Читать книгу Teel - Lisa Lutz - Страница 6

Kui leidsin oma abikaasa trepijalamilt, püüdsin kõigepealt teda elustada, enne kui mul tuli üleüldse pähe mõte tema surnukehast vabaneda. Pumpasin tema laia rinda ja puhusin oma hingeõhku tema lillakate huulte vahele. See oli üle paljude aastate esimene kord, kui meie huuled kokku puutusid ja ma ei tõmbunud tagasi.

Kümne minuti pärast loobusin. Frank Dubois oli surnud. Sedasi vaikselt ja rahulikult lebades näis ta peaaegu magavana, kuigi tegelikult tegi Frank magades rohkem lärmi, kui ärkvel olles. Ausõna, kui ma oleksin teadnud, kui hullusti ta tulevikus norskama hakkab, ei oleks ma temaga iialgi abiellunud. Kui ma saaksin ajas tagasi minna, ei oleks ma temaga abiellunud isegi siis, kui ta oleks maganud nagu ingel. Kui mul oleks võimalik ajas tagasi minna, teeksin ma väga paljusid asju teisiti. Aga kui vaatasin nüüd Franki, kes oli nii vaikne ja rahulik, ei olnudki mul tema vastu eriti midagi. Tundus, et on tulnud aeg hüvasti jätta. Valasin endale Franki kallist viskit, istusin tema kunstseemisnahast tugitooli ja tõstsin klaasi kadunukese mälestuseks.

Juhuks, kui teil tekkis küsimus – mina seda ei teinud. Mul ei olnud Franki surmaga vähimatki pistmist. Mul ei ole alibit, seega peate mind lihtsalt uskuma. Ma olin Franki surma ajal duši all. Niipalju kui mina aru sain, kukkus ta ise trepist alla. Tal oli viimasel ajal pea ringi käinud. Lihtne, ma tean. Ja ma ei usu, et ta oma hädadest kellelegi rääkis. Kui ma oleksin oodanud politseid ja neile tõtt rääkinud, oleks elu võinud ka samamoodi edasi minna. Ainult ilma Frankita.

Valasin endale veel viskit ja kaalusin oma võimalusi. Minu esimene mõte oli surnukehast vabaneda. Siis oleksin saanud võimudele öelda, et Frank jättis mu teise naise pärast maha. Või et ta põgenes laenuhai eest. On üldteada fakt, et talle meeldis kaarte mängida, kuid tal ei olnud selleks vähimatki annet.

Otsustasin oma tugevust testida, kas ma olen üldse võimeline seda plaani teostama. Sikutasin Franki paistes, paksenenud tallanahaga jalgadest, mida olin hakanud jälestama – kas tõesti peab täiskasvanud mehele ütlema, et ta lõikaks oma varbaküüsi? Vedasin laipa umbes kolmekümne sentimeetri jagu maandumiskohast edasi, enne kui loobusin. Frank oli viimase aasta jooksul kaalus juurde võtnud, aga isegi kui ta oleks olnud sale, ei oleks ma osanud hoiustada teda kuskil sellises kohas, kust teda kunagi ei oleks leitud. Ja nüüd oli täpselt tema pea kohal kahtlane küsimärgikujuline vererada. Võib-olla ma oleksin saanud kõike selgitada, kui oleksin kutsunud politsei ja paigale jäänud. Aga siis oleksid nad hakanud mind väga hoolega jälgima ja ma ei soovinud, et mulle liiga palju tähelepanu pöörataks.

Püüdsin ette kujutada kohtuistungit. Kujutlesin end puhtaks küürituna, juuksed seatud kooliõpetajalikku krunni, seljas süütu ümarate nurkadega kraega lilleline suvekleit, püüdes teha täiesti mittemidagiütlevat, süütut nägu. Ma ei suutnud ette kujutada, et oleksin saanud meelega nutma hakata või teeselda, et olen leinast murtud. Ma enam ei oska oma tundeid väljendada. See oli Frankile minu juures algusest peale meeldinud. Kunagi olin ma olnud võimeline nutma, aga see oli eelmises elus. Minu süda purunes ainult ühe korra, aga see oli pöördumatu.

Istusin Franki tugitoolis ja limpsisin viskit, teeseldes, et kaalun erinevaid variante. Aga tegelikult oli mul ainult üks valik.

Frank hoidis oma kaardimängudeks kõrvale pandud raha tööriistakastis. Seal oli veidi rohkem kui tuhat kakssada dollarit. Pakkisin mõned vähesed asjad kohvrisse ja vinnasin selle Franki Chevy pikapi kasti.

Minust jäi maha ainult kaks inimest, kui Franki mitte arvestada: Carol baarist ja dr Mike.

Dr Mike oli Wisconsini osariigi Waterloo linna parim kiropraktik. Neid oligi seal ainult kaks, nii et konkurents ei olnud tihe. Ta võttis praksise üle kolm aastat tagasi, kui dr Bill pensionile jäi. Pärast avariid ei olnud mu selg päris korras. Dr Bill tegeles sellega korra või kaks kuus. Dr Mike’i juures käisin ma sagedamini. Kui tema käed mind esimesel korda puudutasid, tundsin otsekui elektrilööki, nagu oleksin ärganud aastatepikkusest unest. Kui järgmisel nädalal tagasi läksin, juhtus täpselt sama asi. Järgmisel nädalal läksin ma jälle tagasi. Jätsin ühe nädala vahele ja dr Mike tuli baari, et minu järele küsida. Frank oli sõitnud kalale ja dr Mike tegi ettepaneku, et vaatab mu kontoris üle. Asjad ei läinud päris ootuspäraselt.

Ma ei saanud praegusel kellaajal Carolile helistada. Oleksin tema lapsed üles äratanud. Võib-olla saadan talle tee pealt postkaardi.

Minu kiropraktik töötas oma nooblis linnaosas asuva barokkstiilis kolmekorruselise maja esimesel korrusel asuvas kabinetis. Mõistlik oleks olnud põgeneda kohe praegu, põgeneda nende mõne väärtusliku tunni jooksul, mil maailm arvas veel, et Frank on osa sellest. Ent mul olid siin maailmas vaid üksikud lähedased inimesed ja dr Mike oli üks neist.

Sõitsin Franki Chevy pikapiga dr Mike’i maja juurde ja võtsin mati alt võtme. Tegin ukse lukust lahti ja suundusin Mike’i magamistuppa. Dr Mike’il oli kombeks sügavalt magades nurruda nagu minu lapsepõlve Siiami kassil. Isegi tema liigutused olid kassiga natuke sarnased. Ärgates venitas ta oma pikki ja peenikesi jalgu, liigutades neid vaheldumisi aeglaselt ja kaalutletult või kiiresti ja järsult. Võtsin riidest lahti ja heitsin tema kõrvale voodisse.

Dr Mike ärkas ja võttis mind oma embusse.

„Kas sa vajad minu professionaalset abi?” küsis ta.

„Jah.”

See oli meie omavaheline väike nali. Ta suudles mind kaelale ja siis huultele ning seejärel heitis selili, oodates minupoolset algatust. Selline ta oligi: me ei seksinud kunagi, kui mina initsiatiivi ei näidanud. Mina selle asjaga alustasin, minu asi oli jätkata ja nüüd kavatsesin ma selle ära lõpetada.

Dr Mike ja mina ei olnud romantilised armastajad. Ma läksin tema juurde siis, kui tahtsin midagi unustada. Kui olin koos dr Mike’iga, siis unustasin ma Franki, unustasin, et põgenen seadusesilma eest, ja unustasin, kes ma kunagi olin olnud.

Kui me lõpetasime, mudis Mike minu selga ja püüdis selgroogu sirgeks ajada.

„Sa oled täiesti vinklist väljas. Kas midagi juhtus? Kas sa tegid midagi sellist, mida ei oleks pidanud?”

„Tõenäoliselt,” vastasin.

Dr Mike keeras mu selili ja ütles: „Midagi on muutunud.”

„On ka tagumine aeg, kas pole?”

Tundsin end nagu tolmukübe, mis oli liiga kauaks jääkuubiku külge külmunud. Oleksin pidanud oma eluga midagi peale hakkama ammu enne seda, kui Surnud Frank mind selleks sundis.

Vaatasin kella. Kell oli mõni minut üle kesköö. Oli aeg minema hakata. Panin end kiiresti riidesse.

Dr Mike vaatas mind professionaalse pilguga. „Nüüd on lõpp, eks ole?”

Ma ei mõista, kuidas ta aru sai, aga ta lihtsalt teadis. Ei olnud isegi mõtet küsimusele vastata.

„Mõne järgmise päeva jooksul kuuled sa ilmselt minu kohta mõndagi. Tahan lihtsalt, et sa teaksid, et see ei ole tõsi. Võib-olla kuuled tulevikus minust veel. Ka see ei ole tõsi,” ütlesin.

Suudlesin teda viimast korda hüvastijätuks.

Sõitsin enne pikapi tankimist viiskümmend kilomeetrit. Mul oli üks deebetkaart ja üks krediitkaart ning ma võtsin kummagagi maksimaalse võimaliku summa – kakssada dollarit. Sõitsin veel kolmkümmend kilomeetrit järgmise bensiinijaamani, ostsin tassi kanget kohvi ja võtsin kummagi kaardiga veel kakssada dollarit. Frank oli alati olnud meie rahaga ihnsavõitu. Mul oli üks krediitkaart ja üks pangakonto ning kummalgi neist ei olnud nii palju raha, et võimaldada pikemale reisile sõitmist. Peatusin ka ühes minimarketis, võtsin välja veel nelisada dollarit ja viskasin kaardid maja taga olevasse prügikonteinerisse. Mul oli nüüd kaks tuhat nelisada dollarit ja Chevy pikap, millest tuleb peagi loobuda. Oleksin pidanud hakkama raha kõrvale panema sellest hetkest alates, kui sain kassaaparaadi võtme. Oleksin pidanud aimama, et see päev tuleb.

Auto lõhnas nagu minu abikaasa – minu endine abikaasa? Või olin ma nüüd lesk? Mul oli vaja see ära otsustada. Arvan, et ma poleks pidanud kunagi abielluma. Igatahes sõitsin ma lahtiste akendega, püüdes Franki lõhnast lahti saada.

Sõitsin maha lõuna poole viivale I-39ndale ja jätsin Wisconsini selja taha. Mõnda aega sõitsin ma läbi Illinoisi, kuni nägin viita I-80ndale, mille kohta võisin olla kindel, et sealt saan kindlasti kusagile. Mul ei olnud konkreetset reisisihti, seega suundusin läände, peaasjalikult seepärast, et ei tahtnud vastu hommikupäikest silmi kissitada. Ja mul oli kavas sõita koidikuni.

Ma ei olnud sõiduks muusikat varunud, seega tuli terve öö läbi ajada kohalike raadiojaamade ja jutlustajatega. Valisin ühe raadiojaama, samal ajal mööda Iowa künkaid üles-alla kihutades. Oli liiga pime, et näha raagus puid ja määrdunud lund, mis rikkusid tühja veebruarimaastikku.

Iowa jutlustaja, kes pakkus mulle seltsi minu teekonna esimesel poolel, loetles seitset Antikristuse märki. Esiteks pidi ta näima Kristusena. Kuulasin pingsalt läbi ärakaduva raadiojaama sahina ning jätsin meelde mõned vihjed. Ta peaks olema kena välimusega ja sarmikas. Kõlas üsna ahvatlevalt. Aga siis kadus jaam päris ära. Nii et on täiesti võimalik, et ma kohtan Antikristust ega tunne teda ära.

Otsisin teisi jaamu ja sattusin veel ühe preestri peale, kes jutlustas andestamisest. See teema mind ei huvitanud. Panin raadio kinni ja sõitsin edasi, taustaks tuulekohin ja rehvide sahin asfaldil, vastu sõitvate autode esituled aga vilksatasid ja kadusid mu nägemisvälja perifeersesse ossa.

Mulle tuli meelde päev, mil olin Frankiga tuttavaks saanud. Olin linnas olnud vaid mõne päeva, lootes leida tööd. Võtsin ühe joogi tema baaris, millele ta oli andnud oma nime. Dubois’. Vahel oli mul tunne, et ma abiellusin Frankiga tema nime pärast. Mulle ei meeldinud nimi Tanya Pitts. Ei ees- ega perekonnanimi. Tanya Dubois kõlas kahtlemata paremini.

Aga siis oli Frank veel elus ja mina mitte eriti, nii et see õnnestus päris hästi. Ta pakkus mulle minu esimese päris töökoha. Ma õppisin õllekruuse täis valama ja jooke segama, kuigi meie tagasihoidlikus asutuses kokteile kuigi sageli ei tellitud. Palju enamat minu elus koos Frankiga ei olnudki. Lapsi meil ei olnud. Selle eest ma hoolitsesin.

Olles öö läbi sõitnud, leidsin end Nebraska osariigi pealinna Lincolni piirilt. Oli aeg puhata ja autost vabaneda. Leidsin kasutatud autode poe ja vahetasin Franki kaks aastat vana Chevy Silverado seitsmeaastase Buick Regali vastu ning sain veel tuhat seitsesada dollarit sularahas. Teadsin, et saan pügada, aga parem oli endale tähelepanu mitte tõmmata. Ma ei kavatsenud Buicki niikuinii kauaks enda kätte jätta. Sõitsin veel viisteist kilomeetrit, kuni jõudsin väikese Milfordi-nimelise linnakeseni ja leidsin motelli nimega Motell, mis tundus olevat selline koht, kus saab ainult sularahaga hakkama. Kui mult küsiti dokumenti, ütlesin, et olen selle ära kaotanud. Maksin natuke peale ja panin end kirja kui Jane Green.

Magasin tervelt kaheksa tundi. Kas ma oleksin seda suutnud, kui oleksin olnud süüdi? Ärgates olin ma nii näljane, et mul oli süda paha. Tegin krohvitud seintega hoone teisel korrusel asuva toa nr 14 akna lahti ja nõjatusin üle rõduääre, et piiluda linna, kuhu olin sattunud. Kahtlustasin, et rõdu ei vasta ehitusnõuetele. Astusin sammu tagasi ja märkasin punast valgustamata neoonsilti SÖÖKLA.

Läksin oma tuppa tagasi, pesin end ja läksin välja, tuletades endale kiiresti meelde: Praegu oled sa Jane Green. Unusta ära, kes sa varem olid.

Kell oli kaheksa õhtul ja õhtustajaid oli hõredaks jäänud, nii et ma istusin vaheseinaga eraldatud lauda, oletades, et leti äärde sätivad end need, kes tahavad juttu rääkida. Mul ei oleks see ilmselt eriti hästi õnnestunud, sest mul ei olnud ju identiteeti. See pidi välja kujunema hiljem.

Carla-nimeline ettekandja libistas minu ette menüü.

„Kas ma võin teile hakatuseks midagi pakkuda?” küsis ta.

„Kohvi,” vastasin ma. „Mustalt.”

„Proovige ja otsustage siis.” Ta valas mulle kohvi. „Ma annan teile hetk aega, et menüüga tutvuda.”

Tal oli õigus. Sellist kohvi ei saanud mustalt juua. Uputasin sellesse koort ja suhkrut. Isegi nii ei püsinud see sees. Lugesin hoolega menüüd, püüdes aru saada, mille järele mul isu on. Mulle tuli pähe, et Jane Green võib tahta hoopis midagi muud kui Tanya Dubois. Aga kuna ma ei olnud veel riideid ega soengut vahetanud, võisin vabalt veel ühe päeva süüa toitu, mis meeldib Tanyale. Jane Green oli lihtsalt kest, mida ma kasutasin enne uuestisündi.

„Kas olete otsustanud, kullake?” küsis Carla.

„Õunapirukas ja friikartulid,” vastasin.

„Minu moodi tüdruk,” ütles Carla, kiirustades oma praktiliste haiglaõe jalatsitega minema.

Vaatasin, kuidas Carla lobises rekkamehega, kes kummardus leti teises otsas pikkpoisiga taldriku kohale. Mees torises midagi, millest ma aru ei saanud.

Carla kissitas otsusekindla tõsidusega silmi ja teatas: „Kullake, ma arvan, et sa peaksid antidepressante võtma. Tõsimeeli, sul on rõõmupille vaja. Järgmine kord, kui minu majja tuled, tahan ma näha sinu kenal näolapil naeratust. Kas kuuled? Näed, mis sinna sildi peale on kirjutatud? Meil on õigus teenindamisest keelduda.”

„Carla, jäta vaene mees rahule,” hõikas mingi mees köögist.

„Tegele oma asjadega, Duke,” vastas Carla. Siis valas ta veel kohvi, hüüdis oma kliente kullakesteks ja armsateks ning naeris kõhunaeru nalja üle, mis ei olnud sugugi naljakas. Mõtlesin, et oleks tore olla Carla, kasvõi natukesekski. Proovida tema rolli ja vaadata, kas see sobib.

Kugistasin oma piruka ja friikartulid alla nii kiiresti, et isegi Carla oli hämmingus.

„Ma ei ole näinud, et isegi saja kolmekümne kilosed rekkamehed nii kiiresti toitu alla kugistaksid. Sa olid vist küll lausa nälginud.”

„Jah,” vastasin ma. Lühivastused. Alati.

Maksin arve ja lahkusin, lonkisin piki igavat väikelinna tänavat, mis ei olnud isegi nime ära teeninud. Läksin apteeki ning ostsin šampooni, hambapastat, hambaharja, punakaspruuni ja tumepruuni juuksevärvi ning ühekordse mobiiltelefoni.

Müüja, keskealine mees, kelle rinnasildil seisis nimi Gordon, lõi mu ostud läbi ja ütles: „See teeb viiskümmend kaheksa dollarit ja kolmkümmend neli senti.”

Maksin sularahas. Kui ma välja läksin, libisesid mu huulilt sõnad: „Tänan, kullake. Ilusat päeva!”

See tundus nii vale, et ma lausa värisesin piinlikkusest.

Tagasiteel leidsin alkoholipoe ja ostsin pudeli Franki lemmikburbooni. Mõtlesin, et võin oma mälestused ära juua. Maksin sularahas ja ütlesin teenindajale ainult tänan.

Tagasi hotellitoas, kus radiaator suvalistel hetkedel kolises, laotasin oma saagi voodile ja püüdsin otsustada, mida edasi teha. Teadsin seda niigi, aga ei julgenud veel. Jõin lonksu viskit ja otsisin käekotist välja oma telefoni. Hingasin sügavalt sisse ja harjutasin mõned korrad tere ütlemist. Siis valisin numbri.

„Oliver ja Mead Ehitus,” vastas administraator.

„Sooviksin rääkida härra Roland Oliveriga.”

„Kas tohib küsida, kes helistab?”

„Ei. Aga ma olen kindel, et ta soovib minuga rääkida.”

„Palun oodake.”

Kõlas klõps ja siis täitis ooteliini vali Beethoveni muusika. Möödus tervelt kaks minutit ja administraator tuli liinile tagasi.

„Kahjuks on härra Oliver hetkel väga hõivatud. Kas ma saan teie numbri kirja panna ja ta helistab teile tagasi?”

Ma ei tahtnud oma nime öelda, aga ma ei näinud muud võimalust teda kätte saada.

„Öelge härra Oliverile, et helistab tema ammune sõber Tanya.”

Seekord sain kuulata vaid mõne takti Beethovenit, enne kui kõlas härra Oliveri sügav, liivapaberi moodi kriipiv hääl.

„Kes räägib?”

„Tanya Pitts,” sosistasin.

Ta ei öelnud midagi. Oli kuulda tema vaevalist hingamist.

„Mul on vaja teie abi,” ütlesin ma.

„Te ei oleks tohtinud mulle siia helistada,” vastas ta.

„Kas see oleks olnud parem, kui ma oleksin jätnud sõnumi teie naisele?”

„Mida te soovite?” küsis ta.

„Üht teenet.”

„Missugust teenet?”

„Mul on vaja uut nime.”

„Mis sellel praegusel häda on?”

„See ei sobi mulle enam. Ma arvan, et te tunnete kedagi, kes oskab sellised asjad ära korraldada.”

„Võib küll olla.”

„Mul on vaja puhast identiteeti, nime, mis oleks minu vanast nimest ilusam, ja kui võimalik, oleksin hea meelega mõni aasta noorem.” Tanya Dubois hakkas saama kolmekümneseks. Aga mina ei tahtnud saada kolmkümmend enne õiget aega.

„Identiteete ei tehta tellimustööna,” ütles härra Oliver.

„Andke oma parim.”

„Kuidas ma teiega ühendust saan?”

„Mina võtan teiega ühendust. Aa, ja kui teil midagi selle vastu ei ole, siis vajaksin ma ka veidi sularaha. Mõnest tuhandest peaks piisama.”

„Te ei hakka nüüd ometi probleemiks muutuma, ega ju, preili Pitts?”

Ta kasutas minu nime nagu relva, teades, et see tundub nagu noatorge kõhtu.

„Teeme viis tuhat dollarit,” ütlesin.

Teadsin, et ma oleksin võinud saada ka rohkem, aga ma olin saanud mitu aastat hakkama härra Oliveri käest pennigi küsimata ja ma olin selle üle omamoodi uhke.

„Kus te olete?” küsis ta.

„Ma võtan ühendust.”

„Oota,” ütles ta. „Kuidas sul läinud on?”

Oleksin võinud vanduda, et küsimus oli siiras, nagu oleks see tema jaoks tähtis olnud. Aga ma teadsin, et see nii ei ole.

„Head aega, härra Oliver.”