Читать книгу STHLM CONFIDENTIAL - Lindberg Hanna - Страница 7

Kell lähenes keskööle. Lauad oli täis kokteile ja viinapudeleid. Café Operas mürtsus vali bass ning tantsupõranda kohal sähvisid punased ja rohelised välgud. Solveig istus baaris ja tõstis oma kolmanda mojitoklaasi Fatima Niemi poole, kes ikka veel esimest klaasitäit valget veini limpsis.

„Ausalt öeldes peaksin vist oma blogi sinnapaika jätma ja midagi muud tegema,” sõnas Solveig.

Tema nägu õhetas ja keha oli pehme. Jookide mõjul oli ta meeldivalt lõdvestunud.

„Kõik saab korda,” ütles Fatima.

„Haiglaõeks hakkama või midagi sihukest.”

Sõbranna heitis talle skeptilise pilgu.

„Sa oleksid nädala aja pärast tüdinud.”

„Pärast seda, mis juhtus, ei saa ma enam kunagi mõnes toimetuses tööd.”

„Kas sa ei võiks siis algul vabakutseline olla?”

Solveig puhkes naerma.

„Sel juhul varjunime all.”

Ta pööras pead. Vaatas poodiumi, kus turvamees paarile noorele naisele tervituseks noogutas. Kaks trepiastet ja köis eraldasid tähtsaid külalisi kõikidest ülejäänutest. Algul nägi ta üksnes juukseid. Pikki ja plaatinablonde roosa nokkmütsi all.

„Issand, see on Jennifer Leone. Tead küll, see glamuurimodell,” ütles Solveig.

„Mina arvasin, et glamuurimodellid kadusid koos nullindatega,” lausus Fatima.

Solveig istus vagusi ja mõtles. Sellest võiks blogisse tõesti hea tekst saada. Tal oli postituse algus juba peas valmis.

Üheksakümnendate algul kaunistasid nad kõige ülemistel ajakirjariiulitel meesteajakirjade kaasi. Nad olid pärit Buråsist, Bollnäsist ja Skövdest. Rosersbergist, Kungsängenist ja Sollentunast. Blondeeritud, opereeritud rindadega ja sihiteadlikud. Nad tahtsid silma paista. Aastatuhande vahetuse paiku said nendest televisiooni tõsielusarjade staarid. Nad pidasid pidusid. Nad tülitsesid. Seksisid parimal saateajal. Üks skandaal järgnes teisele, need muutusid kõmulehereklaamide järjejuttudeks. Mõne aasta jooksul olid glamuurimodellid kõikjal. Kuhu nad kadusid?

„Mul tuli artikliidee. Viimased glamuurimodellid,” ütles ta Fatimale.

Sõbranna noogutas.

Solveig vaatas vipipoodiumi poole, kus Jennifer ühe suurema seltskonna juures platsi võttis. Ta tundis fotograaf Martin „Lennie Lee” Lenholmi tollele omase riietuse järgi ära. Valge liibuv ülikond, lahtine särgikaelus, kõlkuv kaelakett ja kirevad tossud.

„Tee see nüüd tühjaks, siis saan ma sulle dringi välja teha,” ütles Solveig Fatimale.

„Nojah. Ma pean tõesti viimase metroorongiga koju jõudma.”

„Otsusta siis kähku, mida sa tahad.”

„Ei saa. Mul on homme politseikõrgkoolis kehalised katsed.”

„Igatahes on minul veel ühte drinki vaja,” sõnas Solveig.

Ta trügis mööda mõnest mehest, kes tundusid pärast mingit after work’i sinna jäänud olevat, ning tal õnnestus baarmeni tähelepanu köita ja tellida kaks vodkat Red Bulliga. Fatima mõtleb kindlasti ümber. Oodates mõtles ta endiselt oma idee peale. Mõnest glamuurimodellist sai jalgpalluriproua, teised said lapse ja kadusid. Aga ülejäänud? Jennifer Leone ja ülejäänud, kes alles on. Kes nad on? Millest nad elavad? Baarmen mõõtis liialdatult tüdinud ilmel viina. Kolmsada kakskümmend krooni. Dringid olid kahes kõrges plastklaasis.

Ta läks oma kohale tagasi.

„Võta, kui oled ümber mõelnud.”

Fatima oli kohmetu näoga.

„Ma tõesti ei või enam juua. Need katsed on minu jaoks olulised.”

***

DJ-puldi taga istuv kutt tõstis käed üles. Vali elektrooniline rütm tuksles. Õhk oli paks. Fatima oli koju läinud ja mõlemad klaasid Solveigi ees olid tühjad. Idee tundus aina parem.

Viimased glamuurimodellid.

Ta jälgis turvameest. Kui ta sinna läheb, ei tohi ta kõhelda, väikseimgi ebakindluse märk, ja teda ei lasta eluilmaski üles.

Baaripukilt maha roninud, lõi ta korraks vaaruma.

Poolele teele jõudnud, nägi ta, kuidas turvamees hakkas saatjasse rääkima.

Äkitselt lahkus ta oma kohalt.

Tee oli vaba.

Solveig trügis paksult mingitud tüdrukutest ja vahajas särgis meestest mööda. Tallaalune kleepus, midagi krigises – klaasikillud.

Kibekähku kahest trepiastmest üles.

Ta kummardus.

Ja oligi õigel pool köit.

***

Solveig võttis sihikule Lennie Lee. Ta lehvitas rõõmsalt nagu kallile sõbrale, keda pole ammu näinud.

Lennie tõusis.

Oli pisut hämmeldunud näoga, otsekui peaks järele mõtlema. Solveig tuli ligemale. Lennie sirutas käed ja embas teda.

„Visby 2009, eks ole?” ütles mees.

Solveig vaatas talle silma.

„Ei,” vastas ta. „Kungsgatan 2013.”

Pärast toda lörtsiselt halli veebruaripäeva, kui ta „väärsammu tegi” – nagu tema toonane ülemus ütles, kui ta oma kabinetti kutsus – oli tema eneseusaldus kähku maha kooritud. Nagu juustunoaga. Viilhaaval, päevast päeva. Nüüd ta naeris. Alkohol kihises kehas, muutis ta taas enesekindlaks.

„Ah soo...” sõnas Lennie.

„Ma tegin sinuga intervjuu seoses pankrotilooga, tead küll, kui sa rõivaste peale panuse tegid.”

Lennie Leele kõige ligemal istuv naine heitis Solveigile terava pilgu. Jennifer tundis ära mehe kallima Marika Glansi. Temaga koos oligi Lennie asutanud firma, mis pidi hakkama äpi abil seksikat aluspesu, spordipükse ja sulejopesid müüma. Firma oli ainult paar kuud tegutsenud, kui hakkasid tulema kaebused plagiaadi ja tarnijatele maksmata jäetud arvete kohta.

„Ajakirjanik, kui tore. Võta istet,” lausus Lennie.

Ta valas jää-ämbris olevast magnumpudelist* klaasitäie šampanjat ja andis Solveigile ning tutvustas seltskonda. Kumera diivani ühes otsas istus Jennifer Leone, kellel olid kõige suuremad ümmargused silmad, mida Solveig üldse näinud oli, ja naeratades ilmusid tema põskedesse lohud. Seitse-kaheksa aastat tagasi oli tal üks suvehitt olnud. Laul oli ammu unustatud, aga tuli ette, et Jennifer ikka veel Altovalles – Högtalenis asuvas kohvikus, mida pidas Fatima Niemi isa – kapsaks lapatud kõmuajakirjade tagumistel lehekülgedel välja ilmus. Adina Blom, Natalie Holmin ja Lily Hallqvist oleksid võinud kolmikud olla. Lopsakaks süstitud huuled, Prantsuse maniküür ja lühikesed liibuvad ilma õlapaelteta kleidid. Carlos Palm oli Glam Magazine’i toimetaja ning kandis velvetpintsakut, rohelisi chino-pükse ja täpilist kikilipsu, otsekui töötaks ta mõnes tõsises kultuuriajakirjas. Teises otsas istuv Elina Olsson oli kõige tugevamini mingitud ja tema pilk kuidagi närviline, otsiv. Solveig ei suutnud otsustada, kas ta on kärsitu või närvis.

Ta istus Elina ja Carlose vahele.

Lennie ei esitanud tema lahtilaskmise kohta ühtegi küsimust. Võib-olla ei lugenud ta sellealast ajakirjandust või siis ei hoolinud.

Ta ainult naeratas laialt.

„Kas meist tuleb artikkel?”

Solveig tundis, kuidas tema eneseusaldus kasvab.

„Jah,” vastas ta. „Ma kavatsen glamuurikultuurist pika artikli kirjutada.”

Carlos Palm lõi särama. Ütles, et kui kõik mõtleksid nii nagu Solveig ja julgeksid kirjutada pikki jutustavaid tekste, poleks ajakirjade kriisi kunagi tekkinud. Ta jõudis jutuga oma tööni, ütles, et pealiskaudsusele, kitsast valdkonda käsitlevate süvitsi minevate kirjutiste arvel laiutavatele publikumenu jahtivatele lühikestele artiklitele vastu seismine nõuab julgust.

„Nüüd, kui internet on tasuta pilte täis, on jutustamine ainus, mille abil me konkurentsis püsime.”

„Lase lõdvaks, mees,” lausus Lennie.

„Kvaliteetne lugemine on meie ainus päästerõngas,” kinnitas Carlos.

Solveig oli vaevu uskunud, et Glam Magazine alles on. Toimetaja monoloog võiks taustaks olla, koos selle teise tõsiasjaga. Ta peaks hiljem Carlosega sellest intervjuu tegema. Naised pakkusid talle rohkem huvi. Oma blondide juuksepahmakate ja saledate standardkehadega ei tundunud nad eemalt vaadates kuigi palju üle kahekümne olevat. Nüüd pani ta tähele, et nad on vanemad. Nende hääled olid madalamad. Läbi meigi paistsid silmanurkades olevad kortsukesed.

„Kes jooke juurde muretseb?” küsis Marika Glans. Erinevalt ülejäänud seltskonnast ei olnud tema ilmes mingit lipitsemist. Tundus, et tema juba ilmaasjata ei naerata.

Solveig vaatas Jennifer Leonele otsa. Tolle silmades oli tõepoolest midagi.

„Millest sa modellina unistad?” küsis ta.

Jennifer puhkes naerma.

„Kullake, ma olen juba kõik teinud. Ma olen olnud FHM*-s, Sports Illustrated’is ja Playboys. Ma olen koos ühe hardrockbändiga ümber maailma reisinud. Ma olen Araabia printsiga kõrbes võrkpalli mänginud. Lasknud ennast jämeda boamao embuses pildistada. Saad aru küll.”

„Oi, madu. Mis tunne oli?”

Solveig pidi just klaasi suu juurde tõstma, kui Jennifer Leone kummardus, tal käest kinni võttis ja sõrmed lahti painutas.

„Lase lahti.”

„Ei tea miks?”

„Näe, niimoodi hoitakse.” Jennifer võttis pokaalijala pöidla ja nimetissõrme vahele ning ajas kolm vaba sõrme harali. Tema pikad küüned olid leopardimustriliseks lakitud.

„Jaa, see on tõesti oluline,” lausus Elina Olsson sarkastiliselt.

„Ja siis võib niimoodi teha.” Jennifer keerutas enda ees olevat šampanjaklaasi.

„Ära nüüd üle ka pinguta,” lausus Elina.

Solveig võttis klaasi teistmoodi kätte.

„Kas tunned?” küsis Jennifer.

Solveig ei olnud kindel, mida ta silmas peab. Šampanja maitses hästi, hoia kuidas tahad. Süsihappegaasi mullid olid nagu pärlid keele peal.

„Kuule, ajakirjanik,” sõnas Lennie. „Mis su nimi nüüd oligi?”

„Solveig Berg.”

Lennie uuris teda pikalt, otsekui mõõdaks pilguga.

Sa peaksid ennast pildistada laskma. Kui sa tahad minu maagiast päriselt aru saada, siis on mul sulle pärast nädalavahetust tegelikult üks töö pakkuda.”

„Mis töö?”

„Me paneme su kaamera ette. Nagu modelli.”

Lennie muigas kõveralt.

„Kui sa julged.”

Valjuhäälditest voogas Lady Gaga Bad Romance. Jennifer Leone tõi kuuldavale õnneliku kiljatuse ja hakkas kaasa laulma. Kui refrään kätte jõudis, tõusis ta püsti. Painutas ülakeha ette, nii et juuksed lendlesid laias kaares. Marika Glans nihkus oma peikale ligemale. Jennifer hööritas puusi, pani käed kuklale ja libistas neid aeglaselt üle rangluude. Ta vaatas kogu aeg Lennie Leele otsa.

Lennie suudles Marikat põsele, kuid Solveig märkas tema ilmes muudatust. Mehe pilk vilas.

Jennifer Leone võttis randmelt Michael Korsi roosa käekella ja kõigutas seda Lennie nina ees.

Marika sosistas talle midagi kõrva.

Lennie tõusis järsult püsti.

Ta lahkus laua juurest ja kadus rahvasumma.

„Pea nüüd hoogu,” ütles Carlos ja vaatas vihaselt Jenniferile otsa, kes taas istet võttis. Siis tõusis toimetaja ja lahkus samuti lauast.

„Kui hästi sa tantsid,” sõnas Solveig.

Siis käis sutsakas.

Miski torkas talle selga, otse puusa kohale.

Ta haaras küljest kinni. Vaatas oma kätt. Sõrmeotsad olid punased. Veri. Valu kiirgas, kuid alkohol tuimastas. Oleks ta kaine olnud, oleks ta karjunud.

Elina Olsson muigas pinevalt.

„Mida sa teed?” küsis Solveig.

Elina silmad ahenesid ja ta kallutas pea pisut küljele. Kokteilitikk kukkus põrandale. Terav ja roosa, flamingo otsas. Keskelt pooleks murtud.

„Hoia eemale.”

***

Kungsträdgårdeni poolse paviljoni plastaken oli taas uduseks tõmbunud. Kehas möllav šampanja ja viin panid Solveigil pea ringi käima. Kerge liikumine. Jennifer Leone tuli lähemale.

„Hingehäda...” ütles Jennifer.

Solveig vaatas talle otsa, ei olnud kindel, mida teine silmas peab.

„Meie ei tea sellest midagi.”

Jennifer naeris. Ta pigistas peos oma kaelaehet, suurt roheliste kividega tilgakujulist amuletti. Keeras seda nii, et tilk avanes ja selle tipust sai pisike lusikas. Lusikas oli valge pulber, ta tõstis selle nina juurde.

Ja tõmbas sisse.

Täiesti avalikult.

„Mitte midagi, mitte midagi...” laulis Jennifer. Ta tõmbas paar korda ninaga. Ja naeratas fantastiliselt säravat kokaiininaeratust.

„Hingehädast?” küsis Solveig.

Jennifer Leone tantsis aeglaste hõljuvate liigutustega.

„Mitte midagi hingehädast. Me ei tea...”

„Mitte midagi. Mitte midagi. Mitte midagi.”

Kelner tegi endale läbi rahvasumma teed, ümmargune kandik pea koha. Peatus nende juures. Kaks punast daiquiri’t. Martiiniklaasid. Kaunistatud maasikate ja sidrunmelissi lehtedega.

„Tollelt härralt seal.”

Saali teises otsas kergitas üks hõbedaste juustega mees tagasihoidlikult oma klaasi, et hetke pärast kaduda. Rummikokteil – millest vähemalt üks oli Solveigi jaoks liiast – oli magus ja kange. Ja väga hea.

„Terekest, tüdrukud!” hüüdis umbes kahekümneaastane tüüp.

„Tere, Hockey,” ütles Jennifer.

Tüüp filmis neid mobiiltelefoniga. Tema silmad olid heledad, peaaegu violetsed nagu lapikoeral. Jennifer vaatas kella, see hakkas kaks saama.

„Kus Lennie on?” küsis ta.

Kutt naeratas Solveigile.

„Hockey, ma olen Lennie Lee fotoassistent,” ütles ta.

Jennifer müksas teda.

„Kobi eest ära.”

Algul tundus, nagu kavatseks kutt vastu müksata. Muigas hoopis ja tantsis mingit robotlikku tantsu, tegi kätega elektrilisi võnkumisi.

„Oota siin,” ütles Jennifer Solveigile ja kadus.

„Sina oled siis Lennie...”

Solveig vakatas. Keeras ringi, ei näinud ka Hockeyt. Ainult ümberringi tõuklevaid ja tunglevaid kehasid. Väsimus tuletas ennast järsku meelde. Jalad valutasid, selg tundus kange. Kuid Solveig ei tahtnud koju minna.

Ta võttis mobiiltelefoni ja läks Facebooki.

Saatis kõigile äsjakohatutele sõbrakutse ja Lily Hallqvist võttis selle kohe vastu. Seejärel läks Solveig Glam Magazine’i leheküljele. Kaanepilt oli tehtud mingil peol. Glam grooming awards. Konfette sadas lavale, kus seisis paksude valgete prilliraamidega trendiguru Ola Nygårds ja paistis ennast auhindu jagades ebamugavalt tundvat. Tema ümber olid miniseelikutes tüdrukud ja põrandal... äärmiselt hõre publik. Kogu Facebooki leheküljel oli midagi mahajäetut. Otsekui oleks aeg sellest saadik paigal seisnud, kui Solveig ja Fatima põhikooli viimases astmes käisid ja kolasid niisugustel saitidel nagu Lunarstorm ja Hamsterpaj. Postitustel ei olnud ei kommentaare ega jagamisi. Ajakirja kaant ümbritsesid peopildid ja ilmselgelt ühe ning sama ettevõtte reklaampostitused. Pilt toimetuses seisvast proteiinijäätist sisaldavast külmikust. Söö jäätist ja vabane rasvast. Glam Magazine+Vital Man. Solveig tegi paar kuvatõmmist.

Ta vaatas ringi.

Nende endine laud oli tühi. Võib-olla peaks minema ja Seven Elevenis midagi sööma ning mõned märkmed tegema, kuni kõik veel värskelt meeles on, ja siis...

Tema mõttelõnga katkestas madal hääl.

„Tere õhtust.”

Mees Solveigi ees õõtsutas ülakeha muusika taktis edasi-tagasi. Lokid justkui tantsisid tema pea ümber.

Solveig seisis nagu soolasammas.

Dan Irén.

* 1,5 liitrine pudel. – Tlk

* For Him Magazine, Ühendkuningriigis ilmuv meesteajakiri. – Tlk