olin palatis viie inimesega koos. Minuga suheldi ainult protseduuride ajal, muul ajal ei huvitanud kedagi, kuidas mul läheb või mida ma teen. Olin vanuses, mil võõrastega ei juleta suhelda, ning nii oligi mu ainukeseks tegevuseks aknast välja vaatamine ja kurb olemine. Nutsin palju, käisin vetsus salaja tönnimas, sest igatsesin nii väga koju. Uneaeg algas juba kell üheksa, aga kuna oli hilissuvi/varasügis, olid õhtud veel valged ja mul ei tulnud und. Ainus motivatsioon vastu pidada oli ema lubadus – kui ma selle aja ilusasti haiglas ära olen (mida oli paar päeva), siis läheme tema ja kasuisaga Peipsi äärde ujuma.

Haiglas olles tekkis mul aga esimest korda „miks“-küsimus. Miks mina? Miks mina pean olema haiglas? Miks mina pean olema haige? Teised ütlesid, et olen suur, aga ma ise ei tundnud ennast sellisena. Tegin sporti ja olin aktiivne… Ei tea, kas tõesti valetasin endale ja elasin omaloodud mulli sees?

Vähemalt oli haiglas veedetud hirmuöödest ja rohketest protseduuridest kasu, sest valgetes kitlites tarkurid suutsid mu probleemi tuvastada – mul diagnoositi teise astme diabeet. Arst ei soovinud minu haiguslukku seda ametlikult kirja panna, sest see oli tollal vanainimeste haigus, mina olin aga üheksa aastat vana.

Sealt hakkas kõik pihta.

Kuna mul oli konkreetne haigus, siis pidin kogu aeg arstide vahet käima eri teste ja analüüse tegemas. Mu isa on olnud alati seda meelt, et arstid ei tea kõike ja alternatiivmeditsiin on lahendus ka minu probleemile. Seega viis ta mind tihtilugu ravitsejate juurde.

Käisime posijate, nõidade ja energiatöö meistrite juures, kes kõik püüdsid mind „terveks teha“. Üks mees valmistas mulle mudavee, mida pidin jooma. Ma ei tea, mis see oli, aga nägi välja ja maitses kui mudavesi. Teine onu mudis mu kõhtu ja erinevaid punkte kehal.

Ja nii me käisime ühe onu ja tädi juurest teise juurde. Iga kord, kui isaga kokku sain, käisime kellegi juures, kes mind terveks püüdis teha. Isa ei küsinud kunagi, kuidas mul läheb, ega teinud ettepanekut lihtsalt koos midagi toredat teha, tema tähelepanu oli kogu aeg minu probleemil. Saan aru, et see oli tema viis näitamaks oma hoolt ja soovi aidata, aga mul polnud sellest abi.

SUL ON JU MIDAGI VIGA

Sõna „paks“ ei tohtinud minu puhul kasutada. Tuli öelda „suur“, see oli neutraalsem. Isa kutsus mind pontšikuks, mis mind väga häiris. Kord sõitsime autoga taas mingi posija juurde ja vestluse käigus lahvatas ta ühel hetkel: „…sest sul on ju midagi viga!“ Pealtnäha süütu lause lõikas mu südamesse sügava haava. Olin kibestunud ja vihane, aga mulle omaselt ei näidanud ma seda välja, vaid matsin emotsioonid sügavale endasse. Ma ei tahtnud näidata, et mul oli valus ja et ma olen haavatav…

See lause kummitas mind aastaid. Ma ei saanud kaua aru, et see lause mind nii palju mõjutanud on. Istusin ühel järjekordsel seansil psühholoogi juures, kui taipasin. Mõistsin, miks ma ei suuda ennast armastada, miks ma pole endaga rahul või miks ma ei usu, et mõnele noormehele meeldida võiksin. Kõigile neile küsimustele oli ainult üks vastus – sest mul on ju midagi viga!

Ma ei tundnud, et ma oleksin täiuslik. Kuidas ma saingi? Mul on ju midagi viga… See oli väga tugevalt mu alateadvusesse istunud, minu käitumist, olekut, valikuid ja suhtumisi elus mõjutanud. Ma ei saanud seosest või põhjusest aru ja uskusin, et lapsepõlves toimunu ei mõjuta mitte kuidagi täiskasvanuelu. Säh sulle!

Ma ei süüdista isa. Tema ei teadnud, et ühel lausel võib olla nii suur mõju. Tema tahtis mulle ainult head, tahtis mind aidata. Meie vanemad annavad alati endast parima. Saan teda vaid mõista ja armastada ning tegeleda teadlikult selle lause mõju oma hingest väljajuurimisega.

Praegu olen 26-aastane ja oskan nii mõelda, aga teismelisena olin selle lause negatiivse mõju küüsis.

TÄTOVEERING

Kui olin 13-aastane, sai mu suurimaks sooviks tätoveering. Ema ei olnud muidugi nõus, aga lõpuks leppisime kokku: kui ma suudan oma kaalu alandada 100 kiloni, siis võin tätoka teha. Olin 13-aastane ja kaalusin 107–108 kg.

Rasked olid hetked, kui pidime klassikaaslastega minema kooli medõe kabinetti kaalumisele. Ma isegi ei tea, mis peaks selles vanuses olema normaalkaal, aga minu oma oli kindlasti kaks korda suurem. Sättisin alati nii, et oleksin viimane, kes kabinetti astub. Ma ei tahtnud, et keegi minu kaalunumbreid teaks.

Mäletan ka füüsikatunde, kus oli ülesandeid, mis nõudsid algandmeteks oma kaalu, ja siis pidi valemi põhjal välja arvutama mingi väärtuse, näiteks kiiruse. Iga kord, kui mind kutsuti tahvli ette selliseid ülesandeid lahendama, oli pulss sekundiga laes ja ma hakkasin meeletult higistama. Ma pigem vastasin, et ei tea, ja sain kahe, kui läksin klassi ette kõigile ütlema, et kaalun 110 kilo. Koolis saavad inimesed targemaks ja nii tuli ka minul aastatega nutikust juurde. Ühel hetkel hakkasin sellistes olukordades eriti enesekindlalt ütlema, et kaalun 50 kg, mille peale kõik naerma purskasid, ja siis läks ülesande lahendamine mõnusalt edasi. Sain oma hinde kätte ja mure murtud.

Aga tagasi tätoveeringu juurde. Ma ei mäleta, kuidas sain kaalu 100 kilo peale ja kaua see mul aega võttis. Käisin kaks korda päevas trennis ning tegin vahepeal neli rühmatrenni järjest. Kaalulanguse pingutus oli seda väärt. Nii saingi 13-aastasena oma esimese tätoveeringu.

KOHUTAV NARRIMINE

Sageli arvatakse, et inimesed on tüsedad vale toitumise või laiskuse tõttu. Paljudel see kindlasti nii ka on, aga mina ei saa öelda, et ma oleks ennast suureks söönud. Meie kodune toidulaud on olnud alati rikkalik, aga tervislik. Ema jälgis hoolega, mida sõime. Isegi mina jälgisin, aga minu probleemiks oli see, et kõik söödu ladestus kohe rasvana. Mingil hetkel rasvusid mul isegi siseorganid ja mulle kirjutati välja suured rohelised tabletid. Õnneks need aitasid ja mu südame ümber kogunenud rasv kadus.

Kooliaeg, eriti just põhikool, oli minu jaoks raske. Suuremad poisid narrisid päris julmalt. Mul oli alati palju sõpru, sest ma oskasin nalja teha, aga need, kes olid pigem tüdrukute välimusest huvitatud, norisid mind.

Teadsin hästi, millised poisid mind narrivad ning kus ja mis vahetundidel nad liiguvad. Pikas koridoris ei käinud ma kunagi üksi. Tänavatel või poes inimesed lihtsalt jõllitasid mind. Tol hetkel ei saanud ma aru, miks. Ma vist ei näinud ennast nii suurena, kui tegelikult olin. Mu vanem õde kaitses mind alati. Tema oli see „paha“, kes vahtis inimestele vastu või küsis: „Mis on?“ Minul oli ükskõik. Eirasin kogu maailma ja pidin pigem olema kaval. Õppisin juba eemalt aru saama, kui keegi tahtis midagi minu kohta öelda. Kui olin parajasti kellegagi koos, siis viskasin kiirelt mingi nalja, et ta keskenduks naermisele ega kuuleks inetuid kommentaare. Minu ainus kaitse oligi huumor. Taipasin varakult – heida kiirelt enda kohta mõni mõnitav nali, nii et keegi teine seda teha ei saaks. Nii saad vähem haiget ja võtad inimestelt enda üle võimu ära.

Mida liibuvam ja lühem, seda parem!

Minusse on talletunud üks olukord, mil sõitsime ema ja õega eskalaatoriga üles ja need, kes alla liikusid, vaatasid mind ammuli sui. Ema karjus neile: „Mida te passite, ta on haige!“

Nõnda palju minu taustast. Väike armas tüdruk, kes armastas maal olla ja kelle keha tootis liiga palju insuliini, mistõttu kogu toit talletus rasvaks. Rõõmsameelne plika, kes gümnaasiumi ajaks kaalus juba peaaegu 130 kg, aga kes ei lasknud probleemidel end heidutada. Eiramine tundus lihtsam.