Читать книгу Üks väike valge tuvi - Lille Roomets - Страница 5

Neljapäev, 2. november 2017, kell 20.15

Karksi-Nuia keskväljak, kohvik Kaseke

„Need idikad tellisid veel ühed õlled, kahed küüslauguleivad ja praetud pelmeenid ka,” teatasin Sassile, kes leti taga istudes telekat vaatas. Nagu ta seda alati tegi, kui keegi just leti äärde midagi tellima ei tulnud, aga suurem osa meie klientidest eelistas lauas teenindamist. Välja arvatud mehevõtueas näitsikud. Enamasti olin see aga kõigest mina, kelle pärast Sass pidi püsti tõusma. Ma oleksin ise ka osanud õllekraanist õlut lasta või lihtsamaid kokteile teha, aga Sass ei lubanud kedagi teist alkoholi lähedale.

Või oli see pigem kassa, millel ta kogu aeg pilku peal tahtis hoida. Lause „Usalda, aga kontrolli!” oli Sass enda jaoks lihtsustanud selliseks: „Ära usalda kedagi.” Kui meenutada Priitu, siis oli tal isegi õigus. Aga mina polnud ju Priit, et mind kohe üldse ei võiks usaldada. Vahet pole, mul siin kohvikus niigi piisavalt tööd. Parem ongi, kui letitagune töö jääb Sassi enda teha. Saali appi tuleb ta ju üliharva ja vaid siis, kui ma juba tõsises hädas olen.

Sass tõusis ja asus õlleklaasi täitma.

„Tead, miks on hea, et küüslauguleibasid ostetakse?” küsis ta järsku minult.

Kehitasin õlgu, kust ma pidin seda teadma. Pakkusin siiski seda, mida oma eluterve talupojaloogikaga välja suutsin mõelda: „Tervislik äkki? Leib on ju tervislik ja küüslauk ka.”

Sass raputas pead: „Pärast sellist kuumas õlis kõrvetamist ei ole seal midagi kasulikku enam alles peale hunniku kalorite, mis oleks tervislik ainult nälgivatele aafriklastele. Aga parem olgugi nad seal Aafrikas kõhnad edasi,” teatas Sass ja pistis lahtisest pakist omale vaba käega peotäie soolapähkleid põske, samal ajal kui teine käsi klaasi õllekraani all hoidis.

„Vähemalt jaksavad need tondid kiiresti joosta,” jätkas ta mälumise vahel rääkimist. „Mis muud tolku neist ikka on. Aga küüslauguleibade juures on hoopis see kasulik, et nende valmistamine on odav ja kasum müügist suurem, sest hinna võid ju ikka korraliku lajatada. Kohviga on sama asi. Kohvi müük on kohvikutele nagu kullasoonel suplemine.”

„Tee müümine on siis ka kasulik,” üritasin tarka panna. „Tee on ka ju suuremas osas lihtsalt vesi.”

„Mitte päris,” raputas Sass jällegi pead. „Teepakikesed on siiski loetud ja suht kallid. Nende pealt ei saa kuidagi rohkem teenida. Kannuteega oleks vast võimalik, aga ajakulu oleks suurem kui asi väärt. Ja teejoojad tahavad oma spetsiaalset teed alati. Kes Earl Greyd, kes kollast Liptonit, kes piparmünditeed, kes mingit totaalset umbrohuteed. Teejoojatega ei ole mõtet mässama hakata, lihtsam on neil lasta valida, millist pakikest nad oma kuuma veega tassis loksutada tahavad ja asi vask.”

„Ma hakkan edaspidi väljas käies ainult teed jooma,” teatasin talle. Ma olin küll varem näinud, kuidas Sass vahel mingitele küpsistele või uutele jookidele hinda arvutas ja kui tavaprotsendiga hind talle liiga väike tundus, siis lisas suvaliselt mõned eurod juurde. Tulumaksuvaba kasum, nagu ta ise seda hinnalisa kommenteeris.

Sass ignoreeris minu öeldut. Ta kummardas leti alla ning tõstis selle peale ümmarguse kandiku, millele asetas esimese täidetud õlleklaasi. Võttis siis uue klaasi kätte ja vaatas hindaval pilgul minu poole.

Ma ajasin end igaks juhuks kiirelt baaritoolilt püsti. Iial ei teadnud, mis võis bossile ette jääda, kui talle tundus, et töötajad endast piisavalt palju ei anna selle raha eest, mida ta maksis. Mitte, et see palk oleks olnud nagu küüslauguleibade hind ehk siis õhku täis. Pigem oli meie palk nagu tee hind, mis kattis ääri-veeri ära teepakikese hinna, kuid vee keetmisele kuluv elekter ajas juba nina kirtsutama ja tee hinna sisse ei mahtunud enam töötasu teetassi kätte viimiseks, ära toomiseks, rahaga arveldamiseks ja tassi pesemiseks. Meie palk oli selline, mis kattis vaevalt ära miinimumtasu, kuid lisatundide, inventuuride ja muu sellise jaoks enam raha ei jätkunud. Seda pidime tegema töörõõmu arvelt.

„Pane tähele, mis ma praegu teen,” ütles Sass hoopis. „Kui kunagi pead vahel üksi töötama, siis tead.”

Sass võttis õlleklaasi poolviltu kätte, lasi kraanist õllejoal vaikselt mööda külge klaasi joosta, nii et vahtu ei tekkinud. Kui klaas oli peaaegu kolmveerandi jagu õlut täis, keeras ta klaasi otseks ja lasi sellele järsult korraliku vahumütsi peale. Kange tahtmine oli talle irooniliselt teatada, et oo, sa lased õlut! Nagu alati. Ma poleks selle peale ise tulnudki. Kes oleks võinud arvata, et õlu voolama hakkab, kui õllekraan lahti keerata...

„Näed – õige tehnikaga on võimalik ühest vaadist mitu klaasitäit lisa teenida,” teatas Sass rahulolevalt ja tõstis teise klaasi kandikule. Kuigi täna käitus ta kohati väheke kummaliselt, siis rahateema hoidis teda ikka endisena. Maailm ei olnud siiski hulluks läinud.

„Liiga palju vahtu ei saa lasta,” hoiatas Sass kohe, kui järgmist klaasi täitma asus. „Kui juba üle poole klaasist on vahtu täis, siis ei ole sealt võimalik hästi juua. Nad hakkavad ootama kuni vaht settib ja kui näevad, et klaas pärast vahu kadumist on pooltühi, tulevad täis klaasi nõudma.”

Sass vaatas isalikult armastava pilguga oma „õigesti” täidetud õlleklaasi ja asetas sellegi kandikule: „Sedasi kolmveerand õlut ja veerand vahtu on piisav, et nad kohe jooma saavad hakata ning ei märka, et klaasis on tunduvalt vähem õlut.”

„Ja need lisanduvad klaasitäied sealt vaadist,” nipsutas ta sõrmi tähendusrikkalt omavahel, „on juba puhaskasum meile. Puhas raha! Ja tead ju isegi – raha pole kunagi liiga palju! Tee tööd, kogu raha ja siis tuleb ka armastus, nagu vanarahvas ütles!”

Ma ei mäletanud, et see vanasõna just selline oleks olnud, aga Sassil oli sageli kombeks asju ning ütlemisi enda kasuks väänata. Meie Sass ja tema raha – kes neid suudaks lahuta!

„Sass, miks sa naist ei ole veel võtnud?” üritasin tema jutukat meeleolu ära kasutada ning vestlust vähe huvitavamatele teemadele viia, kuna ta tundus olevat suhtlemisvaeguses. Suhtedraamad olid alati palju põnevamad teemad, kui õigesti õlle valamine.

Valikut oleks Sassil ju olnud küll ja küll. Ronis teisi siia pea igal õhtul kohale. Rikas ärimees, ilusa autoga ju ikkagi! Kui kohvikusse sattus korraga veel ühesuguse plaaniga naisi, siis heitsid nad omavahel põlglikke pilke ja katsid klatšides oma punaseks värvitud huuli, et teise laua pruudikandidaat aru ei saaks, et jutt käib temast. Oli lausa imelik, et Sass seda tsirkust veel ära ei lõpetanud ja kindlat pruuti välja ei valinud. Mina ise küll ei suudaks sedasi inimestega mängida. Või kartis Sass, et kohviku tulu väheneb, kui mõni pettunud pruudikandidaat välja langeb?

„Naised on nägemisele kahjulikud,” kostus Sassilt vastuseks. „Kui naine on majas, siis ei näe selles majas raha enam mitte kunagi. Nii kui raha tekikski, siis naine viiks kogu raha poodidesse kohe laiali.”

Sass pani viimase õlle kandikule ja juhatas vägesid: „Ma viin need viimased õlled ise lauda ja löön neil arve kokku. Sa mine Annele kööki appi, aita tal leibade jaoks küüslauku pressida!”

Mhmh, seda ma arvasingi! Sass kartis raha pärast ja sellepärast hoiab naisi distantsi peal. Läksin kööki Anne juurde ja tõmbasin baaritooli töölauale ligemale. Anne uuris midagi kalendrist ja pomises omaette. Ma ei hakanud küsima, mis värk on. Kui tahab, siis räägib ise. Ma ei topi tavaliselt oma nina teiste asjadesse, kui nad ise just kangesti rääkida ei soovi. On vähem jama mu enda elus. Mõtlesin hoopis Sassi sõnade üle. Ma polnud alati päris kõigega nõus, mida Sass rääkis. Ta tundus olevat üks elus ja armastuses kibestunud inimene. Ainus, millesse ta veel uskus, oli raha. Huvitav, kuidas ja miks ta selliseks muutus?

Kui keegi oleks pidanud elus kibestuma, siis mina. Aga hoolimata sellest, et mind koolis kiusati, et olin teistsugune ja ei sobinud kuskile ning kellegagi, uskusin siiski, et on olemas tõeline armastus. Sügav tunne, mis ei ole seotud sellega, kui rikas teine on. Lihtsalt kui kaks hingesugulast kohtuvad, siis nad tunnevad üksteist esimesest pilgust ära. Nende vahel on see maagiline tõmme, mis ei suuda nende hingesid enam lahutada ja isegi kui tulevadki vahele kõiksugu takistused, siis saavad nad kasvõi elu lõpus jälle kokku. Kuigi minu enda hingesugulane oli tõenäoliselt üks nendest, kes sündides suri. Minusuguseid ei tundunud rohkem kuskil olevat. Isegi internetifoorumites olin ma võõrkeha.

Aga mida ma ka teadsin! Sel ajal kui mina muutusin emotsionaalseks mingi lauatäie ahvide pärast, sai Sass nendega ju mängleva kergusega hakkama! Võibolla on Sassil õigus ja kogu elu mõte on rahasse arvestatav. Oled vaene, oled väärtusetu – nagu mina seda olin. Keegi ei pööranud minu poole pilkugi, kui just minu kulul nalja ei saanud heita. Oled rikas, oled väärtuslik – nagu Sass, keda siin kogu aeg imetlemas käidi, mõnikord päris sündsusetultki, kui ainult mina veel peale Sassi kohvikusse olin jäänud. Aga see ainult tõestas seda, et ma olin isegi armuvalus klientide jaoks lihtsalt tühi õhk, kellega ei pidanud arvestama.

Ja isegi need tagalaua ahvid on rohkem väärt kui mina. Neil on raha, mille teenimiseks mina pean siin ennast alandada laskma. Kui ma vaid pingelistes olukordades rääkida suudaksin, siis oleksin nad parem persse saatnud. Põlle seljast kiskunud, selle Sassile näkku visanud ja pea püsti koju läinud.

Aga noh, väidetavalt Sass mind just sellepärast ettekandjaks kutsuski, et ma ei muutu klientidega kunagi ebaviisakaks, vähemalt mitte verbaalselt. Mitte, et ma seda vahel teha tahtnuks, aga kui olukord pingelisemaks läks, kadusid sõnad mu suust. Ja kui isegi oleksin tahtnud midagi öelda, kui õige sõna olekski olemas olnud, siis poleks häält ikkagi olnud. Ma oleksin hääletult suud liigutanud nagu õhku ahmiv kala. Ma olin häälepuudega friik.

Mulle meeldis köögis rohkem kui kohviku saalis. Köögis oli rahulikum ning sai istuda. Muidugi kui Sass kööki tuli, siis pidi alati tegema näo, nagu teeksin hirmsasti tööd. Ma võtsin küüslaugutangid ja pressisin mõned küüslaugud suurde kaussi. Anne oli juba leivad fritüürist välja tõstnud ja õli ära nõrutanud.

„Sedasi raputades, läheb ühtlasemalt maitse peale,” ütles Anne. „Jälgi ja õpi, siis oskad, kui elus kunagi vaja läheb.”

Ta kallas fritüürikorvist kõik küpsenud leivad kaussi küüslaugu peale, raputas hulga soola otsa ja loopis neid kausis natuke aega.

„Ma ei usu, et ma kunagi hakkan vabatahtlikult endale küüslauguleibu tegema,” ütlesin talle naeratades. Anne oli nagu vanaema ikka. Ütle sellisele sada korda, et ma ei söö õunamoosi ja ikka topib mitu purki kaasa. Et küll pannkookide peal ära kulub. Me tegime pannkooke paar korda aastas ja siis ka ostsime poest Nutellat. Ema andis tavaliselt vanaema õunamoosid esimesel korrusel elavale vanatädikesele, kes selle üle alati väga õnnelik ja tänulik oli.