Читать книгу Teel - Lisa Lutz - Страница 7

Järgmisel päeval sõitsin mööda 81 lõuna suunas kuni lõunasuunalise I-35ndani, poolitades sel moel Oklahoma osariigi. Peatusin Normani-nimelises linnakeses veidi pärast poolt nelja ja registreerusin Luikede Järve võõrastemajja. Ma ei näinud oma kahe öö pikkuse peatumise jooksul ühtegi luike ega järve. Andsin härra Oliverile täpselt nelikümmend kaheksa tundi, enne kui talle uuesti helistasin.

„Kas teil on kõik olemas?”

„Jah, mul on see, mida te palusite,” ütles ta.

„Ma ei taha oodata. Öelge mulle kohe, mis mu nimi on”

„Amelia Keen”

„Am-me-li-a Ke-en,” hääldasin ma aegamisi. Siis ütlesin ma seda veel kord, püüdes aru saada, kas see mulle sobib. Tundus, et sobib. „See on hea nimi.”

„Mul on hea meel, et teile meeldib,” ütles härra Oliver robotlikul hääletoonil.

„Kes ta selline oli?”

„Lihtsalt üks tütarlaps, kes hukkus aasta tagasi tulekahjus. Kellelegi ei maksta tema surma tõttu hüvitist. Ta ei olnud abielus ja tal polnud lapsi. Surres oli ta kahekümne seitsme aastane, seega oled sina praegu kahekümne kaheksane.”

„Vähemalt vanusega panite täppi. Milline dokument teil tema kohta on?

„Ravikindlustuskaart ja ilma pildita pass. Kas teil on mulle anda aadress?”

„Saatke dokumendid öise kulleriga, Oklahoma osariiki Normani linna Clyde Avenuele Luikede Järve võõrastemajja Jane Greeni nimele. Siis saatke Clyde Avenue Western Unioni rahaülekandega Amelia Keenile viis tuhat dollarit. Ma viskan oma telefoni pärast seda kõnet ära, seega oleks parem, kui kõik laabuks.”

„Teie – preili Keen,” lausus ta. „Te ilmselt peate selle nimega harjuma hakkama.”

„Ilmselt küll.”

„Preili Keen, olge seal ettevaatlik. Kui te kinni kukute, olete omapäi.”

„Kas see pole siis alati nii olnudki?”

„Homme saate kõik, mida vaja. Arvatavasti me ei pea rohkem vestlema.”

„Ma pean teilt veel midagi paluma.”

„Mida?”

„Ärge üritage mind tappa.”

Amelia Keen. Amelia Keen. Selle nimega on midagi peale hakata. Amelia Keenil võib olla ambitsioone. Võib-olla läheb ta ülikooli, õpib mõne võõrkeele selgeks. Amelia Keenist võib saada õpetaja või ärinaine. Võib-olla võiks ta lennukit juhtida või arstiks saada. Noh, see on ehk liiast. Aga Amelia Keen võiks olla haritud. Ta võiks hakata harrastama tennist või suusatamist, ta võiks suhelda inimestega, kes teevad midagi enamat kui laupäevaõhtuti baaris piljardimängimine. Ta võiks abielluda mehega millegi enama kui lihtsalt ilusa perekonnanime pärast.

Läksin alla Luikede Järve võõrastemaja fuajeesse. Oleksin peaaegu tahtnud kohtuda selle eksiteele viidud hingega, kes oli hotellile nime andnud, kasvõi lihtsalt selleks, et küsida, kas tal olid ehk olnud suuremad plaanid, millest ei saanud asja. Siin oli nähtud rohkem vaeva kui viimatises räpases motellis, mistõttu see koht näis hoopiski veel enam mahajäetuna.

Rääkisin administraatoriga. Too ei saanud kuidagi olla vanem kui üheksateist aastat. Ta ei paistnud seda nägu, nagu oleks see amet talle vaid vahepeatus – Luikede Järv oli tema jaoks nagu sunnitöö. Sellest, kuidas ta oma huuled kokku surus, oli näha, et kui tal ka lapsena oli olnud mingeid ambitsioone, siis nüüdseks oli ta need märjukese ja meta peale ära raisanud. Vähimagi probleemita oli ta mind ilma dokumendita sisse registreerinud. Tema nimesildil seisis Darla. Mulle on nimesildid alati meeldinud, sest mul on nimede peale väga halb mälu. Või siis ei näe ma kellegi nime meeldejätmisel mõtet, kui selle võib pärast jälle unustada.

„Tere, Darla,” ütlesin. „Kuidas su päev on läinud?”

„Hästi, preili… preili…”

„Jane Green.”

„Just,” ütles ta, pupillid fookusest väljas nagu pimedal.

„Mulle tuleb homme üks pakk. See on väga tähtis. Kas sa saaksid kohe mulle tuppa helistada, kui see kohale jõuab?”

„Jah, preili,” ütles ta seda endale kirja pannes.

Andsin talle kahekümnedollarilise, kuigi ta oli mind preiliks nimetanud.

Lülitasin oma ühekordse mobiiltelefoni välja ja viskasin selle Luikede Järve juures olevasse prügikasti, seejärel ostsin nurgapealsest esmatarbekaupade kauplusest teise samasuguse. Jalutasin mööda peatänavat, leidsin veel ühe söögikoha ning tellisin hamburgeri ja friikartulid. Tegin ettekandjale selgeks, et ma ei soovi lobiseda. Vältisin pilgukontakti kõigi inimestega, kes minu poole tulid.

Ilma nimeta olemine on ohtlik. Üks eksisamm ja keegi avastab, et sa ei ole mitte keegi, ning lõpuks avastatakse, kes sa tegelikult oled.

Veetsin öö motellitoas ja vaatasin televiisorist, kuidas inimesed teesklevad kedagi teist. Taipasin, et mul on vaja uut iseloomu, uut käitumist, uusi näoilmeid, meeldimisi ja mittemeeldimisi. Võtsin voodi kõrvalt märkmiku ja odava pastapliiatsi ning hakkasin üles märkima iseloomujooni, mida võiksin proovida.

Tanya vihkas brokolit ja avokaadot. Ta nimetas kõiki värdjateks, isegi siis, kui ta oli sõbralikult meelestatud. Mõnikord kasutas ta seda sõna lihtsalt ununenud nime asemel. Tanya pahkluul oli tätoveering. See oli midagi tobedat, mille ta oli lasknud keskkooli ajal teha. Ta painutas alati oma selga või hõõrus õlga, püüdes kiropraktiku seansside vahel end ise aidata. Aeg-ajalt pani ta Franki tabletid pihta – mehel oli põlv haige. Õnnetuseks ei tahtnud Frank uimasteid jagada ja ta oli peastarvutamises väga hea.

Vaatasin Tanyat kirjeldavat paberilehte ja mõtlesin, kui kuradi igav see naine on. Milline vedamine, et lõpuks võin ta maha jätta. Leidsin oma käekoti põhjast tikutoosi. Tanya käekoti põhjast. Rebisin lehe plokist välja ja süütasin selle nurgast põlema, viskasin tuha ja viimase põleva nutsu tualetipotist alla ning lasin Tanyal minna.

Siis panin kirja mõned mõtted selle kohta, milline võiks olla Amelia Keen. Tal oleks hea rüht. Ta näeks välja nagu inimene, kellele meeldib raamatuid lugeda. Ta loeks raamatuid. Amelia oleks hea ujuja, kuid ka Tanya oli hea ujuja. Võib-olla peaks Amelia hakkama jooksmas käima. Sellest võiks ehk teinekord kasu tulla. Võib-olla leiaks ta kergesti inimestega ühise keele. Ei, see ei ole hea mõte. Üht asja teadsin ma Amelia Keeni kohta täpselt: ta on vallaline naine ja peab selliseks ka jääma.

Darla helistas mulle hommikul. Pakk oli kohale jõudnud. Tõmbasin pidžaama peale kampsuni ja kiirustasin fuajeesse, püüdes adrenaliini talitseda.

Darla ulatas mulle suure pruuni ümbriku. Pigistasin välja suure ja sooja naeratuse, tänasin ning tegin kiiresti minekut.

Ümbriku avamisel kiirustades lõikasin paberiservaga nimetissõrme. Minu uuele sünnitunnistusele langes väike verepiisk. Amelia Keen, sündinud 3. novembril 1986 kell 3.32 hommikul Washingtoni osariigis Tacomas Providence’i haiglas; vanemad George Arthur Keen ja Marianne Louise Keen. Skorpion. Võimukas, ligitõmbav, armukade, omamishimuline, pealetükkiv. Minu ema oli horoskoopide lugemisest väga haaratud. Mina neid ei uskunud, peamiselt selle pärast, et ma olen Kalade tähtkujust ja see tundus mulle alati nagu ilma mürgita millimallikas. Aga kui nüüd tagasi vaadata, siis võib-olla just selline ma olingi.

Nüüd oli mul võimalus kõike seda muuta. Muuta kõike, mis mulle enda juures ei meeldinud, alustades juustest. Ma muutsin ennast blondiks tükk aega tagasi, kui panin tähele, et mehed vaatavad sind hoopis teise pilguga, kui oma juuksed ära pleegitad. Huvitav, kuidas nad brünetti mind vaataksid? Võib-olla ei vaataks nad mind üldse. Vahelduseks oleks päris tore olla nähtamatu.

Läksin koos kääridega vannituppa ja hindasin tööpõldu. Odav määrdunudblond juuksevärv, juuksed välja kasvanud, helepruunid silmad, mida ümbritsesid tumedad rõngad. Lõikasin alt sirge joonega kümmekond sentimeetrit maha. Ma olin juba aastaid ise oma juukseid lõiganud. Mitte seepärast, et ma oleksin kitsi olnud või et mul see kuidagi eriti hästi välja oleks tulnud, vaid et juuksuritoolis istumine ja juuksuri ristküsitluse all olemine võttis mul südame alt õõnsaks.

Lõikasin endale tuka ette, kuigi teadsin, et juuksed hakkavad mu laupa kõditama ning mind närvi ajama, aga ma olin juba praegu vähem Tanya ja rohkem Amelia nägu. Segasin punakaspruuni ja pruuni värvi fiksaatoriga ning hakkasin plastpudeliga peanahale triipe vedama. Kui mu juuksed olid üleni värvised ja kemikaalide lõhn ninasõõrmeid ärritas, vaatasin kella pealt aega, tõmbasin kindad käest ning panin televiisori mängima.

Näidati filmi, mille tegevuskoht oli kolledž. Selline vana ülikoolilinnak, igal pool sammastega kivihooned ja trepid. Õpilased lebasid laisalt murul saja-aastaste tammepuude varjus. Mulle hakkas meeldima ühe tüdruku välimus. Ta kogus mingisugusele petitsioonile allkirju. Ma ei saanud päris hästi aru, mille kohta see on. Tüdrukul olid jalas sinised kulunud teksaspüksid, mis nägid välja sama pehmed kui kulunud T-särk, seljas valge maika ja roheline militaarstiilis jakk, kaelas rippusid nimežetoonid ja võti. Ta nägi välja nagu inimene, keda ei huvita kellegi teise arvamus. Ja oli näha, et ta tunneb end mugavalt. Baaris kandsin ma alati kleiti või seelikut ja ebapraktilisi kingi, mis tegid jalgadele haiget. Amelia Keen ei kavatse kanda midagi, mis haiget teeb.

Pesin kleepuva värvi juustest välja ja kuivatasin juuksed ära, jättes motelli karedale rätikule tumedad plekid. Kammisin oma uue soengu läbi ning lõikasin tuka otstest sirgemaks ja mõned sõnakuulmatud salgud ära. Tõmbasin jalga kulunud teksaspüksid ja selga tumesinise dressipluusi, toppisin ülejäänud riided kohvrisse ning lahkusin Luikede Järvest uue naisena. Pruunide juuste ja pruunide silmadega naisena, kes on 168 sentimeetrit pikk, 57 kilo raske ja hilistes kahekümnendates. Sarnanesin nii paljude teiste naistega, et vaevalt oleks keegi mind ära tundnud.

Sõitsin fotoateljeesse ja lasin teha passipildid.

„Ärge naeratage,” ütles fotograaf. Minu mälu järgi oli see esimene kord, kui oleksin tahtnud naeratada.

Sel ajal kui ma ootasin, millal pildid valmis on, sõitsin kontoritarvete poodi ja ostsin lamineerimiskilet. Siis läksin poodi ning ostsin raseerija, nokkmütsi, punase huulepulga, musta silmalaineri ja ripsmetuši. Põsepuna mitte. Amelia Keenil ei ole roosa jume. Läksin fotoateljeesse tagasi, et fotod kätte saada. Istusin oma vana Buicki tagaistmele ja hakkasin passi kallal tööle. Tillukese liimitilgaga kinnitasin passipildi tühja passi oma kohale. Järgmisena asetasin selle oma kõvale kohvrile. Võtsin läbipaistva lamineerimiskile ja katsin lehe sellega. Mu käed värisesid veidi ning pidin ootama, kuni närvid rahunevad; mul oli ainult üks võimalus seda õigesti teha. Panin kile paika ühe kiire ja konkreetse liigutusega. Raseerija tagaküljega lükkasin õhumullid siledaks. Siis lõikasin kileservad maha, kuni pass tuli kohvri küljest lahti.

Vaatasin oma kätetöö üle ja jäin sellega rahule. Tollist sellega võib-olla läbi ei saaks, aga mul ei olnud plaanis kuhugi lennata.

Järgmisena leidsin kaltsuka. Ostsin veel teksaseid ja kaks lihtsat särkpluusi – ruudulise ja tartaanmustriga. Otsisin üles militaarpoe ja ostsin sellise rohelise jaki nagu tütarlapsel filmist. Veel valisin välja nr 38,5 tanksaapad. Ostsin odavat aluspesu. Amelia Keen ostab endale midagi ilusamat siis, kui leiab tööd. Viskasin Tanya Dubois’ kohvri tankla taha prügikasti. Hetkeks lubasin endal meenutada eelmist korda, kui oma elu minema viskasin. Siis oli see haiget teinud, nüüd teisel korral ei tundnud ma eriti midagi.

Istusin Buicki tagasi ja vaatasin end tahavaatepeeglist. Värvisin huuled erepunaseks. See oli minu ainus edevus.

Sõitsin Western Unioni kontori juurde ja parkisin teisele poole tänavat. Võib-olla saan ma rahalattu sisse astuda, välgutada oma uhiuut dokumenti ja puhtalt pääseda. Aga ma olin just kasutanud väljapressimistaktikat ja minu nii-öelda ohvril võis olla peale lihtsa raha ülekandmise muid plaane. Ma ei ole politseinik, eradetektiiv, endine sõjaväelane ega palgamõrvar. Ma olen peaaegu tavaline kodanik, kellel ei ole mingeid erilisi jälitusoskusi. Ma ei tea, kuidas jälitajate eest hoiduda. Mul oli kasutada vaid tavaloogika ja tugev ellujäämisinstinkt ning tunne, et see tehing ei pruugi minna nii libedalt, nagu mulle oleks meeldinud.

Uurisin Western Unioni kontori esist ümbrust. Niipalju kui ma aru sain, tundus klaasuste taga olevat kolm inimest – kaks meest ja üks naine. Olin parkinud oma Buicki Range Roveri ja Audi vahele. Mustas Range Roveris suitsetas keskealine mees sigaretti. Panin tähele, et Audil on teise osariigi numbrimärgid. Poe ees seisvas vanas Thunderbirdis pikutas umbes kahekümnendates eluaastates päikeseprillidega mees. Näis, nagu ta magaks, aga see võis olla ka hea kattevari.

Oleksin võinud istuda ja oodata, mis edasi saab. Aga kui nad olid professionaalid, siis jaguks neil ilmselt jaksu kauemaks kui minul. Ja ma ei suutnud selles nõmedas kopitanud autos enam kauem istuda. Kui ma vaatan inimesele otsa, saan teada, mis kavatsused tal on. Varem ma selline ei olnud, aga aja jooksul olin õppinud. Toppisin juuksed nokkmütsi alla, panin ette päikeseprillid ja läksin otse Range Roveri suunas.

Mees märkas mind lähenemas. Kui ta nägi, et ma ei lähe edasi, keris ta akna alla.

„Tere, härra.”

„Tere päevast… preili?”

Arvan, et poisteriided, nokkmütsi alla topitud juuksed ja punased huuled ajasid ta segadusse.

„Kas teil on plaanis mind tappa?” küsisin.

„Kuidas palun?”

„Minu meelest oli see päris otsekohene küsimus,” laususin.

„Miks ma peaksin tahtma teid tappa? Kas see on mingi nali?” Range Roveri mees oli ilmselgelt jahmunud, isegi kohkunud.

„Võtke vabalt. Ma ainult esitasin ühe lihtsa küsimuse. Teil ei ole vaja teha muud kui vastata ja siis ma lähen edasi.”

„Ei, ma ei taha teid tappa.”

„Tänan,” ütlesin. „See on väga hea uudis. Head päeva teile.”

Astusin tema autost mööda ja kõndisin nurgani. Kuulsin, kuidas ta käivitas mootori, ning vaatasin, kuidas auto sõitis parklast välja ja minema. Nüüd jäi ainult üks võimalik ründaja. Magav päikeseprillidega mees. Kõndisin üle tee ja koputasin klaasile. Ta oli kas erakordselt hea näitleja või äratasin ma ta üles sügavast unest.

Mees keris akna alla, lükkas päikeseprillid ninaotsale ja mõõtis mind väsinud, looritatud pilgul.

„Kas ma saan teid aidata, preili?” küsis ta käheda häälega.

„Kas te tunnete mind?”

„Mh?”

„Kas ma tundun teile kuidagi tuttav?” Minu arvataval mõrvaril oleks kindlasti foto, mille järgi mind ära tunda.

„Kas Clara saatis teid?” küsis äsja äratatud mees.

See ei olnud minu mõrvar.

„Vabandage, ma eksisin,” teatasin minema hakates.

„Öelge Clarale, et meie vahel on kõik läbi!” hüüdis äsja äratatud mees mulle järele.

Tegin ringi ümber poe. Mitte miski ei äratanud kahtlust. Võisin lahkuda ilma rahata või riskida ja alustada oma elu Amelia Keenina. Jalutasin Western Unioni kontorisse, ootasin järjekorras, võtsin raha vastu ja väljusin. Läksin tagasi Buicki juurde ja sõitsin viisteist kilomeetrit, vaadates rohkem tahavaatepeeglisse kui enda ette teele. Pidasin auto teepervel kinni, korjasin kokku kõik oma hiljutised ostud ja kõndisin pagasit järele vedades mõnisada meetrit järgmise kasutatud autode müügiplatsini. Ostsin poolviisaka kümne aasta vanuse Toyota Camry ja maksin selle eest sularahas neli tuhat üheksasada viiskümmend dollarit. Tegelikult ostis Amelia Keenile selle Tanya Pitts, sest Amelial ei olnud veel juhiluba. Panin oma varanduse pakiruumi, sõitsin platsilt minema ega peatunud järgmise nelja tunni jooksul.

Sõites öisel maanteel üle sajakilomeetrise tunnikiirusega tundsin endas toimuvat muutust, peaaegu nagu oleks minu DNA end ümber ehitanud. Ma tajusin Tanya Pitts-Dubois’ surma. Ta oli seal, kus ta oli alati olnud, kus ta oligi määratud olema. Mina olin nüüd Amelia Keen.