Читать книгу Saladuslik veski. Kolmas raamat - Линда Гуднайт - Страница 7

GRAYSON parkis maasturi Virsikuaia külalismaja taha kruusakattega parklasse ja ronis autost välja, ilma et oleks vennaga sõnagi vahetanud. Ta oli vihane. Närvis. Tige oma tormaka venna peale, ehkki see polnud esimene ega viimane kord.

Ta loivas pikkade sammudega üle hästihooldatud muru ja lähenes külalismaja verandale, mis ümbritses tervet maja. Virsikuaia külalismaja oli valge kahekorruseline hoone, mille mõlemal korrusel olid kõrgete sammastega rõdud. See oli oivaline näide 19. sajandi hakul moes olnud Kreeka arhitektuurist. Tema ehitajapilgule avaldasid muljet hoolikalt säilitatud ja restaureeritud ajaloolised detailid.

Varjulisel verandal valge korvlaua all lösutas tähniline pikakarvaline koer – arvatavasti austraalia lambakoer. Loom tõusis pikkamööda, nuusutas Graysoni püksisäärt, liputas pontsakat saba ja müksas oma sinaka peaga külalise kätt. Grayson sügas koera kõrvatagust. „Tere, sõbrake.“

Devlin jõudis talle viimaks järele ja koera tähelepanu koondus uustulnukale. „Meiegi peaksime koera hankima.“

„Meie on mitmuses. Me ei ela koos. Õnneks.“

„Äh, Gray, saa juba üle. Sa oleksid niikuinii tehingu sõlminud. Hoidsin hulga väärtuslikku aega kokku.“

See oli tõsi, kuid Grayson polnud valmis juurdunud töövõtete räiget eiramist andestama. Tema oli arveametnik ja tehingute sõlmija. Devlin oli loominguline geenius. „Oleksin meile paremad tingimused välja kaubelnud.“

„Võimalik.“ Devlin sügas koera pead. Loom tõstis tänutäheks käpa ning vaatas teda hele-helesiniste leebete jumaldavate silmadega. Sarnaselt inimestega armastasid ka koerad Devi ja talusid Graysonit. Grayson polnud sellest fenomenist kunagi aru saanud.

Ta vajutas uksekella, sest ei teadnud, kuidas peaks kellegi koju sisenema, olgugi et see oli majutusasutus.

Devlin ei jaganud tema kõhklusi, vaid avas kõrge tahvelukse ja astus laitmatult korras eeskotta, mis oli justkui tõldade ja kohevate alusseelikute ajastust pärit. Grayson järgnes vennale ja uudistas arhitektuurilisi üksikasju. Ukse kohal oli poolkaarekujuline aken ehk lünett, mille kaudu voolas läikivasse tammepuidust eeskotta valgust. Ühe seina ääres seisis klantsima löödud roosipuust kummut värske valge lillekimbuga. Kummuti kohal klaasvitriinis eksponeeriti mälestusesemeid. Grayson märkas nahkkaantega päevikut, taskukella, münte, nööpe ja muid põnevaid nipsasjakesi. Kõige rohkem pakkus talle huvi koltunud ja räbaldunud noodileht, mis oli raami sisse pandud. Ta astus vitriini juurde, käed seljal, et väljapanekuga lähemalt tutvuda.

Õhus oli tunda kerget virsikulõhna, ehtsat või kunstlikku. Virsikuaia külalismaja. Virsikulõhn. Hea lähenemine.

Ka Dev oli seisma jäänud, et huvitatud disaineripilguga ringi vaadata. Ta ajas pea kuklasse. „Vaata, milline trepp!“

Kumerate läikivate käsipuudega lai punase vaipkattega trepp tõusis graatsiliselt teisele korrusele. Laes rippus väike lühter, mis kiiskas õrnas valguses. Elegantne ja stiilne eeskoda oli sedasorti majale kohane. Siin oli nii mõndagi uurida ja avastada.

Ent praegu kibeles Grayson eelkõige duši alla, enne kui puugid ja luuderohi tema ihu lõplikult vallutavad.

„Meid ikka oodatakse, eks?“ küsis Devlin. „Ma ei näe ega kuule, et siin kedagi oleks.“

„Tegin isiklikult reserveeringu perenaine Julia Donovani kaudu. Oleksime pidanud koputama ja õues ootama.“

Devlin tagurdas lävele ja prõmmis rusikaga vastu puitu.

Nad kuulsid üleval ukse sulgumist ja kellegi samme. Grayson tõstis pea ja märkas kõigepealt oivalisi sääri ning seejärel vapustavat brünetti. Naine hõljus trepist alla nõtkelt nagu flamenkotantsija, tumedad juuksed õlgade ümber lendlemas. Sinepikollase siidpluusi ja kehakumerusi rõhutava kitsa halli seelikuga naine pani Graysoni suu kuivama.

Kui naine, nägu naerul, viimase sammu astus, tundis Grayson ta ära... ja tal läks kõhukoopas meeldivalt õõnsaks.

Naine keeras pea pisut viltu ja sirutas käe, mille randmel kõlkusid käevõrud, ent tema sõrmedes polnud midagi. „Mina olen Valery Carter. Tere tulemast Virsikuaia külalismajja!“

Grayson libistas oma pikad sõrmed naise pihku. Valery nahk oli sile ja prink ning küüned lühikesed, ent leekpunaseks võõbatud. Grayson tundis naise ära, ent too paistis olevat ta unustanud. Seal polnud midagi imestada.

Grayson taipas, et jõllitab, kuni naine kannatlikult ootas. „Grayson Blake. Ja see on minu vend Devlin. Meil on reserveering.“

Naise kulm tõmbus kergelt kipra, enne kui näoilme selgines. „Grayson ja Devlin? Ma tean teid.“

Nende sõnadega puhkes ta naerma ja lennutas juukseid, nii et need tema läikiva pluusi vastas kahisesid. „Ei, ma ei flirdi teiega.“

„Kahju,“ nipsas libekeelne Devlin, mispeale Valery naeratus veelgi laiemaks muutus. „Lapsena veetsime kõik suved siinkandis vanavanemate Evelyn ja Jeff Mayfieldi juures. Neil oli teises linnaservas farm.“

„Jah.“ Valery libistas käe Graysoni haardest välja. „Ma mäletan teid. Üks teist oli väga ulakas.“

Grayson osutas pöidlaga venna suunas. „See pidi olema Devlin.“

Naise pilk rändas Devlinile. Käsi puusas ja kulm vinklis, ei tundunud ta raasugi asjalikuna, kui õrritas: „Kas tulite siia kutsikaid või vaalasid päästma või hoopis lumeinimest otsima?“

Grayson oigas. „Võib-olla mäletatakse meid liigagi hästi.“

„Kurikuulsa Devlin Blake’i ja tema kannupoisi seiklusi? Kogu Honey Ridge mäletab.“

Kannupoiss. Nojah. See oli Grayson isiklikult.

Devlin lülitus hurmurirežiimile. „Lumeinimest? Kas ta on siin? Kas tuleksid koos meiega otsima?“

Valery naeris vaikselt ja sõbralikult. „Sa ei ole põrmugi muutunud.“ Tema kuldsed silmad asusid Graysonit uurima. Tolle sisikond tõmbus krampi. Kannupoisist vend oli olnud kohmakas ja kiitsakas nohikust teismeline. Kahtlemata oli naisel seegi meeles.

„Grayson,“ hääldas Valery mõtliku Tennessee aktsendiga. Tema silmad lõid järsku heameelest särama ja Grayson oli kindel, et naine mäletab liiga palju.

Ta köhatas kurgu puhtaks ja vaatas käekella. „Kas jõudsime liiga vara? Tahaksin end sisse seada ja tööle asuda.“

„Nii kiiresti,“ märkis naine. „Aga teie toad on valmis. Kas teil on pagas kaasas?“

„Autos.“ Grayson heitis veel ühe pilgu käekellale. Neil oli endiselt võimalik päevavalgust kasutada. „Toome asjad hiljem sisse.“

„Ja mis äri teid kaht Honey Ridge’i toob?“

„Üle tee asuv veski. Me ostsime selle ära.“

Valery kaunid kulmud kerkisid. „Kas tõesti? Mis põhjusel ometi?“

Grayson muigas. Ta nautis uskmatute põlastamist ja väiteid, et vennad Blake’id ei suuda disainiimet korda saata. Kui see siiski juhtus, olid kõigi imestus ja heameel veelgi suuremad.

„Teie rajasite oma majja midagi ilusat. Meie otsustasime veskiga midagi samalaadset teha.“

„Uuesti veski avada? Aga miks? Tänapäeval ei jahvata keegi ise vilja.“

„Me avame seal restorani. Selline on meie äri.“

Valery kulm tõmbus mõtlikult kipra. „Teate, olen sellest vist kuulnud. Vendade Blake’ide restoraniäri. Kas teil on Chattanoogas samuti restoran?“

„Depoo, privaatsete õhtusöögivagunitega?“ küsis Grayson. „Jah, on küll.“

„Suurepärane veiseliha. Väga šikk. Oih!“ Valery osutas näpuga. „Su põsk on verine.“ Ta avas kummutisahtli ja õngitses karbist salvrätiku.

Grayson puudutas oma põske. „Mind ründas tige okaspõõsas.“

„Las ma aitan.“ Eksootilise parfüümi järele lõhnav naine tõusis madalates kingades varvastele ja tupsutas tema põske. Lähedalt oli näha, et naise merevaigukarva silmades on kuldsed triibud ja mustad randid ning tema pikki tihedaid ripsmeid oli mingi naiseliku võlunipiga rõhutatud.

Ta oli nagu mustlannast võrgutaja.

Grayson, kes ei tahtnud tõmmet tunda, kahmas salvrätiku endale. „Tänan, ma ise.“

Ta polnud enam kohmakas teismeline, kel on aega jalaga segada. Ta oli läbi raskuste õppinud, et aeg on kõige tähtsam. Tark mees kasutab aega arukalt.

„Valery!“ hõikas naisehääl kusagilt vasakult.

Valery südamlik naeratus hääbus. Ta astus Graysonist eemale, pöördus pikkamööda hääle suunas ning lõi selja tikksirgeks.

Eeskotta tuiskas lühikeste tumedate juustega sale küpsemas eas naine, kes kandis heledaid pükse ja sinist kampsunit.

„Hei, kullake. Näen, et su uued külalised on saabunud.“

„Jah, ema. Juhatan nad kohe tubadesse.“ Valery lisas kramplikul ilmel: „Härrased, saage tuttavaks minu ema Connie Carteriga. Ema, need on Grayson ja Devlin Blake.“

Grayson tervitas vanemat naist, kuid ei laskunud vestlusesse, sest Valeryst õhkus pinevust. Isegi Devlin oli alla andnud ja jälgis toimuvat huviga. Oli ilmselge, et Valeryl ei olnud hea meel ema näha.

See oli huvitav, kuid ei puutunud Graysonisse.

Külalismaja perenaine õngitses särgitaskust võtmed ja ulatas need asjalikult Graysonile.

„Numbritoad on ülemisel korrusel. Üks teist ööbib Mooruspuutoas ja teine üle koridori Mustikatoas. Valige ise, kes kuhu läheb. Mõlemad toad on vabad ja valmis. Kui peaksite midagi vajama, siis andke mulle teada. Hommikusöök on kella seitsme ja kümne vahel ning kahest kümneni serveerime eesmises salongis kergeid suupisteid. Kohv ja tee on köögis pidevalt saadaval. Tundke end nagu kodus.“

Proua Carter torkas vahele: „Ja kui olete end sisse seadnud, siis tulge alla. Panen tee, kohvi ja koogi valmis.“ Ta osutas paremale. „Külaliste salong on selle kahepoolse ukse taga.“

„Kõlab hästi.“ Devlin välgutas võluvalt hambaid. „Veskiga tutvumine tegi meie kõhud tühjaks. Tänan teid, proua.“

„Pole tänu väärt. Külaliste heaolu on meile tähtis. Võtke julgesti reklaamvoldikuid, jalutage meie territooriumil ja viljapuuaias, istuge verandadel ja nautige kohvi. Kui vajate lisarätikuid või tualett-tarbeid, siis andke teada.“

Vanema naise kõnelemise ajal heitis Grayson põgusa pilgu Valeryle. Naise suu oli kriipsuks tõmbunud ja pilk tühi.

Intrigeeritud Grayson noogutas vennale ja nad ronisid trepist üles, et kuldse tahvliga tähistatud toad üles otsida.

„All oli pinget tunda.“

„Märkasin.“ Devlin avas ukse, millel ilutses silt „Mustikatuba“. Helesinistes toonides päikeselisest toast avanes vaade pikkadele virsikupuuridadele, mis hakkasid alles rohetama. „Kas Valery polnud seesama tüdruk, kellest sa omal ajal sisse võetud olid? Jäätisekohviku silmarõõm?“

„Mulle meeldisid paljud tüdrukud. Nagu teismelistele hormoonipommidele ikka.“

„Tõsi.“ Devlin potsatas luksuslikule voodile selili. „Aga ta oli flirdilainel.“

„Mitte minu suhtes.“ Valery oli pigem Devlini tüüp. Lõbus ja särtsakas.

„Minu meelest oli. Volksutas sulle oma suuri pruune silmi. Tupsutas su põske. Ja sa hoidsid tema kätt nii kaua, et kohe oli aru saada, et ta sulle meeldib.“

Grayson piidles pahuralt venda, pööras ümber, marssis läbi koridori Mooruspuutuppa ja sulges ukse. Viis sekundit hiljem paiskas Devlin selle uuesti lahti. „Kas tahaksid mu disainiideid vaadata?“

„Sul mõlgub juba midagi mõttes?“

Devlin niheles ja puuris põrandat nii tungiva pilguga, justkui olnuks see venna näost märksa huvitavam. „Ee… nojah. Tead...“ Ta köhatas kurgu puhtaks ja venitas kaela. „Ostsin veski juba jaanuaris ära.“

„Jaanuaris! See oli ju mitu kuud tagasi!“

Devlin laiutas alandlikult käsi. „Säästsin su kallist aega, vennas. Load on hangitud, ehitajad leitud ja disain valmimisel.“

„Uskumatu.“ Grayson äigas pahuralt ja pahvikslöödult käega.

„Noh, mis sa arvad? Kas tahad pilgu peale visata? Näha, missugused geniaalsed ideed mul selle hoonega on?“

Grayson põrnitses venda. „Kõigepealt tahaksin duši alla minna.“

„Sa oled ikka veel tõre, et ma sinu nõusolekuta tehingu sõlmisin.“

„Arvad?“

„Sa veel tänad mind.“ Devlin kadus uksest välja ja Grayson võinuks vanduda, et vend lagistas naerda.

Ta vangutas pead, läks vannituppa ja taipas, et on riided autosse unustanud. Ta ohkas alistunult, sest pahkluud juba sügelesid, ning vantsis trepist alla.

Poolel teel kuulis ta vaidlemist ja jäi seisma.

„Mis on, ema? Arvasid, et ma ei saa nädala jooksul külalismajaga hakkama? Et keeran kõik kihva, kui sina või Julia mind ei valva?“ Valery hääl vahutas vihast. Ta oli raevunud ja häbistatud.

„Ära dramatiseeri üle, Valery. Asi on lihtsalt selles, et...“ Väsinud ohe. „Meil on täismaja. Arvasin, et sulle kuluks pesupesemisel ja söögitegemisel abi ära.“

„Sa ei tulnud siia sellepärast. Kas Julia helistas sulle? Käskis sul kohale sõita ja veenduda, et ma äri põhja ei kõrveta, kuni ta Knoxville’is viibib?“

„Julia on sellele külalismajale pühendunud, Valery.“

„Ja mina ei ole? Kas tahad seda väita?“

„Kas oled?“

„Sa ei usalda mind.“

„Kas mul on selleks põhjust? Võttes arvesse...“ Vanem naine vakatas. Tema järgmised sõnad olid vaiksed ja pealtnäha täiesti leebed. „Tädi Joanne’i spargel vohab pööraselt ja ta saatis meilegi portsu. Kas valmistame seda õhtusöögiks?“

Trepil võttis maad vaikus, mis jäi õhku rippuma nagu läppunud rasv. Grayson kaalus taganemist, kuid pahkluud kihelesid aina rohkem. Ta trampis järgmistest astmetest valjemini alla, et heliga oma lähenemisest märku anda.

Valery märkas teda esimesena ja heitis talle sünge mureliku pilgu, enne kui särava perenaisenaeratuse näole manas.

„Grayson.“ Naine astus lähemale ja heitis emale terava hoiatava pilgu. „Kas toas on veel midagi tarvis?“

„Pagas,“ vastas Grayson ja väljus majast, nuputades endamisi, miks Valery ema külalismaja tütre kätesse ei usaldanud.

Viski. Valery silmavärv. Keegi oli talle seda kunagi öelnud. Kahtlemata meesterahvas. Keegi, kelle ta oli unustanud nagu paljud teisedki.

Ta kuulas, kuidas kuldne vedelik klaasi sorises.

Külalised olid sisse registreeritud. Kõik toad olid hõivatud. Viimasena oli saabunud armas vanapaar, kes oli pikast sõidust väsinud ja kibeles uinakut tegema. Valery oli kirjutanud endale meeldetuletuse, et vanaprouale tuleb diabeetikute suupisteid valmistada.

Koridori lõpus Magnooliasviidis, ainukese mullivanniga numbritoas peatuv värske abielupaar oli saabunud varakult, päikesest põlenu ja heatujulisena, ning veetnud terve päeva jõel hulpides. Nad olid peatunud külalismajas kolm päeva, ise õnnest säramas ja meeletult armunud. Vaatepilt oli ühtaegu südantsoojendav ja okseleajav.

Ja muidugi vennad Blake’id. Üks nägusam kui teine. Devlin oli hea välimusega hurmur ja tasasem Grayson oli samuti omas elemendis. Ta oli pikk, sale ja helepruunide juustega, mis kippusid suvel blondiks pleekima, ning tema läbitungivad sinised silmad tundusid otse Valery sisse vaatavat.

Valery mäletas neid silmi. Talle meenus, kui tark ja lummav Grayson oli olnud. Ja et noormees oli viieteistkümneaastast Valeryt ignoreerinud, kuidas too ka ei proovinud teiste poistega flirtides tema tähelepanu köita. Teisi huvilisi oli olnud jalaga segada.

Ja vaata, kuhu see sind viis.

Ta vangutas pead, et ema aastatetaguseid sõnu unustada.

Need ajad on möödas. Liigu eluga edasi. Ära mõtle sellele.

Ta hingas viski kohal ja ahmis õrna karamellist lõhna, enne kui sõõmu rüüpas. Jook põletas keelt ja söögitoru.

Pärast fiaskot oma viimase kallima Jediga oli ta mehed oma elust välja lülitanud. Ekskallim oli osutunud narkomaaniks, kurjategijaks ja täielikuks tõpraks. Kui see oli parim, mida Valery suutis saavutada, siis ta eelistas üksi olla. Seltskonnaliblikas oli iseendal tiibu kärpinud. Ta lootis, et nii jääbki.

Ta rüüpas veel ühe sõõmu, hingas sügavalt ja nautis hõõgumistunnet keha keskpunktis. Ta oli ema peale ikka veel maruvihane.

Ehkki ema paistis teda täiesti saamatuks pidavat, oli Valery suutnud terve päeva külalismaja juhtida, ilma et oleks kedagi pahandanud. Suupisted ootasid salongis klaaskuplite all ja hõbedastes urnides, majapidamistööd olid samuti tehtud. Keda see peaks häirima, kui ta endalegi veidi värskendust lubab, enne kui uuesti kööki suundub, et järgmise päeva hommikusöögiks ettevalmistusi teha?

„Spargel,“ pomises ta, huul põlglikult torus. Justkui võinuks mingisugune köögivili parandada kõik halva, mis tema ja ema vahel pulbitses nagu nõiakatel väljendamata vajaduste ja mahavaikitud saladustega.

„Räägi kas või üksainus kord tõtt, ema. Kas või kordki.“

Kuid juba kuueteistkümnendast eluaastast saadik, kui Valery unistus tantsimisest purunes ja koos südamega Savannah’sse maha jäi, polnud ema sellest... asjast juttu teinud. Mitte kordagi pärast seda, kui Connie oli tütrele kinnitanud, et too unustab aja jooksul kõik, mis on juhtunud.

„Sul on terve tulevik ees, Valery. Ära jää selja taha vaatama.“

Valery osatas ema ammuseid sõnu, tõstis klaasi ja kulistas selle sisu alla.

Ta vaatas iga päev selja taha. Iga jumala päev, iseäranis pärast õepoja röövimist.

Ükski laps ei peaks jäljetult kaduma.

Ta tegi klaasile ühe kiire liigutusega põhja peale, lootes, et viski aitab süümepiinu põletada.

Ema paneks pahaks, kui näeks teda viskit joomas. Oh, ta ei ütleks midagi. Selles oligi häda. Ema muutus haudvaikseks ja hakkas Valery suunas haavatud tigedaid pilke heitma, et too ennast süüdlasena tunneks. Justkui oleks ta end seni liiga hästi tundnud.

Õnneks oli vähemalt mälestustest ja saladustest kubiseva vana maja magamistoas võimalik rahu ja vaikust leida.

Valery valas endale veel ühe klõmaka – õige pisut, et päevasündmustest ja ema suhtumisest hellaks muutunud hinge siluda – ning neelas selle rahulolevalt õlgu võdistades alla.

Ta keeras pudelile hoolikalt korgi peale ja peitis selle riidekapi tagumisse soppi läikiva roosa poekoti sisse. Julia ei pidanud kõike teadma.

Valery veri hakkas soontes mõnusalt ja soojalt surisema, viha lahtus ja enesetunne muutus paremaks, stabiilsemaks. Ta suutis jälle naeratada.

Pärast korralikku kuristamist piparmündimaitselise suuveega piserdas ta õigetesse kohtadesse heldelt Chaneli parfüümi, ahmis sisse sooja muskuse- ja jasmiinilõhna ning kohendas soengut.

„Nii,“ ütles ta oma peegelpildile ja värskendas huulevärvi. „Kõik on jälle kombes.“

Grayson lülitas arvuti välja, torkas lugemisprillid taskusse ja hõõrus ninale jäänud jälgi. „Mina olen tänaseks lõpetanud. Mu ajus valitseb täielik segapuder. Kas tahaksid süüa?“

Nad olid mitu tundi töötanud ja isegi õhtusöögi vahele jätnud, nosides selle asemel mitu suurt tükki Valery imelist mustika-kohvikooki. Nüüd näris Graysoni sisemust nälg nagu hiir pappkarpi.

Devlin tõstis käe, sest tema tähelepanu oli arvutiekraanile koondunud. „Pitsat. Võileiba. Mida iganes.“

Teades venna leplikkust, jättis Grayson sülearvuti tuppa ja sörkis alumisele korrusele. Tallegi sobis pitsa, kui ta vaid leiaks asutuse, mis selle koju kätte tooks. Kui ei leia, siis nuiab ta kohvikooki juurde ja teeb veel kohvi. Kui ta köögi üles leiab.

Ta kõndis läbi 19. sajandi sisustusega salongi, mille keskel troonis massiivne valge marmorkamin. Õhtu oli jahedaks läinud ja ta tundis järsku soovi istuda praksuva kaminatule ees ning lugeda töötamise asemel head raamatut või lahendada sudokut. Ta heitis pilgu käekellale. Võib-olla teeb Valery varsti kaminasse tule, nii et ta saab veidi puhata ja jalad seinale visata. Võib-olla. Kui ta selleks aega leiab.

Ta venitas õlalihaseid ja nentis, et on jäänud liiga kauaks arvuti ette küürutama.

„Halb harjumus,“ pomises ta endamisi.

„Mis on halb harjumus?“

Graysoni pilk rändas kaminalt vasakule, võlvitud ukselävele. Valery käsi nõjatus säravvalgele uksepiidale ja ta hoidis pead viltu. Külalismaja perenaine ei paistnud eriti asjalikus meeleolus olevat.

„Esiteks muidugi iseendaga rääkimine.“

Naise täidlased huuled, mis olid niisama punased kui küüned, kaardusid ülespoole. „Ja teiseks?“

Grayson, kel oli veidi piinlik, et ta omaette podisemisega vahele jäi, libistas käega üle kaelataguse. „Arvuti ees küürutamine.“

„See on tõesti halb. Tule kööki. Puhka oma tarka aju. Räägime juttu, kuni ma Julia hommikulasanje retsepti välja mõtlen.“

Graysoni kõht korises.

„Ma kaalusin pitsa tellimist.“ Ta järgnes naise parfüümilõhnale tööstuslikult suurde kööki, kus domineerisid kreemikad ja vasksed toonid, graniit ja roostevaba teras. Seal polnud 19. sajandist jälgegi.

„Hommikusöögiks?“ Valery keeras külje, nii et Grayson nägi tema kaunist profiili ja rühti, mis oli täiuslik nagu tantsijal.

Mees raputas pead. „Praeguseks. Olen näljast nõrkemas. Kas Honey Ridge’is on söögikullerit?“

„O’Toole pakub maitsvat pitsat ja pastat. Tahad numbrit?“

„O’Toole?“

„Üks tore itaalia perekond.“ Valery puhkes naerma ja Grayson märkas, et naise silmad läikisid kahtlaselt palju. „Tegin nalja. Nad ei ole itaallased, kuid oskavad ikkagi head pitsat teha. Helista neile.“

Grayson otsis telefoni välja. Naine vuristas talle numbri ette ja mees asus helistama. Kui kõne oli tehtud, tõstis naine tema ette kohvitassi. „Võid pitsa saabumiseni mulle seltsi pakkuda. Kas soovid koort või suhkrut?“

„Näita mulle, kus need asuvad, ja ma võtan ise. Jääme siia tükiks ajaks. Võin siis juba majaplaani selgeks õppida.“

Valery näitas ülemise köögikapi poole ja Grayson avas selle.

„Ei, mitte see.“ Naine kõndis üle keraamiliste plaatidega kaetud põranda ja avas ukse mehest paremal. „Kui eelistad ehtsat koort, siis see on külmikus.“

Tema lõhn kandus Graysonini ning kui parfüümi- ja piparmündilõhna varjus oli tunda veel midagi, taipas mees, miks naise pilk oli veidi klaasistunud. Valery oli endale lubanud üks, kaks või koguni kolm jooki ja mitte kohvi. Tühiasi. Paljud inimesed teevad õhtul väikese lõõgastusnapsi, ehkki Grayson polnud üks nende seast. Ta eelistas oma elu ise juhtida.

Valery oli alati olnud vaba hing, võib-olla isegi veidi pöörane, ehkki see oli viieteistkümneaastase nooruki vildakas vaatenurk, kui ta oli tabanud neiu iseseisvuspäeva ilutulestiku ajal mingisugust ülikoolikutti suudlemas. Ta oli olnud väga löödud.

Grayson läks hiigelsuure roostevabast terasest külmkapi juurde, leidis kohvikoore, valas sortsu kohvi sisse, naaldus köögikapile ja rüüpas jooki. „Oivaline.“

„Kas oled kohvisnoob?“

„Sugugi mitte. Aga sina?“

Valery raputas pead. „Mu õde on. Külalistele pakutakse ainult parimat kraami, mis on värskelt jahvatatud ja hoolikalt keedetud.“

Grayson kergitas tassi. „Külaline kiidab heaks.“

Valery naeratas leebelt. „Räägi, Grayson, millega sa oled meie viimasest kohtumisest saadik tegelnud?“

„Mitte millegi erilisega. Käisin ülikoolis. Asutasin oma firma. Ja siin ma olengi.“

Naine avas kapi, tõstis välja pikliku vormiroaanuma ning suundus külmkapi juurde munade, piima ja singi järele. „Kindlasti on su elus olnud muudki peale kooli ja töö.“

Mõni tähtsusetu lagunenud suhe ja töötamine liigagi paljudes äriettevõtetes polnud just põnevaimad vestlusteemad. „Paraku mitte. Aga sinul?“

Valery kehitas üht õlga ja keskendus vormiroale. „Elan tavalist väikelinnaelu. Ostsime Juliaga kahe peale selle maja ja hakkasime külalismaja pidama.“

Tema hääles puudus õhin.

Graysoni tagumises ajusopis andis endast märku mälestus Valeryst, kuid ta oli sellele keskendumiseks liiga väsinud ja näljane. Võib-olla meenub talle hiljem see, mille naine ütlemata jättis.

„Selle maja renoveerimisel on üksikasjadele erakordset tähelepanu pööratud. Kas tegite kõik ise või palkasite abilised?“

„Enamiku asjadest tegime ise. Meie projekt pole sugugi lõppenud, kuid peahoone on valmis. Töö oli raske ja aeganõudev, aga Julia enesetunne on juba parem ja see ongi peamine.“

Enne kui Grayson jõudnuks küsida, mida see tähendas, loivas sinisekirju koer kööki ja vaatas perenaisele otsa.

„Mida sina siin teed?“ küsis naine ja pöördus siis Graysoni poole. „Ta tuli vist pärast ema lahkumist Alexit otsima. Ta ei oska oma poisita kuidagi olla.“

Grayson keeras pea küsivalt viltu.

„Alex on mu õe kasupoeg. Seitsmeaastane väike nunnuke. Koer valvab teda, justkui kardaks, et temagi kaob ära.“

„Temagi?“

Valery vaatas mehele otsa ja hammustas täidlasesse alahuulde. „Kuna Honey Ridge’is teavad seda kõik, siis kipun unustama, et külalised ei tea. Julia poeg rööviti ligi üheksa aastat tagasi ja teda ei ole tänini leitud. Mikey.“

Grayson lasi kohvitassil alla vajuda.

„Tõsiselt? Rööviti siinsamas Honey Ridge’is?“ Linnakeses, kus lapsed käisid pargis mängimas, sõitsid ratastega ja ajasid pimedas jaanimardikaid taga? Vähemalt Graysoni lapsepõlves oli seda tehtud.

„Uskumatu, eks? Me ei ole lootust kaotanud, aga...“ Valery vakatas ja jättis kõige hullema välja ütlemata. Üheksa aastat oli liiga pikk aeg.

Grayson tõukas end köögikapi küljest lahti ja astus lähemale. „Mul on väga kahju.“

„Tänan. See oli meile kõigile hirmus kogemus, aga Julial oli kõige raskem.“ Valery määris leivaviiludele võid. „Siiani on.“

„Sellisest asjast polegi võimalik üle saada.“

„Tõsi. Aga ta läks hiljuti uuesti mehele ja on lõpuks ometi õnnelik. Eli on hea mees.“

Grayson rüüpas kohvi, hoidis tassi huultel ja jälgis naist üle selle serva. „Aga sina? Oled endiselt Carter ja ma ei näe sõrmust.“

Naine sättis leivaviilud pannile täiuslikult ritta, samamoodi nagu Graysoni vanaema oli tekilappe ladunud. „Olen vallaline ega otsi suhet.“

„Mõistan täielikult.“

Valery katkestas tegevuse ja pöördus mehe poole. „Sina ka, jah?“

„Mul on liiga kiire.“

Naine jätkas toiduvalmistamist, kuid naeris ebasiiralt. „Jah, see on ka minu vabandus.“

Uksekell helises ja Grayson läks pitsa järele. Valery oli kaunis, seltsiv ja arukas. Keskkooli ajal olid kõik poisid tahtnud temaga kohtingule minna, aga miks siis naine endast niiviisi rääkis?