Читать книгу Le Rhino - Liisi Õunapuu - Страница 6

Jalutasin värskete rummisaiakestega vaikselt kodu poole, lilla paber mõtetes mõlkumas, ja arutlesin omaette, kui napakaks ma ennast õigupoolest hindan. Piisavalt napakaks, et töötada... Kuidas see oligi? Rõõmsalt kummalises kollektiivis? Kui ma oma endises töökohas finantsosakonda assistendiks läksin, siis tajusin esimestel nädalatel endal tõepoolest üllatunud pilke, kui katsin oma uue laua lopsakate pojengikimpudega, nii et ma nende tagant vaevu välja paistsin. Boss ehmatas esimesel korral kohvitopsi käest, kui nende varjust püsti hüppasin ja kõige ilusamat hommikut soovisin. Tol korral ei teinud ma sellest numbrit, sest Mõmmik oli mulle eelmisel õhtul armastust avaldanud ja öösel me kasutasime vallatutel eesmärkidel ära spreipudelitäie vahukoort. Kui me järgmisel hommikul teineteise embusest lahti üritasime lasta, kahetsesime mõlemad, et polnud keset ööd viitsinud end pesema minna. Järgmistel hommikutel hüüdis boss ise mitu meetrit varem tere hommikust, et vältida late kaotust, milleta ta, nagu hiljem selgus, üldse elada ei suutnud.

Ohkasin. Astusin välisuksest sisse ja vaatasin uuesti postkastide poole. Üks erines teistest tumepruunidest kastidest tunduvalt: seda kaunistasid kollased nartsissid ja sädelev number kuus. Sain tookord korteriühistult selle kunstiteose eest trahvi ja olen esinaisele viimased kaks aastat lubanud, et teen postkasti uuesti puhtaks. Talle ei meeldinud silmatorkavad erandid. Ei meeldi endiselt. Ehk tõesti võis mingile osale maailmast tunduda, et ma olen natuke teistsugune. Aga kas just napakas?

Asetasin saiakesed taldrikule, pilk pidevalt köögilaual lebaval, seebiooperi väärilist draamat tekitanud reklaamlehel. Panin vee pliidile soojenema ja silmitsesin paberit veel kord. Visuaalselt mõjus see nagu kunstiteos: mustad sõnad olid maalitud nii elegantselt ja läbimõeldult. Kuid „Le Rhino” tungis teiste seast oma natuke viltuse olekuga eriti esile. Ta justkui erines kõigest muust, tekitades minus tohutut uudishimu. Ma ei teadnud, kas hääldada teda prantsus- või inglispäraselt; veelgi arusaamatumaks jäi mulle, miks peaks keegi kohvikule nimeks panema „Ninasarvik”. Küsisin seda ka apelsinipuult, kuid ta ei vastanud. Sikutasin täpilise seeliku jälle selga ja tõstsin apelsinipuu taas köögilaua taha toolile. Kallasin piparmündilehtedele kuuma vett peale, lõikasin apelsini viiludeks ja sättisin need saiakeste kõrvale, tekitades lõunasöögi, mis minu meelest nägi päris atraktiivne välja. Kööki täitis värskendav segu piparmündi- ja apelsinilõhnast. Üle pika aja oli hea olla.

„Kas panen meile muusikat ka?” küsisin oma vaikivalt kaaslaselt ja mulle tundus, et ta noogutas. See võis olla tingitud ka aknast sisse tunginud tuuleiilist, kuid eelistasin uskuda, et mu kaaslane oli meie ühisest ajaveetmisest väga huvitatud. Ma ei olnud neli kuud muusikat kuulanud ja plaadimängija juurde kõndides mõistsin, et mul oli alles vaid üks plaat. Eirasin valutorget südame piirkonnas, panin plaadi mängijasse ja keerasin hääle põhja. Phil Collins laulis üle korteri, kuidas kõik saab korda, ja pisarad voolasid mööda mu nägu. Jalutasin nina löristades tagasi kööki ning istusin apelsinipuu vastu. Phil huilgas valjult ja selgitas mulle, et kui saatus sind kutsub, siis tuleb tugev olla, ja tatt voolas mu ninast välja. Ma ei tahtnud tugev olla, ma tahtsin, et kõik oleks nagu vanasti.

Nuuskasin nina käterätikusse ja võtsin sõõmu teed. Ma ei saanud minna tagasi, mistõttu sain minna vaid edasi. Matsutasin rummisaiakest, mis ei tahtnud eriti alla minna ja tiirles mu suus nagu märjad sokid pesumasina trumlis. Ripsmetušš tilkus mu valgele pluusile, kui Phil jälle targutas, et ma ei saa armastust tagant kiirustada. Tegemist oli Oscari-väärilise stseeniga, kus kangelanna murdub ja alistub saatusele.

Pilk peatus taas kord lillal paberil. Võtsin selle kätte ja üritasin läbi silmavee uuesti lugeda, mida peale napakuse veel täpsemalt taheti. Suur pisar kukkus pläraki paberile, ajades laiali sõna „soovime”. See dramaatiline hetk tekitas minus tunde, et ehk ma tõesti kvalifitseerun.

Tõin sülearvuti kööki ja kui olin mõnda aega jõllitanud pilte vaarikamarjadest ning pisaraid kuivatanud, avastasin, et vaarikapirukapäev on juba homme. Mis tähendas, et mul oli aega üks päev. Leheke ütles „hiljemalt”, mis tähendas, et võisin minna ka kohe.

Kõhklesin, kuid Phil kutsus mind valgusesse tantsima, ja otsustasin proovida. Mida oli mul kaotada? Väärikust?

Valisin kapist kõige kvaliteetsema pükskostüümi, mis mulle napilt selga mahtus, kammisin juuksed soengusse ja värvisin uuesti ripsmeid. Peeglist vaatas vastu veidi viinerit meenutav kurva pilguga naine. Phil laulis pisut vaiksemalt taustaks, kuidas ta armastab minu „tõelisi värve”, kuid mul oli samal ajal suuri raskusi iseendale silma vaatamisega. Liiga palju valu! Ma vist isegi põlgasin seda naist, keda peeglist nägin. Tema oli ju kogu mu elu pekki keeranud.

Printisin välja uuendatud CV, millel ilutses viimase töökoha lõppemiskuupäev nagu tõrvatilk meepotis, ja toppisin plastkaante vahele. Hingasin sügavalt sisse, mispeale nööbid rinna ees ragisesid. Pidin kiirustama ja kohale jõudma enne, kui kogu ürp mu seljas laiali laguneb. „Soovi mulle edu!” sosistasin apelsinipuule ja kõndisin kontsade klõbinal korterist välja.

Uks mu taga sulgus. Hingeldasin. Kartsin. Kui palju elusid on muutnud värisevad jalad!

Edasi sammudes mõistsin, et instruktsioon „asume nurga taga” lillal paberil polnud päris täpne. Terve mu kodutänav oli äkitselt nurki täis. Kõndisin kerges vihmasajus umbes pool tundi ringi, suutmata tuvastada, kus see kiiksuga inimesi ihaldav Le Rhino asus. Esimene asi, mida üks kohvik tegema peaks, on – välja paistma. Ma õigupoolest juba pettusin. Jäin keset tänavat seisma, sisimas vihastades, et olin üldse tulnud. Kingad soonisid mu varbaid villi ja nööbid olid valmis rinna eest ära lendama, kui ma vähegi sügavamalt hingasin. Tundsin end lollina. Petetuna. Keegi oli teinud nalja ja sellist kohta polnud olemaski. Turtsusin ja neelatasin valutorkeid alla. Miski minus oli natuke lootnud, et selline maagiline koht, kus inimesed on rõõmsad ja kiiksuga, on tõesti olemas.

„Millise kuradi nurga taga sa asud?” kähisesin raevunult üle tühja tänava. Polnud ka kellegi käest küsida. Andsin alla. Mu keha värises, pisarad kippusid silma.

„Aitäh, elu, raisk!” sosistasin omaette.

Äkitselt kostis tänava otsast kellatilin. Just selline, mis tekib uks avamisel. Vaatasin teisele poole tänavat, kuid ei näinud kedagi liikumas. Tilin kostis uuesti. Jõllitasin tänava otsa, kuid endiselt ei ilmunud hingelistki. Kuivatasin mantliservaga silmi ja tundsin, kuidas süda mu sees tagus. Tilin kostis kolmandat korda. Tundsin kõhedust, kuid ei suutnud kuidagi veenda oma jalgu putku pistma – nad hakkasid hoopis justkui iseenesest tilina suunas liikuma. Kõndisin tänavanurgani ja nägin enda ees luitunud tumesinist kahekorruselist rõduga maja, mille seintelt vooklesid alla metsviinapuu tumerohelistest ja -lilladest lehtedest tulvil varred. Suurtest akendest paistis vaid ähmast valgust. Mitte miski ei viidanud kohvikule. Uks mu ees oli tumeroheline, värv oli sellelt kohati maha koorunud, uksepiida küljes rippus kelluke ning koputiks oli ninasarviku pea, mille suust rippus välja metallist rõngas. Vaatasin kõhklevalt enda ümber ringi. Tänav oli endiselt tühi ning vihm kippus krae vahelt sisse pugema ja ajas juuksed mu meelekohtadel lokki. Pühkisin jalad uksematil puhtaks, tõmbasin ukse lahti – selle peale kostis hele tilin – ja astusin sisse.

Ruum oli hämar ja äkilise valguskontrasti tõttu kulus jupike aega, kuni mu silmad ümbritsevast sotti said. Sõõrmetesse tungis kaneeli ja millegi vürtsika lõhna, mis ajas nina kohe sügelema. Kui olin mõne sekundi pilditu olnud, ruum selgines. Minust paremale jäid lauad-toolid ning midagi kaminataolist ja vasakule baarilett ning trepp. Otse ees kiirgas ukseavast valgust ja oli kuulda nõude kilinat, naeru ning jutuvadinat. Seest tundus maja küll kohviku moodi olevat. Mu jalad värisesid hirmust ja erutusest korraga, hingasin nööpide ragina saatel sügavalt sisse ja terav lõhn ajas mind aevastama. Minu ebadaamilik aevastus kajas üle ruumi nagu meremehe räige turtsatus, jutuvadin lakkas ja eemalt lähenesid minu poole kellegi sammud. Ja siis ma nägin teda. Valguslaiku ilmus volüümika, suure lokipahmakaga, liibuvas kleidis ja kõrgetel kontsadel naise figuur. Efekt oli nii võimas, et mu suu vajus lahti ja kahtlustasin, kas tegemist pole Tina Turneriga.

„Tule edasi!” kõlas kähedavõitu naisehääl ning figuur liikus tuldud teed tagasi.

Iga rakk mu kehas pakatas ärevusest, loogika ajukurdudes soovitas mul välja joosta, kuid uudishimu nautis iga sekundit. Värisesin endiselt. Sammusin valguse poole, tundsin oma kingade all paksu vaipa ja kaneelilõhn tungis veelgi jõulisemalt mu ninasõõrmetesse. Kaugusest paistis hele ruum, ukseavast nägin lauale asetatud valget kokamütsi. Möödusin veel paarist uksest. Neist vasakpoolsel ilutses roosidega kaunistatud silt „Tualett”, järgmine uks teatas: „Ettevaatust! Kelder! Siin elavad kollid ja vein” ja veidi edasi paremal oli avatud uks sildiga „BOSS”. Kõndisin ukseni nimega BOSS ja astusin sisse.

Boss istus laua taga. Ta oli ilus. See oli esimene asi, mis mulle üldse pähe tuli. Naise pea ümber voogas meeletu hulk tumepruune ja hallikaid lokke, mis ulatusid talle rinnuni, kulmud olid maalitud nii, et ta ilme näis justkui pidevalt üllatunud, täiuslik lainerijoon tekitas kiisusilmad ja tumepunaseks värvitud huuled sädelesid veidi. Naise sinisilmad jälgisid mind ja olid nii selged ning sügavad, et tungisid otse mu olemusse. Tumepunane kleit liibus elegantselt ta kurvide ümber, rinnas ilutses sirav pross. Naine võis olla üle kuuekümne, kuid tervikpilt oli nii vägev, et vanus oli viimane asi, mille üle ma teda vaadates arutlesin. Tundsin end ühtaegu jahmununa ja väikesena. Naine naeratas kergelt ning osutas käega uhkele tugitoolile oma laua ees. Naeratasin ebalevalt vastu, võtsin niiske mantli seljast ja istusin. Boss hoidis pöidlaküünt hammaste vahel ning jälgis mind. Tajusin tema pilke nii oma kehal kui ka hingel. Vaatasin talle silma. Meie silmside kestis kaua. Sain aru, et minu ees istus naine, kelles on tarkust ja väge rohkem kui kõikidel naistel mu senises elus kokku. Ja ka kõikidel meestel. Ta oli suur ja ta oli võimas.

„Hm,” ütles naine mõne aja möödudes. Mul oli tunne, et ta luges mu sealsamas läbi.

„Mulle tuli selline paber postkasti ja ma siis mõtlesin, et ma tulen vaatan, et mis ja kus,” alustasin ma kokutades ja võtsin kotist lilla paberi, millel oli pisaraplekk sõnal „soovime”. „Siin on mu CV ka.”

Tõusin ja asetasin paberilehed ta lauale. Tema ees põles väike lamp, mille varju pikad narmad joonistasid seintele jutte. Veel leidus laual hulgaliselt pabereid, sülearvuti ja suur kaunilt nikerdatud liivakell. Naine võttis mu CV ja hakkas seda lugema.

„Hm!” ütles ta aeg-ajalt, vaatas üle paberi minu poole ning luges edasi. Mulle tundus, et see kestis terve igaviku, ja kahtlustasin, et talle ei meeldi see, mida ta loeb. Vesi mu juustest valgus tasapisi mööda kaela krae vahele, ent püüdsin mitte niheleda. Ta asetas paberi tagasi lauale, naaldus toolil tahapoole ja ristas sõrmed. Märkasin, et viimset kui üht neist kaunistas sõrmus, millest nii mõnigi valguse käes sätendas.

„Miks sa iseendana ei tulnud?” küsis naine, mind vaadates.

Arvasin, et kuulsin valesti ega saanud tema küsimusest aru.„Kuidaspalun?”

„Ma küsisin, miks sa iseendana ei tulnud,” kordas ta, kallutas veidi pead ja tundus, et ta isegi ei pilgutanud silmi. Kuulsin, kuidas vihmahoog akna taga tugevnes. Kelle ette ma küll sattunud olin?

„Vabandust, ma ei saa aru,” kokutasin. „Ma tulin iseendana.”

Mul oli ebamugav, silitasin närviliselt oma põlvi, pluus kleepus vastu mu selga ja villis varvas tuikas tähelepanu nõudvalt.

„Ma loen sinu CV-st ja silmadest hoopis ühe teise naise kohta. Naisele minu ees vastab sellest CV-st ainult üks rida – mingi juhataja,” jätkas ta rahulikult, viibates paberile, millel olid kirjas minu saavutused. „Ma lihtsalt tahan teada, miks sa iseendana ei tulnud?”

Ma ei saanud endiselt küsimusest aru, mingi toon tema rahulikus hääles andis mõista, et ta ei olnud rahul. Tajusin isegi mõningast pettumust. Minu segadust nähes ta jätkas.

„Meie siin, Le Rhinos (prantsuspäraselt!), hindame ausust ja autentsust. Me tahame ja julgeme olla meie ise ning eeldame seda ka teistelt. Ma ei näe, et sina seda tahaksid.”

Bossi hinnang lõikas minust läbi, esimest korda valmistasin kellelegi pettumust sellega, et püüdsin olla too naine, kes neli kuud tagasi peagi saabuvast liikluskorralduse muudatusest veel teadlikki ei olnud.

„Kas sa oled õnnelik?” jätkas boss küsitlemist. Tema pilk reetis, et ta teadis vastust, ning mu kurku kerkis nutuklomp. Raputasin pead, piisad mu juustelt lendasid sihitult põrandale.

„Meie siin, Le Rhinos (jätkuvalt prantsuspäraselt), tahame anda klientidele endast parima, ja parimat saab anda ainult inimene, kes on õnnelik. Inimene, kes tajub oma unikaalsuse väärtust, kes naudib oma eripära ja oskab seda tiimiga kokku sulatada. Kas sa tajud oma väärtust?”

Klomp mu kurgus võttis juba ookeani mõõtmed ja mul oli raske neelatada. Langetasin alandlikult pea, sest vastus olnuks ei – ma ei tajunud oma väärtust. Küll aga tajusin sel hetkel tolles uhkes tugitoolis täie raha eest oma väärtusetust.

„Ma saan sulle pakkuda nõudepesija kohta,” ütles naine, end veidi püsti ajades ja käsi lauale toetades. Vaatasin teda jahmunud pilguga. Kahtlustasin, et minu mõnitav „edutamine” juhatajast nõudepesijaks pakkus talle kummalist rahuldust, ning minus tärkas viha. Mu sõõrmed läksid puhevile, raev ei lasknud mul magusat kaneelilõhna täis ruumis korralikult hingata.

„Ma näen, et see pakkumine ei sobi sulle,” lausus naine ärritava rahuga, lokke selja taha lükates. Ta köhatas, nihutas minu CV laua äärele ning vaatas mulle uuesti otsa.

„Kas sul mees on?”

See oli viimane piisk minu karikasse. Kargasin püsti, jätsin keskmised sõrmed seekord eksponeerimata, pomisesin midagi diskrimineerimisest ja kohmasin, et tal ei ole õigus minu käest selliseid asju küsida, ent ta vaatas mind kõigutamatu rahuga.