Читать книгу Saladuslik veski. Kolmas raamat - Линда Гуднайт - Страница 6

Tennessee, Honey Ridge, tänapäev

SALADUSED on nagu mädapaised. Need roiskuvad ja pulbitsevad, kuid enne jäiga tõetuuma pinnale kerkimist ei saabu vähimatki kergendust.

Valery Carter elas iga päev selle roiskuva ja pulbitseva mädapaisega.

Ta torkis kühvliga umbrohtu, mis viltuste ja ajahambast puretud hauakivide vahel vohama kippus. Portlandide perekalmistut polnud juba sada aastat matmispaigana kasutatud, kuid miski selle tasases väärikuses ja ligi kahesaja-aastases ajaloos innustas teda tillukese maalapi eest hoolt kandma. Kalmistu oli Virsikuaia külalismajast lõuna pool vaikses ja varjulises orus ning hauakivid olid ammu loetamatuks või raskesti loetavaks muutunud.

Neli hauda ei andnud Valeryle asu. Beebide hauad. Ta ei suutnud jätta nende eest hoolitsemata. Kodusõja ajal elanud Charlotte Portland Gadsdeni õrnad britilikud sõrmed olid klammerdunud selle maatüki ja sõjaeelse häärberi külge, kus tänapäeval peeti Virsikuaia külalismaja. Ta oli kaotanud neli last, matnud nad siia ja tähistanud tillukesed hauad valgete kividega, mis olid tänaseks halliks tõmbunud, ning sünnikuupäevadega. Ainult üks laps oli elanud kauem kui ühe päeva. Anna Cornelia oli hinganud koguni viis päeva, enne kui inglid ta minema viisid.

Pisike beebi, roosa, armas ja abitu. Viiest päevast ei piisanud Annale mõistmaks, kui meeletult ema oli teda armastanud.

Valery libistas kinnastatud käega üle Anna hauakivi, eemaldas lindude väljaheited ja samblikud ning puudutas sõrmeotsaga nimetähti. Ta mätsis vildaka kivi ümber värsket mulda ja eemaldas kõik umbrohulibled, mis tahtsid varjata mälestust beebi lühikesest elust. Eelmisel aastal istutatud uhked roosid olid närbunud, kuid Valery ei kaotanud lootust, kui sinirästas puude vahel lendles ja pesapaika otsis. Lapsed väärisid päikselisi nartsisse ja armsaid roosasid roose.

Ta tundis hingesugulust surnud imikute ja nende emaga, kes oli kahtlemata täpselt samas paigas põlvitanud, nutnud, leinanud ja üritanud juhtunut mõista.

Pisarad muutsid Valery nägemise häguseks. Nutmine, mõista üritamine ja paratamatuse väljakannatamine olid talle tuttavad. Võib-olla aitas see seletada tema tõmmet surnuaia poole, kus ta käis isiklikke mälestusi tuimastamas.

Ta teadis, et tal on probleem. Aga lahendus puudus. Julia ja ema suhtusid sellesse halvakspanuga, ent kumbki neist ei vaevunud maha istuma ja temaga pikemalt vestlema. Ema kinnitusel olnuks Valery märksa õnnelikum, kui hakanuks sagedamini kirikus käima, ent muus mõttes tegi ta näo, et pole Valery hädadega kuidagiviisi seotud. Julia teeskles lihtsalt, et probleemi ei ole. Carterite peres varitses justkui suur elevant, kellest keegi ei söandanud juttu teha.

Carterite naispere vaikis oma saladused maha, ka sellised, millest neil aimugi polnud.

Kapriisne tuul sahistas pea kohal puuokstes, nii et need klõbisesid üksteise vastu nagu inimluud. Valery tundis külmajudinaid, ehkki need polnud tingitud ebausust ega hirmust. Surnuaed oli tema jaoks rahulik puhkepaik, nagu ka Portlandi pere varasematele põlvkondadele ja kodusõjas võidelnud sõduritele, kes olid surnud kunagises edukas Virsikuaia farmis. Kui välja arvata sügaval pulbitsev mädapaise, mis lakkamatult valutas, siis oli Valery enda meelest peaaegu niisama surnud kui nemad. Kunagi ammu oli ta end elusana tundnud, kuid see oli möödanik.

Tema lukuga fliisjaki põues vibreeris mobiiltelefon. Ta istus kandadele, sikutas kinda käest ja õngitses taskust telefoni.

Ära unusta, seisis sõnumis, et külalised saabuvad kell neli.

Täna oli Valery kord külalismaja perenaist mängida, kuid isegi siis, kui Julia oli koos värske abikaasa ja pojaga Knoxville’i sõitnud, muretses ta, et õde veab teda alt.

Kurb, aga tõsi. Valery oli neid ja peamiselt iseennast korduvalt alt vedanud, kuid klammerdus ikka veel õe õnneliku abielu külge kui millessegi, mis peaks tõestama, et temagi on võimeline midagi väärtuslikku tegema. Kas just Valery polnud aidanud Julia abikaasat Elid õigeks mõista, et too ei peaks uuesti trellide taha minema?

Valery ohkas raskelt. Sel kõigel polnud mingit tähtsust. Ta oli see, kes oli.

Kella nelja ja külaliste saabumiseni oli mitu tundi aega. Julia ebakindlus paistis kaugele.

Valery saatis vastusõnumi. Kõik on kontrolli all.

Ta torkas telefoni uuesti taskusse, tõusis, puudutas iga hauakivi ja pomises surnud lapsukestele lohutussõnu, enne kui Virsikuaia külalismajja – nelja lapse sünni- ja surmapaika – tagasi kõmpis.

„See ehitis on õudus kuubis.“

Grayson Blake heitis kõhkleva pilgu vennale ja seejärel vanale viljaveskile, reliikviale ammustest aegadest Tennessee Honey Ridge’i ääremail. Veski sissepääs oli heina ja umbrohu sisse mattunud, katus lohku vajunud ning vesiratas samblane ja roostes.

Ja püha heldus! Kas kivisel jalgrajal päikese käes peesitas madu?

„Olen seda juba lapsest saadik himustanud.“ Tema vend Devlin kummardus Jeepi roolis ettepoole ja tundus olevat niisama õhinas kui kakskümmend aastat tagasi, kui nad käisid Honey Ridge’is mamma ja papa juures suvitamas. „Siia saaks ideaalse restorani teha. Veski on ajaloohõnguline, omanäoline, nõiduslik...“

„Ja kokkuvarisemise äärel,“ pomises Grayson.

„See on tähtsusetu pisiasi. Sa vaata ainult seda karkassi ja imelist ümbrust!“ Devlin tegi kätega suurejoonelise kaare. „Kohe üle tee asub Virsikuaia külalismaja, siinsamas on jõgi ja linn. Inimesed peavad ometi sööma ja magama või mis? Tasuvusuuringud olid paljutõotavad. Kujutle siinseid võimalusi, mu umbusklik vennas.“

Kui Devlin hakkas sellist juttu ajama, sai Grayson aru, et vaielda on mõttetu. Selle asemel tasus lasta vennal end tühjaks vahutada. Kuid Grayson oli vanem ja arukam. Devlin oli see-eest täiesti segane.

„See vajab pikemat järelemõtlemist,“ lausus Grayson. Ta oleks tahtnud teele asuda ja sealt kiiremas korras kaduda, enne kui vend ta järjekordse raha neelava projektiga seob, nii et ta saab jälle maohaavad ja peab öösiti tööd tegema.

„Kas sa matusebürood mäletad?“ Devlin kergitas saatanlikult musti kulme.

Grayson mühatas. Vend juba teadis, millal edulugudest rääkida – see oli nagu paraadil tasuta nätsude loopimine. Tükike siia ja tükike sinna, et veidi elevust külvata.

„Mäletan.“

„Ja vanglat ja roostes rongivagunit ja panka, mille endises varakambris sai privaatselt õhtust süüa?“

Grayson tõstis vaigistamiseks mõlemad käed. Tema plaatinakäekell helkis päikese käes. Vanast harjumusest heitis ta pilgu oma kätele. Aeg oli raha ja nad olid veetnud väikeses Honey Ridge’i linnakeses juba paar tundi, ilma et oleks suurt midagi korda saatnud.

Ta ohkas. „Kas ma pean seda tunnistama?“

„Veidi alandlikkust ei teeks paha,“ kostis Devlin ning ristas käed ülikonna ja lipsu peal. Ta kandis neid üksnes juhul, kui Grayson hoiatas, et võib-olla tuleb neil veenda kohalikke, kes ei soovi oma vaikses kodukandis võõraid näha. Graysoni silmis võrdus hea mulje jätmine mõjuvõimuga.

Ta ohkas raskelt, kuid tema põsed tukslesid. „Sul oli õigus.“

Vennad Blake’id olid kõik need uskumatult lagunenud ja haletsusväärsed ehitised edukateks restoranideks ehitanud. Inimesi tõmbas ebatavalise poole.

„Ja mul on veski suhtes samuti õigus. Küll sa näed.“

Nende vennalik äripartnerlus oli saanud alguse ülikooli ajal, kui nad olid õppemaksu tasumiseks ning pitsa ja õlle ostmiseks maju renoveerinud. Sellest oli välja arenenud restoranide rajamise äri. Grayson ja Devlin Blake, nohik ja seikleja. Nad olid erinevad nagu maapähklivõi ja moos, kuid koos liigutati mägesid.

„Kas tahad pilgu peale visata?“ Devlin küünitas ukselingi poole.

„Ma juba viskasin.“

„Lähemalt. Seestpoolt. Lähme vaatama.“

Et Devlin oli juba autost väljas ja tippis läbi kuivanud ronitaimede ning pistodataoliste umbrohuvarte, läks Grayson temaga kaasa. Miks ka mitte? Devlin kavatses veskisse siseneda, ehkki see võis olla ohtlik ja neil polnud sisenemiseks luba.

„Meid võidakse vahi alla võtta,“ hõikas Grayson vennale.

Dev tõstis käe, kuid ei vaadanud tema poolegi. „See ei oleks esimene kord.“

Grayson turtsatas. „Sinul tõepoolest mitte.“

Esimest korda oli Devlin vahele jäänud sealsamas Honey Ridge’is, kui üheksa-aastasena keelatud kohta tikkus. Ta oli roninud üle vanaproua Penningtoni tara, et kari tõukoeri puurist välja päästa.

„Ma ei võinud lasta neil kutsikatel piinelda või mis?“

Kui kutsikad oleksidki Graysoni hinnangul piinelnud, siis oleks ta Devlini totaka päästeaktsiooniga kaasa läinud. „Nad ei piinelnud.“

Tõsi. See oli väga Devlini moodi. Kui too kusagil ebaõiglust märkas, siis astus ta kohe ligi ning kippus sellega endale ja Graysonile jama kaela tõmbama. Grayson oli Devlinit manitsenud, et Marybelle Penningtoni suures häärberis ei ole kutsikafarmi, kuid õrna hingega vend oli vaadanud televiisorist loomaõiguste saadet ega lasknud end kõigutada. Võimalik, et nende lapselik entusiasm oli tingitud asjaolust, et nad olid üheksa- ja üheteistkümneaastane. Papa oli alati öelnud, et Grayson on sünnist saadik vana ja tark, selleks et tormaka noorema venna eest hoolitseda. Vana ja tark tähendas vanamoelist ja tõsist.

Praegu marssis Devlin ees ning lükkas madalaid oksi ja okkalisi ronitaimi eest ära. Graysonil ei vedanud.

Okastaim laksas talle vastu põske ja kriimustas tugevasti ning valusasti.

Grayson puudutas haiget saanud kohta ja käsi sai veriseks. „Olen haavatud. Loobume sellest ettevõtmisest.“

„Ära ole tossike. Lõpp juba paistab.“

Devlin muheles, sest ta nautis neile iseloomulikku vastandlikku energiat.

„Kuule!“ Devlin jäi järsult seisma.

„Mis on?“ Grayson sörkis vennale järele ja üritas mitte mõelda sellele, et tema keha kiheleb arvatavasti poole ööni.

„Mulle tundus, et nägin kedagi akna peal.“

Grayson vahtis teise korruse räpast aknaklaasi. „Mina ei näe kedagi. Võib-olla mängisid valgus ja varjud sulle vingerpussi.“

„Võib-olla.“ Dev polnud selles sugugi veendunud. „Too naine kohtumajast ütles, et veskis kummitab.“ Ta näitas näpuga. „Keegi paistab seda veel arvavat. Siin on tontide peletamiseks lausa pudelipuu.“

Grayson kiikas veidra vaatepildi suunas. Keegi oli sureva puu okstele tagurpidi koobaltsinised pudelid riputanud. „Ebausk.“

„Või pole uudistajad siia oodatud ja pudelipuu on mõeldud inimeste eemalepeletamiseks.“

„Sellisel juhul ei peaks meiegi siin viibima.“

„Muidugi peame. Lähme edasi!“ Devlin lükkas kõrgeid ja raskeid halle uksi. Roostes hinged andsid kriiksatusega järele ja uste tagant ilmus nähtavale pime rõske veskisisemus. Devlin naeratas. „Hirmuäratav.“

„See sulle meeldib.“

„Muidugi. Mäletad, kuidas me lapsena siin uitamas käisime? Pidin hirmust püksi tegema.“

„Aga see ei peletanud sind eemale.“ Ega ka Graysonit. Ta tundis kiusatust järgneda kõikjale, kuhu Devlin läks, ja selle tagajärjel olid nad korduvalt plindrisse sattunud.

„Mulle meeldib hirmu tunda.“

Grayson tõi kuuldavale naerurõkatuse. Tema hääl kajas pimedas veskis õõnsalt.

„Ma ei ole kindel, kas peaksime siin olema, Dev.“ Ta kopsis jalaga ettevaatlikult vastu maad. „Veski on praegu märksa kehvemas seisus kui meie lapsepõlve ajal. Siin võib ohtlik olla.“

Nagu alati, sööstis Devlin täiskäigul edasi ja asus lummatult veskis ringi vaatama. Ta nägi vaimusilmas juba lõpptulemust. Tal oli sellele annet ja Grayson oli õppinud venna loovale eeskujule järgnema.

Grayson koputas seintele ja libistas käega üle iidse puidu. „Vana tamm, kõva nagu kivi. Võib-olla suudame sellest nii palju päästa, et veskis ajastutruu õhkkond säilitada.“

Devlin pööras viuhti ümber. „Sa oled siis käpp?“

„Ütleme nii, et hakkan sulama.“

Devlin kergitas kulme ja välgutas hambaid. „Kas piilume ka ülemisele korrusele ja keldrisse?“

„Kui meid niikuinii vahistatakse, siis vähemalt asja eest.“

„Meid ei vahistata. Kas teed märkmeid?“

Grayson kostitas venda vaigistava pilguga. Ta ei lahkunud kodust eales kõrgtehnoloogiliste töövahenditeta. Tahvelarvuti oli autosse jäänud, kuid talle piisas nutitelefonist. „Kas sa pead küsima?“

Devlin näitas pliiatstaskulambiga valgust ja sörkis trepist üles, justkui polnukski see logisev ja kakssada aastat vana. „Vaata aga vaata!“

Grayson järgnes vennale. „Sinu kummitus ööbib magamiskotis.“

Suur avatud ruum oli peaaegu tühi ja vana veskitehnika oli minema viidud. Nende pea kohal rippus üksnes roostetanud plokisüsteem. Paksu mustusekorraga kaetud akna lähedal nurgas vedeles päevinäinud magamiskott, veeanum ja hulk tühje plastnõusid.

„Keegi on siia meelevaldselt sisse kolinud?“

„Võib-olla käivad lapsed siin öösel põnevust otsimas,“ oletas Grayson. „Meiegi oleme seda teinud, mäletad?“

„Ei ole. Ma tahtsin siia ööseks tulla, aga sina lõid põnnama. Olid mingist plikast sisse võetud ja jõlkusid kogu aeg jäätisekohviku juures, lootes teda näha.“

Grayson raputas pead. „See olid sina, Romeo.“

„Ei-ei, ma mäletan väga hästi. See juhtus üks suvi enne seda, kui...“ Devlin vakatas ja krimpsutas nägu. „Tead küll.“

„Jah.“ Dev teadis, et vend ei armasta rääkida tollest raskest aastast, mil ta oli ilma Graysonita Honey Ridge’i naasnud.

„Ühesõnaga, ma olin alles üheteistkümneaastane ja mul oli tüdrukutest täiesti suva.“ Devlin laksas peopesaga vastu laupa. „Mis mul ometi viga oli?“

Grayson puhkes naerma. „Ja kui hormoonid lõpuks möllama hakkasid – kui ma õigesti mäletan, siis olid umbes kolmteist –, polnud sa enam endine.“

„Tõsi. Meie planeedil pole midagi imelisemat kui naissugu. Jumal teadis, mida ta tegi.“

„Aga see kõik pole vähimalgi määral siinse magamisasemega seotud. Kaldun arvama, et keegi käib siin ööbimas. Näe, ümbrus on puhtaks tehtud, justkui oleks keegi asju välja tõstnud ja põrandat pühkinud.“

„Näen. See ruum on praktiliselt tühi.“

„Aga ehitusplats ei sobi juhuslikele uitajatele, olgu need lapsed või mitte. Peame sildid üles riputama.“

Devlin lõi näost särama. „Sa oledki meie uue projektiga päri?“

„Tahan kõigepealt mõne arvutuse teha, kulusid ja tasuvust kalkuleerida.“

Devlin tammus jalalt jalale, torkas käed taskutesse ja võttis siis uuesti välja. Viimaks läks ta räpase akna juurde. „Näe, milline vaade! Ülemise korruse võime erisündmustele sobivaks kohandada, näiteks pidude, õhtusöökide ja muu säärase jaoks. Sellesse seina võiks rohkem aknaid paigutada.“

Vaade hõlmas vesiratast ja väikest koske, mis pahises selgesse kivise põhjaga ojja. Metsane loodus ulatus nii kaugele, kui silm seletas. „Vaatel on tõepoolest potentsiaali. Inimesed tahavad seal all kindlasti jalutada.“

„Mulle meeldib loomulik keskkond, aga me võime teha maastikukujunduse, lisada romantilisi pinke ja miniaiakesi.“

„Kuhugi tuleb ka parkimisplats rajada.“

Grayson tahtis selga keerata, sest ta kibeles projekti kallale asuma, et välja selgitada, kas sinna tasub restoran rajada. Ent põõsas köitis miski tema pilku. Ta tõmbas silmad vidukile. „Mis see on?“

„Kus?“

Ta pani sõrme vastu akent. „Seal, oja juures viinapuuväätide vahel.“

Devlin kortsutas kulmu ja vaatas näidatud suunas. „Ma ei näe...“

„Enam pole midagi.“ Grayson jättis nähtu sinnapaika, sest tema peas keerlesid juba ajakavad, numbrid ja ehitajate kontaktandmed.

„Mis see oli?“

„Arvatavasti mingisugune metsloom. Näiteks koiott. Või karu.“

„Või see, kes käib siin ööbimas?“

„Võimalik.“ Öömajaline oli Graysoni kõige väiksem mure. See isik pidi endale uue mängupaiga otsima. Ta vaatas käekella. „Meid oodatakse kella neljaks külalismajja. Peaksime minema.“

„Virsikuaia külalismaja on siinsamas üle tee, Grayson. Me ei jää hiljaks.“

„Mulle ei meeldi lasta enda järele oodata.“

Devlin pööritas silmi ja vangutas pead. „Kui sa ei oleks graafikute ja arvutustabelitega nii osav, siis...“

„Tunnistad mu geniaalsust, jah?“ Graysonis tärkas kahtlus, mis vohas kiiremini kui viinapuuväädid. Ta seisatas ülemisel trepimademel ja heitis pilgu nooremale vennale. „Sa teed seda ainult siis, kui tahad midagi. Räägi välja!“

Devlin pani käed puusa ja lükkas pintsakuhõlmad selja taha. „Noh, mis sa arvad? Kas siia tuleks suurepärane Vendade Blake’ide restoran?“

„Võimalik. Kohe, kui oleme end öömajja registreerinud, helistan veski omanikule ja räägin temaga numbritest.“

„Ee… Grayson, ma juba tegin seda.“

Graysoni kulmud kerkisid vinklisse. „Juba?“

„Jajah, ma tean, et läbirääkimised on sinu rida, aga kuulsin, et meil on võimalik konkurent. Pealegi olen mammat ja papat puudutavates asjades lihtsalt sentimentaalne. Ma tahan seda veskit. Me ei või sellest ilma jääda.“

Ka Grayson oli Honey Ridge’i suhtes sentimentaalne, kuid äri oli äri. „Mulle ei meeldi su jutu kõla.“

„Teadsin kohe, et hakkad veskit tahtma. Sa pabistad liiga palju pisiasjade pärast. Tead ju, et varajane linnuke saab ussikese.“

Graysonis tärkas uskmatu eelaimus, mis andis närvilõpmetele justkui elektrilöögi, ja ta jõllitas vennale otsa. „Mida sa tegid?“

„Meie. Mida meie tegime.“ Devlin krimpsutas nägu. „Me ostsime selle ära.“