Читать книгу Le Rhino - Liisi Õunapuu - Страница 5

See, et mees lahkus ja ma jäin töötuks, oli niivõrd klišeelik ja filmidest tuttav, et teadsin täpselt, kuidas stsenaarium edasi areneb. Masendus liugles vaikselt üle apelsinipuu, imbus läbi magamistoa uksepilu ja ronis mu kõrvale paksu teki alla. Veetsime öö koos nagu armastajad – ta hoidis mind oma embuses ja mina hoidsin teda. Ohkasime kordamööda. Ka järgmisel päeval olime koos, ja ülejärgmisel. Olin taas püsisuhtes – seekord masendusega. Mees, mase – kõlab ju peaaegu ühtemoodi! Kuigi olin Mõmmiku eest hoolitsemise unarusse jätnud, olid vanad kombed visad kaduma. Hommikuti panin apelsinipuu enda vastu toolile teisel pool köögilauda ja serveerisin talle kohvi kolme lusikatäie koorega. Ta ei joonud seda kordagi, kuid jagas pakutut lahkelt minuga. Mõnel eriti üksildasel õhtul sättisin ta jälle toolile, süütasin laual küünla ja asetasin taldrikutäie pastat juustuga ta olematu nina ette. Kuna korter oli pärandusena minu süles, olin saanud pikemat aega raha sukasäärde koguda, mistõttu üks mu jalasäär näis paksem kui teine. Plaanisin Mõmmikuga ümbermaailmareisile minna, kuid praegu reisisin ma selle raha eest kohviku vitriinide helendusse ja sealt omakorda saiakestega tagasi koju. Tuimus elas igas mu keharakus ja mul ei olnud soovi ega jaksu teda välja visata. Väikesed ebamugavustorked algasid siis, kui ma pidin kodutrepist üles kõndides hingamispause võtma. Peegel näitas, et olin hakanud kasvatama monokulmu – ei mingit karvakatkumist enam ninajuurelt –, ja au naturel hõivas kogu mu keha. Nähes ühel hommikul kellegi väga karvast jalga teki alt välja ulatumas, ehmatasin unesegaselt end poolsurnuks. Pärast paarisekundilist paanikat tunnistasin jala enda omaks. Vähemalt karvade kasvatamises olin ma väga edukas.

Lisaks karvadele, kaalule ja monokulmule kasvasid minus ka lootusetus ja ükskõiksus. Mõned ekskolleegid tegid mu telefonile paar viisakat kõnet, mis jäid vastamata. Kuid mida oligi mul öelda neile ja mida oli neil öelda mulle? Et neil oli kahju? Seda ma teadsin niikuinii, ja seda, et neil kahju polnud, ei tahtnud ma lihtsalt kuulda. Ma polnud veel suutnud välja mõelda, mida oma olukorra kohta kommentaariks kosta.

Sõpru mul eriti ei olnud. Kui mu ellu saabus Mõmmik, leidsin armusegaselt, et minu aeg kuulub täielikult talle. Olin ju talle andnud oma südame, asi siis anda ka oma ülejäänud elu. Nii tuli kutseid üritustele ja kinno järjest harvem, kuni need kadusid üldse. Ega see mind eriti ei morjendanudki, sest Mõmmik kuulas ära kõik mu draamad, rõõmud ja unistused. Põimisime tihti voodis lamaskledes sõnade abil uusi unelusi ühisest majast ja kahekohalisest jalgrattast.

Nüüd olid mul apelsinipuu ja vanemate telefonikõned, mis kontrollisid, kas ma pole vahepeal endale otsa peale teinud. Suremiseks olin ma liiga väsinud. Pikkades kiikumissessioonides kiiktoolis ja vestlustes apelsinipuuga mõistsin esimest korda, et olin valinud oma elu alustaladeks Mõmmiku ja töö ning nüüd, kui kumbagi enam ei olnud, kukkusin lihtsalt hopsti ümber. Tol hetkel ei saanud ma veel aru, et sellest mõistmisest algas muutus.

Mu hingel sai masendusega koosmagamisest kopp ette umbes neljandal kuul pärast liikluskorralduse muudatust. Keerasin end hommikuhämaruses tema käte vahelt lahti, libisesin voodilt, silmad kinni, tekki mässituna põrandale ja jäin kokkukägardatud nutsakana vastu voodit toetudes istuma. Nägin oma monokulmuga välja nagu Frida Kahlo, kuid see oli ka kõik, mis mind selle kange naisega sarnastas. Või siiski? Kangus ja naine on ju tihti sünonüümid. Avasin unekleepunud silmad, ähmane pilk rändas mööda tuba. Lauanurkadel ning kappidel olid tassid ja pisikesed taldrikud saiakeste tarvis. Vastavalt mu uuele elukorraldusele olid kõik nõudekollektsioonid kolinud köögist magamistuppa. Põrandal vedeles isegi hakklihamasin, kuid ma ei suutnud meenutada, mida olin plaaninud sellega magamistoas teha. Pitskardinate vahelt paistis tõusva päikese õrn kuma, tekitades seinale vaevu aimatava heleda laigu. Valguslaiku vaadeldes riivas mu silmanurka midagi erksavärvilist. Riidekapi uks oli pärani lahti, riiulid täis surutud tumedaid riideid, mille kontuure oli peaaegu võimatu aimata, kuid kolmanda riiuli pimedusest kiirgus midagi kollakat. Fokuseerisin oma uniseid silmi, kuni mälestustest kerkis pinnale mu kollasetäpiline naljanumbri-seelik. Ta oli alles. See tähendas, et mina olin alles. Paks tekk mu ümber kerkis, kui sügavalt sisse hingasin, ja imeväikse ohkena väljus mu suust vaid üks sõna: „Aitab!”

Millist imelist võimu omab üks riietusese, kui kandja on talle kord selle võimu andnud! Paraku ta mulle sel hommikul enam selga ei läinud. Sain küll seeliku üle puusade sikutatud, kuid lukk keeldus millimeetritki liikumast. Jätsin ta siis lahti, pekk mu vööl hoidis seelikut lukutagi paigal, ning kastsin apelsinipuud. Nüüdseks olid tema valgete õite kroonlehed maha langenud, järel olid vaid rohelised nublakad. Sättisin ta kenasti köögilaua taha, samal ajal läks vesi pliidil kahisedes keema. Kohvipuru tassi kallates mu käsi peatus. Vaatasin kahte kruusi enda ees: ühes oli kohvipuru, teine seisis vapralt tühjana ta kõrval. Mu silmad muutusid märjaks, kuulsin oma südamelööke ning tundsin, kuidas lusikas sõrmede vahel värises. Nägin oma kätt hoidmas kohvipuruga lusikat tühja tassi kohal ja unustasin hingata. Otsus kohvipuru teise tassi puistata oli minu. Oli alati olnud. Keema läinud vee mulin äratas mind filosoofilisest hetkest üles. „Aitab,” sosistasin ma endale taas, puistasin kohvipuru lusikalt topsi tagasi ning asetasin kruusi riiulisse. Naeratasin apelsinipuule. Tean, et mingis paralleelmaailmas naeratas ta mulle vastu. Istusin seeliku ja rinnahoidja väel köögilaua taga, hingasin sisse kohvilõhna ja vaatasin aknast, kuidas linnud puude okstel hommikupäikeses omi asju ajasid. Naeratasin tol hommikul teist korda.

Mingi stiili- või moraalitunnetus oli minusse siiski alles jäänud ning kohvikuringile ma täpilist seelikut selga ei jätnud. Vanad head kummiga dressid sobitusid minu kehaga ideaalselt, milleks seda harmooniat rikkuda. Sammusin natukene reipamalt trepist alla ja kuulsin, et keegi toimetas postkastide ees. Postiljon ehmus, kui tema vaatevälja ilmusin, lükkas kiiruga midagi minu postkasti ja tormas uksest välja. Tõttasin postkasti juurde, haarasin just sinna potsatanud reklaamlehe näppude vahele ja jooksin postiljonile järele.

„Oota!” hüüdsin, mille peale postiljon lisas sammu, nii et tema ratastel postikott laperdas aukliku kõnnitee ühest äärest teise ja hakkas kääksuma.

„OOTA, KURAT!” karjatasin üle tänava.

Ta võpatas ja peatus. Olin oma röögatusest isegi kohkunud, see oli viimase nelja kuu kõige energilisem ja ausalt öeldes agressiivsem tegu, millega olin hakkama saanud. Nojah, ühel Mõmmiku kruusil lasin ma sõrmede vahelt köögipõrandale kukkuda, aga nii, et minu motiive teadmata oleks pealtnägija seda õnnetuseks pidanud. Kahjuks oli see kruus just sellisest materjalist, mis ei kuku pooleks, vaid kukub miljon korda pooleks, ning aktsioon „elu, vaata, ma ei vajagi teda, raisk” lõppes sellega, et pühkisin ja pesin terve õhtu köögipõrandat, et ma ühte miljondikku kruusist endale varbasse ei astuks.

Jõudsin kirjakandjale järele. Mees pööras näo minu poole, silmad suunatud alandlikult paberile minu käes.

„Preili,” pobises ta vaikselt.

„Ära preilitse minuga midagi!” jätkasin ei tea kust ilmunud bravuuritari mängimist. „Ma olen ju öelnud, et ma ei soovi mingit sodi oma postkasti, kleepisin veel peene sildi ka juurde, ja ohhoo, ikka sa susserdad mingit jama minu postkasti!” Lükkasin paberi talle nina alla. Mehe kortsudega ümbritsetud silmad vilasid otsekui väljapääsu otsides.

„Preili! Ega ma paha ei tahtnud!” kokutas mees. „Palun ärge kaevake mu peale.” Ta neelatas ja vaatas mulle otsa. „Üks väga tore daam palus mul mõned lehed laiali jagada. Ta ütles, et minu töö on väga tänuväärt ja inimesed ei oska seda hinnata, kuid mina oskavat hinnata oma piirkonna inimesi.”

Mees lasi postikotist lahti ja silus kibralist otsaesist.

„Ta kinkis mulle kaks teatripiletit etendusele, mis on ammu välja müüdud ja kuhu ma väga soovisin minna, ja ütles, et ma väärin rohkemat. Vastutasuks pidin jagama lehed neile, kellest ma tean, et nad on ee…”

Mehe pilk reetis, et tal oli piinlik. Leebusin sisimas, kuid ei näidanud seda välja, hoides ootamatult sülle kukkunud võimu teise inimese üle kindlalt enda käes.

„Et nad on mis?” sähvatasin.

„Ilusad ja tunduvad veidi napakad ja kes võiks tahta maailma muuta,” vastas ta alistunult.

Need sõnad kajasid mu ajukurdudelt tagasi nagu kellalöögid tühja kiriku kivistelt seintelt. Mees naeratas mulle vaevumärgatavalt, võttis postikoti sanga taas kätte, noogutas hüvastijätuks ja astus rattakrigina saatel mööda hommikust tänavat edasi. Vaatasin jahmunud näoga tema lahkuvat kogu, kuni see majade taha kadus. Raputasin pead, teadmata, kas olin üllatunud iseenda matslikust käitumisest või postiljoni aususest, kuni tajusin paberilehte oma vasakus käes. See oli lavendlililla ja sellele oli päris tindiga kalligraafiliselt kirjutatud järgmine sõnum:

Peagi avatav kohvik Le Rhino otsib oma rõõmsalt kummalisse kollektiivi säravaid kiiksuga suhtlemisvaegusetuid hingi. Mida napakam oled, seda enam sind soovime. Ootame sind ja su sooviavaldust hiljemalt vaarikapirukapäevaks. Asume nurga taga. Enne sisenemist pühi palun jalad!

Vaarikapirukapäev? Naeratasin tol hommikul kolmandat korda.