Читать книгу Üks väike valge tuvi - Lille Roomets - Страница 4

Neljapäev, 2. november 2017, kell 18.30

Karksi-Nuia keskväljak, kohvik Kaseke

Külm valge viha vahutas mu sisemuses, aga ma teadsin, et suudan seda tunnet peita nagu ma kõike muudki endas peita oskasin. Mu häälepaelad olid hirmust, vihast ja solvumisest kanged. Teadsin, et ma ei saaks piiksugi välja, kui ma ka üritaksin nende peale karjuda. Manasin selle asemel näole ilme nagu ei läheks nad mulle üldse korda ja keerasin selja. Lahkusin püstipäi ja väärika aeglusega, silmad lakke suunatud, et pisaraid tagasi hoida ja proovisin igati jätta muljet, et mind ei huvita, ma ei karda neid. Kuulsin selja taga irvitamist, kuid ma ei keeranud ümber.

„Don’t Look Back in Anger” kummitas peas ühe vana laulu pealkiri. Ma ei teadnud, kas olin seda kuulnud raadiost või oli see pärit mõnelt vanalt CD-lt. Ma isegi ei mäletanud selle laulu viisi, aga see lause tundus müstiliselt mõjuvõimsana.

Võibolla teie ei saa aru, miks vihaga tagasi vaadata ei tohi, aga mina sain – tagasi vaatamine oleks tähendanud enese nõrkuse väljanäitamist ja need, kellele selja pöörasid, oleksid aru saanud, et on sinust üle. Nad oleksid hakanud sind piltlikult öeldes elusalt nülgima: iga alanduse ja solvanguga oleksid nad su kaitsvat kihti maha kraapinud kuni oleksid nende ees oma alanduses ja häbis ihualasti olnud.

Mina ei vaadanud tagasi. Iga sammu ajal lugesin mõttes oma enesevalitsemist hoida aitavat mantrat, samas tempos ka sügavalt sisse ja välja hingates: „Üks. Väike. Valge. Tuvi. Lendas. Üle. Inglis-maa.”

Iga kriim tumepruuniks värvitud kohvikuseintel ja iga auk helehallides põrandaplaatides oli mulle tuttav, olin neid küll ja küll lapiga puhtaks nühkinud. Laud mu selja taga, kus see värdjakari istus, asus otse kohviku välisukse kõrval. Minu ees, teises kohviku otsas, on vasakul pool naturaalsest puidust lett, mille omanik oli kohalikul puusepal kokku lasknud klopsida, ning paremal pool kööki viiv valge uks. Päästva köögiukseni oli välisuksest lugedes kakskümmend kuus sammu. Kakskümmend kuus väga pikka sammu: „Inglis-maa. Oli lukku. Pandud. Luku. Võti. Katki. Murtud. Mitu. Seppa. Seda. Paran-dama. Peab. Ütled. Sina. Vana...”

Kuigi üritasin mitte vaadata leti poole, reetmaks oma nõrkushetke, teadsin, et ma feilisin. Köögiust avades tundsin, kuidas leti taga istuva kohvikuomaniku ainitine pilk põletas mu abaluudesse kärssavaid auke, mis kindlasti samasugust luuhaisu välja ajama hakkasid nagu nõukaaegsete hambaarstide puurid isa mälestustes. Köögis toetasin selja vastu ust, hingasin välja ja ütlesin vaikselt viimase sõna: „Tatinina”.

„Ah? Ütlesid midagi?” pistis kokatädi Anne pea külmkapi ukse tagant välja. Ta tõstis seal erinevaid suuri plastkarpe ringi.

„Ei,” vastasin talle.

„Ma oleksin võinud vanduda, et sa midagi ütlesid. Siin üksinduses võib ikka päris lolliks minna,” naeris Anne.

Selline oligi minu elu. Kõik need kuusteist aastat koosnesid taolistest catwalk’idest, kus ma tuima nägu pähe manades kõik oma tunded alla surusin, vait olin ja tundetult edasi liikusin. Kuni mõne päästva nurgataguse või ukseni, mille taha varjudes võisin maski eest võtta ja raevuhoo või pisarad vallandada. Praegu ma aga karjuma või peksma hakata ei saanud. Ma ei olnud veel üksi, aga ma olin siiski turvalisemas kohas.

Kujutasin endale ette, et olen indiaani sõdalane, kelle näost ei tohi ühtegi emotsiooni välja paista ega kurgust ükski reetlik piuks välja kostuda. Vaikimine ja ükskõikne näoilme olid kilbiks nende asjade jaoks, mis mu elu põrguks muutsid. Kuidas neid kutsutigi nüüd... Ahjaa – teised inimesed! Mis siis, et ma üritasin mitte kuidagi silma paista − ainuüksi mu välimus oli piisav, et selle kallal norida.

Enda arvates olin indiaanlaslik: pikad mustad juuksed ja tõmmu nahk, mis suviti kergesti päikest peale võttis ning Nuia järve ääres päevade kaupa päevitavates kahvanägudes kadedust tekitas. Aga teised paistsid minus rohkem Nukitsamehega sarnasust leidvat. Teate ju küll: „Nuki, uu!”, „Me võtame ta kinni ja peseme puhtaks!”, „Ja sarved viilime maha!” jne. Tapvalt naljakas. Surnuks võib naerda lausa. Ha. Ha. Ha. Faking idioodid!

Kes kurdab, et teismelisi on raske kasvatada, katsugu ise teismeline olla. Miskipärast unustatakse see täiskasvanuikka jõudes ära. Mida rasket on täiskasvanu olemises, ah? Tee, mida tahad, mine, millal tahad ja kuhu tahad. Mitte keegi ei keela, kuhu ja millal võid minna. Mitte keegi ei saa su rahakasutust piirata või möliseda, et miks sa seda lolluste peale kulutad. Mida kuradit peaks tähendama, et kui suureks kasvad ja ise raha teenima hakkad, siis saad aru? Millest siin aru saada on? Kas vabaduse sünonüümina kasutavad täiskasvanud sõna eluraskus või? Ah? Või käib mul peas kohe klõps kui 18 saan ja aju hakkab mingis teises infovõrgus töötama? Vaevalt küll!

Tundsin, kuidas linki mu selja taga alla vajutati ning astusin ukse eest ära. Sisse astus kohviku omanik Sass, kes üldiselt vaid siis kööki tuli, kui süüa või kellegagi möliseda tahtis. Tema näo järgi otsustades ta külmkapist makrasalatit võtma ei tulnud. Köögis kraanikausi kõrval oli rebenenud pruuni nahkkattega baaritool, ronisin sellele istuma. Lasku tulla siis! Saan ühe õhtuga kõik sita omale kohe kaela, ehk on siis aasta lõpuni jälle mureta.

Pisarad hakkasid silmanurkadest reetlikult helkima ja põsed õhetama. Vihkasin seda punastamist. Kõik arvasid, et ma häbenen midagi. Tegelikult oli see pigem viha pärast. Või teadmisest, et kohe läheb jamaks ja ma ei suuda olukorda kontrollida. Vahel keegi peeretas klassis ja isegi kui see pauk kostis minust kaugemal, siis hakati ikka irvitama minu üle. Et kuna mina punastan, siis järelikult mina lasin peeru. Mõnikord piisas vaid suvalisest halvast lõhnast, kui ma juba õhetama hakkasin. Kohe hakkab keegi mind jälle peeretamise või pesemata hammaste pärast süüdistama. Vihkasin oma elu ja vihkasin ennast.

„Ma ei suuda enam!” kurtsin nördinult bossile, et ta ei arvaks, nagu oleksin teinud midagi, mida praegu häbenema pean.

Sass oli keskealine, meeldivate näojoontega, kuid oma pealaelt pooled juuksed ning füüsilise vormi kaotanud meesterahvas, kelle pärast kohalikud vallalised daamid – ja ka mitte nii väga vallalised ja mitte nii väga daamid – kohvikut enne sulgemisaega külastasid ning leti äärde bossi tähelepanu püüdvalt sädistama jäid. Kui kauaks, see polnud mind kunagi huvitanud. Läksin töölt otse koju niipea, kui mulle luba anti. Praegu mul see võimalik ei olnud, tööpäeva lõpuni oli veel mitu tundi.

Purskasin kogu oma viha ja solvumise välja: „Need idioodid seal tagumises lauas arvavad vist, et omavad kogu maailma! Eriti seda kohvikut! Ja veel eriti selle ettekandjaid! Nad suhtuvad minusse nagu ma oleks mingi kuradi ori neil. Mina enam seda lauda ei teeninda, mingu nad persse!”

„Kerttily, mis sa arvad, kes sulle täna õhtul palka maksab?” küsis boss.

Mis küsimus see nüüd järsku oli??? Kas ta kavatses mind üksi kohvikusse tööle jätta ja ise ära minna või? Täna õhtul, kui oli tavalisest rohkem rahvast oodata, sest meie gümnaasiumil oli juubel ning kooli kokkutulek korraga tähistamisel! Ma poleks tavaliselt nädala sees tööl pidanud olemagi, ainult selle kooli kokkutuleku pärast oligi Sass mind tööle kutsunud. Kas ta kavatses nüüd tõesti mind siia üksi tööle jätta või?

„Kas sa pead ära minema? Mis mõttes, kes täna palka maksab?” uurisin ärevalt. Kui sellised tropid seal lauas istuvad, siis ma küll ei taha siia üksi teenindama jääda. Pangu juba parem kohvik kinni!

„Ei, ma ei lähe kuskile! Ma lihtsalt küsin, kust sinu arvates su palgaraha tuleb?”

Pfjuuu... Hingasin kergendatult välja. Vähemalt ei pea ma üksi kohvikusse jääma – see oli alati mu kõige suurem hirm.

„Ma arvasin, et sina kui omanik maksad siin palkasid,” pakkusin ainsa võimaliku vastuse. „Mis see on mingi trikiga küsimus või? Kogu aeg oled ju sina palga välja maksnud. Kas täna teeb Anne seda siis vä?”

Ma olin juba segaduses ning vaatasin abi otsivalt meie koka poole, kes oli vanemas keskeas ja ümara maavanaema tüüpi naisterahvas. Anne, kes parajasti nõusid pesumasinast välja võttis ja masinasoojasid õlleklaase käterätiga üle poleeris, raputas vaikides pead. Küllap ta juba teadis, millal on aeg rääkida või millal on aeg vaikida.

„Vale vastus!” teatas boss võidukalt. „Need samad ülbitsevad kliendid seal tagumises nurgalauas – nemad on need, kes sulle täna õhtul palka maksavad! Nende taskust tuleb su palgaraha. Mina olen oma kohvikuga siin kõigest vahendaja, kes raha ühest taskust teise tõsta aitab.”

Anne avas nõudekapi ja hakkas sinna demonstratiivse kolinaga klaase sisse laduma. Teda tundus alati ärritavat, kui keegi temast noorem jälle targutama hakkas ja mingeid uue aja teooriaid loopis.

„Kas sa arvad, et mul pole õigus, Anne?” pöördus boss tema poole.

„Ah, Sass, mis sa targutad,” rehmas Anne käterätiga. „Näed, et tüdruk on juba nutma hakkamas. Teine alles 16-aastane ja käib juba tööl. Pole iga laps nii tubli, et ise raha teeniks. Sa tead ju neid äsja Tallinna kolinuid: paar kuud alles seal elanud ja ajavad ninad püsti juba nagu oleks sündinud linnamehed. Kõik teised on rumalad matsid ja maakad.”

Anne tuli mu juurde ning kallistas mind kõvasti: „Sa oled tubli, Kerttily! Jumal teab, et sul on praegu tööd vaja. Egas leib ise lauale tule! Eriti nüüd, kui ema enam pole. Pea vastu! Kõik kliendid pole sellised. Ja sina, Sass, ära kiusa tüdrukut rohkem!”

Mul oli hea meel, et Anne mu kaitseks välja astus. Vähemalt keegigi hoolib minust veel. Ma ei mäletanudki, millal keegi mind viimati kallistanud oli. Vist ema matuste ajal, aga need olid poolvõõraste inimeste ebameeldivad, pealesurutud kallistused, mis tekitasid ebamugavust, mitte ei lohutanud nagu Anne kallistus praegu.

„Aga mul on ju õigus!” õigustas boss ennast. „Pidage alati meeles – mitte ülemus ei maksa palka, vaid kliendid maksavad! Ja see on piisavalt hea põhjus, et nende ebaviisakusest, ülbitsemisest ega muust sellisest mitte loksutada lasta.”

„Aga nad loobivad salvrätte ja tikke põrandale...” üritasin end õigustada. „Ja siis irvitavad ja käsivad mul neid asju üles korjata, et mis segadus siin valitseb? Kas kohvikut üldse ei koristata või? Nagu mina süüdi oleks, et nemad käituvad nagu kuradi kaheaastased…”

„Ära lase ennast sel segada, idioote on igasuguseid ja nii mõnedki neist juhtuvad meie kohvikusse sisse astuma. Nagu vanarahvaski ütles – võta suhu, mitte südamesse!” lohutas Sass ja muheles nagu alati, kui tal õnnestus tavaline jutt ropumaks pöörata.

„Teinekord lihtsalt kükita, kui pead midagi maast üles võtma selliste meesterahvaste lähedal, kellel seljaajuripats jalgade vahele kukub ja seal noore naisterahva uppis tagumiku ja dekolteest paistvate rinnakumeruste peale tukslema hakkab,” õpetas ta seejärel. „Kükitamine seondub meeste ajudes ainult pissivate naistega, mitte sellistega, kellele taha torgata saaks. Usu, keegi ei loobi asju maha, et kükkis naist vaadata.”

„Ah, Sass, sa ei pea noore tüdruku juuresolekul rumalat juttu hakkama ajama!” keelas kokatädi Anne. „Teine puhas ja rikkumata ning sina oma nilbe jutuga siin...”

„Ei aja ma rumalat juttu midagi! Ma olin Tallinnas piljardiklubis tööl. Nii kui noored naised mängima tulid ja tagumikud laudade kohal urvakile ajasid, nii tegid kõik mehed oma mängus pausi. Kohe oli näha, kes on eluterve ja funktsioneeriv mees ja kes kuradi pederast,” õigustas Sass. „Sina oled siin klienditeenindaja ja ei pea ennast sellest segada laskma. Mida kenam oled, seda rohkem jootraha jäetakse ja seda rohkem nad mulle siia kassat tegema tulevad. Ainus, millest tuleb lasta ennast segada, on see, kui nad ilma maksmata minema kõnnivad. Külm arve tähendab, et sinu palk kõndis ka minema. Kuni aga maksmisega probleeme pole, seni oled sina võitja ja nemad.... ”

Boss mõtles veidi, et sobivamat sõna leida: „Mitte kaotajad, aga raha loovutajad. Kaotajad oleks nad siis, kui nad midagi oma raha eest vastu ei saaks, aga nad ju saavad kohvikus soojas istuda ning juua ja süüa kogu raha eest. Kui neil ikka nii palju raha on...”

Sass tuli ja patsutas mu õlale. Ma kangestusin alati, kui ta liiga lähedale tuli. Ta ei olnud ebameeldiv, aga temas oli midagi, mis ei lasknud mul tema läheduses vabalt olla. Võibolla see teadmine, et ta on kõrgemal positsioonil kui mina. Et temal on võim ja mina olen alluv, madal, nõrk, eikeegi...

Siis aga näitas boss laua poole: „Ja nüüd võta kandik kaasa, läheme korjame kõik tühjad klaasid ja taldrikud kokku.”

Tõusin kiiresti ja lipsasin temast mööda. Mõne inimese energia oli liiga ärritav. Sass, minu boss, oli üks neist inimestest, kelle liiga lähedale sattumist ma pigem vältisin, sest mul hakkas imelikult ebamugav. Kasutasin võimalust, et temast eemale saada ja võtsin kandiku. See oli nüüd kui kilp meie vahel ning ma olin valmis astuma bossi selja taga köögist välja. Vastu oma hirmudele seal tagumises lauas.

„Kui neil ninaesine tühi on, hakkab imelik niisama istuda ja nad peavad uuesti tellima,” seletas Sass ukselingist kinni hoides ja köögist välja minekuga viivitades. „See aga tähendab suuremat sissetulekut meile. Ja vaata, et sa ei võta ühtegi sellist klaasi ilma küsimata ära, millel isegi vaid sentimeetri jagu midagi sees on – siis nad hakkavad oma õigusi nõudma ja nende mälu järgi oli klaas vähemalt kolmveerandi ulatuses veel täis!”

Noogutasin. Olin seda sama loengut juba tööle asumisest saati kuulnud. Mõnes versioonis käskis ta kurjustavatele ja kaebavatele klientidele valge paberi ette anda, et iseenesest juba see liigutus tekitavat ametliku atmosfääri. Kirjutades viha lahtub, sest paari rea kirja panemine ning selle mustvalgel nägemine näitab neile endile ka kätte, kui tühised nad on, kui nad isegi kaebust ei oska korrektselt kirjutada.

„Tead, idioote on igasuguseid!” kõlas mu kõrvus jälle Sassi kuulsaim lause, mis talle kunagi vist ka hauakivile graveeritakse. „Parem on meid kaitsvatest reeglitest kinni pidada ja alati enne küsida, kas võib ära viia. Mõni ahv istub oma lonksukese veega vahel mitu tundi või soojendab oma sulanud jäätist neli tundi, peaasi et lauda kinni hoida saaks, ja mitte midagi pole sellistega teha! Viskad välja, siis järgmisel päeval terve Facebook kajab sellest ja loomulikult ei olnud klient ise milleski süüdi. Oli siin lihtsalt oma inglinimbusega ja kuldmünte muneva hanega ja tahtis vaid tassikest teed, mitte polnud tegu purjus ja oksendava või laua taga magava tolgusega, kellele õlut võlgu ei müüdud.”

Sass lõpetas lõpuks ukselingi soojendamise oma peopesas ning lükkas ukse lahti. Kõndisin tema kannul aeglaselt kohviku tagumise nurga suure laua juurde, kus laiutas neljane seltskond poolpurjakil kahekümne viie aastaseid rullnokki, kunagi kohalikus gümnaasiumis ühes klassis käinud tüübid.

„Peremees, teenijatüdruk on laisk sul!” lärmas üks poolpurjus rullnokk laua tagant. „Tikud vedelevad igal pool maas, nii võib veel jalad murda!”

Lauatäis rullnokkasid lahvatas naerma.

„Mida te irvitate, ah? See võib vabalt olla too viimane õlekõrs, mis kaameli selgroo ja jalaluud murrab, ja kes meile kahjutasu maksab luumurdude pärast, ah?” tänitas sama rull­nokk ja hakkas siis ähvardama. „Mul on endine naabripoiss advokaat. Igavene tropp oli, aga vaat kui anname praegu kooli kokkutuleku ajal kohtukeissi käiku, et meie elusid taheti kohalikus kohvikus ohtu seada. Siis saab ta kodukandimeeste ees tõestada oma võimu ja vägevust ja et enam nii tatine tropp ei ole!”

„Mis sa nende ränipulkadega sahmid, ega enam mingi kiviaeg pole!” muigas Sass nende lälina peale. „Osta parem korralik tulemasin! Aga, mehed, vaadake, et sees suitsetama ei hakka! Politsei hoiab kõvasti silma peal praegu, kui rahvast rohkem linnas liigub. Käivad ja kontrollivad meie valvekaamera linte ka kogu aeg, nii kui midagi linnas juhtub. Näed, kaamera on seal üleval nurgas. Nii et pidage meeles: suitsetada tohib ainult ukse taga. Seal on ka prügikast konide jaoks.”

„Teame, teame! Ega me mingid kolhoosiaegsed ole,” teatas noormees selle peale.

Sass patsutas teda isalikult õlale ja hakkas siis tühje klaase laua pealt mulle kandikule laduma. Kandik muutus järjest raskemaks, mida rohkem ta asju seal üksteise peale pani ning mul oli raskusi selle tasakaalus hoidmisega. Kohvitassid kõikusidki juba kahtlaselt.

Sass võttis laualt nende tikutoosi, võttis ühe tiku välja, kraapsas selle põlema, süütas laual oleva küünla ning pani tikutoosi sujuva liigutusega oma taskusse.

Ta vaatas korraks minu poole ja pilgutas silma, enne kui jälle laudkonna poole pöördus: „Noorhärrad – meil on täna kohvikus eripakkumine – ostes kaheksa õlut korraga, saate küüslauguleivad pealekauba. Mis te arvate, kas lasen tüdrukul kannud lauda kanda või peate enne hea pakkumise vastu võtmist kopkad kokku lugema ja tilgutate ühe klaasi kaupa edasi?”

„Mis kopikad! Kanna aga ette! Marks just Soomest ehituselt tuli, tal on raha nagu muda!”

„No problemo, poisid!” ütles Sass muheledes. „Tüdruk kohe toob.”

Korraga avanes kohviku uks. Selle vahelt tulid sisse värinaid tekitavalt külm tuulehoog, mõned määrdunud pruunid kuivanud puulehed ning Priit, kes kohviku jaoks aeg-ajalt väiksemaid töid tegi. Ma jälestasin Priitu. Selle igavese värdja pärast olin oma rahast ilma jäänud. See juhtus siis, kui olin kohvikus alles tööd alustanud ja Priit teadis väga hästi, et ma olin ebakindel ning ei tundnud veel ei inimesi ega kohviku asju.

Priit tuli tookord sisse, küsis Sassi ja et Sassi parasjagu kohal ei olnud, siis rääkis ta väga veenvalt, et peremees oli lubanud talle eelmise kuu palga täna kindlasti ära maksta. Et kui teda ennast pole, siis uus tüdruk kassast annab. Ma küll üritasin öelda, et ootaks Sassi ära, aga Priit hakkas sõimama ja ähvardama, et tal on vaja bussile jõuda ja kui raha on lubatud, siis olgu olla. Kassas oli ainult 20 eurot ja hunnik sente. Ma andsin talle siis selle 20 eurot ja Priit tormas tigedalt välja. Buss peale ta ei läinudki, nii palju kui ma aknast piilusin.

Kui Sass sellest kümme minutit hiljem kuulis, plahvatas ta vihast ja võttis kakskümmend eurot minu palgast maha. Lisaks pidas ta pika loengu raamatupidamisest, palgaarvestusest ja sellest, kes siin kohvikus töötavad ja kes mitte. Lõpuks pani kõigile karmi keelu peale, et mitte keegi Priitu leti taha ei laseks. Isegi mitte nii lähedale, et ta üle leti küünitada saaks. Ja ühegi töö eest ei tohi keegi peale Sassi mitte kellelegi kassast raha välja maksta. Ükskõik, mida meile väidetakse. Ja mingit suurte rahade väiksemate kupüüride vastu vahetamist ei tohtinud ka olla, et keegi siia võltsitud raha pesema ei tuleks. Vahetagu oma bussipiletite jaoks raha kõrval toidupoes. Neil suurem käive ja saavad endale taolisi asju lubada.

„Hoi, Priit!” hõiskas laudkond küüru hoidvale kohvikusse sisenejale. „Tule istu ja räägi, kuidas Nuias päriselt elatakse! Meie klassist oled sina ju veel ainsana siin.”

Priit viipas viltuse naeratuse saatel neile käega, endal aga silmad vilasid üle kohviku. Ta hoidis oma keha alati veidi kühmu, nagu tal oleks külm. Priit istus lauda, lasi omale õlleklaasi ette lükata ning jõi selle ühe sõõmuga poole peale. Siis röhatas, pühkis käeseljaga suu vahust puhtaks ning ütles rõõmsat reipust teeseldes: „No näed siis, keda näha võib! Linnamehed ka koju lastud!”

„No juurte juurde ikka tuleb aegajalt tagasi tulla, jah,” teatas üks linnameestest rahulolevalt ning tellis Priidule uue õlle lauda.

Sass läks letti õllekraani taha. Priit tõusis kohmakalt tooli ümber ajades püsti ning kiirustas Sassile järele.

„Kuule, kas sa mulle kümneka saad laenata?” küsis ta sosinal. „Näed ise, vanad klassivennad kõik siin. Ma ei saa ju ometi täiesti palja püksinööbina välja paista, ma teen sul pärast jälle mingi töö selle eest!”

„Tead, kui sa oma raha teatud automaatidest kogu aeg alla ei laseks, oleksid sa rikkam kui mina,” vastas Sass pead raputades ja võttis järgmise klaasi õllekraani alla viltu kätte.

„Mees, ma olen küllalt sinu jaoks teinud igast asju, ära unusta!” urises Priit. „Kes teine sul sellised tööd nii vähese raha eest ära oleks teinud, ah? Tahad, et ma hakkan linnas rääkima, mida tean sinust ja su äridest või?”

„Su enda huvides on nokk kinni hoida, kui veel raha tahad,” ütles Sass, kuid avas siiski kassa ja andis Priidule kümneka. „Ja kulutad selle täna siin, mitte ei jookse kuskile automaatide juurde.”

„Teeme nii!” säras Priit, tema pikad näpud voltisid vilkalt rahatähe kokku, surusid selle taskusse ning kühmus kuju läks tagasi oma vanade klassivendade lauda.

Ma olin siiralt imestunud, et Sass vabatahtlikult ja nii kiiresti talle raha oli andnud. Tingimusel, et too selle siin ära kulutaks, aga ikkagi. Mõnikord pidime Annega mitu päeva oma palka välja nõudma, sest Sass tegi näo nagu oleks selle unustanud ning küsimise peale hakkas süüdimatult kinnitama, et juba maksis ju. Pärast paberites tuhnimist pistis ta aga ikka palgaraha ümbrikutesse ja vastumeelselt venis ta käsi neid üle andma.

Ma jälgisin huviga, millal Priit oma kümnekat laiaks lööma tuleb, aga see kümnekas oli tal taskusse kui kinni kleepunud ning rahakotirauad jookide ostmiseks avanesid vaid kallitel klassivendadel. Priidul aga hakkas pärast neljandat klaasi midagi sügelema. Ta sõrmed trummeldasid järjest närvilisemalt vastu lauda või õlleklaasi, kuni ta lõpuks enam vastu ei pidanud.

Priit tõusis närvilise krampis naeratusega lauast, tõmbas jope selga ning surus lahkumisel vanade klassivendade käsi, avaldades lootust, et ta neid ehk hiljem vana armsa koolimaja juures jälle näha saab. Praegu oli tal aga üks kiire asi vaja ajada. Kohviku uks avanes taas. Priit läks välja ja pahvakas jääkülma tuult tulvas sisse. Sass vaatas talle tigedalt järele, tõusis leti tagant ja kõndis akna juurde.

„Lund sajab,” ütles ta aknast välja piiludes sellise häälega nagu teataks, et nõudepesumasin on lõpetanud või et kahvlid ja noad on vaja salvrättidesse keerata või et leivakorvid on vaja enne koju minekut tühjaks teha.

„Mis ma nüüd siis tegema peaksin?” tahtsin küsida, aga olin parem vait. Vaikimine kuld ja rääkimine hõbe. Kalevipoja siil rääkis ja mis tast sai – keegi ei tea! Samamoodi see tark mees taskus – rääkis ja rohkem pole keegi temast enam kuulnud. Rääkimine toob vaid jamasid kaela ja aitäh, aga neid oli mul juba niigi piisavalt.