Читать книгу Teekond iseendani - Liis Velsker - Страница 4

02
Kõik jätavad mu maha

Ühel hetkel teadsin, et miski peab muutuma. Käisin tol ajal veel spordiklubis trennis. Olin riietusruumis, vaatasin ennast peeglist ja puhkesin nutma. Taaskord oli enda vaatamine minu jaoks liiga raske. Panin riidesse ja sõitsin trolliga koju. Järgmisel päeval, kui hakkasin kooli minekuks sättima, seisin taas pesuväel peegli ees. Mõtlesin: „Ma vihkan ennast – ma olen kole, ma olen nii paks, see ei ole mina!“ See oli esimene kord, kui tunnistasin endale, et olen paks. Tundsin kogu südamest, et vihkan oma keha.

Ma ei saanud kanda riideid, mis mulle meeldisid. Käisin riietega, mis mulle selga mahtusid. Olin õnnetu. Ma ei saanud kunagi sõbrannadega riideid vahetada. Ma ei saanud kunagi lihtsalt poodi minna ja osta endale midagi ilusat. Minu jaoks ei olnud mingit valikut. Kandsin retuuse, sest teksad ei läinud mulle jalga ja olid ebamugavad. Enamik pluuse ja kampsuneid olid lühikesed ja sellepärast küürutasin sageli. Ikka selleks, et mu kõht ei paljastuks. Seepärast on rüht endiselt mu murekoht.

Kogu aeg lubati, et saan igasuguste imerohtudega kõhnaks, aga ükski neist ei aidanud. Käisin igapäevaselt trennis, ka sellest polnud mingit tolku. Olin ahastuse äärel, tundsin end täiesti mõttetu inimesena, sest ükskõik, mida tegin, olukord paremaks ei muutunud. Andsin alla ja hakkasin otsima viise, kuidas oma depressiooni leevendada, et ei peaks silmitsi seisma oma välimuse, kehakaalu ja kehva enesetundega.

BLOKEERIN ARMASTUST

Olin kolmteist, kui hakkasin pidutsema. Jooma. Käisin igasugustel pidudel, millest vähegi kuulsin. Sageli möllasin kolmapäevast pühapäevani ja loomulikult käis iga peoga kaasas rohke kogus alkoholi. On üllatav, kui palju ma jõin ja kui palju ma kannatasin… Jõin, et mitte tegeleda kurbusega enda sees. Kui teised neiud musitasid pidudel poistega, mina jõin ja viskasin nalja, sest mul polnud lootustki, et ma kellelegi meeldiks.

Terapeudid on öelnud, et uskumus, et ma ei meeldi ühelegi poisile, on seotud isa puudumisega. Ma blokeerivat armastust. Isegi kui keegi tahaks mulle armastust pakkuda, on mul hirm. Hirm, et kõik, keda ma armastan, hülgavad mu. Nägin seda ju oma isa pealt – isa, kelle pisike tütar ma olin, lahkus ja kaugenes meist. Kuidas peaksin mehi veel üldse usaldama?

Kui ma mõtlen isaigatsusele, tuleb see tuttav ette. Ma nii kadestasin sõbrannasid, kellel olid head suhted oma isaga. Ma olen ka sõbrannade vanematega, eriti isadega, super hästi läbi saanud, aga see polnud ikkagi sama, mis omaenda isaga suhelda. Igatsus mu südames oli nii suur! Kui nägin isa, kes väga hoolis oma tütrest, tõi see mulle pisarad silmi, sest tegi nii väga haiget. Olin kade selle hoolivuse peale. Ja kui kellegi isa helistas, et uurida, kas me saime kuhugi kenasti kohale või kuidas mõni üritus läks, siis võisin ma meeleliigutusest lausa nutma puhkeda!

VANAEMA KAOTUS KINNITAS ARMASTUSE OHTLIKKUST

Selleks ajaks oli toimunud ka teine traagiline sündmus mu elus. Minu vanaema, kõige lähedasem inimene üldse, kellega mul oli väga eriline side, kes mind tohutult hoidis ja kelle armastust ainsana usaldasin vastu võtta… suri. See on mu elu kõige suurem trauma. Ta viibis kuid haiglas ja kuna haigla paiknes minu kooli kõrval, käisin teda pea iga päev vaatamas. Pärast kooli olid mul trennid ja neid ma ära ei saanud jätta, mis tähendas, et tegin koolist poppi ja käisin haiglas tundide ajal.

Ühel päeval ütles vanaema, et homme saab ta koju ja ma ei pea haiglasse tulema. Olin uudise üle tohutult õnnelik, aga järgmisel päeval popitasin automaatselt uuesti, joostes rõõmsalt haiglasse. Sel päeval oli vanaema reibas, põsed õhetasid roosakalt ja üle väga pika aja saatis ta mind lahkumisel ukseni. Paar päeva pärast seda, kui ta oli koju pääsenud, tuli kõne, et vanaema ei ole enam.