Читать книгу Cornwalli võõras - Liz Fenwick - Страница 5

Päikesepaiste tungis läbi õhukeste valgete kardinate. Jaunty oli aastaid tagasi valinud selle kanga lihtsa kirikakramustri pärast, mitte praktilistel kaalutlustel. Kardinad ei varjanud valgust ega kaitsnud tõmbetuule eest, kuid olid kirikakraid täis tikitud ja tol suvel oli väljal nii palju kirikakraid… 1939. aasta suvel oli Jaunty kaheksateist ja noormees oli nägus. Kui Jaunty silmad sulges, tundis ta isegi nii paljude aastate järel sõrmede all ikka tema nahka. Nüüd puudutas ta oma kortsulisi käsi, mida olid rikkunud tärpentin ja värvid. Üks nendest kätest oli aeglaselt joonistanud ringe mehe siledale seljale.

Sellest ajast saadik on kirikakrad Jaunty lemmiklilled. Mees oli neid talle juustesse põiminud, need lilled olid oma ilus nii lihtsad. Ei midagi kriiskavat, ainult kitsad kroonlehed ja hunnitu piisake kuldset kollast. Kirikakra südamikku maalides kasutas ta kaadmiumkollast ja pisut umbrapruuni.

Enne kui mälestus hääbus, tõusis Jaunty püsti, keeras kirjutuslaua sahtli lukust lahti ja võttis sealt vihiku. Ta uuris enne kirjutama hakkamist sulepead, tinti tilkus vihikulehele ja plekk imbus sisse, tekitades amööbi kujutise. Suleots puudutas paberit ja tõusis uuesti, sest hakkas kostma hommikuses tuuleõhus hõljuv laul. Puccini aaria „O mio babbino caro”.1 Gabriella selge hääl äratas mälestusi: Viin, Pariis, Rooma ja Berliin. Ei, ei, Gabriella ei tohiks siin olla. Ta on nii andekas, maailm peaks olema tema jalge ees, nii nagu see oli olnud Jaunty ema Maria Lucia jalge ees.

Gabriella peaks olema Londonis, mitte püüdma siin põetajat mängida. Kas Jaunty oli kõik juba liiga hiljaks jätnud? Ta koputas taas sulepeaga vastu paberit ja vaatas, kuidas veel üks tinditilk paberisse imbub. Gabriella peab Jauntyl minna laskma, aga oli selge, et tüdruk ei oska seda teha, nii et Jaunty peab teda õpetama.

Jumalagajätud on mul hakanud hästi välja tulema. Ma olen peaaegu valmis viimast korda hüvasti jätma. Aga ma ei taha minna enne, kui tean, kes ma olen – ja mina olen ainuke, kes seda tõesti teab.

Jaunty tõstis pilgu vihikulehelt ja naeris. Miks ta polnud peast segi läinud? See olnuks lihtne või vähemalt ta arvas, et olnuks. Jauntyle olnuks see kergem kui taluda maailma halliks muutumist. Ta hõõrus meelekohti.

Siiski ei taha ma midagi vähem, kui sulle haiget teha, Gabriella. Aga kõik, mida ma pean ütlema, teeb sulle haiget, ja see paneb mind muretsema. Mul on veel vaevu jaksu, et voodist tõusta ja näha hommikuvalgust armsa jõe kohal. Just jõgi päästis mu ja sundis valima elu. Seal leidsin ma armastuse ja sealt otsin ma seda siiani.

Kärisev hingamine kostab üle linnulaulu ja mu oma mõtete. Mu hingetõmbed on nii valjud ja vaevalised. Iga hingetõmme nõuab väga suurt pingutust, aga mida minu vanuses siis ikka oodata? Mu keha on liiga vana, ükskõik, mida mu aju vahel mõtleb.

Aga kui ma kuulen sind laulmas, tunnen, et olen kaheksateist ja kuulan ema laulmist. Taas minevikku külastada on väga rumal. See on lõpetatud, aga kutsub mind nagu jõgi.

Gabe istus jõe lähedal puutüvel, kruus käes, ja kuulas hommikuhäälte sümfooniat, nii nagu ta oli peaaegu öö läbi kuulanud Jaunty ebaühtlast hingamist. Gabe oli ise hinge kinni hoidnud, oodates vanaema järgmist hingetõmmet, see tähendas, et ta polnud peaaegu üldse maganud, ja kui ta kurnatult ärkas, tegi ta kõigepealt harjutusi, et pigistustunne rinnast kaoks.

Vähemalt ei vaevanud teda siin Bosworgys õudusunenäod, mis teda Londonis kummitasid. Terapeut oli öelnud, et need ei pruugi üle minnagi, ja siis oli Gabe teraapiast loobunud. Tema meelest polnud sel mõtet, kui see tal öösel magada ei aita. Õigupoolest olid ööd pärast teraapiaseanssi kõige hullemad. Need kiskusid kõik ikka ja jälle pinnale, sundisid seda uuesti läbi elama. Iga kord oli see aina kohutavam – kohutavam, kui tema meelest üldse sai olla. Ta lamas siis öösel ärkvel, suutmata magama jääda, elas igat hetke uuesti läbi ja mõtles, et kui ta oleks midagi teisiti teinud, kas siis poleks seda juhtunud? Asjatu tegevus, sest see juhtus ja enam ei saa midagi muuta.

Siin saab ta kõik seljataha jätta, otsast alata. Bosworgys oli elu lihtsam, no vähemalt nii oli lihtsam, kuidas Jaunty elas. Kõike oli nüüd vähem. Televiisorit polnud, välismaailma tõi majja ainult raadio. Gabe ohkas ja lasi õlad lõdvaks.

Õhk oli paks udust, mis rippus mõne jala kõrgusel jõe kohal, aga vesi oli nii selge, et paistsid nii jõe põhjas olevad kivid kui ka väike krabi, kes minema plagas. Ujumine hoidis Gabe’i tervet mõistust, see oli alati tema mõtteid klaarinud. Heitnud rannamantli seljast, läks ta ettevaatlikult astmete juurde. Ta oli jälle kodus, see oligi oluline.

Gabe kontrollis, kas jäme köis on ikka vastupidav ja tugevasti kinnitatud, laskus siis paar kaljusse uuristatud järsku astet allapoole ja kastis jala vette, soovides, et see oleks soojem. Kuigi tuul puhus leebelt lõunast, ei toonud see nii varasel tunnil kaasa kuumust, seega oli ka õhk jahe.

Mõõn oli alanud, aga vesi siiski veel kõrge. Gabe mõtles, et merele nii lähedal elades keerleb kõik loodete ümber. Ta tegi jalaga vees ringe, aga et seda valutumaks teha niikuinii ei saanud, sukeldus ta lihtsalt vette. Vesi oli nii külm, et lõi hinge kinni. Gabe tõusis õhku ahmides pinnale ja hakkas siis kiiresti teise kalda poole kroolima. Tegelikult polnudki vesi nii kohutavalt külm. Õigupoolest teadis ta oma kogemustest, et sel aastaajal on jõgi kõige soojem, aga keha lihtsalt ei uskunud seda, kui ta vette sukeldus.

Gabe ujus edasi-tagasi, kuni pinge kadus, keeras siis selili ja hõljus vee peal, kuni vool kandis ta jõelt välja. Ta kuulis eemalt kalalaeva mootori podisemist ja pea kohal kajakakriiset. Veepinna kohal rippus ikka veel raske udu, mis summutas hääli. Gabe oli juba jõelt ära kandunud, kui ta pööras pead ja nägi veel puude varjus Jaunty ateljeed. Niisuguse nurga alt vaadates näis, et seda varjavad männid kummardavad.

Gabe naeratas ja keeras jälle ringi. Kuna oli mõõnaaeg, nõuab astmete juurde tagasi ujumine päris tugevat pingutust, aga ta ootas seda rõõmuga. Juba väikesest peale oli Gabe jões ujunud, isegi kui vahel oli vaja kalipso selga panna. Isa ei kandnud seda kunagi ja nimetas Gabe’i hellikuks, aga ta ei hoolinud sellest. Mida isa ka ei öelnud, jaanuari keskel oli vesi ikka neetult külm. Jaunty väitis alati, et aasta jooksul ei muutugi nii väga vee temperatuur, vaid hoopis õhk ja tuul, mis sinu peale puhub, kui sa veest välja tuled, teevad selle kogemuse nii piinarikkaks. Gabe värises, meenutades jõuluhommikusi ujumisi – need olid alati vahvad, aga enamasti kohutavalt külmad. Kiirete löökidega õnnestus Gabe’il keerata lahesoppi, kus vool oli nõrgem. Ta oli vormist väljas. Kuidas sai see, et ta polnud kaks nädalat ujunud, muuta loodetega võitlemise nii raskeks? Ta ei teadnud ja sellisel rahulikul hommikul ta ei hoolinud ka. Gabe läks üle rinnuliujumisele ja nautis rahulikku ümbrust. Kormoran langes vee poole, aga tõusis uuesti kõrgemale, enne kui veepinda puudutas.

Lahesopp oli vaikusesse mähkunud, hääletuses möödus Gabe astmetest ja kaist. Puuoksad küürutasid veepinda puutuma ja Gabe’ile tundus, et ta näeb madalates pilvedes kalda juures hiilivaid vaime. Kalalaeva mootori popsumine muutus valjemaks.

Miski puutus vastu Gabe’i jalga ja ta tõmbas jala eemale, kuigi teadis, et tõenäoliselt oli see mõni kefaal, keda oli siinsetes vetes palju. Poolel teel Gabe peatus, keeras ringi ja nägi, et lahesuu on täielikult uttu mattunud ning see on summutanud kõik hääled. Maagiline. Kui kogu ülejäänud maailma saaks nii kergesti välja lülitada. Gabe raputas pead ja hakkas kiiresti astmete poole kroolima.

Kui Gabe oli veest väljas ja rannamantlisse mähkunud, vaatas ta jõele ja jälgis, kuidas udu hakkas hajuma ja päikesepaiste muutus soojemaks. Tõotas tulla kaunis päev. Loodetavasti jõuab klaver varakult kohale ja pärast seda saab Gabe minna üksi pikale jalutuskäigule. Rõõmsa südamega ronis ta üles maja juurde. Taevas oli sinine, päike paistis soojalt ja põhjakallas kümbles kuldses valguses. Hea oli kodus olla.

Gabe nihutas diivani seina äärde ja lükkas juuksed silme eest ära. Asi ei klappinud. Kuidas ta ka ei püüdnud, ikka ei õnnestunud tiibklaverit elutuppa mahutada, kui ta just ei loobu söögilauast, mis on väikese köögi jaoks liiga suur. Majas andis kõik tunnistust Jaunty praktilisest eluviisist. Köögis olid ainult tarvilikud asjad, ei midagi enamat kui kraanikauss, pliit, külmik ja suur puhvetkapp. Ruumi polnud raisatud ega ülearu täis kuhjatud. Jäi mulje, et Jaunty ümbrus peab olema lage, et tema kujutlusvõime lennata saaks.

Kuigi Gabe teadis, et maja oli juba olemas, kui Jaunty pärast sõda siia kolis, võinuks see väga hästi just vanaema jaoks kavandatud olla. Köök ja majapidamisruum olid Gabe’i magamistoa juures maja lõunaosas, elutuba oli Jaunty magamistoa kõrval põhjaosas, majake vaatas läände ja mäepoolses idaküljes oli ainult mõni väike aken. Tegelikult oli kõik siin keskendunud jõele, peaaegu igast aknast avanes sinna erinev vaade.

Gabe nõjatus söögilauale ja imetles säravat päeva. Oli nii palav, et võinuks olla südasuvi. Ta avas mõne akna ja põikas kõrvale unise herilase eest. Pööras siis ringi ja ohkas. Klaver siia ei mahu. Oli muidugi veel Jaunty ateljee, mis asus jõe ääres kaljuserval mändide vahel. See oli peaaegu sama suur kui elumaja, aga viimasel ajal polnud seda eriti kasutatud ja seal on ilmselt niiske. Küsimus oli muidugi, kui niiske – klaver ja niiskus ei sobi kokku.

Istudes sel hommikul vanal kail mõõnaga vee alt välja jäänud ala juures, kuulis Gabe vee muusikat, kui mõõn hakkas vett kallaste juurest ära tõmbama. Teda rahustas, kuidas vesi merre voolates vulises ja vulksus. Udu oli vangistanud helid, mis summutatult kaldasse klammerdusid. Gabe’il oli neid hääli kuulates ajataju kadunud ja tema peas hakkas kujunema muusikapala, loodete sonaat.

Gabe nihutas pisut väikest diivanit. Jaunty oli suremas ja Gabe oli sellega leppinud. Ta keeras kiiruga ringi. Ei, tegelikult ta polnud sellega leppinud, aga pidi leppima. Üheksakümne kahe aastaselt ei olnud Jauntyl enam palju aastaid elada jäänud, ilmselt ainult mõni kuu, ja Gabe püüab need teha talle nii heaks kui vähegi võimalik.

Köögis oli vesi Jaunty muna jaoks mulinal keema läinud. Jauntyle tuli muna panna just sellisesse vette ja keeta täpselt kolm minutit. Gabe pani tobeda kollase pardikujulise munakeedukella, mille ta oli kümneaastaselt vanaemale jõuluks kinkinud, kolme minuti peale. Tol ajal oli elu parem, Gabe uskus, et jõuluvana on olemas, ja isa oli ka veel elus. Süütus polnud kadunud.

Gabe ohkas. Vahel tundus talle, et ta on sündinud õnnetu tähe all. Ema oli kolm päeva pärast tema sünnitamist surnud nakkusesse. Kui ta oli kolmteist, oli surnud tema isa, ja neli aastat tagasi, kui tema karjäär oli just tohutu edu lävel… noh, siis oli ta lihtsalt minema kõndinud.

Munakeedukell helises. Gabe võttis muna veest välja, pani munatopsi ja kattis kiiresti mütsiga. Gabe ja Jaunty olid selle mütsi kakskümmend aastat tagasi koos teinud ja Gabe naeratas, vaadates selle lötakat olemist. Gabe polnud käsitöös kunagi eriti tubli olnud, aga see polnud takistanud teda aina uuesti proovimast. Gabe asetas muna, portselanist teekannu ja röstsaia kandikule, just nii, nagu Jauntyle meeldis. Ta ei saanud vanaema muuta, aga kui Jaunty jõudu juurde saab, ehk naudib ta siis aega, mis on talle veel jäänud.

„Tere hommikust.” Jaunty tuli magamistoast elutuppa, hõõrudes puusaliigeseid ja lootes, et pinge neis annab järele ja tal on siis lihtsam liikuda. Hommikusöök oli laual ja Jaunty naeratas, aga Gabriella kirtsutas nina – kindel märk, et miski teeb talle muret. Gabe oli teinud seda pidevalt, kui isa suri ja ta püüdis olla vapper. Kui pisarad silma tulid, krimpsutas Gabe nina, et neid tagasi hoida. Jaunty meelest oli parem pisaratel välja voolata lasta, aga Gabe oli alati püüdnud oma tundeid talitseda. See enesevalitsus polnud kolmeteistkümneselt just suur probleem, aga nüüd oli küll.

Üksnes Gabriellale silma vaatamine viis Jaunty ajas tagasi, aga ta ütles endale, et peab keskenduma olevikule. Ometi tõmbas Gabriellas kõik Jauntyt minevikku. Ta oli nii palju pärinud oma vanavanavanematelt: tema erepunased juuksed olid samasugust tooni, kui olid olnud Jaunty isal, puhas lauluhääl tuli Marialt. Gabriella hääles puudus ainult selline sügavus, nagu oli olnud Marial, sügavus, mis omandatakse aja ja harjutamisega.

Laua äärde redelleeniga toolile istuma vajudes nägi Jaunty lähedalt, kui käest ära oli Gabriella ennast lasknud. Ta ei pühendanud endale üldse aega. Vapustavad leegitsevpunased lokid olid hooletult lõtva krunni tõmmatud, portselanikarva nahk oli kuiv ja igatses niisutaja järele. Tundus, et Gabriella peidab ennast. Aga kuidas sai nii kaunis, nii vapustav naine ennast varjata? Gabriellal olid päikeseloojangu värvi juuksed, kollakaspruunid silmad ning hääl, mis võiks jumala taevast alla tuua. Miks ta seda kõike varjab? Temas oli alati olnud midagi habrast. Muidugi mõjutas teda ema kaotamine kohe pärast sündi, aga see – see hoolimatus enda suhtes oli nii tahtlik, et muutis Jaunty rahutuks.

„Sa magasid sisse.” Gabriella istus ka laua taha, kruus pihkude vahel.

Pikkade peente sõrmede otsas olid näritud küüned. Jaunty silitas kriimulist tammelauda. Eelmises elus oli see laud olnud uks, mille keegi oli minema visanud, aga Jaunty oli selle ära päästnud, pragulise värvi maha kraapinud ja pinna säravaks vahatanud. Laud oli teeninud söögilauana, aga sagedamini tööpinnana ja ammustel aegadel enne ateljee ehitamist oli Jaunty siin maalinud ja joonistanud.

„Ma lebasin voodis ja vaatasin hommikuvalgust põhjakaldal,” valetas Jaunty, aga hommikuti tundus talle oma toas, kuhu kostis kajakakisa ja paistsid lained, et ta on paadis, ja see oli ühteaegu nii rahustav kui ka ergutav. Vesi meelitas teda, kutsus enda juurde nii, nagu sai kutsuda kedagi, kes oli vee jõudu tunda saanud. Aastaid tagasi oli vesi Jaunty tulema lasknud, aga tema aeg oli otsakorral ja vesi nõudis nüüd selle armuaja eest tasu. Kas tema surm maksab ka teised võlad? Ei.

„Jaunty?” Gabriella puudutas vanaema kätt.

„Jah.” Jaunty kortsutas kulmu.

„Ma küsisin, kas sa nüüd hommikul puuvilja tahad?”

„Kuivatatud ploome, kallis.” Gabriella oli armas, oli alati olnud, ta tahtis ikka meele järele olla. Aga midagi oli temaga juhtunud, midagi, mis ei olnud mingil juhul hea. Jaunty tajus seda, aga Gabriella ei rääkinud, ükskõik, mis see siis oli. Kõik oli alati „hästi”, aga see ei tähendanud ju üldse midagi. Ja kuigi Gabriella töötas oma muusika kallal nagu pöörane, ei olnud see laulmine, vaid muusika. Jaunty kuulas seda – muusika oli kaunis ja kurb, kuid sellest ei piisanud ju kirglikule naisele, aga Gabriella oli kirglik, Jaunty teadis seda.

Kui vana ta oligi – kolmkümmend? Jaunty polnud kindel. Võis ka noorem või vanem olla. Jaunty peaks ju Gabriella vanust teadma. Minial oli sünnitus alanud kuu aega enne tähtaega ja siis oli nii külm, et kindlasti oli talv. Philip, kallis Philip… Ta oli siis merel kusagil naftaplatvormil ja minia oli selleks ajaks surnud, kui mees tema juurde jõudis. Südantlõhestavalt kurb.

Jaunty imestas, et mõned asjad, näiteks see, kuidas Alex talle 1939. aasta suvel lilli juustesse põimis, olid nii selged, aga kuupäev, mil sündis tema ainus lapselaps, oli meelest kadunud. Tema mälu oli üleküllastunud. Liiga pika elu jooksul juhtub nii, aju valib ja nopib välja, mida tahab hoida. Jauntyl endal selle üle kontrolli polnud. Mõistus oli tal alles, aga kõiki mälestusi polnud ja kindlasti polnud kõiki neid, mida ta ise tahtis säilitada. Ei, tema salakaval mälu oli välja valinud mälestused, millest tugevasti kinni hoida, ja mis õigus oli temal öelda, et mälu on teinud valesti.