Читать книгу Monster High. Hundid söönud ja lambad terved - Lisi Harrison - Страница 7

Frankiele tundus, et ta on juba tundide kaupa jooksnud ning varjanud end puude, autode ja laternapostide taha – ta oli väsinud ja kõik ta lihased valutasid. Ta vajus RADide maa-aluses peidupaigas kivist diivanile ja lasi oma rasketel silmalaugudel kinni vajuda. Nagu ikka, lõhnas peidupaik popkorni ja märja mulla järele. Karussell ta pea kohal lõpetas pöörlemise päikeseloojangul, aga tuttavad helid keerlesid endiselt ümber tüdruku. Ta polnud esimene, kes sinna kohale jõudis.

Kas ta vanemad olid juba siin? Kas nad jõudsid kohale? Kas Brett oli tõesti selles kõiges süüdi?

Frankie püüdis poisi peale mitte mõelda, muidu hakkaks ta sädemeid lööma. Ja see ei tulnud kõne alla. Ta pidi hoidma viimast kui energiapiiska juhuks, kui tuli jälle jooksu pista.

Sõrmed vajusid tema pika maaema-seeliku sabale. Seelik tundus mudane ja hargnev, seda ei saa kindlasti enam kanda. Vähemalt midagigi head oli sellest kõigest sündinud.

„Oled sa terve?“ kuulis Frankie tuttavat poisihäält ja tundis apelsini-Starbursti lõhna. Ta pressis silmad lahti. Näha polnud kedagi.

„Billy?“

Poiss tõstis Frankie silmalault musta juuksesalgu ja pani selle õrnalt tüdruku kõrva taha. „Jah,“ ütles ta pehmelt.

Frankie püüdis istuli tõusta. Nähtamatu sõber hoidis tal õlast ja aitas ta tagasi pikali. „Puhka.“

Maa pealt kostis politseisireenide huilgamist. Ruum muutus märgatavalt vaiksemaks, kuni sireenid kadusid.

„Ma pean vabandust paluma,“ pobises Frankie.

„Keegi ei süüdista sind.“

Frankie ohkas kaheldes.

„See on tõsi. Sa tegid kõik, mis said, et meid kaitsta. Kõik teavad seda. Brett tegi meid kõiki lolliks. Mitte ainult sind…“ Billy rääkis edasi. Ta rääkis pikalt, kuidas Brett oli tüdruku jaoks vale valik. Kuidas ta oli tüdrukut oma filmikarjääri edendamiseks ära kasutanud. Kuidas Frankie poleks pidanud usaldama tavakat, kes kannab õudusfilmide T-särke.

Frankie noogutas nõusoleku märgiks ja näitamaks Billyle, et ka tema oli vihane. Kuid tõele au andes oleks Frankie tahtnud Billyle öelda, et kui Brett andis Kanal Kahele hägustamata intervjuud, ei olnud tegu üksnes usalduse petmisega. Brett murdis Frankie südame.

Maa-alune peidupaik oli täitumas tuttavate, olgugi et paanikas RADidega. Nad olid liiga närvilised, et kivist toolidele maha istuda, ja kõndisid ruumis edasi-tagasi. Nende erutatud kujud liikusid laest rippuvate laternate ees edasi tagasi, luues võbeleva stroboefekti. Jackson näris alahuult ja miniventilaator puhus ta otsmikule langevaid juuksesalke laiali. Tema kõrval kooris Blue käest sõrmedeta sõrmikud ja määris oma soomuselisele nahale Burt’s Beesi niisutavat kreemi. Deuce võttis peast rohelise kottmütsi, et maod ta peas saaksid end lahti keerutada ja sirutada. Lala oli veelgi kahvatum kui tavaliselt, sulges kähku oma rubiinpunase päevavarju ja läks sõprade juurde. Julia tervitas neid kassiprillide tagant oma armsa zombi-pilguga.

Tavaliselt oleksid nad juba elavalt lobisenud ja jutuvada oleks rõõmsalt terves ruumis maad võtnud. Aga täna oli vestlus vaiksevõitu. Itsitamise ja kuulujuttude asemel vahetati küünte närimise, varvaste tatsumise ja vaikse nuuksumise sümfoonia saatel pilke, mis ütlesid: „Mida me nüüd teeme?“

Billy tõmbas Frankiet sõrmest. „Lähme ütleme tere.“

„Mine sina,“ ütles tüdruk. Tal oli liiga piinlik oma sõprade juurde minna. Mitte seetõttu, et tema plaan RADid vabastada oli läbi kukkunud, vaid seetõttu, et Brett meeldis talle väga ja ta oli kõikidele mõista andnud, et tema meeldis Brettile ka.

Billy surus ta kätt kõvemini, enne kui lahti laskis. „Olgu, ma tulen kohe tagasi.“

Frankie silmad vajusid jälle kinni ja ta kuulis, kuidas tuttavad helid justkui elektrivooluna temast üle tulvavad.

„Kes oleks tean’d, et Brett selline lehvik on?“ ütles Blue kõvema Austraalia aktsendiga kui tavaliselt. „Pidasin teda täiega sõbraks.“

„Tänu sellele „lehvikule“ pean tagasi Kreekasse minema,“ porises Deuce.

„Kui kauaks?“ päris Billy.

„Ei tea. Piisavalt kauaks, et treener mu kossumeeskonnast minema lööks.“

„Kas Cleo teab juba?“ küsis Lala.

Deuce’i vastus soikus puust kontsade klobinasse ja lendlevasse parfüümipilve.

„Heiii!“ lõõritas Cleo rõõmsalt, nagu oleks kohvitama tulnud.

„Laaaheee sonks!“ venitas Julia Cleo kaamerasoengut nähes. Zombi-tüdruk ei pannud kasvavat pinget tähelegi.

Frankie tahtis piiluda, aga silmade avamine oli muutunud võimatuks. Talle tundus, et ta silmalaugudel tantsib tosin ripatsitega kõrvarõngast.

„Aitäh! Ma tulin just Teen Vogue’i fotosessioonilt,“ teatas Cleo. Ta jäi hetkeks vait ja küsis siis: „Mis Frankiega lahti on?“

„Ta peaks lihtsalt magama,“ ütles Billy. „Kõik saab korda.“

„Tõesti? Minu arust näeb ta veidi roheline välja,“ itsitas Cleo.

Frankie sõrmeotsad läksid soojaks, aga sädemeid ei löönud. Kui tal oleks veel üks vatt energiat alles olnud, oleks ta keeranud selle kuningliku mõrra nii kõvasti muumialinasse, et võltsripsmed oleks küljest lennanud. Mida ta üldse siin teeb? Ta polnud ju üldse videoski.

„Mida sina tahad?“ küsis Lala.

„Ma tulin oma nime puhtaks pesema,“ ütles Cleo tõsisema hääletooniga. „Kus Clawdeen on?“

„Keegi ei tea,“ ohkas Billy. „Ta ei vasta telefonile.“

„Tahtsid äkki öelda, et tulid vabandust paluma?“ nõudis Jackson.

„Cleo ja vabandust paluma?“ turtsus Deuce. „Unista edasi.“

„Täpselt nii, Deuce´ike, sest ma pole midagi teinud.“

„Jama!“ pistis Blue vahele. „Sa rikkusid meie elud ära, et uuele sõbrantsile muljet avaldada…“

„Ra!“ Cleo põrutas kontsaga vastu maad. „Bekka Madden ei ole mu sõbrants.“

„Siis vist peaks olema, sest meie sõprus on läbi,“ vastas Blue.

„Lased mul ehk lõpetada?“ küsis Cleo ja pani käed puusa.

Nad olid vait.

„Tunnistan, et olin tige, et valisite filmi ja mitte minu Teen Vogue’i fotosessiooni,“ alustas Cleo. „Võtsin Bekka kampa, sest tahtsin video Bretti arvutist kustutada, et see eetrisse ei jõuaks. See polnud lahe, ma tean. Aga ma tahtsin vaid oma parimate sõpradega koos modelliks olla, nii et teoreetiliselt on mu süda õiges kohas.“

Julia ümises heakskiitvalt.

„Aga miks sa just Bekka valisid?“ küsis Lala.

„Ta teadis Bretti paroole.“

„Ja miks tema ei tahtnud, et film eetrisse jõuaks?“ päris Jackson.

„Keda see huvitab? Tal olid oma põhjused, aga mina rääkisin enda omadest, selge?“

Frankie sõrmeotsad põlesid nagu põsed punastades. Tema oli Bekka põhjus.

„Igatahes, kui ma kuulsin, et Kanal Kaks ei näita hägustamiste pärast üldse seda filmi, arvasin, et kõik on kuldne,“ jätkas Cleo. „Teie oleksite saanud pildistamisele tulla ning mina ei pidanud enam Bekka ja selle nõmeda Hayleega suhtlema. Mul polnud aimugi, et nad seda telekas tsenseerimata näitavad. Mina polnud sellega seotud! Vannun Ra nimel. Mina võitlesin Oregoni liivaluidetel kaamelite kapjade all eluga, kui see juhtus. Kui Melody poleks mulle rääkinud, siis ma polekski…“

„Kuidas Melodyga on? Kas keegi on temaga rääkinud?“ segas Jackson vahele. „Mu paranoiline ema võttis mu telefoni ära.“

„Tahate midagi eriti veidrat kuulda?“ Cleo kallutas end lähemale, et uut tavakat klatšida. „Kas te teadsite, et kui ta laulab…“

Blue segas talle vahele. „Lõpeta see tagarääkimine ja räägi asjast. Kas sa viskasid meid trammi alla või ei?“

Frankie soovis, et ta näeks Cleo nägu. Keegi polnud tema kuningliku kõrgusega iialgi sedasi rääkinud.

„Bekka tegutses üksinda,“ jäi Cleo endale kindlaks. „Minu ainus eksimus oli see, et valisin fotoseansi meie eesmärgi asemel. Kõik. Ma ei seaks teid iialgi ohtu. Isegi mitte Teen Vogue’i pärast. Vannun, kroon südamel ja hauas mädanedes.“ Ta vaikis hetkeks. „Kas kellelgi on küsimusi?“

Keegi ei öelnud sõnagi. Frankie kuulis hoopis musitamist ja leppimishäälitsusi.

„Laaaheee sonks,“ ütles Julia uuesti.

Cleo itsitas. „Aitäh, koletised.“

Oodake! Mul on küsimus, mõtles Frankie. Kui sa ütlesid: „Bekka tegutses üksinda“, kas sa mõtlesid, et ilma sinuta või üksi ilma Brettita? Kas Brett on süütu? Kas… Ai! Valus. Poldikramp. Aiiii…

Frankie keha hakkas undama. Tuline elektrivool sähvatas ta selgroos ja jäsemetes surises energia. Ta sõrmed tõmblesid. Varbad liikusid. Silmad hüppasid lahti. Kas tavakad tunnevad end nii, kui suhkrut söövad?

Isa oli tema kohale kummardunud ja vaatas teda pingsalt, nagu püüaks ta mõtteid lugeda. „Kuidas issi täiuslik tütreke elab?“

Frankie noogutas aeglaselt ja tõusis istuli. Ema soojad käed toetasid ta selga.

„Frankie, viis minutit veel ja sa oleksid kadunud,“ selgitas Viveka. „Mälukaotus, kooma…“ Ta raputas pead, et hirmsaid mõtteid peletada.

„Võta,“ ütles Viktor uhkusega. Ta nimetissõrme otsas rippus veripunaste sangadega must tepitud käekott. „See on sulle.“

Frankie vaatas segaduses pilguga ema poole. Kott oli küll särts, aga praegu oli veider aeg kinke jagada.

„Jah,“ naeratas Viveka. „Võta enda kätte.“

Koosolekusaal oli äkki tulvil vanemaid, kes jooksid oma lapsi embama.

„See on kaasaskantav vooluseade,“ selgitas Viktor. „Hoia seda oma keha lähedal ja su aku püsib alati täis.“

„Kujundasime selle Chaneli järgi,“ sosistas Viveka võidukalt.

Frankie uuris kotti nii- ja naapidi. See surises elujõust. Sangade külge olid needitud väikesed kaelapoldid ja sees oli rohkem taskuid kui ta Joie kargopükstes. Ta tõstis kohe oma iPhone 4, mustarohelisekirju Harajuku Loversi rahakoti, kristallidega puudrikarbi, Fierce ja Flawlessi meigikoti, roosa Lady Gaga võtmehoidja ning kooreiirisekotikese oma nüüd juba vanamoodsast hõbedasest käekotist ümber. Kõik mahtus kenasti ära.

„Ma jumaldan seda kogu oma südameruumiga!“ Frankie säras õnnest ja kallistas oma vanemaid tänutäheks. Nad lõhnasid kemikaalide ja gardeeniate järele – seda lõhna seostas Frankie armastusega.

„Veidi ebasobiv aeg omavaheliseks nunnutamiseks ja kallistamiseks, kas te ei leia?“ Ruumi täitis järsku sügav ja meloodiline meeshääl.

Steinid lõpetasid kallistamise ja nägid, kuidas laest laskus allapoole hiiglaslik ekraan. See peatus rahvast täis ruumi keskel ja jäi kivipõrandast kolme meetri kõrgusele rippuma. RAD­id lõpetasid kähku üksteisele kaastunde avaldamise ja jälgisid ekraani, millel oli kogukas mees tohutusuure päikesevarju all. Tal olid ees peegelklaasidega Carrera päikseprillid ja seljas kuldne satiinhommikumantel, tal oli korralik päevitus ning üle pea kammitud juustes olid jäigad kammimisjäljed. Kaadrist ei paistnud suurt midagi selle kohta, kus ta asus, kui jahi läikimalöödud reeling välja arvata. Taustal üürgas Jay-Z. Naised itsitasid. Šampuseklaasid kõlksusid.

„Andestust, härra D,“ ütles Viktor ja astus ekraanile lähemale. „Meil oli lihtsalt nii hea meel, et Frankiega on kõik korras, ja…“

Mees ekraanil pani käed rinnal risti ja raputas halvakspanevalt pead.

„Vabandust,“ ütles Victor alandlikult.

Kolm naist klõbistasid kontsadel kaadrist läbi, seljas seda sorti ühes tükis päevitusriided, millest jäävad Mondriani kunstiteoste laadsed päevitusrandid. Möödudes tõmbasid nad oma pikkade roosade küüntega üle härra D selja.

Lala peitis piinlikkusest näo käte vahele.

Frankie läks ema kõrvalt vaikselt sõprade juurde.

„Kuidas ta nii pruuniks sai?“ küsis Cleo Lalalt.

„Kolmkümmend tundi järjest solaariumis,“ sosistas Lala vastu.

„Ma vihkan solaariumit,“ ütles Frankie vahele ja meenutas oma õudset elektrilööki spaas. „Tundsin, nagu oleksin kirstus.“

Cleo ja Lala itsitasid.

„Miski ütleb mulle, et temale see just meeldiks,“ lisas Cleo.

Nad itsitasid jälle.

Frankie ei saanud naljast aru, pööras ringi ja sosistas Blue virsikblondidesse lokkidesse: „Kes see mees on?“

„Lala paps,“ sosistas Blue vastu. „Ta on sokk.“

„Mis asi?“

„Isane känguru,“ ütles Blue.

Frankie kortsutas kulmu.

„Ta on boss!“

„Ahaa.“

„Ta on kaval kui rebane,“ lasi Blue edasi. „Ja Sheiladega on ta osav, kui saad pihta, mida ma mõtlen.“

Frankie noogutas pead, nagu oleks aru saanud.

Härra D köhatas. „Noomin teid mõni teine kord. Praegu on piisav karistus see, et olete sunnitud oma kodud maha jätma. Eks ole?“

Mitme lapsevanema pea vajus häbist norgu. Mõni nuuksatas. Frankie astus sammu tagasi ja peitis end Deuce’i selja taha, juhuks kui härra D hakkab süüdlasi otsima. Kuid meest ei paistnud süüdistamine huvitavat. Õnneks ei huvitanud see kedagi. Süüdistamine oli luksus, mida nad ei saanud endale enam lubada.

„Korraldused on juba jagatud,“ teatas härra D. „Minu vend Vlad korjab ära teie telefonid ja rahakotid. Te kõik saate uued telefonid, telefoninumbrid ja identiteedid, et teid ei leitaks.“

Frankie ette ilmus Lala onu Vlad, kes hoidis lahti suurt musta kotti. Oma 150 sentimeetri pikkuse, halli juuksetuustaka, ümmarguste prilliraamide ja liibuva mustavalgetriibulise T-särgiga nägi ta välja nagu lasteeinest välja astunud Andy Warhol.

„Komm või pomm,“ ütles ta, Cresti hambavalgendusribadega töödeldud kihvaotsad alahuule alt piilumas.

Frankie sõrmeotstest lõi sädemeid ja ta vaatas rahva seas ringi, et Billyt leida. Frankie telefon oli ju tema kingitus. Ta ei saanud seda lihtsalt…

„Pole midagi,“ ütles Billy, nagu oleks ta mõtteid lugenud. „Ma ei võta seda isiklikult.“

Onu Vlad kallutas pead ja kergitas heledaid kulme, justkui öeldes, et tee nüüd eluga.

Frankie pistis käe oma uude kotti ja võttis telefoni kätte. Telefon laadis tema puudutusest aku täis, nagu peremeest tervitav kutsikas. Oi, kuidas nad üksteist igatsema jäävad!

„Vite, vite!“ kiirustas onu Vlad teda tagant.

Frankie kukutas telefoni musta kotti.

„Rahakott ka, säraküünal.“

Frankie ei kannatanud enda kallal norimist ja kaalus mehe säravate kihvade popkornikollaseks säristamist. Aga praegu polnud sobiv hetk endale tähelepanu tõmmata. Ta võttis hoopis oma Merstoni keskkooli õpilaspileti välja ja pani kotti. „Rahakott jääb mulle,“ käis ta peale.

„Mjäuuu,“ näugus onu Vlad. „Feisty^[1.] Stein on kõnelenud.“

Frankie muigas selle hüüdnime peale; ta võttis seda kui komplimenti. Vlad pilgutas silma, nagu see olekski nii mõeldud, ja ulatas talle musta ümbriku.

„Mis see on?“

„Raha hädaolukorraks, uus ID, reisiplaan ja uue iPhone’i kinkekaart, mida saab kasutada igas Apple’i poes üle kogu maailma.“

„Reisiplaan?“ küsis Frankie. „Kuhu me läheme?“

„Hakka detektiiviks ja uuri ise järele.“ Onu Vlad viipas ruumitäie inimeste poole, kes oma ümbrikke ootasid. „Sina pole mu ainus klient.“

Ta liikus oma kurjakuulutava musta kotiga edasi Cleo juurde.

„Unusta ära.“ Cleo surus käekoti vastu rinda. „Mina ei teinud ju midagi, ma polnud telekas!“

Frankie pööritas silmi ja trügis läbi rahvamassi ettepoole.

„Lennukid on juba teel,“ jätkas härra D. „Nad jõuavad meie tavapärasesse kohta kolme tunni pärast. Mu sõbrad lennuametist lubasid, et meie lende ei tülitata. Seniks jääge siia. Keegi ei tohi koju minna, see pole ohutu.“

Rahva seas tõusis sumin.

„Mis Salemist saab, kui me lahkume?“ küsis keegi täiskasvanuist. „Kes mu restorani juhatab?“

„Ja minu advokaadibürood?“

„Ja tuletõrjedepood?“

„Mis mu õpilastest saab?“

„Ja minu patsientidest?“

Konfliktiõhkkond kasvas kiiresti üle paanikaks. Tegemist oli tegusate inimestega, kel oli vastutus mitte ainult üksteise, vaid terve kogukonna ees. Kas härra D tõesti arvas, et nad saavad niisama lihtsalt kõik maha jätta ja lahkuda? Kes nende kohale astuks? Kuidas ühiskond nendeta toimida saaks? Ja mis saaks neist, kes maha jäetakse?

Kuigi vanemad olid teda hoiatanud, et ta telerile liiga lähedal ei seisaks, astus Frankie ekraani juurde ja küsis: „Kas lahkumine on ikka kõige targem mõte?“

Härra D kummardus kaamera poole, objektiivi ümmargune silm peegeldus ta päikseprillide klaasidel. „Preili Stein?“

Frankie noogutas.

Härra D nõjatus jälle oma valge kaptenitooli seljatoele ja pani sõrmeotsad kokku. „Jah, ma olen sinust kuulnud.“

Frankie säras. „Tänan.“

Mõned täiskasvanud itsitasid.

„Andeks, härra,“ ütles Viktor, pani käe Frankie õlale ja tõmbas teda ekraanist eemale. „Ta alles sündis. Ta tahtis vaid öelda, et mõned meist on hirmutamisest tüdinenud. Ja me tahame siia jääda.“

„Sul on seda lihtne öelda,“ nähvas Maddy Gordon, Deuce’i ema. „Frankie ei teinud filmis kaasa.“

„Tegi küll,“ ütles Viveka.