Читать книгу Monster High. Hundid söönud ja lambad terved - Lisi Harrison - Страница 5

ESIMENE PEATÜKK

HUNT JA L.A.M.B.UKESED

Kuu oli õrnalt kaardus ja täiskuuni oli veel mitu nädalat aega. Veel polnud vaja peitu pugeda. Ta ei hakanud moonduma. Veel ei vaevanud teda igakuine lahing kiire karvakasvu, rahuldamatu nälja ja ülima ärrituvusega. Sellegipoolest oli Clawdeen Wolf pimedas padrikus ja jooksis elu eest.

„Aeglasemalt!“ urises ta viiele sportlikule, otsekui J.Crew’ kataloogist välja astunud noormehele, kes ähkides läbi metsa lidudes tema ümber kaitsva rombi moodustasid. Nende mudased matkasaapad tampisid oksaraagudega kaetud maapinda väsimatu sihikindlusega. Minutitki ei läinud mööda, ilma et keegi neist oleks vandunud, et kaitseb Clawdeeni kas või oma elu hinnaga. See oleks olnud väga armas, isegi romantiline, kui nad oleksid osalenud parajasti saates „Unistuste poissmees“. Aga kuna tegu oli tema vendadega, käis see talle juba täiega närvidele.

„Mu jalad löövad tuld!“ kiunus ta hingeldamise vahele.

Howldon ehk Don, kolmikutest vanim tervelt 68 sekundi võrra, kiikas selja taha ja allapoole, ning ta oranžikaspruun pilk jäi pidama Clawdeeni kuldseile terava ninaga poolsaabastele. „Mina lööksin ka, kui sa mu nendesse pressiksid.“ Don pööras taas pilgu tihniku poole. „Kingsepp tegi sinna vist ruumi ainult ühe varba jaoks.“

Howie, kolmikutest keskmine, itsitas. Kui kolmikutest noorim Howleen ehk Leena oleks seal olnud, oleks ta Doni solvangust tuld võtnud ja sellele omalt poolt veel vürtsigi lisanud. Leenal – kes oli õele kohaselt õel – olid omad hädad kaelas, seda Arrowheadi sõjakooli tõttu. Clawdeen piinles villide käes, Leenale tekitasid aga piinu väljaõppeseersant, kell viis hommikul kajav äratusvile ja viharavi rühmaseansid. Aaah… Ainuüksi mõte ogara õe aastasest karistusest tegi ta olemise kergemaks.

„Neid ei teinud mingi kingsepp!“ sülgas Clawdeen venna poole. „Need on L.A.M.B.-i disainersaapad.“

„Kas sa selleks jooksedki nagu hirmunud lambuke?“ viskas Clawnor tagantpoolt nalja. Tema hüüdnimi oli Nino, sest ta kippus tuult laskma nagu El Niño Vaiksel ookeanil.

Wolfi-vennad purskasid naerma.

„Ja mis siis sinu vabandus oleks?“ tahtis Clawdeen küsida. Aga ta teadis seda niigi. Tema tundlikud hundikõrvad kuulsid Nino vaikset vandumist iga kord, kui poiss mõne oksa otsa jooksis.

Nino oli ta noorim vend, kuid juba 13-aastane ja ta karv kasvas kiiresti. Nino puhmas kulmud, põskhabe ja mustad juuksesalgud lendlesid tumedate silmade ees nagu vetikad vees. Juukseklambri või -geeliga oleks saanud mure lahendada, aga Nino keeldus sellest. Ta oli kogu elu oodanud, millal talle suurte poiste karv kasvab, ega kavatsenud lasta paaril obadusel piki nägu end tagasi nudipeaks sundida.

„Aia!“ niutsus Clawdeen. Verele hõõrutud kand tegi valu ja tüdruku spurdist sai kerge galopp. Kas verd on nahalt raske maha saada? Oleks Lala siin, tema teaks. Kuid ühtki ta sõpra polnud seal. Selles oligi probleem… Või vähemalt üks probleemidest.

„Liigume edasi, Clawdeen,“ ütles Rocks ja haaras tal randmest, et teda kaasa tõmmata. Lehed ja varjud moodustasid maapinnale pikki sambaid. „Me oleme peaaegu kohal.“

„See on nii napakas.“ Ta jooksis longates edasi ja hoidis oma lilla kleidi serva üleval. „Me ju ei tea isegi, kas keegi ajab meid taga, ja…“

„Ei, napakas on see, kui tüdruk jookseb lambasaabastes,“ torkas vend vastu. „Need on ju ilmselgelt tehtud sõrgade, mitte varvaste jaoks.“

Poisid ulgusid naerda. Clawdeen oleks isegi itsitanud, kui ta jalad poleks valust lõhkunud. Ta kasutas Rocksi jaburat kommentaari hoopis ettekäändena seisma jääda ja vihaselt venda vahtida.

Clawdeeni noorem vend, ametliku nimega Howlmilton, sai oma hüüdnime ogaralt rokkivate kommentaaride tõttu. Kuid selle, mis tal taibus puudu jäi, tegi ta tasa kiirusega – rekordeid purustava, jahmatava paneva, 55-kilomeetrise tunnikiirusega. Selleks et püsida kooli jooksumeeskonnas ja seal staari mängida, oli tal vaja õppida vähemalt hindele 3. Mida ta ka tegi, nii et pere kiireim oli selles mõttes ühtlasi ka pere aeglaseim.

„Liigu edasi!“ urises Howie, kui teised edasi jooksid.

Teised RADid norisid neid sageli nimede pärast. Kuid sisimas oli neil endilgi oma nimedele etteheiteid. Sest tõsiselt, no mida nende vanemad mõtlesid? Tavakad ei pannud ju ka kõigile oma lastele nimeks Taavi, Taavet, Tavaana ega Tavaliine. Milleks siis Wolfi lastele toppida nimesid Howl nagu Ulg ja Claw nagu Küünis? Niigi piinlik on olla karvase kaelaga tüdruk. Kas ta vanemad poleks võinud ta elu veidigi vähem margiks teha?

Rocks andis Clawdeenile õrna vopsu vastu tagumikku. „Nõõ, lambuke.“

Tüdruk lonkas urisedes edasi ja kirus vaikselt, et päev ei sujunud tema plaani kohaselt.

Neljapäev, neljateistkümnes oktoober, ma nean sind! Sa petsid mind! Edaspidi on minu aastas ainult 364 päeva.

Nii ei olnud ju tegelikult üldse mõeldud. Päevaplaan oli kindlalt paigas. Pärast kooli ja põhjalikku kogu-keha-vahatamist pidid tema, Lala ja Blue sõitma limusiiniga Oregoni liivaluidete juurde. Seal pidid nad kohtuma Cleo ja Teen Vogue’i ehetetoimetajaga. Kõigepealt oleks juuksurite ja meikijate meeskond Clawdeeni, Blue ja Cleo modellideks glämminud. Lala juhendamisel oleksid stilistid kaunistanud nad Cleo tädi hauakambrist pärit hindamatute kalliskividega. Siis oleks fotograaf nimega Kolin VanVerbeentengarden pildistanud neid kaamelite seljas Kairo kõrgmoodi kajastavate moekülgede jaoks. Nad oleksid tõstnud klaasid oma tuleviku terviseks moemaailmas, võtnud vargsi sõõmu šampanjat (ehk modellide vett) ja sõitnud limusiiniga tagasi Salemisse. Järgmisel päeval oleksid nad rõõmustanud oma klassikaaslasi ahhetamapanevate lugudega võtteplatsilt. Ja mitu kuud hiljem oleks nende eksootiline ilu säranud igas ajalehevitriinis, trükitud kõrgläikega paberile kirjastuses Condé Nast.

Kuid see kolmik ei jõudnudki luidetele. Keegi ei glämminud neid. Nad ei saanud lonksugi modellivett. Ja neid ei trükita iialgi kõrgläikega paberile.

Ma nean sind, neljateistkümnes oktoober!

Teel luidetele otsisid tema, Lala ja Blue limusiini lameekraaniga telekast TMZi kanalit, kui nad avastasid erisaate „Kõrvalmaja koletis“. Saates näidati neid kõiki kolme, lisaks veel Clawdeeni venda Clawdi ja paljusid nende RADidest sõpru. See enneolematu pilk Salemi koletiste salaellu pidi eetrisse minema hägustatud nägude ja uduste kogudega ning ilma nimedeta.

Kuid seal nad olid, kristallselgelt ja kõrglahutusega. Ei ühtki hägust laiku. Mitte ainsatki musta kasti. Nende tõelised isikud – isikud, mida RADid olid suure vaevaga põlvest põlve varjanud – paisati teleri vahendusel üle kogu linna. Selle asemel et tähistada võttepäeva lõppu, oli ta nüüd tähise öötaeva all ja jooksis longates perekond Wolfi peidupaiga poole.

Neljateistkümnes oktoober on uus kolmeteistkümnes ja reede!

Nende näod olid juba kindlasti üleval internetis ja uudistes. Ja mis kõige hullem, Cleo de Nile’i, Clawdeeni endise parima sõbra käsi oli selles kuidagi mängus. Tõde oli pudru ja kapsaste taga peidus, ja puder ise oli tükkis mis tükkis.

Tükk 1. Frankie Steinil oli tähtis roll „Kõrvalmaja koletise“ tegemisel ja ta teenis sellega RADide silmis kõvasti plusspunkte. Cleo kuningannakroon oli ohus ja ta tahtis Frankie kukutada.

Tükk 2. Cleo oli RADidele selja pööranud ja üleöö sõbrunenud Bekka Maddeniga, tavakaga, kes tahtis hävitada Frankie Steini selle eest, et too tema kuti üle lõi.

Tükk 3. Cleo keeldus osalemast „Kõrvalmaja koletises“ ja see tõestab, et ta teadis, et see paljastab RADid.

Raske oli ette kujutada, kuidas Cleo võis ohtu seada terve RADide kogukonna. Aga nagu Clawdeeni ema alati ütles: „Inimesed teevad kujuteldamatuid asju, kui nad end ebakindlalt tunnevad. Vaata näiteks Heidi Prattsi.“ Clawdeenil oli piinlik, kui ta ema püüdis noortega suhestuda ja viitas popkultuurile – eriti kui ta nimedega puusse pani. Aga Harrietil oli siiski õigus: Cleo oli viinud uskumatute tegudeni ebakindlus, täpselt nagu Heidigi puhul.

Aga ikkagi, kuidas ta võis?

Clawdeen tõstis tempot ja püüdis oma raevu eest ära joosta. Katkiste villide valu oli tühine võrreldes selga löödud noa torkega. Tüdruku kõrged kontsad vajusid pehmesse maapinda ja ta C-korvid voogasid siia-sinna. Pumad ja spordirinnahoidja oleks jooksmise märksa mugavamaks teinud, aga ta sunniti pagendusse samal hetkel, kui ta limusiinist välja astus. Selleks ajaks oli saade juba eetris olnud ja kõik RADid jooksus.

„Kas me poleks võinud vähemalt mõne koti kaasa pakkida?“ küsis Clawdeen, riskides suutäie sääskedega.

„Kas sa poleks võinud mitte telekasse minna?“ tulistas Don vastu. Nagu ikka, oli kooli priimus ütlemata terane.

„Ma ei teadnud, et meid lõksu aetakse.“

„Oleksid pidanud teadma,“ urises vend.

„Clawd oli ka seal,“ lisas Clawdeen end süüdi tundmata. Clawdi peale ei vihastanud Don kunagi, ta oli ju vanim vend.

„Mina olin seal, et sinu järele vaadata,“ ütles too ähkides. Jalkastaarina oli ta harjunud lühikeste spurtide, mitte pikamaajooksuga. „Tahtsin vaadata, ega see lõks ole.“

„Ja mis tulemusele sa siis jõudsid?“ noris Howie.

Clawd müksas ta käsivart. Howie müksas vastu.

Clawdeen igatses juba oma tüdrukuid. Nüüd on lõpp klatšil ja kõmul, kõhulihaseid väänaval naerul, riiete vahetamisel, üksteise pool ööbimisel ja juuste triibutamisel, küünekunstivõistlustel ja professionaalsel vahatamisel spaas.

Ta tõmbas käed rusikasse ja jooksis kiiremini. Iga oks, mis Clawdeeni saabaste all murdus, oli tema silmis kitsarinnaline tavakas. Meid aeti kodudest minema. Internetti pole enam. Telekat pole enam. Enam ei saa Blue surfimuusika saatel jõe ääres jooksmas käia. Me peame peitu pugema. Elama pidevas hirmus. Clawdeen jooksis kiiremini. Krõks. Krõks. Krõks.

Linnud tõusid ehmatusega lendu. Närilised hüppasid tagasi urgudesse. Lehed sahisesid.

Lagendik paistis juba. Nende ema Harriet pidi neid seal ootama, et nad kindlasse kohta juhatada.

„Äkki peaksime ema kaasa võtma ja lihtsalt koju minema?“ ajas Clawdeen oma rida. „Ehk olekski meil aeg enda eest seista, mitte karta ja…“

„Me ei kardagi,“ jäi Howie kindlaks. „Isa ütles, et meie vastutame sinu ja ema turvalisuse eest, kuni ta ära on, nii lihtne see ongi.“

Clawdeen pööritas silmi. Sama vana lugu. Poisid peavad tüdrukuid kaitsma. Aga see tüdruk ei tahtnud kaitset. Ta tahtis koju minna ja Cleolt aru pärida. Ta tahtis postkasti kontrollida ja vaadata, kas keegi oli juba vastanud ta Kuuma Kuueteistkümnenda sünnipäevapeo kutsele (Kukupai Kuueteistkümnes ei tule ju ometi kõne alla?). Ta tahtis tükk aega kuuma duši all liguneda.

„Teie minge ema juurde, mina lähen tagasi,“ ajas ta oma rida.

„Ei. Me oleme kari,“ ütles Clawd. „Ja…“

„Kari hoiab kokku,“ lõpetasid nad tögaval toonil koos lause.

„Jookse edasi, oleme peaaegu kohal,“ ütles Clawd.

Clawdeen hammustas endale huulde ja tegi nii, nagu kästud. Aga tal oli kõrini, et tema eest hoolitsetakse nagu tite eest, ja ta kannatus oli kulunud sama viledaks kui ta sokid. Unustage ära, et teda on vaja kaitsta – mis saab nende kodust? Nende õigustest? Nende vabadusest? Need vajasid igatahes rohkem kaitset kui tema.

Harrieti sportlik siluett ilmus eemal nähtavale. Nagu ikka, lehvitas ta lastele tervituseks, et neid tagant kiirustada. Clawdeen järgis teiste eeskuju ja tõstis tempot, aga tema põgenemisinstinkt polnud veel pead tõstnud. Ta tahtis hoopis kontsad maasse suruda ja võidelda. Ja miks ta ei peakski? Tema kuueteistkümnenda sünnipäevani oli kõigest mõni nädal, ta oli liiga vana, et karjale alluda. Tal oli aeg ohjad enda kätte võtta ja perele näidata, et ta on midagi enamat kui järjekordne läikiv kasukas.

Sellel hundil ja tema L.A.M.B.ukestel oli aeg teelt eksida.