Читать книгу Cornwalli võõras - Liz Fenwick - Страница 4

Tänaval kolm korrust allpool möödusid koolivormid ja ranitsad rivis kalmistuväravast. Isegi nüüd, kui ajast, mil Gabe viimati vormirõivaid kandis, oli möödas neliteist aastat, tundis ta, kuidas villane ruuduline seelik jalgu kraabib ja ranitsarihmad õlgadesse soonivad. Ta hoidis telefoni kõrva vastas ja see kutsus ikka veel. Tema vanaemal Jaunty Blythe’il kulub vähemalt kuus kutsungit, et jõuda laual asuva telefoniaparaadini. Jaunty ei olegi sellest kaugel, aga ta on viimasel ajal muutunud nii hapraks, et suure ruutudeta akna juures olevalt toolilt püsti saamine on pingutav.

Pärast viiendat kutsungit vaatas Gabe enda ümber laiali pillatud pakkimiskastide poole. Kolimismehed tulevad homme – kraanaga, et klaver aknast välja tõsta. Mitu aastat tagasi nad selle sama teed sisse olid tõstnud? Neli? Aeg lendab, nii et ei pane tähelegi.

„Manaccan 325.”

„Tere, Jaunty.” Gabe naeratas. Mitte keegi ei vastanud enam niimoodi. See polnud tõepoolest ei asjakohane ega täpne. Aga peletas siiski eemale ebaviisakad helistajad, kui nad ikka lasid telefonil heliseda piisavalt kaua, et Jaunty selle üldse vastu võttis. Gabe oli kindel, et nende hämmeldus pakub vanaemale pisut lõbu. Ja kui helistati näiteks klaasifirmast aknaklaaside vahetuse või kasvuhoonete asjus, mida Jaunty ei tahtnud ega saanud endale lubada, hakkas ta soravalt rääkima prantsuse, saksa või itaalia keeles. Vanaema polnud Gabe’ile kunagi seletanud, kuidas ta nii mitut keelt oskab. Ta vastas alati ühteviisi: „Mul on keelte peale kõrva, kullake.”

„Gabriella, kui armas sinu häält kuulda.”

Gabe märkas vanaema hääles hingetut värinat.

„Kuidas läheb?” küsis Gabe, teades, et ausat vastust ta ei saa.

„Pole viga, tänan küsimast.”

Gabe kujutas ette, kuidas vanaema ajab ennast nii sirgu, kui saab. Isegi üheksakümne kahe aastaselt oli ta ikka veel tähelepanuväärselt rühikas ja graatsiline, nii et tegi Gabe’i lausa kadedaks. Kui Gabe veel laval esines, püüdis ta matkida Jaunty hoiakut, hoida seda enda ligi nagu nähtamatut keepi, mis teda kaitseb. Gabe krimpsutas nägu. Ta polnud juba neli aastat laval olnud – elu oli võtnud teise suuna ja nüüd kasutas Gabe seda endassetõmbumist iga päev otsekui rõivast. See teenis teda hästi.

„Mulle helistas just proua Bates.” Gabe hingas sügavalt sisse. „Ta rääkis, et sa keeldusid rohtu välja ostmast.” Gabe istus suurele pappkastile. Kõik oli siin ülemise korruse korteris pakitud ja valmis. Ega seal palju asju polnudki: klaver, süntesaator ja loomulikult mõni Jaunty maal. Need olid Gabe’i kõige tähtsam varandus. Gabe oli pakkinud kastidesse raamatud ja pudemed endisest elust. Oli olnud kummaline sorida vanu kavasid, partituure, ajaleheväljalõikeid, arvustusi ja osaliste fotosid. Asjade hulgas oli ka kuivatatud kollane roos kimbust, mille Jaunty oli talle saatnud pärast esimest ooperit konservatooriumis: esimesel kursusel oli Gabe suurepäraste häälte koorist esile kerkinud ja saanud soolorolli. Nüüd olid tema endise elu kajad topitud kasti, millel oli silt PUDEMED. Seda polnud palju, aga see oli ka olnud ainult algus.

„Mulle pole seda vastikut kraami tarvis.” Jaunty köhis. „See tekitab seedehäireid, aga mulle on elus jäänud vähe asju, mida saan nautida, ja üks neist on toit.”

„Kas arst on sellega päri?” Gabe teadis vastust juba enne, kui Jaunty midagi ütles.

„Ei.”

„Jaunty, sul on diabeet. Ma ei pea ju sulle ütlema, mida see tähendab.”

„Ei pea.”

Gabe pani silmad kinni, lootes et Jauntyl on lihtsalt jonnituju. Hoolimata vanusest ja diabeedist oli ta kuni viimase ajani olnud heas vormis. „Olgu, ma ei hakka sulle ütlema. Olen homme õhtul sinu juures ja siis räägime sellest.”

„Ma ei tea, miks sa niimoodi teed. Mul pole üksinda häda midagi. See on tobe! Ei, see on lauslollus.” Jaunty hingas raginal. „Noored peavad olema Londonis ja elama, mitte kaugetes maamajades erakuteks muutuma.”

Gabe ohkas. „Sina ju elasid seal, kui sa noor olid.”

„Siis olid asjad teisiti. Mina olin lapsega sõjalesk, mitte vallaline naine.”

„Nii sa oled öelnud jah ja võid jälle öelda nii homme kui ka kõigil järgnevatel päevadel.”

„Kas ma kordan ennast?”

„Ainult siis, kui tahad midagi selgeks teha.” Gabe teadis, et Jaunty ei jäta seda niisama, ja ta teadis ka, et vanaema ei taha tunnistada, et neil pole rahaliselt võimalik kahte kodu pidada. Vanaema ei maalinud enam, ta sai ainult väikest pensioni ja Gabe’i sissetulek kõikus – reklaamidele muusika kirjutamine polnud kindel töö –, nii et mõistlik oli Londoni korter maha müüa. Gabe ei pidanud olema Londonis, et oma tööd teha, ja müügitulu annaks neile materiaalset kindlust.

„Homme õhtul näeme, ja võta ikka oma tablette edasi. Proua Bates tuleb varsti läbi ja toob neid sulle juurde.” Enne kui Jaunty jõudis hakata vastu vaidlema, lõpetas Gabe kõne. Ta ei suutnud maha suruda tunnet, et vanaema hakkab alla andma. See oli ka üks põhjusi, miks Gabe’i meelest oli Cornwalli kolimine õige tegu. Jaunty vajas abi, aga ta oli liiga kinni oma harjumustes, et lasta kellelgi külaelanikest ennast aidata rohkem kui mõne asjaajamise juures ja veidi koristamisel.

Aknast nägi Jaunty kitsast lahte ja eemalt jõge. See vaade hoidis teda terve mõistuse juures ja oli olnud tema alaliseks kaaslaseks juba peaaegu seitsekümmend aastat.

Nii paljut oli tulnud varjata. See paik, vesi ja puud, olid aidanud tema saladusi hoida. Jõgi oli ikka samasugune ja vaadet olid muutnud ainult mitu lisandunud taluhoonet ja mõni jõe teisele kaldale ehitatud elumaja. Laht ja jõesäng olid setteid täis kuhjunud, kui vihmad põlde uhtusid, ometi oli vesi, jõe hing, jäänud Jaunty silmis samaks. Ta hakkas naerma. See oli muidugi täiesti vale. Vesi muutus teiseks iga tõusu ja paduvihmaga. Jõe muutumatu, aga pidevalt muutuv olemus oli tema elu. Selles olid tema mälestused, jõe ilu oli pakkunud inspiratsiooni ja lohutust.

Sulepead keerutades uuris Jaunty oma sõrmi. Kunagi olid need olnud üks tema ilusamaid osi, aga nüüd oli tal reuma, nahka katsid maksaplekid ja liigesed tundusid pikkade sõrmede kohta liiga suured. Jaunty tõstis sulepea paberi kohale. Kust ta peaks alustama? Nii palju oli öelda, aga isegi praegu polnud ta kindel, kas ta ikka tahab seda teha. Mis sellest kasu oleks? Jaunty arvas, et ei olegi, see kergendaks lihtsalt südant nagu pihtimine. Lisaks võib-olla see, et Gabriella pidi teadma. See võiks talle abiks olla.

Ma sündisin Roomas kui Jeanette Maria Christina. Mind ristis paavst Benedictus XV, see tegi minu ema perekonna väga õnnelikuks ja vihastas isa vanemaid. Nende ainus lohutus oli, et ma polnud poeg ja pärija, keda nad nii meeleheitlikult soovisid, ning minu varane lapsepõlv möödus peaaegu ainult Euroopas.

Jaunty tõstis pilgu, kujutledes Milanos asuvat ruumikat suurte akendega korterit, mis lõhnas mandlite järele, kuni see, mis oli tegelikult tema pilgu ees, kustutas minevikupildi. Teisel kaldal kõndis haigur, linnu erkvalge värvus tõusis muda taustal kontrastselt esile. Jaunty ei näinud enam värve. Tundus, nagu oleks maailm muutunud ühemõõtmeliseks. Jaunty oli tühi ja muda oli lihtsalt muda, mitte karmiinpunane, Preisi sinine, Hookeri roheline ega indigo varjundiga põletatud pruunikaskollane. Haigur oli valge, või kui täpne olla, siis lihtsalt värvitu, ei muud. Jaunty pilgutas silmi, lootes, et tema eristusvõime taastub, aga lind oli endiselt valge ja muda lihtsalt tume. Ta kirjutas edasi.

Varases lapsepõlves olid mul peaaegu kogu aeg guvernandid ja ma reisisin ema karjääri tõttu koos vanematega palju ringi. Need olid päikesepaistelised vabadusaastad, täis muusikat ja värve, eriti violetset. Violetne oli ema lemmikvärv ja ta kandis selle värvi igat varjundit hallikast kahvatulillast sügavaima kuningliku purpurini.

Tagasi vaadates valdab mind õnnetunne. Mind hellitati ja jumaldati. Euroopa oli minu mänguväljak ja klassiruum. Elasin keset keeli ja läksin pingutuseta üle ühelt keelelt teisele, ise seda tajumatagi. Mind ümbritses isa ja ema vastastikune armastus ja meie õnnemulli ei lõhkunud miski peale iga-aastaste reiside Inglismaale isa pere juurde.

Mu isapoolsed vanavanemad elasid Cornwallis Polruan House’is, mis asus Lynheri jõe ülemjooksul. Kui ma olin väga väike, näis see mulle võlupaigana, seal olid vee äärde ulatuvad muruväljakud ja tiheda metsaga kaetud künkad. Mälestused neist varastest külaskäikudest on õnnelikud ja naerused. Aga kui sain suuremaks ja vanaisa suri, siis õhkkond muutus. Ema meiega enam kaasa ei tulnud ja ma tajusin, et vanaema ei olnud minuga üldse rahul. Kuna mu vanematel rohkem lapsi ei olnud, olin ma ainult märk sellest, et isa ei suutnud saada pärijat. Nii et igal aastal, kui saabusime Cornwalli, täitis ilusaid tube peale päikesepaiste jäine vaikus.

Kui aastad möödusid, hakkasin koos isaga jõel käima. Ta õpetas mind vana jahiga purjetama ning vee peal või paadimajas olime eemal tema ema vaikimisest ja mossis näost. Vanaema ei naeratanud mitte kunagi. Nii et isa ja mina olime päevade kaupa purjetamas, ükskõik milline oli ilm. Pärast igat käiku Cornwalli pöördusin tagasi ema juurde, kes vangutas minu pruuni tedretähnilist nägu nähes pead. Ta kurtis isale, et too on rikkunud mu väljavaated sellise päevitunud näoga endale abikaasat leida, aga isa ja mina ainult naersime…

Telefon helises. Jaunty ohkas ja jättis kirjutamise pooleli. Kes teda siis nüüd katkestab? Ta pidi kõik kirja panema, enne kui see kaob, aga telefon muudkui helises, helises ja helises. Jaunty pani sulepeale korgi peale ja tõukas ennast mõlema käega tooli käetugedele toetudes püsti. Liigesed klõpsatasid oma kohale ja iga samm telefoni poole pani teda nägu krimpsutama.

Kirjutuslaua kohal olevate akende väikesed ruudud raamisid vaadet kolmest küljest. Lõuna pool Frenchman’s Creekis kerkis tõusuvesi. Otse Jaunty ees keerdus jõgi läände vastu loojuvale päikesele, põhjas kattusid Calamansaci kaldad aeglaselt veega. Jaunty avas kirjutuslaua sahtli ja võttis sealt vihiku. Päikesevalgus muutis lehekülgedele langedes need eredamaks ning Jaunty heitis pilgu aknast välja. Taevas oli peaaegu pilvitu, ta teadis, et see on pisut punaka varjundiga lillakassinine, aga ei näinud muud kui lihtsalt halli taevast.

Värvid. Need on kadunud. Ma ei näe enam värve. Elu on muutunud tumedaks ja see, mis elu valgustas, on läinud. Mu mälu hääbub ja põhjus, miks ma ikka veel siin olen, oled sina, Gabriella.

Nii palju oli öelda, Jaunty peas oli rohkesti asju, mis ajasid segadusse nii tema meeli kui ka sõrmi. Ta vaatas üle, mida oli eelmisel päeval kirjutanud, ja jätkas.

Ma arvasin, et need päevad ei lõpe kunagi. Kasvasin pikaks ja saledaks, mul olid ema tumedad juuksed ja isa sinised silmad ning ma olin rohkem itaallane kui inglane. Aga siis, kui ma polnud purjetamas käinud, oli mu jume „otsekui portselannukul”, ütles mu itaallannast vanaema, mu nonna. Ta silitas pöidlaga mu põske, musitas siis mu ninaotsa ja kui ma silmad kinni panen, tunnen nüüdki veel põsel kõditavat hellitust ja mu ümber heljub tema lõhn, roosi- ja kaneelilõhn, otsekui oleks vanaema siin. Vanaema armastas kirglikult mõlemat: tema maja ja aed olid täis roose ning süüa tehes armastas ta kasutada kaneeli.

Jaunty tee auras. Ta ei suutnud nonnast mõelda, ilma et tal oleks kõht tühjaks läinud. Kui ta olekski läinud kööki küpsise järele, poleks see täitnud temas olevat tühjust. Jaunty ohkas.

Kui olin kuusteist, saadeti mind Inglismaale kooli ja inglannast vanaema jaoks piisavalt lugupeetavaks muutuma. Mina olin algusest peale selle plaani vastu, sest Inglismaa vanaema ei meeldinud mulle ja mina ei meeldinud temale. Cheltenhami naiskolledž ei saanud seda olukorda parandada. Olin seal otsekui hullusärgis, hea oli ainult see, et just seal hakati mu kunstiarmastust arendama. Nojah, maalimine oli leedi Penrose’i lapselapsele sobilik tegevus – aga ainult harrastusena.

Joonistusõpetaja oli minu võimeid märganud. Ta julgustas mind ja ma veetsin iga vaba hetke kunstistuudios, katsetades kõiki võimalikke vahendeid. Vabadus kasutada õli, savi ja metalli pärast pliiatseid, vesivärve ja kriite avas mu silmad ning tuleviku mu ees. Kõik oli uus ja põnev.

Jaunty silitas sõrmedega üle kirjutatu. Kas see oli tõesti oluline? Aastaid oli ta ennast veennud, et tõde pole tähtis, et vale ei tee kellelegi haiget. Ja kõigi nende aastate jooksul polnud keegi tema saladust teada saanud. Jaunty ohkas. Mõneks ajaks oli ta selle ise ka peaaegu unustanud, sest väljamõeldis oli usutavam. Kas keegi ikka pidi teadma? Ta võiks lasta tõel surra koos endaga ja kes sellest ikka hooliks? Kas pole siis parem, kui mõni asi jääbki ütlemata ja teadmata? Aga ei, ei. Hiljuti oli tung aus olla muutunud vastupandamatuks, Jaunty teadis, et ta peab Gabriellale ja kogu maailmale tõe ära rääkima.

Kivide krabin tee peal kuulutas Gabriella saabumist. Jaunty oleks teinud enam-vähem kõik, mis võimalik, et pojatütar siia ei koliks, aga Gabriella oli peaaegu sama kangekaelne nagu ta ise.

„Aga kui ma suren, kihutab see tema tagasi elu juurde. Kui mina olen läinud, ei jää ta enam siia.” Jaunty ütles seda valjusti ja vaatas toas ringi. „Tema jaoks pole siin midagi peale mälestuste.” Jaunty pilk langes pildile, millel oli tema poeg Philip. Nad oli kaotanud ta juba nii ammu.

Jaunty tõusis. Kui ta sundis oma keha seda tegema, võinuks ta peaaegu kõik sirutuva selgroo lülid üle lugeda. Suurema osa päevi sai ta valuga hakkama, aga mõnikord, kui majja hiilis jõelt tõusev niiskus, pani liigeste jäikus teda lausa nutma. Õnneks polnud siiani kedagi juures, kes oleks võinud seda kuulda. Ja viimasel ajal panid teda nutma ka mälestused. Kuidas ta sai takistada neid oma mõtteisse tulemast? Gabriella pärast ta siiski pidi seda tegema.

Helfordi paat liikus ülesvoolu Gweeki poole, tüürimehe korraldused kandusid aknast sisse. Kunagi kaubanduses olulised paadid olid nüüd kasutusel ainult spordis. Peaaegu iga päev nägi Jaunty mööda jõge sõitmas harjutavaid meeskondi, ja ta ei saanud teha muud kui vaadata. Jaunty ohkas ja pani vihiku kirjutuslaua sahtlisse. Ta keeras sahtli lukku ja pistis võtme särgitaskusse. Jaunty ei tahtnud, et Gabriella vihikut enne näeks, kui ta on surnud, ja see juhtub niigi liiga ruttu.

Gabe liigutas pead ette-taha, kui ta akna alla keeras ja värsket õhku nautis. Ta oli peaaegu kohal. Traktorist möödudes lehvitas ta talumehele ja sõitis mööda külavaheteed edasi. Viimane teelõik võttis nii palju aega, ta igatses juba olla kodus veeäärses majas Bosworgys. See oli turvaline, maailmast eemal. Oli alati olnud. Kui ta möödus sealt, kus tee keeras Orchard Lane’ile ja Penarvon Cove’i poole, sõitis ta edasi mööda rööplikku rada ja aeglustas käiku, et vaadata Falmouthi lahele. Aastatega olid puud kõrgemaks kasvanud, varjates vaate peaaegu ära, aga mitte päris. Gabe naeratas ja tundis, kuidas pinge selges õhus hajub.

Tee oli auklik ja liiga täis pakitud auto nurises, kui Gabe, hoolimata katsetest auke vältida, ikka nendesse sattus. Pannud sisse teise käigu, sõitis ta kolmest päikeselist õhtupoolikut nautivast jalutajast mööda allamäge. Veel mõnisada jardi, ja ta oligi värava juures. Gabe peatas auto ja tuli välja. Seadnud otseks sildi, mis hoiatas loata sissetungijaid ette vaatama, imestas ta jälle, millest nood õieti pidid hoiduma. Siin elas lihtsalt üks eraklik kunstnik, polnud mingeid kurje koeri ega isegi kopsakat kutti, kõigest vana naine. Õnneks oli kõigi nende aastate jooksul Jaunty üksildast kunstnikuelu häirinud ainult paar eksinud matkajat.

Gabe naeratas väravat avades taas, ta oli tänulik, et mitte keegi polnud vanaema tülitanud. Paistis, et Jaunty polnud kunagi kartnud nii eraldatult elada, ja see hämmastas Gabe’i. Ta sõitis väravast sisse ja pani selle uuesti kinni, enne kui mööda sissesõiduteed kuuri juurde suundus ja auto sinna parkis.

Gabe avas ukse ja hingas sügavalt sisse. Õhk oli niiske, lõhnas eukalüpti ja kadakate järele. Kodu. Ühte teeserva ääristavad bambused sahisesid, nagu piitsutaks neid tugev tuul, aga kõrguvate eukalüptide lehed olid liikumatud, nii et põhjuseks pidi olema mingi jahti pidav loom. Gabe avas pakiruumi ja häiris sellega hakki, kes pahandas häälekalt ja lendas minema. Gabe nõjatus oma väikese auto vastu ja vaatas sinisesse taevasse. Mõned pilved liuglesid kiiresti mändide kohal, mis kaitsesid maja karmi põhjatuule eest, ja septembri kohta tundus ilm väga soe. Vananaistesuvi.

Gabe võttis toidukotid ja hakkas maja poole astuma, pannes tähele, et seal, kus rada kattev kruusakiht on õhukeseks jäänud, tärkab umbrohi. Tal tuleb õige varsti trimmer välja otsida ja seda veidi taltsutada. Gabe teadis, et tegemist on palju. Kui ta kuue nädala eest siin käis, märkas ta, et vanaema tervis oli järsult halvemaks läinud, kuigi ta ise seda ei tunnistanud. Gabe’il seisab ees tõsine võitlus, et panna Jaunty mõistma, et ta vajab Gabe’i. Üheksakümne kahe aastane naine ei saa elada üksinda muust maailmast eemal asuvas majas ja neil polnud võimalik palgata koha peal elavat abilist – Jauntyle ei tulnud selline mõte niikuinii pähegi. Gabe võttis kotid kindlamini kätte, peatus ja kuulatas kajakate kisa. Mändide vahelt paistis jõgi ja seedripuiduga vooderdatud majake sulas mäenõlvaga peaaegu ühte. Esimene pilk Jaunty pelgupaigale tõi Gabe’ile alati klombi kurku. See oli kodu ja oli väga õige, et ta siia tuleb, kuigi ta ei teadnud, miks ta nii kaua ära oli olnud.

Hilispärastlõunane päikesepaiste soojendas seedripuust vooderdist ning Gabe nägi, et vanaema istub kirjutuslaua taga ja vaatab aknast välja jõele. Groyne Pointi ees loovis väike purjepaat. Kõik näis rahumeelne. Gabe’i pilk langes lähimale ümbrusele. Väikeses aias lokkasid lembeliiliad, lavendel ja umbrohi, tema viimasest siinkäigust saadik oli umbrohi aiataimedest peaaegu võitu saanud. Gabe’i ootas ees hulk tööd, aga kui ilm püsib nii ilus, on see puhas rõõm. Kui Gabe uuesti maja poole pöördus, nägi ta, et köögiuks on lahti ja kutsub teda koju.

Kottide all lookas, astus Gabriella sisse. Jaunty peatus köögiuksel ja märkas pojatütre silme all tumedaid rõngaid. „Ma ju ütlesin, et sa ei tuleks.”

„Mis tervitus see niisugune on?” Gabriella asetas kotid maha, läks Jaunty juurde ja embas teda, tõmbus siis eemale ja uuris tema väljanägemist.

Liiga põhjalik uurimine ei ole hea. Jaunty teadis, kuidas midagi varjata, aga parim viis oli rünnak. „Just selline, nagu sa ära oled teeninud.”

„Minust sa lahti ei saa.” Gabriella hakkas söögikraami ära panema.

„Siin jätkuks süüa viieliikmelisele perele.” Jaunty vangutas pead.

„Sa ju ütlesid, et sinu dieet ei meeldi sulle, mõtlesin siis, et teen ise süüa ja vaatame, kas saame su seedehäiretest lahti.”

„Kahtlen.”

„Minu meelest tulevad need seedehäired sellest, et sa elad küpsistest ega söö korralikult.” Gabriella vaikis ja pöördus vanaema poole. „Sa paistad väsinud. Mine istu päikese käes, kuni ma asjad lahti pakin, siis toon sulle tassi teed.” Gabriella naeratas, aga tema silmad olid ikka kurvad. Jaunty tundis neid silmi. Need olid teda aastate viisi kummitanud.

Jaunty läks maja eesukse juurde ja sealt välja terrassile. Kivide vahel kasvasid umbrohud. Ta kummardus alla, aga tal polnud piisavalt jõudu, et need vastikud rohud välja kiskuda. Nad olid seal juba liiga kaua olnud. Kuidas ta seda varem polnud märganud?

Jaunty vajus toolile. Nii palju oli kahe silma vahele jäänud, mitte ainult terrassil kasvama hakanud umbrohi. Roosid olid kauaks hooletusse jäetud ja nägid nüüd välja nagu mingid okaspõõsad, mitte aiakaunitarid. Kui tema itaallannast vanaema, tema nonna, oleks neid näinud, oleks ta olnud tõesti kohkunud. Jaunty pööras näo taeva poole ja sulges hetkeks silmad. Kuigi septembri lõpp lähenes, oli päikesepaiste veel tugev ja soojendas nägu. Jaunty oligi väsinud, nagu Gabriella oli öelnud, iga päevaga kulutasid hingetõmbed aina enam jõudu, ja mis veel olulisem, mitte miski ei äratanud enam huvi ega isu. Tal polnud enam kuigi palju jõudu järel, aga ta vajas jõudu, et teha seda, mida ta pidi tegema. Ehk oli Gabriella saabumine koos selle sekeldamise ja toiduga hea asi. See annab talle jaksu lõpetada.

„Miks sa siin oled?” Jaunty uuris Gabriellat.

Vanaema silmad polnud enam nii selged, kui Gabriella mäletas. Särav sinine oli udune ja tuhmunud. Jaunty pöördus lahele vaatama ja Gabe’ile meenusid korrad, kui ta oli näinud vanaema jõge silmitsemas, mitte vaadet, vaid lihtsalt vett. Vanaema võis tundide kaupa lahte või jõge uurida, mitte maalida ega joonistada, vaid lihtsalt vaadata, justkui otsiks midagi. Meri oleks sõja lõpus peaaegu Jaunty elu nõudnud, aga siis see hoopis päästis ta, andes toidu lauale.

„Ma tahan siin olla.” Gabe teadis, et pole mingit mõtet hakata Jauntyle meelde tuletama, kui kitsas tal rahaga on. Jaunty teadis seda isegi ja sellepärast ta odavatest küpsistest elaski.

„Ei, sa oled siin sellepärast, et ma olen suremas.” Vanaema roidunud silmade pilk oli Gabe’ile suunatud.

Gabe marssis terrassil ringi ja mõtles, mida ta sellele vastama peaks. Teatud määral oli see tõsi. Aga asi polnud ainult selles.

Jaunty hakkas naerma. „Minust ei ole enam asja. Miski ei tööta korralikult ja vahel ei tööta üldse.” Jaunty kummardus särki siludes. Vanaema oli ikka riides nii, nagu Gabe oli harjunud teda nägema: ta kandis tumesinist pikka purjetajasärki ja pükse, jalas olid tal suvel valged ja talvel mustad tennised. Tõustes Jaunty peatus ja hingas vaevaliselt sisse, Gabe nägi tema näol valugrimassi, aga ei läinud talle appi. Ta teadis, et Jaunty ei taha tema abi, see teeks asjad ainult hullemaks, laseks hädadel silma paista. Iseseisvust hindas Jaunty üle kõige.

Jaunty oli ainus, kes Gabe’il kolmeteistkümneaastasest saadik perekonnast alles oli. Nende kolmeliikmelisest perest – Jaunty, Gabe ja Gabe’i isa Philip – oli saanud siis, kui isa Põhjamerel naftapuurtorni plahvatuses surma sai, kaheliikmeline ning varsti jääb ainult Gabe üksi. Sinna ei olnud mitte midagi parata. Siiski võis ta muuta eriliseks selle aja, mis neile veel jäänud oli. Gabe lootis, et tema siinviibimine leevendab Jaunty ebamugavust, kuigi võib-olla ainult natuke. Jaunty pööras pead ja naeratas, enne kui ta majja sisenes. „Tore sind näha.”

Gabe sundis end aeda jääma, kui vanaema aeglaselt tagasi majja läks. Üks asi oli tahta aidata, aga teine asi oli panna vanaema end veel halvemini tundma, mõistma, et ta on nii palju alla käinud. Selle asemel, et Jaunty kõrvale tormata, hakkas Gabe kiskuma välja kivide vahel kasvavat umbrohtu. Et ilm oli olnud ilus, tulid paljud umbrohud kergesti välja ja nende juurte küljest pudenes terrassile kuiva mulda. Mõned olid jonnakamad, nende juured olid tunginud sügavale ja varred murdusid, et hakata edaspidi uuesti kasvama.

Jaunty laud värelesid ja viimaks jäid harvad ripsmed õhukesele nahale puhkama. Hingamine muutus korrapärasemaks, pannes luitunud suleteki kergelt lainetama. Gabe taganes toast välja ja jättis ukse irvakile. Kui mitu korda oli ta ise pugenud selle suleteki alla, kui ta öösel midagi kartis? Neid kordi oli liiga palju, et kokku lugeda. Jaunty oli nüüd nii õbluke, et teda oli voodis vaevu näha. Madrats oli iidvana ja vajunud lohku noorema Jaunty keha järgi. Juba aastaid polnud Jaunty enam madratsit keeranud, sellest ajast saadik, kui Gabe’i isa suri. Jaunty magamistoa ukse taga seistes vaatas Gabe elutuppa. Kuigi toolide ja diivani katted olid pleekinud, oli tuba õdus. Gabe’ile olid alati meeldinud praktilised kandilised toolid ja ristkülikukujuline diivan. Need olid kindlasti kallid, kui nad kõik need aastad nii hästi vastu olid pidanud. Avatud klaasuksest puhus sisse männilõhnaline tuul. Taevas oli silmapiiri kohal säravalt karmiinpunane, aga kui Gabe välja astus ja otse üles vaatas, kahvatus see helesiniseks. Õhk oli muutunud jahedamaks ja vähesed pilved, mis mäenõlva kohal viivlesid, olid ikka veel roosaka varjundiga.

„Õhtune punane taevas rõõmustab meremehi, hommikune punane taevas paneb nad muretsema.” Neid sõnu öeldes kibrutas Gabe kulmu. Ta ei teadnud, kas see on tõsi. Kuigi ta oli suure osa oma elust elanud Bosworgys, polnud ta kunagi purjetanud, sõudnud küll, aga mitte purjetanud. Ka isa polnud purjetanud, nii palju kui Gabe teadis. Ta mõtles, kas see võis olla Jaunty pärast. Vanaema suhe merega oli keeruline. Ta käis ujumas ja sõudis Helfordini, aga mitte kunagi kaugemale, ja ta võis lõpmatuseni merele vaadata. Jaunty polnud oma läbielamisest Gabe’ile rääkinud, aga Gabe’i isa Philip oli Jaunty vaprusest mitu korda juttu teinud. Ta oli olnud väga uhke selle üle, mida tema ema oli sõja ajal teinud, samuti ema edu üle kunstnikuna. Kahjuks polnud isa Gabe’ile Jaunty sõja-aastatest eriti üksikasjalikult rääkinud või oli Gabe ise olnud liiga väike, et selle vastu huvi tunda. Võib-olla nüüd Jaunty räägiks, kui Gabe küsiks.

Gabe korjas üles umbrohud, mis ta oli varem välja kitkunud, ronis astmeid mööda vana kuuri juurde ja viskas need lõkkematerjalihunnikusse. Seejärel läks ta auto juurde ja võttis sealt kohvrid. Ta pidi välja uurima, kui hea või halb Jaunty tervis täpselt on. Vanaema ei tahtnud seda otse öelda, aga Gabe oli kindel, et proua Batesi käest saab ta ikka teada. See naine teab ja on alati teadnud kõike. Just proua Bates teadis, kui Gabe ja Jenna Williams olid külas ühes aias pirniraksus käinud.

Oma toas Gabe naeratas, vaadates asju, mis olid ikka veel akende kohal riiulitel. Seal oli auhind, mille ta koolis laulmises võitis. Isa oli selle üle väga rõõmus. Isale meeldis Gabe’i hääl ja nii kaua kui Gabe mäletas, oli isa teda alati laulma õhutanud. Gabe oli kindel, et isa poleks rahul sellega, millise pöörde Gabe’i elu võttis, aga ta lootis, et isa oleks mõistnud, kui ta oleks veel siin. Kummutil seisis foto, kus Gabe on klaveri taga ja isa keerab talle noodilehti. Gabe mäletas seda väga selgesti. Ta oli just laulnud lõpuni oma lemmiku – šoti ballaadi „Ailein Duinn” – ja siis polnud tal aimugi, et meri võtab temalt isa. Ta teadis ainult, et meri on nende elus tähtis, põhiliselt seepärast, et nende maja asus just vee kohal.

Asju lahti pakkides hakkas Gabe seda viisi ümisema ja siis sõnadega laulma. Ta polnud täna hääleharjutusi teinud, nii et esialgu hääl värises.

Viimast nooti lauldes vaatas Gabe aknast välja, Frenchman’s Creeki vesi oli hääbuvas valguses klaassile. Kui ta nüüd siia elama jääb, õpib ta purjetama. See ei saa ju nii raske olla ja kui jõgi on otse ukse all, oleks häbiasi purjetamist mitte ära õppida. Homme läheb ta purjetamisklubisse ja uurib tundide kohta.

Köögis võttis Gabe paberilehe. Nagu alati, oli see vanapaber, mõni joonistus või maal, mille Jaunty oli minema visanud. Telefoni kõrval oli ka alati korralikult rebitud paberilehti. Mitte midagi ei raisatud. Gabe mõtles, kui palju pilte polnud aastate jooksul vastanud Jaunty rangetele nõuetele ja saanud poenimekirjadeks või hoopis paberiks, millele Gabe tegi oma haledaid joonistamiskatseid. Gabe vaatas kaugemale köögiseinale, nägi seal raamituna oma pilti suvisest piknikust ja naeris, kuidas ta oli kujutanud Jauntyt, isa ja iseennast koogi ümber, mis oli neist kõigist suurem. Gabe’i prioriteedid olid selged. Kook oli kõige tähtsam.

Ta pani kirja „purjetamistunnid” ja vaatas siis kappi, et näha, milliseid aineid seal on, et Jauntyle homme kooki küpsetada. Gabe oli kindel, et saab hakkama mingi koogiga, mis sobib diabeetikule, koogiga, kus on vähe suhkrut ja rohkesti aeglaselt vabanevaid süsivesikuid. See oli väljakutse, mille ta vastu võtab. Gabe naeratas ja tähendas mõttes üles põhilised koostisained, ohkas siis, imestades, mida vanaema üldse sööb, sest kapp oli tühi, seal oli ainult paar konservsuppi, natuke jubedaid küpsiseid ja päts vanaks läinud leiba, millel tärkas mingi elu. Asi oli halb. Kui Gabe’il olekski veel olnud kahtlusi siia kolimise suhtes, siis nüüd oleksid need viimseni kadunud.

Läbi elutoa maja teises otsas asuva Jaunty magamistoa poole minnes peatus Gabe, et imetleda Jaunty pilte, mis rippusid kahel pool kaminat. Üks oli sinistes toonides etüüd, värvid olid rohekassinisest sügavaima koobaltsiniseni, teine oli pehmelt valge, kergelt kahvatulillade ja heleroheliste nüanssidega. Gabe mõtles selgetest õhtupoolikutest, kui päike pani jõel teemandid särama. Mingil moel õnnestus Jauntyl meeleolu või hetk väga täpselt tabada, aga kui Gabe hakkas tööd lähemalt uurima, ei paistnud seal olevat muud kui lihtsalt suvalised pintslitõmbed. Nii avaldus Jaunty geniaalsus.

Jaunty toas kukkus midagi põrandale ja Gabe pistis pea ukse vahelt sisse. Ta lipsas ettevaatlikult tuppa, võttis üles pliiatsi ja pani selle öökapile. Gabe armastas seda tuba. See oli peaaegu niisama suur kui elutuba, ainult pisut kitsam ja sisustuselt puritaanlik: voodi, kummut, kirjutuslaud ja pulkadest seljatoega Windsori tool. Seinad olid täis aknaid ja voodi kohal rippus veel üks Jaunty maal, selline, mis meenutas Gabe’ile jões peegelduvaid leegitsevaid kirglikes punastes ja purpursetes toonides päikeseloojanguid.

Majas rippuvad tööd olid impressionistlikud ja abstraktsed, aga need, mis olid Jauntyle eelkõige kuulsust toonud, olid realistlikumad ja õige pisut primitivistlikud. Kunagi oleks suurepärane näha Jaunty tööde retrospektiivi. Kui Gabe oli selle teema üles võtnud, polnud vanaema midagi öelnud, oli ainult käega löönud ja teinud edasi seda, mis tal parajasti pooleli oli. Oli selge, et Jaunty ei tahtnud tähelepanu, mida retrospektiiv kaasa tooks, ja Gabe’i meelest oli sellest kahju. Jaunty oli selle ära teeninud, aga ta ei tahtnud muud kui vaikset elu.

Gabe hiilis magamistoast välja ja läks terrassile. Kerge tuuleke sahistas puulatvades, siis jäid lehed liikumatuks, nagu oleks keegi õhtuks masina välja lülitanud. Tagasi majja minnes heitis Gabe pilgu Jaunty magamistuppa. Suletekk liikus korrapäraselt ning Gabe hakkas minema auto juurde, mis oli ikka veel korterist toodud asju täis. Mõte klaasile veinile pani tal suu vett jooksma. Ta peatus ja nõjatus vastu uksepiita. Kas tal ikka on energiat täna veel midagi teha? Võiks ju lihtsalt diivanile vajuda. Ei, ta parem toob asjad ikka ära ja siis on veel vaja luua muusikat küpseubade reklaamile. Gabe kehitas õlgu. See oligi nüüd tema elu – aga vähemalt elab ta Bosworgys. Ta naeratas ja asus tegutsema.