Читать книгу STHLM CONFIDENTIAL - Lindberg Hanna - Страница 9

Öine õhk oli külm. Solveig istus Dan Iréni kõrval Kungsträdgårdeni jalakate all tumerohelisel pargipingil. Mees oli tuntud psühholoog ja suhteekspert, kellel oli oma telesaade ja küsimusteveerg mitmes ajalehes – tema oligi põhjuseks, miks Solveig enam ajakirjanik ei olnud.

Solveig peletas selle mõtte eemale ja võttis pakutud mentooliga Marlboro vastu.

„Tänan,” ütles ta.

„Sinu käitumine huvitab mind,” sõnas mees. „Suuremas plaanis.”

Solveig laskis mehel endale tuld pakkuda. Tõmbas piparmündist suitsu kopsudesse, naaldus pingi seljatoele ja puhus välja. Muruplatsid olid värskelt niidetud, tunda oli suve lõhna.

„Solveig...” lausus mees ja libistas käega üle Solveigi põse. „Su nimi on ju Solveig?”

„Sa tead, kes ma olen,” lausus Solveig. „Sinu advokaat helistas minu ülemusele ja ähvardas kohtuga, kui mind lahti ei lasta.”

„Solveig...” kordas mees aeglaselt. „Nagu Solveigi laul. Põhjamaine nukrus. Äkki sa oledki nukker inimene?”

„Mitte eriti.”

Solveig tõmbas veel ühe mahvi.

„Ma ei saa jätta küsimata, kuidas oleks...”

Nad ei olnud kunagi kohtunud. Ometi teadis Solveig mehe eraelust vägagi palju. Asju, mida ta poleks mitte mingil juhul tohtinud teada. Kõik ühe valesti saadetud meili pärast. Olukord tundus ebameeldiv.

Solveig niheles.

„Kuule, ma pean minema.”

Dan Irén vaatas talle otsa. Mehe kergest päevitusest õhkus edukat elu. Esihammaste vahel olev pilu oleks võinud inetu olla, aga muutus hoopis võluvaks kontrastiks. Mehe välimus ja viis üle kogu näo naeratada tegid ta meeldivaks.

„Rahune maha, Solveig. Ma ei süüdista sind. Veniv moraal võib tulus olla.”

„Mida sa sellega öelda tahad?”

„Inimene on valmis rohkem riskima kui teised. See ei pruugi paha olla, teises otsas on dividendid seda suuremad. Jah, muidugi kui hästi läheb.”

„Mm.”

„Niisiis jahid sa nüüd kõmulugu Lenniest.”

„Ma pean kuidagimoodi tagasi pääsema.”

„Saan aru. Aga kas enamikust tema asjadest pole juba kirjutatud?”

Strömmeni vee kohal tiirles parv kajakaid. Grand Hotelli juures paistis olevat midagi juhtunud. Fassaadil peegeldusid politsei- ja kiirabiautode vilkurid.

„Huvitav, mis seal lahti on?”

„Kindlasti tühiasi,” ütles Dan ja pani käe Solveigi selja taha pingi seljatoele. Üks sõrm riivas tolle õlga.

Eemalt kostis sireeni huilgamist. Hotelli juurde keeras tuletõrjeauto.

Solveig viskas sigareti minema.

„Ma pean nägema, mis juhtus,” lausus ta.

„Kindlasti läks Mathias Dahlgreni juures lihtsalt fritter põlema.”

„Ei, tule.”

Dan Irén tõusis vastutahtsi püsti.

Nad läksid mööda kruusatatud alleed ja siis üle Strömgatani. Peatusid kulunud metallpiirde ääres teisel pool Strömbrod. Prožektorid valgustasid kaid otse hotelli peaukse ees, täpselt seal, kus randusid Waxholmi laevad. Solveig jälgis rohelises rõivastuses kiirabibrigaadi tegevust. Jalge all kobrutav vesi kohises.

Õhku kerkis rõsket külma.

Jennifer judises.

Tuukril aidati midagi veest välja tõmmata. Kiirabibrigaad veeretas raami kai servale. Solveig nägi, kuidas nad suure kilekoti tõmbluku lahti tegid. Hall kott, arvas ta. Sangad mõlemal pool.

„See on laip,” ütles ta.

Dan Irén vaikis.

Pimedusest ja vahemaast hoolimata tundus laip kummaliselt tuttav. Solveig vahtis vette. Silla alt ujus läbi nokkmüts.

Roosa nokkmüts.

Ta oli seda täna õhtul juba näinud.

Jennifer Leone peas.